Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

TEEKOND TEKSTINI
MART VELSKER - Looming 2000, nr 6
by khan
Friday 30 May 2003 - 0:39:42

Jaan Kaplinski: “ Silm. Hektor”. “Tänapäev”, Tallinn, 2000. 206 lk.

Jaan Kaplinski on proosaraamatu “Kust tuli öö” sissejuhatavas loos kirjutanud: “Ma ei suuda hästi jälgida eri ilmade käitumis- ja ˛anri reegleid, veel vähem stiili reegleid ja minu tegelased ei saa sellega tihti ka hakkama”. Sellele lausele eelneb pikem arutlus loo jutustamise reeglitest ning nende rikkumisest. Kaplinski on sageli – ja proosas peaaegu alati – teinud viimast. Ta pole suuremat hoolinud fiktsionaalsete maailmade puutumatusest, on ületanud piire eriti dokumentaalkirjanduse ja esseistika suunas, samuti pole talle eriti korda läinud kitsamalt piiritletud ˛anrikaanonid. “Silm” ja “Hektor” pole mingite mallide musternäidised, kuid Kaplinski loomingus seni siiski silmatorkavalt “korralikud” tekstid. Fiktsioon jääb siin fiktsiooniks ning arvestatud on ka mitmeid all-reegleid.
Kaplinski on kirjutanud küll “korralikke” esseesid, milles kõige reeglipäratumad on olnud ideed. Kuid eks seegi reeglipäratus muutu ennustatavaks autori enda abiga – tekib kaplinskilikuks peetav mõtlemisviis. “Silm” ja “Hektor” on idee-kesksed jutud ja nende lähtepunkt on varasemas esseistikas mitme kandi pealt läbi valgustatud. Teeside kordumist saab näidata ka peaaegu huupi tehtud valikuga: kui näiteks lugeda essee “Usk ja uskmatus” kaht esimest lõiku, siis võib kontsentraatide tarbijale piisata sellestki, et juttude iva endale sõnastada. Aga samas on kahtlane, kas me otsime ainult ivakesi või siiski ka koorukesi. Samuti on kahtlane piirduda väitega, et Kaplinski raamat sisaldab korralikke jutte valmis ideedega. Mingid valmisolevad asjad on üksnes lähtepunktiks, ei ideed ega vorm seisa paigal. Need on minu meelest head lood, muuhulgas ka seetõttu, et neis on jõudu vedada lugejat kuhugi “sisse” – korraga nii mõtlemisse kui fiktsiooni.
Püüan praegu kirjeldada rohkem seda, mismoodi need tekstid on tehtud – selleks, et aru saada, kuidas mind sisse veeti. Seega loobun mõnestki tõsisest ahvatlusest jätkata filosoofilist dispuuti Kaplinski teeside ja hüpoteeside üle – lootuses, et seda teeb keegi teine. Natuke seda tegelikult ongi juba tehtud, esimene arvustus “Silmale” ilmus pooleteise aasta eest, siis kui jutt oli ilmunud “Loomingus”. Ja need esimesed vastukajad annavad lähtepunkti ka arutlusteks, mismoodi avaldub nende tekstide tekstiks olemine.
Kaplinski uuem proosa on reeglipäraselt “proosalik” vaid teatud mõttes. Märt Väljataga on rääkinud “Silmast” ja “Hektorist” kui ideekirjandusest, mis kujutab endast hübriid˛anri (“Eesti Ekspress” 22. IV 1999). Idee on juttudes liidetud ilukirjanduslike tavadega, juba ainuüksi selles ühenduses on vältimatu piiride rikkumine. Ideekirjandus on piiripealne nähtus, kuid piisavalt tugeva traditsiooniga, et kujundada välja omad reeglid – selles mõttes ei lõhu need lood raame lõputult, vaid mingil moel ikkagi raamistuvad. Kaplinski on varustanud jutud veel teisegi välise reglemendiga, mille loob sci-fi ja fantasy kirjandus ehk siis kokku laiemas mõttes ulmekirjandus. Olen üsna juhuslik ulmelugeja ja seetõttu ei tunne selle tsunfti kommete nüansse piisavalt. Julgen sellest hoolimata arvata, et kollektiivsete reeglite ranguse taustal on Kaplinski ikkagi üsna vabameelselt käitunud. Seejuures tunneb Kaplinski ˛anrinõudeid kahtlemata minust paremini, teadupärast on ta ka tõlkinud ingliskeelset ulmeproosat eesti keelde. Nii või teisiti peaks olema selge, et Kaplinski on formaalselt range peamiselt vaid iseenda taustal. Milline võiks olla ortodoksset ulmet austava inimese suhe Kaplinskisse, näitab kergelt kurioossel viisil näiteks Raul Sulbi, kes muidu “Silma” tunnustades väidab lõpuks: “/…/ teose põhipuuduseks ongi see, et ta kuhugi välja ei jõua” (“Looming” 2000, nr 4). Võibolla on asi ometi vastupidi? Lõpetamata mõtted ja sündmused võivad olla tugevus. Ja tekst võib siiski kuhugi jõuda – kasvõi iseeneseni, tekstini. “Silm” ja “Hektor” erinevad ülesehituselt, küllap on siis mõistlik korraks vaadata eraldi, kuidas see jõudmine avaldub.
Mistahes tekst kasutab korraga mitut korrastavat võrgustikku, vaid mõni pindmisem neist annab sildi, mille järgi raamat hiljem paigutatakse poeriiulile. “Silm” on võrreldes “Hektoriga” mitmekihilisem, neid põimuvaid võrgustikke on siin rohkem. Mitmekihilisust ei tuleks siin võtta hinnanguliselt, võib vaid oletada, et sellisena on “Silm” oma paarilisest kuidagi salakavalam, vedades lugejat märkamatult ühest lugemismudelist teise. Tekstiloogika üldisem struktuur on siin rajatud dialoogile – ja dialoog on ka omaette ajalooline ˛anr. “Hektoris” (mis korduvalt peegeldab “Silma” oma kõrvalteemades) kommenteeritakse dialoogi ˛anri järgmiselt: “Filosoofia algab minu meelest dialoogiga. Varased filosoofilised tekstid on dialoogilised, olgu siis Platon, Zhuangzi või buddhistlikud suutrad. Filosoofia koosneb küsimustest ja vastustest” (lk 156). Ka “Silm” on filosoofiline ja religioosne dialoog, mis on lisaks varustatud fiktsiooni reeglitega. Klassikalistes õpetatud vestlustes juhib tavaliselt üks pool vestlust, olles õpetaja positsioonis, kus vastuseid aimatakse pooleldi ette. Nii on ka “Silmas”, ainult loo käigus positsioonid vahetuvad: esimeses pooles juhib dialoogi I., kes tajub kõikenägeva Silma pilku, teises pooles saab juhtivaks pooleks ja ka sügavamas mõttes vaimseks teejuhiks hiinlasest munk.
Väliselt on loo kaks poolt selgesti eristatavad – esimese poole lõpus leiab minategelane postist saadetise, mis saabki jutu teiseks osaks. “Silma” liigendust on aga võimalik vaadata veelgi täpsemalt – nimelt kumbki pool poolitub sündmuste käiku arvestades veel omakorda, nii et on võimalik rääkida ka neljast tinglikust osast. Neist neljast esimeses toimuvad intensiivsed dialoogid “mina” ja I. vahel, seejärel I. kaob, dialoogi on seetõttu vähem ja välist kirjeldust rohkem, aga vestlused KGB-s säilitavad siiski endist dialoogilist kudet. Edasi tuleb saadetud teksti lugu, kus peategelasena (ja uue minategelasena) lastakse aimata endiselt I.-d. Poolitumine toimub siin samuti suhteliselt selgelt: alguses vestlevad mehed omavahel ja seejärel kõnetab hiinlane jumalaid, seejuures säilitab ta vestluses oma suunava rolli.
Need eristused võiksid olla kasulikud, kui on soovi rääkida veel mingitest tekstiehituslikest kihtidest peale fantasy-rüüs ideekirjanduse ja filosoofilise dialoogi. Neid olulisi lisakihte on vähemalt kaks: realistlik proosa ja muinasjutt. Eristades nelja tekstiosa on ehk võimalik väita, et dialoogi saatjana on kolmes esimeses osas valdav realistlik printsiip – hoolimata vestluste “ebarealistlikkusest”. Lõpuosas võtab aga jutu tugevamini oma haardesse muinasjutt oma korduste, maagiliste rituaalide ja motiividega. Lõpuks tunnistab hiinlane ju sedagi, et ta on muuhulgas vaikiv munk vanast hiina jutust. Fantasy-kirjandus laenab oma ülesehituse sageli muinasjuttudest, niisiis mingit põhimõttelist vastuolu siin pole.
Lugejat veetakse “nagu päris” - maailmast muinasjutu maailma ja seda tehakse suhteliselt märkamatult. Oletan, et “Silma” lõppvaatust loetakse tavaliselt nii, et päriselt pole lahti saadud esime(ste) osa(de) realistlikust tundest. Seda enam, et lugemist võib alustada vabalt ka nn autobiograafilise mudeli järgi, mis on oluline ka Kaplinski varasemates juttudes. Sattudes muinasjutu loogikasse pole lõpuks enam võimalik ühemõtteliselt öeldagi, mis on siis “pärisem”, kas see, kust alustati või see, kuhu välja jõuti. Seejuures jõuavad arutlused sinnamaani, et unenäo ja reaalsuse piir hajub – muinasjutu loogika osutub olema ühtlasi unenäo loogika.
Kirjeldatud liikumine ühest tekstiprintsiibist teise on osalt ka liikumine painajaliku kujundi juurest painavate mõtete juurde. Raamatu algusosas on kõikenägev Silm tugevalt välja arendatud, ta on võetud kultuuriliste ühiskujundite hulgast ja mõjub seda tugevamalt (ka minu varasema ea mälestustes on kirikuseinalt vastu vaatav silm jätnud kummaliselt mõjuva kogemuse). Loo arenedes aga kujundist tegelikult tasahilju loobutakse, häälestus on sellega antud ja edasi antakse üha enam ruumi mõtte pöörastele arendustele.
“Silma” dialooge kirjeldades võiks rääkida veel ka läbivast mitteteadmise (või mõnikord ka teadmise varjamise) printsiibist. Filosoofilise vestluse käivitab teadmatus, Kaplinskil on seda rõhutatud, korduvad samatüübilised tunnistused: “aga mul ei olnd temast eriti head ettekujutust” (lk 13), “Pidin tunnistama, et olin sellest midagi kuulnud, aga ei mäletand eriti täpselt” (lk 23), “Ma ei ole end filosoofias kunagi päris kodus tunnud” (lk 28) jne. Samamoodi nagu inimene, on jutu lõpuosas oma olemise suhtes teadmatud jumalad. Ja ega ka vestluste “tugevam” osaline ei tea või ei näita välja mingeid lõplikke seletusi – teadmine on jutus kõige rohkem ikkagi vaid aimamine või vihjamine. Lisaks tuleb mängu kabalistlik varjamistehnika, mille abil piiratakse Silma kõikenägevust. Muide, sellesse ritta satub üks silmatorkavamaid muutusi, mis jutu teises redaktsioonis on toimunud võrreldes esimese variandiga: “Loomingus” kasutas Kaplinski nime Jahve, raamatus on ta selle asendanud tähekombinatsiooniga IHVH, minategelane põhjendab selle kasutamist poolhämara ja hirmust saadetud joonealuse vihjega.
Üks huvitav nihe toimub ka I.-ga ja tema teadmistega. Tekstiosad on ühendatud nii, et me jutu teise poole “mina” peaksime I.-ks, kuid samas on tema vestlustes hiinlasega teadmatust rohkem kui seda eelneva põhjal võiks eeldada. Kas tegelaskuju on lihtsalt ebajärjekindel või pole see üldse enam I.? Vahest oleks siit võimalik hoopis järeldada kaht põhimõttelist asja: esiteks – tegelase teadmatust kujundab dialoogi loogika, tegelane peab teksti huvides teadma võimalikult vähe. Teiseks – mõttearendused jõuavad välja olukorrani, kus on kahtluse alla seatud ka inimese identsus iseendaga: “Aga kumb siis on päris mina, kas see siin või too seal?” (lk 109).
Teadmatus, seejuures teadmatus iseendaks olemise asjus on “Silmas” programmiline. Siin oleks siis ka vastus eelpool tsiteeritud kriitikale: teadmatuse juhatusel liikuv tekst ei tohigi väga selgelt kuhugi välja jõuda. Kaplinskil on siiski lõpus ka midagi enamat – on vihje teistsugustele maailmadele ja see on lootusrikas vihje.
“Hektor” on monoloog, vormistatud päevikulaadse pihtimuse või aruandena. ˇanrikihte on siin vähem, kuid paradoksaalselt tundub, et teksti struktuur on keerukam. “Hektor” pole süstemaatiline narratiiv, päevikus jooksevad erinevad lood ja teemad vaheliti ning oluliste lisapiirangute puudumine jätab teksti arendustele vabamad võimalused. Allteemasid on tõesti palju ja on ka mitu lugu, mida korraga jutustatakse. Jutustamissuuna vabadus on siiski piiratud nn jutustamisaja looga ning seda tasakaalustatakse ka teiste vahenditega, mis lasevad “Hektorit” siiski kergemini kui “Silma” mingite lahtrite alla paigutada. Intelligentsed loomad, geenimanipulatsioonid, teadusfilosoofilised pihtimused, maailma tuleviku modelleerimine – kõik need asjad on ulmekirjanduse raudvarast tuttavad. Küsimus on aga selles, mismoodi need elemendid on omavahel ühendatud.
“Hektor” tuletab meelde kõige tuntuma ulmejutu, mille Kaplinski on eesti keelde tõlkinud – Daniel Keyes’i “Lilled Algernonile”. Kasutatud on samasugust päevikulaadset aruande vormi, kusjuures jutustaja tajub, et talle on kirjutamiseks antud piiratud aeg. Algernon on tark hiir ja kuigi talle pole antud jutustaja positsiooni, pole ta kahtlemata Hektorist kaugel. Ma ei tea, kas Kaplinski kirjutades otseselt sellele seosele mõtles, kuid “Hektoris” on kahtlemata olemas nn ulmesisest poleemikat, kus dialoog tekib tuntud motiivide ja võtete teiselaadse kasutamise läbi – on ju olemas ka arvukalt lugusid tarkadest koertest jne. Otsese poleemikaga viidatakse tekstis H.G. Wellsile.
Üks tekstisuhteid viib ulmekirjandusest välja: tegelaste nimed viitavad Trooja piiramisele ja mingis mõttes piiratav või piiratud ruum teksti ka modelleerib. Nimed on võetud Trooja sõja mõlemast leerist – võiks oletada, et see “tehtud jumalate” maailm on sattunud nüüd suuremasse piiramisrõngasse, millest läbimurdmine võiks olla “Hektori” tegelaste ülesandeks või pidulikumalt öeldes missiooniks. Just missiooni silmas pidades tegelased ju siin otsuseid langetavad. Sellist paatost võib leida “Silmastki”, kuid mitte nõnda palju – “Silm” on rohkem individuaalse, “Hektor” kollektiivse otsingu lugu. Kollektiiv on see, mis sünnitab missiooni.
Samamoodi nagu “Silmas” tuleb ka “Hektori” teises pooles mängu tekst tekstis. Siin on tekste õieti mitu ja nad on esitatud lisadena. Neist esimene, peremehe käsikiri satub samasugusesse asendisse nagu “Silma” saadetis, ülejäänud lisad hakkavad täitma lõpetamata epiloogi osa. Nii Tais postitatud jutt kui peremehe pihtimus võtavad endale uue vaatepunkti, avavad eelneva teksti mõistatusi ja säilitavad samas eelneva jutustamistüübi. “Hektori” viimased, ajalehe artiklitena esitatud lisad viivad vaatepunkti sündmuste tsentrist välja, omamoodi kompenseeritakse neis peremehe käsikirja minevikulisust: lugu pöördub kujuteldavas ajas tagasi, kuid nõuab siiski ka teatavat arendust tuleviku suunas. Tuleviku võimalikud tähendused avanevadki minevikust pärit sündmuste abiga. Ajad seotakse omavahel ning see vihjab võimalusele, et kunagi aset leidnud sündmuste struktuur kordab end mingil uuel tasandil ka edaspidi.
“Silm” ja “Hektor” on sarnasel viisil ja mitmekordselt tekstistatud, mõlemad on omamoodi teekonnad tekstideni. “Silmas” märgistab kulgemist otsesemalt sündmuste järgnevus, “Hektor” on teksti juurde viiva võtme otsimise lugu. Otsitav kujutab endast sõnumit, mis antakse väljastpoolt tavalise kogemuse piire ja selles tuleb ilmsiks “midagi muud”, nagu ütleb “Hektoris” Nestori valmimata käsikirja pealkiri, veel üks tekst teiste seas. See “midagi muud” võiks olla jumalik sõnum, kui vaid ei jõutaks välja üldlevinud jumalakäsitluste eituseni. Analoogiat ilmutusliku teekonnaga on võimalik näha mõlemas jutus, kuid jumalik asendatakse looduslikuga, lunastustõotus ähmase lootusega, veendumus aimamisega. “Hektor” on monoloogina “Silmast” kuulutuslikum, temas on rohkem teadet ja vähem kahtlemist teate sisus. Sellest hoolimata võib ilmselt väita, et mõlemat juttu juhib teadmatus – see on püüdlemine valgustava sõnumi poole, sõnumi leidmine ja lõpuks ikkagi lõpliku teadmise puudumine.
Teekond tekstini mõjub ambivalentselt, ühelt poolt otsivad jutud maailma korrastavaid tähendamissõnu, teiselt poolt aga paljastavad oma tekstuaalselt tingliku loomuse. Võibolla on Kaplinski uue raamatu mõjuvuse üks põhjusi just oskuses liikuda sellel piiril, kus tekstilise tinglikkuse kuhjumine tõkestab hoiakute kivistumist, ideoloogilise sihiga tekstiloogika rõhutab aga mõttekäikude kaalukust. Ehk lihtsamini ja pisut teisiti öeldes: ilukirjandus on mõjunud mõtteskeemidele vabastavalt. Lugejat veetakse vabade mõtete sisse, mis on ehk see lõks, kuhu peabki sattuma.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org