Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

RAAMAT VALGUSTAJATELT
MART VELSKER - Looming 1998, nr 3
by khan
Friday 30 May 2003 - 0:30:36

Hasso Krull, Toomas Kalve: “Kaalud”. “Vagabund”, Tallinn, 1997. 72 lk.


Olen vaadanud Toomas Kalve pilte juba hulk aastaid huviga, mis on olnud suhteliselt vaba kultuuripuuri pistetu võrevahelise piilumise kohustusest ning natuke vähem vaba pildistatud paikade ja asjade äratundmisest. Sellestki on tähtsamaks saanud üldisiklik tundmine, et need fotod on head vaadata. Juhuslikumalt olen jälginud, mida Kalvest kirjutatakse. Olen aru saanud, et vajalik on igas arvustuses mainida tema vanaaegset tehnilist menetlust (see on nüüd tehtud), olen ühtteist veelgi taibanud, kuid siiski rohkem vaatamiskogemuse põhjal on kujunenud see, kuidas ma Kalve töödest endale räägin ja mida sõnastatavat ma seal üleüldse märkan.
Kalve pildid on sageli natüürmordid, näiliselt surnud asjade uued elamisvõimalused. Klassikalise vaikelu sätitud olekut on neis ka, kuid enamasti – ka selgelt lavastatud fotodel – jääb tunne, et raamistatud on juhtumisi ja loomulikult kokkusattunut, lõike asjade asja-ees-teist-taga koosolust, millele kadreerimine ja valgus annavad uue tähenduse. Keskne tähendus võiks tulla juhuslikkuse saatuslikkuse tundest, objektid on juhtunud olema pildil, aga kui pilt on valmis, siis seda muuta ei saa. Asjad on saanud oma tõelise koha, nad on selle koha kaudu muutunud väga nähtavaks ja iga kompositsiooni teisendamine oleks kohe kõige selle varjuviimine. Suur osa juhuse kinnipüüdmise juures on valgusel. Kalve valgustab fotot korraga üle ja täpselt. Sagedasti on näha suund, kust valgus tuleb, selles suunas (kuskil taga, paremal üleval või ka mujal) matab valgus objektid endasse, sööb ära nende piirjooned, moodustab suuri auke ja tulvamisi, et seejärel hajuda pehmelt üle kogu pildipinna ja tuua teravalt välja detailid. On ka pilte, kus kõik päris nii pole, kuid midagi jääb. Nii võib foto olla selgete detailideta ja põhjalikult ülevalgustatud, eelkõige siis kui valguse ja peegelduste kinnipüüdmine. Aegajalt võib fotole sattuda elus inimene, kuid tavaliselt muutub ta vaikelude sees kõigepealt asjaks ja saab siis endale uue asja-elu.

*

“Kaalude” raamatus on Hasso Krull leidnud oma viisi, kuidas Kalve töödest ja töödega rääkida. Teistsuguse, kuid kui vaadata luuletustes korduvaid motiive (valgus, paigas olemine või kinni olemine jms), siis võib iseennast kahtlustamagi hakata tekstilises rikutuses, mis haakub kõigepealt ikkagi sõnadesse ja alles nende kaudu vaatamisse. Aga võib ka olla nii, et Kalve piltidel mõned asjad on niivõrd paigas, et nad dikteerivad ise oma sõnastamisi. Ja siis osutub ka sõnadest kõnelemine üha kõneks fotodest. Krull on jõudnud juba korduvalt kinnitada, et selles raamatus on pilt tähtsam kui sõna ja ta oli enne sõna. Luuletused on kirjutatud pilte vaadates. Lugedes ei teki mingit kahtlust, et just nii nad kirjutati, luuletused nõjatuvad fotodele, tekstid on pildiga võrreldes sekundaarsed. Sekundaarsust on harjutud võtma ka hinnanguliselt ja antud juhul Krulli enesetõlgendus sellele vastu ei hakka. Ometi ei saa öelda, et luuletused oleksid kuidagi halvemad, ei, ainult “Kaaludes” tasub alustada piltidest. Nii on mõeldud, pildid on vasakpoolsetel lehekülgedel ja meie silm alustab ikka sealt.
Kui jälgida parempoolseid lehekülgi, siis need ütlevad midagi ka eraldi Krulli kohta. Tema luule tõlgenduslikkus sai eriti ilmseks alates kogust “Luuletused 1987 - 1991”, mil Krull loobus ajalooliselt kindlate ja üheste stiilikogumite kaardistamisest ning asus kriitiliselt erinevaid keeli rinnakuti asetama. Kriitiline on ta viimaste aegade looming olnud ka ses mõttes, et ühtki uut tekkivat stiili pole lastud kaubamärgiks muutuda, iga väljaanne on esitanud metaluulet teisel ja eesti kirjanduses ka kuidagi erilisel viisil. “Luuletused” ja “Kaalud” tunduvad esimese pilguga olevat teineteisest kaunis kaugel, kuid see on nii ainult mõnede joonte poolest ja paljus ka seetõttu, et rohkem on kriitika jälginud Krulli erinevust ja vähem endaksolemist. Näiteks ei mäleta ma, et oleks uuritud Krulli tekstides pidevalt kohalolevaid meelelisi aistinguid või vee ja (vee)pinnaga-põhjaga seotud metafoorikat.
Pole kindel, kas seda siinnegi arvustus teeb. Kindlam on see, et ”Luuletuste” ja “Kaalude” vahel toimub liikumine suurema sidususe suunas, kuid selles oleks siiski vale näha tagasipöördumist kuhugi sinnakanti, kus viibis kogu “Pihlakate meri”. Sidususe suurenemine pole tingimata avaldunud traditsioonilisema poeetikana – või kui seda, siis muuhulgas. Vahetult tajutavamaks on muutunud koondumispunkt, see teine keel, mille ümber luule tõlgenduslikkus end kerib. “Swinburne’is” on selleks biograafia, tõsi küll, siinmail vähetuntud biograafia; hüpertekstuaalses luuletuses “Trepp” võrgureisi liikumis- ja kohaloogikaloogika, mis oma kohti ka märksõnadena ilmutab (trepid, vesi, veealune loss). Nüüd on “Kaaludes” pildid, väga nähtaval, väga paigal.
Väliselt rahulik-loomulik keelekasutus, mis end piltidega seob, on siiski ka eriline. Krulli senist kultuurilist rolli pole kiputud “loomulikkuse” kaudu lahti rääkima, isegi jutumärkides mitte. Võimaliku rollimuutusega võib veel harjuda, pealegi kui aimata, et see siiski päris põhimõtteline pole. Poeetikas seisavad “Kaalud” aga kindlasti eraldi oma ülitugeva deiktilisusega, mis peaks ju olema näiteks kirjandussõbra Arne Merilai maiuspala. Niisiis, kõikides luuletustes toimib viitamine pildile : “see”, “ta”, “nad”, “siin”, “selline”, “näe” – sageli alustavad sellised (!) sõnad ka luuletust, sundides pilgu kohe sebima paremalt vasakule ja tagasi. Need on sõnad, mis osutavad fotole, tihti muid nimesid andmatagi, ja need sõnad seovad üheks ka tekstikudet omaette. Siin tekib arvatavasti kohe küsimus, kuivõrd sekundaarsed on siis ikkagi luuletused ja mis nendega juhtuks, kui pilt ära võtta? Tulemus sõltuks konkreetsest tekstist, põhimõtteliselt oleksid nad kujuteldavad ka väljaspool seda raamatut. Aga teistes tähendustes, pildita jääks alles viitamine tühjale kohale teksti kõrval, mis on kindlasti midagi muud kui pilt omal kohal. Krulli varasema luule juures on mõnikord leitud intellektuaalset krüptilisust. Mulle tundub, et need juhtumid võivad olla just sellist laadi – lugeja näeb viidet, aga osutava sõrme suunast hoovab pimedust, mälu ei suuda kulmualuseid valgustada, ei suuda viidatavat tühikusse asetada. Valeasetusi samas kardetakse, kuigi Krull neid mõnikord ehk ootabki.
Tekst on piltide suhtes deiktiliselt sekundaarne. Ja ka diskreetne. Metatekstil on tavaliselt kombeks rinnaga oma objektile peale suruda, astuda nautija ja nauditava vahele. “Kaaludes” ei astuta vahele, vaid pildi kõrvale või sisse. Ei saa öelda, et Krull “Luuletustes” või “Swinburne’is” nii viisakas oleks, siin igatahes rohkem. Tekst annab enda ära pildile ja Krulli Kalvele. Selles aktis tundub mulle olevat samasugust juhuse saatuslikkust, mida näen Kalve piltideltki. Krulli luuletused on kõigepealt laiendused neis asjus, mis juhtuvad pildipinna all või sellest eemal, alles seejärel on nad tõlgendused sellest, mida see peab / tähendama. Krull astub vapralt hermeneutilisse ringi sisse ja tajub siis seal aegajalt nähtava mõnuga subjekti ja objekti segimineku tunnet. Ta ei kaota kriitilist distantsi täielikult, kuid arvestab kogu aeg võimalusega, et tema mõtted võivad osutuda hoopis Kalve asjade mõteteks, et tema vaade asjadele võib olla asjade vaade temale. Ja kelle asi see siis lõpuks on: tegelikult pole see minu / asi /…/ mina olen / nende asi / ja nemad ei tea, / mis asi see on. Nii et tõlgendav distants ja enese äraandmine ühekorraga. Viimane näib olevat siin üsna isiklik, Kalvel nagunii, aga Krullilgi. Isikliku tooni tõttu tundus ootamatult oluline olevat Krulli intervjuu Margus Kasterpalule (Postimees 28. XI 1997), kus ta räägib lahti raamatu sündimise tagamaid ja kõneleb ka “asjade tegelikust olemisest” ja “tõest” Kalve piltidel, seda küllalt absoluutsete fraasidega. Harjumatult, kuivõrd Krulli tegelemine keeleliste konventsioonidega on sidunud teda relatiivse, konventsioone vahetava ja pidevalt revolutsioneeruva tõega. Aga ju on asjad ka teisiti ja küllap on praegune aeg ka parem kõnelemiseks veidi teistmoodi kui varem.
Mingi distantsi säilimisega ringi sisenemisel tuleb arvestada, samuti võimalust, et lisaks peamisele, pildilisele keskmele, on raamatus lisaharusid ja mitte üksnes tõde, vaid ka “tõe töötlus”. Tegijaiks valgus, Kalve, Krull, iga lugeja. Kahetine on juba tekst, pilt on erineval viisil läbi kõneldud kahel korral – esmalt fotosse siseneva luuletusena ja siis pinda kirjeldava lõiguna sisukorras. Pilt on tõeline korraga mitmel moel ja ta on mõnuga vaadatav erinevates ümbrustes. “Kaaludes” pole Krull programmiliselt uute kontekstide otsija, deiktiline seotus jätab isegi tunde, et väiksemaidki alltekste, kõrvalepõikeid pildi poolt dikteeritud kontekstist siin pole. Tegelikult on, kuid need taustad on antud ikka sellesama diskreetsusega, nad ei otsusta midagi otsustavalt ja lubavad endast üle lugeda. Lihtsam on nendesse siseneda konkreetsete viidete kaudu. Kaplinski nime on seitsmekümnendal leheküljel juba märgatud ja miks ka ei võinud Krull end mõne luuletuse puhul natuke lõbustada tundega, et ta on justkui Kaplinski -2. Aga ainult mõnes luuletuses.
Programmiliselt mõjuvad veel paar parafraasi. Nebenmensch’i saab vabalugemise korral pidada kõrvalolu märgiks ligilähedaselt seesugusel viisil nagu ma juba kirjeldasin – lisaks sellele, mida ta pildil nagunii on ja mida ta Nietzsche tööde taustal nagunii tähendama hakkab. Teine silmahakkav tekstikoht sihib Krulli enda võrguluuletusse “Trepp”: kõik vanad asjad on uued / ja uued on vanad. Kas pole siin ka Krulli revolutsioneeruva kultuurimudeli paindlik kuulutus, mis taotleb pidevalt uuekssaamist, aga tunneb ära otsitava ka selles vanas, mis on äratundmist väärt? Muide, sobitades siiski midagi Krulli enda loomingust “Kaaludele” paralleeltekstiks, osutub ilmselt kõige lähedasemaks just “Trepp”, kokkukõlasid kahe sarja vahel on teisigi ja võrreldav on ka enda “sisse” kirjutamise ja lugemise viis, kasvõi kompositsioonilise ringlemisena, mida “Kaaludes” seob vormiliselt raamatu üheaegne algamine ja lõppemine kaanel.

*

Kalve ja Krulli töö on koostöö rohkemal määral kui luulelised pildiraamatud tavaliselt, kumbagi rida võib vaadata eraldi üksteise taustal, aga raamatus töötavad nad koos. Päris täpne olles – tegemist on viimaste aegade õnnestunuma teamitööga, mängus on ka kujundaja Andrus Rõhu ning nimetud trükitöölised. Raamatu kokkupanemine olla käinud piltide järgi (Postimees 28. XI 1997), sirvijale hakkavad üleminekuid looma ilmselt tekst ja pilt vaheldumisi. Ülesehituse kontseptuaalsusele pole eriti rõhutud ja ega ka mainitud ringkompositsiooni või tekstide kahetiolemist arvustaja enne ei pruugi märgata kui ta ringi-kujundi sisse jääb. Üks põhimõtteline ja küllap läbimõeldud kompositsiooniline asetus torkab lisaks öeldule küll silma, nimelt raamatu keskkoht kolme pildiga ilusast paljast tüdrukust. Kaks pilti on jäänud luuletuseta ja kujundaja käe all hüpanud parempoolsetele lehekülgedele. Ja see ainus luuletus hoiatab: see imelik tüdruk / keda ei tasu kõnetada / mitte kõnetada, nii / on kõige parem. See tüdruk on raamatu probleem, natuke asjastamata jäänud elusolend vaikelude seas, võti mõnda teise raamatusse. Raamatusse, mis võiks olla sama hea, aga teistsugune.
Selle raamatu võtmed? Mida meeled iganes maitsevad. Näiteks valgus raamatu algus- ja lõpupiltidel ja -tekstides ja igalpool vahel ja sees, tuues välja asjade ja sõnade piirjooni ja kohalolu: valgus on seal küljes ja ei tule küljest lahti. Näpud tuleb küll enne vaatamist puhtaks pesta, muidu ei tule ka sõrmejäljed raamatu küljest enam ära.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org