Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

AARE PILV

Aare Pilv - Looming 2000/6

“Varjatud ilus haigus”

 

ÄÄREMÄRKMEID "HAIGUSE" JUURDE

 

Võiks alustada algseisu paikapanekuga. 1986. aastal sirnasid rannas üht eesti neiut valgevereline uljaspea ja kaks neegrit. Esimene kirjutas, et Sa rihvale mu meelitasid, rudisevale, me seljad olid / merekarbe kuputada. / Kaks neegripoissi luitel seisid, mida teha, / nad ei osand välja nuputada; ja üks neegripoistest kirjutas: Klooga rannas keegi neeger / kena eesti neiuga / püüdis juttu alustada / aga ilma tuluta. Teine neegripoiss jäi esialgu kadunuks, et pisut hiljem rannale tagasi jõudnuna kirjutada Mu jahi tekk on sinu abaluust. Loomulikult olid kõik kolm luuletajad, ning me ei tarvitse nende sõnu puhta kullana võtta. Kuid midagi seal kaheksakümnendate keskpaiga rannal sündis, mingid suhted, suhtumised ja nende väljendusviisid võtsid oma kuju. Rand ei olnud enam tühirand, millel aset leidvad pingelised suhtenurgad pidid paratamatult jääma viljatuiks uuspürronistlikeks mängudeks. Rannal tekkis mingi seesugune tegevus, mille tulemused polnud algseisuks tagasi pööratavad.

Luulepööre toimus niisiis kolmes suunas – ühelt poolt julgeti lõpuks luuleks nimetama hakata lihtsakoelist ja paiguti labast vemmalvärssi, teiselt poolt ilmus luule, mis oskas olla pastišlik ja distantseeruv ilma luulevälise tagamõtteta (metaluule), kolmandast küljest võeti taas üles vanad "puhta poeesia" jäljed. Beier, Krull ja Hirv võiksid olla siis need esialgsed esindusnimed, kuigi pilt poleks täielik ilma Kivisildnikuta; põhimõtteliselt võiks aga Krulli ja Kivisildniku siinses minupoolses jämedas raamistuses ühele sihile paigutada. Beieriga ühilduksid siis punkarid ja Contra, Hirvega Soomets; Sinijärv kuulub nii Kivisildniku kui Hirve liini, Vee/Viiding on lähedasem Krullile, samuti hilisem Kesküla. Kauksi Ülle seisab omaette, mõnes mõttes on tema murdeluule iseseisvumisrevolutsioon ehk radikaalseimgi, võib-olla tulevikus kõige ilmsemate viljadega. Õnnepalu on minu luulemaitse jaoks selle kogu raamides pigem erand; ütleb ju ka Kajar Pruul oma järelsõnas, et "Õnnepalu 80ndate värssidest ehk mõjukamgi (st luulepöörde seisukohalt kõnekam – A. P.) oli ta luulekriitika." Tegelikult võiks üksikuna insula deserta rannal seisvast Õnnepalust tõmmata omaette laadi tähistava sirge, millel asuvad autorid pole üldises pildis niivõrd silma paistnud – nt Ringo Ringvee, kümnendi alguses vilksatanud Taavi Eelmaa, Ain Prosa, võib-olla ka Aado Lintrop, äärtpidi ehk isegi Lauri Sommer?

"Varjatud ilus haigus" esitleb oma autoritevaliku kaudu vahest kõige enam luule staatusemuutust; luule teostab erinevaid vabanemisviise – ühest küljest vabanemine kunstilisusesunnist subkultuurse sotsiaalsuse kasuks, teisalt vabanemine sotsiaalsussunnist puhtkirjanduslike konstruktsioonide kasuks, äärmusena (nt Krulli "Luuletused" ja osa Kivisildnikust) vabanemine üldse tähendussunnist. Olnuks võimalik (kuid mitte vist antoloogiliselt huvitavam) keskenduda staatusemuutuste asemel järjepidevussuhete edasipõimimisele, teha nö post-"Sõnarise" variant. Sel juhul, nagu tundub, oleks pidanud teatava eeltaktina pidanud esitama ka 1970./80. aastate vahetusel esile kerkinud Kareva (kes on ühenduslüli varasema ning Hirve ja Soometsa liini vahel) ning Mihkelsoni (kelle poeetika varjatud suhe kasvõi Kivisildnikuga oleks huvitav uurimisteema). Huvi pärast vaatasin üle "Väikese Sõnarise" lõpuosa ja leidsin, et "Haiguse" autoreist esitleb "Sõnarine" nelja: Beier, Õnnepalu, Krull ja Hirv, seega neid, kes minu jutu alguses "rannal" seisid; antoloogiad kattuvad nelja luuletuse osas – Beieri "Eesti neiu" ja kolm Hirve luuletust.

Omaette probleem oli minu jaoks punkluule. Esiteks seepärast, et punkluules on tavalisest rohkem kaasa mängimas kitsamad kultuurilised konnotatsioonid, mis korvavad nii mõnedki hõredused; ma ei tea, kui palju tolleaegsest pungimaailmast on praegu üldisemalt tajutav – võib-olla on. Teiseks seepärast, et sellelaadset värssi, mida siin raamatus legendaarsete signatuuride alt lugeda saab, võib praegusajal tüütult palju netist leida. Kolmandaks seetõttu, et punkluule originaalsusnivoo on muudest luuletajatest erinev (Märt Väljataga ütleb 11. mai Areenis, et "Proportsioon on umbes selline: 3 punkarit = 2 muiduluuletajat"), kohati jääb seega mulje, nagu oleks üks autor erinevate nimede all end avaldanud. Just punkluule puhul tuleb eriti hästi esile too eelmainutud staatusemuutuse-kesksus; punkluule on representatiivne pigem oma staatuse kui sisulise kaalukuse poolest. Kuigi lõplik vastutus jääb alati lugejale – nt leidsin meeldiva ehmatusena keset Trubetsky pungipateetikat rea Kõnnime ning rebased on pidevalt meil jalus. Nii ilus, et habe läheb põlema.

Jätkates staatusejutuga, tuleb kõnelda kogumiku enda positsioonist. Eelreklaamis üteldi, et raamat on sobilik abimaterjalina koolis uuema luule käsitlemisel. Raamatu kaanekujundus ongi eelkõige hallneutraalselt õpikulik. Vahetiitlid aga jätkavad stiili, mis on tuttav "noorte geeniuste" luulesarjast; ja see stiil on omandanud otsejoonelise manifesteeringu tähenduse. Nii ongi "Haiguses" koos kaks erinevat tendentsi – ühelt poolt liigutatakse "revolutsioon" kui midagi üsna selgelt fikseeritavat minevikku, hariduse Elüüsiumi, teisalt saab Kostabi kui ühele uuenduste keskmele omane kehtestamiste-rida suurejoonelise täienduse; seega ühtaegu kaks erisuunalist žesti. Ühendatuna annab see kokku mehhanismi, kus kirjanduse kehtestus teostub retseptsiooni päris esimeses astmes, juba enne teadlikku kriitikat. Aga ma vist liialdan. Teisest küljest kerkib siit üles küsimus, kuivõrd "Haiguses" sisalduv luule üldse on kooli-luule? Mulle tundub, et Beieri- või Kivisildniku-järgne luule loobub neist eeldustest, mis teeksid vajalikuks seda luulet inimeste üldisemaks "harimiseks" pruukida, kui just kellelgi spetsiaalset poeetikahuvi pole. Siit võiks edasi suunduda juba üldisemate arutelude juurde kirjanduse ja ühiskonna mentaalsuse omavahelistest seostest, ja ka piiridest: kuivõrd võib kirjandus pretendeerida üldvajalikkusele, kuivõrd võib vaba kunsti muuta õppevahendiks; kunst ja haridus tunnevad vastastikku varjatud ja ohtlikku külgetõmmet, kumbki ihaldab teise vahendite mõjukust. Usun, et "Haiguse" puhul pole need küsimused päris kõrvalised.

Sellega seotud teema on luule ja antoloogilisuse suhe. Kajar Pruul ütleb järelsõnas, et antoloogia vorm pole Kivisildniku tehnoloogiate esitamiseks parim vorm, sest Kivisildniku luulest jääb liiga "anorgaaniline" mulje. Tegelikult kehtib see ka teiste autorite puhul, sest see, mis Kivisildnikul on tehnoloogia, on nt Õnnepalul tema koguloomingu või ühe luulekogu tervikupoeetika. Antoloogia ongi paratamatult anorgaaniline; samas on olemuslikult antoloogilised nii igasugused kirjandusõpetused kui ka kirjanduslikud kehtestused. Kui ma küsisin, kas siinses antoloogias sisalduv saab olla kooli-luule, siis pidasin silmas ka seda, et esitletakse küll luulepööret, mis lõi luule ühtsest koodist eri suundadesse lahku ja seega suurema iseväärtuslikkuse ja "orgaanilisuse" poole, aga antoloogia vorm ise töötab mõnel määral sellele vastu, võttes pöörde kokku üheks luulelooliselt harivaks peatükiks.

Ühesõnaga, "Varjatud ilus haigus" kehastab oma mitmemõttelisusega, mis tema antoloogilisuses peitub, olukorda, millesse "revolutsioon" on jõudnud. Pööre on olnud põhjalik, nii et on võimatu jätta andmata talle anorgaanilist kuju; ja pööre on nii põhjalik, et vaatamata oma vajadusele antologiseeruda pole ta selleks veel piisavalt valmis. Luule tõlgenduslikku ruumi on väga tugevalt avardatud, ja et see kogumik võiks klassikalisemas mõttes antoloogiana toimida, tuleks oodata tolle ruumi uut kokkutõmbumist.

Kuuludes nende hulka, kes liiguvad juba puhtalt pöördejärgses luulemaastikus, näen, et too mainitud ruumiavardamine on kümnendi teise poole noorele luulele mõjunud teataval viisil lõdvendavalt. Mõtlen seda, et uued tulijad satuvad kümnendi alguses tipnenud uuenduses laiendatud ruumi kuidagi hajusalt, kõiksuguste asjade võimalikkus on niivõrd ilmne, et millegi kindlalt uuega on peaaegu võimatu üllatada. Nii ongi kergem ilmuda välja "kampadena", mis matkivad järjekordset "tulekut" (kuigi tegelikult jätkub üks väljavenitatud kõikvõimalik "olek", lihtsalt kest on pisut värskem). Teisalt puudub neil kampadel üks oluline kamba-joon – nad ei manifesteeri midagi (nt kasvõi Erakkond, mis on tõsisemast programmikuulutamisest kerge vastumeelsuse või ükskõiksusega tagasi põrkunud, või Tallinna Noored Tegijad, kes oma vastse kogumiku järelsõnas deklareerivad manifestitust), sest sellel puuduks sügavam mõte. Nii näib, et ühest küljest võib Erakkonda süüdistada liialt suures traditsioonimugavuses, NAKi tuumautoreid üha sama malli järgi värsitagumises, TNTlasi jõuliste žestide tühjussetabamises (olen ise kõiki neid asju aeg-ajalt tundnud), kuid tegelikult on (vähemalt osalt) põhjus selles, et luulepöördega laiaks venitatud ruumis on vähenenud teatavate tajude teravus, hinnangud on mõnes mõttes kaotanud oma reljeefsust. Teisisõnu, mulle on mõnikord tundunud, et kümnendi teise poole luule jaoks on kümnendi alguses loodud tõlgendusraamistik pisut liiga lai, ja vaid vähesed (nt Kalju Kruusa) suudavad sellega päriselt toime tulla. Seejuures on võimalik, et too liigse avaruse tunnetus on puhtillusoorne, ollakse lihtsalt haigestunud teatavasse luule ammendatavuse usku. Ma ei taha välja tulla absurdsevõitu väitega, nagu oleks Hirohalli mõju kümnendilõpu noorte suhtes kuidagi kahjulik ja nende tegelikku väärtust kahandav; tahan lihtsalt ütelda, et "Haiguses" esitletud luulepööre on praeguse noore luule situatsiooni mõjutanud viisidel, millest tollel noorel luulel endal ehk õieti aimugi pole. Kõnealune raamat on igal juhul tõhus võimalus seda aimu suurendada ja teisendada uuema luule eneseteadvust.

 



sisu © et, vorm © e107.org