1. Igal juhul kiita Kaur Kenderit ja Hirami, ning öelda, et arvatavasti viie-kümne aasta pärast neid ei loeta.
2. Igasugune tavakirjandusest erinevate vormitehnikate kasutamine on tore, aga see kõik on olnud. Kuuekümnendatel kindlasti.
3. Moodsamast kirjandusest on kahtlemata kõige huvitavam maagiline realism.
4. Ei tohi unustada põhjamaade romaani.
5. Väike annus vägivalda ja seksuaalsust on tervitatav.
6. Ervin Õunapuu kirjutab head proosat. Ei tohi unustada tema jumalavastast võitlust. Väga tõetruud eestlaste arhetüübid.
7. Iga viimases kvartalis ilmuv romaan on eurojõuluromaan.
8. Kriitikas on soovitav rõhutada raamatu ammendamatut intertekstuaalsust. Küll lugeja aru saab.
9. Lugeja teab ka Heideggeri.
10. Kui luuletuses sõnu kõlaliselt kokku kuhjata, tuleb ka tähendus.
11. Keegi ei unusta Jaan Krossi osa eesti identiteedis, tema osa eesti identiteedi püsimajäämises.
12. Kirjandus on vähemalt sama moodne kui ülejäänud kunst.
13. Kirjanduse sisu on armastus ja üksildus.
14. Novell on pingearendus ja puänt.
15. Oskar Luts on seniavastamata vaimusuurus, tema looming on erakordne.
16. Iga raamatu kujundus on sitt ja jama. Siiski on ka kaks-kolm tasemel kujundajat.
17. James Joyce jõudis kirjanduse piirideni, sealt edasi on tühjus.
18. Vasakpoolsust ja neonatsismi pole olemas.
19. Alati on killuke lootust, tekst peab sisaldama lootuse võimaluse.
20. Murdekeele kasutamine annab sügavust, kõnekeele kasutus nooruslikkust.
21. Peale 40.eluaastat kirjutatakse hea romaan.
22. Kirjanike järeltulijad on potentsiaalselt head kirjanikud.
23. Mehed ja naised kirjutavad ühevõrra nauditavat kirjandust.
24. Kui noorkirjanik tunneb ka endast kümme aastat vanemaid kirjanikke, on tal lootust kujuneda huvitavaks kirjanikuks.
25. Kõik Ameerikast on paha, kõik glamuurne on groteskne.
26. Mehis Heinsaar on äärmiselt huvitav, sellest saab süvenemata aru.
27. Kirjandusteose muudab huvitavaks vähekasutatud nimed.
28. Laululine luule on alati pluss.
29. Eesti kirjandus on kodumaa.
30. Huvitav on spekuleerida, mis toimub muukeelses elanikkonnas, aga tegelikult on see vähetähtis.
31. Kui kirjanik kirjutab kirjutamisest ja kirjanikuks olemisest, on see potentsiaalselt huvitav.
32. Kõik kulgeb ringiratast, iga lõpp on algus.
33. Piibel on kirjandus kese.
34. Kafka, Nabokov, Eliot, Marquez, Mann, Camus, Garcia Lorca, Hamsun, Borges, Woolf ja teised nimed.
35. Lapsepõlvest võib eluaeg kirjutada.
36. Aleksander Suuman teab nivood, millega mõõta kunsti.
37. Viimased kangelased võitlesid Eesti Leegionis.
38. Mati Unt on aegumatu.
39. Sõna valdab maailma.
40. Kui Peeter Sauter kirjutab Tiinast ja seni viimasest lapsest, on jutustus valmis.
41. Ain Kaalep ja Uku Masing, kuldaväärt mehed.
42. Laur Kaunissaare on alternatiivne kirjandus. Eriti alternatiiivseid nimesid ei ole soovitav nimetada, nad tahavad puhata aust ja hiilgusest.
43. Ivar Sild on iluveaga homoseksuaal, Lauri Sommer on Eesti sõjaväes aega teeninud, Urmas Vadi on ehitajaks õppinud, Wimberg on kõige pikem kirjanik, Marko Kompus ei tee ealeski palgatööd.
44. Luuletamine on tänamatu, aga vajalik töö.
45. Öö ja must on cool.
46. Nõukogude ühiskonnas võis ainus vabadus seisneda tõelises armastuses. Teatud mööndustega ka dissidentlikus võitluses.
47. Pole olemas luulerühmitusi, vaid hoopis luulekooslused. Kõik koondujad on piisavalt omapärased, et mitte ühe mütsi alla mahtuda.
48. Kirjanduse piirid kinnistusid kuuekümnendatel.
49. Jaan Kaplinski ei kirjuta eesti rahvast.
50. Juhan Sütiste on huvitava poeetikaga, aga tööeestlane.
51. Väliseestlaste ja kodueestlaste kirjutatu on lugejale võrdselt eesti kirjandus.
52. Baltisaksa kirjandus kuulub orgaaniliselt eesti kirjandusse, venekeelne muulaste kirjutatu mitte.
53. Kivisildnik on viimane mohikaanlane.
54. Üldiselt ei kirjuta Kirjanike Liitu mittekuuluvad autorid tähelepanuväärseid raamatuid, ja tihti ilmuvad need omakirjastuslikult.
55. Noorematele meesprosaistidele on naine vägistamisobjektiks, millel oma komplekse välja elatakse.
56. Eestlased ei ole võimelised kirjutama ulme- ja põnevuskirjandust.
57. Kõvade kaantega raamat on hea kirjanduse tunnus.
58. Lydia Koidula, Anna Haava, Marie Under, Betti Alver, Doris Kareva.
59. Väga moodsas kirjanduses on arvutid, virtuaalne maailm, võimalikud maailmad.
60. Viimase kahekümne aasta luule on kantud Juhan Viidingust.
61. Novelli lõpetab puänt. Puänt on üllatav lõpp.
62. Nooremad inimesed ei suuda mõista nõukogudeaegset topeltkodeeritust. Topeltkodeerituse kadumisega on muutunud kirjandus lahjemaks.
63. Teoses mõne eelmiste sajandite kunsti-, muusika- või kirjanduse meistriteose nautimine osutab reeglina, et tegemist on hea kirjandusega. Ka male on väga hea kirjandus.
64. Suurte tähtede mittekasutamine on märk tänapäevasest keelekasutusest.
65. Kaldkirja, sõrenduse või rõhutusega sõnadele tuleb tähelepanu pöörata, need on tähenduslikud.
66. Et võita lugejate sümpaatiat, tasub teksti sisse kirjutada sümpaatia kasside vastu. Nendega tasub rääkida, või veel parem – kuulata kasside õpetussõnu.
67. Õige mehega muutuvad kõik naised kirglikeks armastajateks.
68. Hüperkirjanduse võimalusi ei osata veel kasutada.
69. Ka kirjandusteadlased on head kirjanikud. Eriti Jaan Undusk ja Toomas Liiv.
70. Naiskirjanikud jagunevad kaheks – ühed kirjutavad päevadest, teised mitte.
71. Põhjamaade romaan on karge ja sügav.
72. Üks õnnestunumatest kujunditest on üks inimene seismas metsiku looduse vastu.
73. Jüri Kaarma, Tiina Tammetalu, Kersti Tormis.
74. Raamatuid loevad peamiselt naised.
75. Eesti-aegsetel Nobeli-laureaatide ja Põhjamaade romaani sarjadel oli hõbedane kujundus. Kindel märk väärtuslikkusest.
76. Ajalooline romaan on õpetlik ja tänuväärne, kuna ta võimaldab meil tundma õppida juba kadunud aegade olustikku ja sündmusi.
77. Keskaeg annab teosele sügavust ja müstilisust. Keskajas on ka midagi mängulist/märgilist.
78. Kreekakeelse leksika kasutamine lisab sära nii kirjandusteosele kui arvustusele. Eriti siis kui kasutada kreeka tähestikku.
79. Luulelistes pealkirjades on stiili ja lennukust, see tagab huvi.
80. Eesti kirjandusel pole midagi häbeneda. Aga finantseerimises tuleks põhjamaadest eeskuju võtta.
81. Kas copywriterid on kunstnikud?
82. Terav puudus on eesti keelest tõlkijatest. Vanadele tuleks kiiremas korras raha anda ja uusi värvata. Soomlased teevad nii juba ammu, ja neil on ka Nobel juba käes.
83. Tammsaare ja Ristikivi pole Sillanpääst halvemad kirjanikud.
84. Nobelite jagamine on tegelikult üks poliitiline värk.
85. “Looduse” romaanivõistluste traditsioon tahab jätkamist. Iga hinnaga.
86. Puitasumipoeetika on omaette teema. Paneelrajoonide teema on meil veel nõrgalt läbi kirjutatud.
87. Eesti poetessidele sobivad meheks välismaalased või vaikselt toetavad eestlased.
88. Noortekirjandus on madalseisus. Juba Agu Sihvkast ja “Kasuemast” saadik.
89. Reisikirjandus asendas nõukogude ajal tegelike reisivõimaluste puudumist. Nüüd pole see nii vajalik.
90. Nimetame asju õigete nimedega. Neeger, tibla, pede.
91. Oodatakse uut Mats Traati.
92. Kas Aino Kallas, Hella Wuolijoki, Hans Leberecht on eesti kirjanikud.
93. Artur Alliksaar on kaunilt tähendusi pilduva sõnakunsti alus.
94. Ilmar Laaban on eesti Andre Breton (ja sürrealistina sama hea).
95. Andres Ehin – suvi on savi.
96. Kolhoosikirjandus täitis talle asetatud ülesandeid.
97. Ingvar Luhaäär ja luuleklubi on küll kahtlasevõitu väärtusega, kuid tänuväärsed. Sealt võrsub nii mõnigi kirjanik ja kriitik.
98. Virve Osila on Virumaa pankranniku ja tuhamägede poetess.
99. Sakslast ja venelast on võimalik armastada, lätlast mitte.
100. Magalalinnaosades magatakse, süüakse, vaadatakse telekat ja minnakse tööle.
101. Marksism on lõplikult läbi kukkunud, seda pole enam mõtet kasutada, õnneks on eesti kriitika ka vastavast nostalgiast pääsenud. Erinevalt läänest, eriti Prantsusmaast.
102. Internetist leiab häid olustikulisi materjale.
103. On hea, kui kirjanikul on peenenud taju, ka pisiasjade märkamiseks.
104. Krestomaatiline. On säilinud lootus, et kõik selle sõna tähendust veel ei tea ning tajuvad millegi müstilis-sümbolistlikuna.
105. Hea kujundus on maitsekas. Hea kujundaja on maitsekas kujundaja.
106. Mida noorem kirjanik on, seda enam Kirjanike Liidu liikmeid ta tõenäoliselt tunneb.
107. Eco on mõnus mees.
108. Nõmmel paikneb Hasso Krulli kodu.
109. Võõrsõnadega on üldse väga segased lood.
110. Jan Kaus on väga palju lugenud inimene, tal on väga palju tsiteerida.
111. Saarlaste ja võrolaste kirjutatu on vahva ja muhe.
112. Realism elab üle kõik moodsad voolukesed.
113. Maailmas pole suudetud mõista Tammsaare, Tuglase ja Ristikivi suurust. Rääkimata luuletajatest.
114. Aeg toob tagasi väärtusliku. Ka unustatud kirjanikud. Näiteks Jaan Oks, Juhan Jaik ja teised.
115. Tugitoolianarhia pakub intrigeerivaid mõttearendusi.
116. Kuskil on alati ootel dekadents ja tööeestlus.
117. Kristian Jaak Peterson on esimene klassitsist, Eduard Vilde esimene realist, Juhan Liiv esimene modernist, Madis Kõiv esimene postmodernist.
118. Kultuurkapitali tänada on hea toon.
119. Derrida dekonstrueerib, Baudrillard simuleerib, Barthes struktureerib, Kristeva abjektiseerib, Deleuze-Guattari deterritorialiseerib.

L&M
August-september 2000