Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

KAKS LAINET
MART VELSKER - Looming 2000, nr 4
by khan
Friday 30 May 2003 - 0:44:01




“Loomingus“ algatatud mõttevahetuse üks kaugemaid eesmärke võiks olla see, et sünniksid sidusad jutustused eesti kirjanduse sündinud asjust. Seejärel võiks loota, et dialoogis tekib jutustuste ühisosa. Ah et kõlab vanamoeliselt? Senistes sõnavõttudes on olnud rohkem remarke võimaliku loo tarvis või siis rõhutatult isiklikku, teose- ja autorikeskset kirjanduslugu, nagu seda pakub Märt Väljataga. Keeldumine suurtest lugudest on endiselt ajakohane ja neil juhtudel mulle ka sümpaatne, kui seda tehakse individuaalsuse nimel. Enda arust olen kirjutanud selge vahega kahesugust kriitikat: ühelt poolt olen otsinud üksiku teksti ainulaadsust ja teisalt rääkinud raamidest, mille abil tekstiilma ajas struktureerida. Esimene on võimalik teiseta, kuid mitte vastupidi. Siledat eepilist teed tehakse ikka, üldistuste teerullil vilgub kollane tuli, aga liikluseeskiri ei luba sellest hoolimata kedagi alla ajada.
Seda kõike arvestades plaanisin ümmargust juttu, millel oleks algus, keskpaik ja lõpp. „Loomingu“ veebruarinumbris ilmunud Tiit Hennoste artikkel „Kaanonist lahti“ pani mind veidi kõhklema: mõttevahetuse tekstide hulgas on see siiski esimene süstemaatiline ülevaade 1990. aastate eesti kirjandusest. Raamid paneb ta enam-vähem loogiliselt paika ja nõnda on mõneti ebamugav juba sõnastatud enesestmõistetavusi üle korrutada. Tunnustan Hennoste jutus pigem raame ning fakte ja vähem jutustamise tooni, seetõttu otsustasingi proovida kätt ülevaatliku visandiga. Tehnika, kuidas vältida liigset tsiteerimist, on Hennoste töös kenasti näha: viitan veel piisavalt läbirääkimata detailidele ning poleemilistele punktidele, kuid eesti kriitikute silmis ilmselgena tunduvate asjade puhul loobun esimese sõnastaja otsimisest. Või siis sõnastan mingeid asju ka ise.
Varasemaid kirjutisi lugedes tundus mulle, et uuema kirjanduse muutused ajas on seni lõpuni välja joonistamata. Periodiseeringute suhtes pole suuri lahkarvamusi, aga kontuurid on veel ähmased ning eriti 1990. aastate teisest poolest libisetakse kiiruga ja kergelt üle, lahustades seda eelnevasse aega. Räägin kronoloogiliselt ja teravdan toimunud võnkeid sihilikultki, et pilt kontrastsemalt lahti rulluks — räägin 1990. aastate kirjanduse kahest lainest.


ESIMENE LAINE

1990. aastate algus elab suure kirjandusmurrangu tähe all, selles tavaliselt ei kahelda. Küll on mõtet täpsustada murrangu ajalisi piire. Mulle tundub siin olevat kolm arukat võimalust. Esiteks, murrangu keemispunkt 1988—1991; teiseks, murrang koos eel- ja järellooga — näiteks Hasso Krulli debüüdist kuni „Piiririigini“ (1986—1993). Aastad 1994—1995 pakuvad samuti olulisi teoseid, kaante vahel ilmuvad näiteks Kivirähki „Ivan Orava mälestused“, Mihkelsoni „Nime vaev“, Kõivu „Studia memoriae“ esimesed köited, Kaplinski, Ehini, Krulli, Soometsa luulekogud jm. Sellest hoolimata näen siin väikest hingetõmbeaega enne teist lainet. Seda tunnet sisendab ka kirjandusloo debüüdikeskne jutustamisviis, mille suhtes tuleks olla pisut ettevaatlik, aga milleta päris läbi ka ei saa. Et lainete vahele mitte auku jätta, saab kolmanda võimalusena revolutsioonilise laine harja edasi vedada, võttes omaette tsükliks aastad 1986—1995.
Lisaks debüütide ja vanade olijate vahekorrale hakkab selliseid piiritõmbamisi hägustama luule ja proosa erinev käitumine. Klassikalise kirjandusloo piire on alati rohkem määranud luule, mis suudab olla rohkem sünkroonne iseendaga. Mingi aja sees olles näeme liikumisi sõltumata raamatute ilmumisest, kuid tagantjärele kirjutatakse raamatute ilmumise ajalugusid — ikka veel. Proosaraamatutest me sellist ajas tsentreeritud esimest lainet ei leia, kuigi midagi ometi tuleb. Kajar Pruulile, kirjanduse „sees“ olijale, on raske vastu vaielda, kui ta proosaga seoses arvab, „et kirjandusele oluliste ideede ja vaatevõimaluste tasandil pole 90-ndatel tulnud areenile midagi nii põrutavalt uut ja keskset, mida poleks ringelnud juba 80-ndate lõpul.“ („Looming“ 1997, nr. 2, lk. 263). Näiteks kuulub Jüri Ehlvest tõepoolest sisuliselt sellesse esimesse lainesse, aga tema esimesed raamatud ilmusid alles aastal 1996.
Ajapiiriga tegelemine näib formaalne, küsimus oleks nagu ainult kirjandusloo jutustamistehnika hõlbustamises. Natuke ongi, aga asja sisulisem tähendus võiks olla selles, et hoiakud tekivad gruppides, kus näiteks sõltuvalt autorite kujunemiseast on olemas ühine kultuurikogemus. Vanemad saavad olla avatud nooremate kogemusele, kuid eks ole samas näha, kui paljud ikkagi jäävad kinni oma murdeea lööklauludesse ja menuraamatutesse. Ehk tasub seetõttu tähele panna esimese laine noorurite sünniaastaid, mis on keskeltläbi ajavahemikus 1961—1972. Lisaks tulevad arvesse mõned küllalt hilised debüüdid (Indrek Hirv, Kalev Kesküla, Priidu Beier) ja vähemalt üks varajane — Elo Vee/Viiding. Kui murdeea üle äärte ajavat tundlikkust tähtsaks pidada, siis Viiding õieti jääbki oma kogemuselt ja laadilt kuhugi kahe laine vahele.
Pärast neid väliseid keerutusi tuleb jõuda asja sisuni või siis „sisu väljanägemiseni“. Luulega seoses olen tegelikult murrangu sisu varemgi kaardistanud (näit: „Vikerkaar“ 1996, nr. 3). Kõike üle kordama ei hakka, aga püüan vähemalt märksõnastada kogu kirjandusele ühised jooned ja tuua välja olulisema osa neist, mis kokku ei lange; samuti asetan mõne rõhu pisut teistmoodi.
1980-ndate lõpu ja 90-ndate alguse pöörde kõige üldisemad jooned, mille nimetamine ilmselt ei vaja enam põhjendamist, võiksid olla näiteks järgmised: dünaamika, erinevate keelekihtide (kõnekeel, släng, murre) ja võõraste keelte sissetung kirjandusse, massikultuuri märkide seostumine kõrgkultuuriga, intertekstuaalsus, metalisus, kontseptualism, kollektiivsete väärtuste relativiseerimine, kirjaniku imago tähtsustumine teksti tähenduste loomisel. Ühel on ühte ja teisel teist, kuid nähtuste avaldumisviise konkretiseerides saab nende tunnuste kaudu rääkida protsessist enam-vähem kogu kirjanduse ulatuses. On siiski ka autoreid, kelle puhul õieti ükski nimetatud nähtustest paika ei pea — kuidas tõlgendada neid? Demokraatlik tõlgendaja ütleks, et uue kirjandussituatsiooni põhitunnus ongi suutlikkus mahutada erinevat, kaanoniuurija aga väidaks, et sellised autorid lihtsalt ei pääsegi uues situatsioonis tõeliselt kaasa kõnelema. Õigus on mõlemal.
Tunnuseid on veel, mõni neist vajab ilmselt lisaklausleid. Nii võime üldisemas plaanis rääkida klassikaliste kompositsioonireeglite taandumisest, tekstide fragmentariseerumisest ja Ïanrilise avatuse suurenemisest. Selles kõiges on midagi olulist, kuid on siiski ka olulisi nähtusi, mis käituvad teistmoodi (Indrek Hirve jmt. luule, suur osa proosast Jaan Krossist Kaur Kenderini). Proosas säilitab narratiivi loogika teksti põhistruktuuri rohkem, seetõttu torkavad luules ka „suletud“ juhtumid eripärasemalt silma ja saavad sageli kindla maneeri rõhutatud märgiks. Analoogiliselt kehtestub ka 1990. aastate kirjanduse iroonilisus. Varem on palju räägitud Mati Undi või Jüri Üdi irooniast ning need näited on kujukad ka 90-ndate seisukohalt: tegemist pole lihtsalt irooniaga millegi suhtes, vaid keele- ja elutundega, mis muudab näiliselt püsiva maailma ebakindlaks igal võimalikul viisil — kuni selleni, et kahtlustäratavaks muutub ka kirjutaja kavatsus ja tekst. See ei välista irooniavaba kirjanduse saarekesi, kuid paistab siiski eemale tõukavat tekste, mis nagu pole ülepea kuulnud ega näinud märke liikuvast maailmast.
Välised muutused, mis kõige nimetatuga koos käivad, on diskussioonis rohkem läbi räägitud. Kirjanduse marginaliseerumine ja põhiliikide vahekorra muutumine — seda kindlasti. Nihete üheks taustaks on kapitalistlik ühiskond, kuid ega Lääne—Euroopagi pole kogu aeg ühtmoodi elanud. Seoses tehnika muutumisega on auditiivselt ja visuaalselt aktiivsemate signaalide pealetung viimastel kümnenditel olnud üldine. Pealetungid ei tekita mitte ainult rindeolukordi, vaid ka sünteese ja uusi vorme — selles valguses tasub ilmselt vaadata 90-ndate kirjanduse seoseid pildiliste ja heliliste kunstidega. Tahaksin uskuda, et sõna on uues kontekstis endiselt tähenduslik. Seda lootust ei kahanda mitte niivõrd filmitööstus ja nüüdiskunst, kuivõrd praeguse ühiskonna sõnaohtrus. Vähemalt on siin midagi, mida maksab tematiseerida — nagu on kirjanduse endagi sõnatootmise üle mõtlema sundinud Märt Väljataga sonetimasin, millenniumi märkimisväärseim katse lõpetada eesti kirjandus.
Sõnade küllus nõuab uut kultuurilise käitumise taktikat, suutlikkust teha kiireid selektsioone, võimet tühjavõitu tähendustega sõnamassist mööda vaadata. Ka mul on olnud valikuraskusi ja neid on näha suurema osa kriitikute puhul. 1990. aastate alguses oli mitmeid sõnavõtte, mis mõistsid hukka diletantlikku sõnasepistamist, nüüd on saanud selgemaks, et põhiküsimus on siiski selles kirjanduses, millel on eeldusi lülituda üldisse kultuuriringlusse. Hennoste oletab, et umbes 60—70 protsenti eesti proosast on diletantlus („Looming“ 2000, nr. 2, lk. 257). Luulest kindlasti ka, kuid kriitika peab suutma vajaduse korral keskenduda allesjäänule, olgu seda 30—40 protsenti. Olen ka ise huvi tundnud statistiliste muutuste vastu, kuid Holger Kaintsi artikkel („Looming“ 1999, nr. 10), mis nendega tegeleb, mind siinkohal ei aita: üldarvudest ja -tõdemustest oluliselt kaugemale ei minda ja mul endal pole täpsemaid andmeid kui teistel. „Suundumustest ja trendidest“ kõnelemisel peab niisiis arvestama, et kõne all on umbes kolmandik sellest tekstimassist, mida tavatsetakse eesti kirjanduseks nimetada, ülejäänut tuleb arvesse võtta kui üldtunnustatud esteetiliste võtete massilise trivialiseerumise ala. Asjaarmastajate hoiakunihe ongi vähemalt luules selgesti näha — südamlik tädiluule annab maad „sürri panemisele“.
Esimese laine murrangulisust tugevdavad veel mõned asjaolud. Esiteks — kirjanduselu ja -väljaanded (Eesti Kostabi $eltsi ja „Hirohalli“ löögirusikas, ajakirja „Vikerkaar“ avatus uuele kirjandusele jne.); teiseks — murrangu tugev enesetõlgenduslikkus. Viimane võib tähendada nii kirjanike manifeste (etnofuturism ennekõike) kui ka kirjandusega sünkroonset murrangut kriitilises ja teoreetilises keeles. On tõdetud, et 1960. aastate lõpu noore kirjanduse sumbumine olenes osalt ka sellest, et metatekstid ei tulnud (või ei saanud tulla) muutusele järele. Nüüd seda ei juhtu.
Pilti täpsustades tuleb eristada autoreid ja tekste, mis on mingi mõttelise rea sees, algusotsas või väljas — üldistuste küündimatus paistab silma eelkõige erandlikumate kujude puhul. 1990. aastate üks niisugune nähtus on Madis Kõiv. Õieti tekib küll retooriline tava, kuidas Kõivust rääkida, aga mitte Kõivu-tüüpi-kirjandus. Alati on asju, mis lasevad üht autorit võrrelda teisega, kuid üldisemate „ridade“ mõttes tunduvad need ühenduspunktid Kõivuga teisejärgulised. On kirjutamisviisid, mida on raskem või kergem ära õppida, aga õpitavus ei ütle otseselt midagi kvaliteedi kohta. „Suundumusi“ on eesti kirjanduse väiksuse juures kõhe eritleda, sest tihti määravad protsessi suuna tõepoolest üks-kaks autorit. Üldisemaks nähtuseks kehtestumine sõltub sellest, kas neile tekib viis-kuus kaasaskäijat ja järglast või mitte. Statistiliselt ei näita nii väikesed arvud mitte midagi — aga matemaatilise ranguse korral ei tohiks me midagi olulist öelda ka näiteks nooreestiliku esteetika või arbujalikkuse kohta. Loo jutustamise paratamatus on siiski sellist sõnavara tekitanud — siin ja edaspidi püüan katussõnu kasutada vajaliku tinglikkusetajuga. Ühtlasi võtan endale tänamatu julguse eristada selgete lõikude abil gruppe, mida muidu oleks mõnusam katkematuks humanitaarseks jutuks kerida. Loodetavasti olen seejuures ülekorrastatuse ohtudest küllalt teadlik.
Luule muutus ajas kiiremini ja luule peal mängib oma esimesed murrangukuulutused läbi ka metakirjandus. Missugused tähtsamad harud selles 90-ndate keskpaigaks välja kujunevad? Suuremat osa nendest on mainitud juba varasemates sõnavõttudes.
1. Keelekeskseks (post)modernismiks nimetatud nähtuste kogum. Kümnendivahetuse kirjandusmurrangus mängib see igal juhul keskseimat rolli, sest kirjanduskeele eneseteadlikku ümbervormimist näeme siin kõige selgemalt ja teravamalt. Märgilisimaks raamatuks kujuneb Hasso Krulli „Luuletused 1987—1991“. Olulisema lisaraja tammub sisse Sven Kivisildniku „Märja Viktori“ masinlikkus, kuid eriilmelisi kirjutajaid on veel mitu: Karl Martin Sinijärv, Triin Soomets, Elo Viiding jmt. Uues kontekstis aktualiseerub senisest enam näiteks ka Ene Mihkelsoni ja Andres Ehini luule. On pidevust, „rea“ sees olemist, kuid veel rohkem katkestust — suhteliselt massiivse pealetungiga muudetakse avangardse tekstikäsitluse tähendust kirjanduse sees ning luulesse tuuakse keele- ja väärtuste paabel.
2. Kõrgpoeetiline uusromantika jääb pilti alles, aga — nagu korduvalt öeldud — ta kandepind väheneb, suureneb enesepeegelduslikkus nii sisus kui ka maneerlikus vormis. Ühed kriitikud näevad Doris Karevas ja Indrek Hirves tõelise kirjanduse viimast kantsi, teiste silmis muutuvad nad tehniliste iluharjutuste tegijaks.
3. Kõige püsivamas ni‰is ja kõige ühtlasemas muutumises jätkab argikeele-sõbralik suund, mis seob end uuema rahvalaulu esteetikaga. See rida areneb üle Lepiku—Runneli Beierini ja sealt edasi nn. punkluuleni, maailmavaade ulatub rahvuslikust konservatiivsusest Tõnu Trubetsky anarhismini, peale tuleb kogukondlik släng.
Lisaks neile kolmele kooslusele leidub veel mitmeid autoreid, kes erinevaid suundi seovad või mõnd üsna omaette rida ajavad. Jaan Kaplinski vaatlusluule ja Sass Suumani kirjeldav ning anekdootlik minimalism võiksid moodustada omaette kooslusi, kuid 1990. aastate esimesel poolel tekib neile analooge suhteliselt vähe. Sama lugu on Kalev Kesküla retoorilis-iroonilise vabavärsiga, mis leiab Keskülal endalgi jätku alles kümnendi lõpupoolel. Kauksi Ülle või siis Mari Vallisoo traditsionalism on samuti üsna omaette asjad, aga pilti siiski põimitavad. Üks tähendusrikkamaid ja kummalisemaid lõngu viib Kauksi Ülle juurest Kivisildnikuni ja see ei ole mitte ainult seltskondlik seos — rõhutatud järjepidevus võib uutes seostes osutuda ka äärmuslikuks. Kui kirjandusõhustikul on kalduvust anda mõnele nähtusele ekstreemne väärtus, võib sündida ka ettekujutus „võru ekstremismist“.
Proosa ajaline hajaliolek ja suurem seotus raamatukaubandusega annavad kokku natuke kirevama pildi. Kirevust lisab seegi, et proosa kirjutamine sõltub rohkem keskea püsivusest ja töövõimest. Enne artikli juurde asumist märkisin välja autoreid, kes mulle 90-ndate kirjandusest on kuigivõrd korda läinud. Nii luules kui proosas sain umbes kolmkümmend nime, kuid proosas oli vanemate autorite osakaal tunduvalt suurem ja seda eriti „esimese laine“ noorte arvel. Samas on kirjanduskriitika tavatsenud määratleda proosat just tollaste debüütide kaudu. Hargnemise pildike tuli järgmine.
1. Modernistliku proosa edasiarendused postmodernismi segasevõitu teedel. Proosa eripära arvestades ei saa selle amorfse hoovuse puhul alati väita, et keskmes oleks keel, kuid keele ning tekstiehituse reflekteerimine on siin mõneti siiski päevakorral. Vanemate autorite loomingust mängivad kaasa näiteks Ene Mihkelsoni ja Toomas Raudami kõne- ja mälupöörised, Ülo Mattheuse ambitsioonikas hämarus, Vindi vormimängud ja psühholoogilised võbelused. Kõige enam aga kindlasti Mati Unt, kelle romaanid „Öös on asju“ ja „Doonori meelespea“ andsid kümnendi alguses ettekujutuse, kui pööraseks võiks diskursuste vabamäng sajandi lõpul kujuneda. Undi romaanid ilmusid 1990. aastal ja siin võikski olla hetk, kus nihe proosas hakkab endast raamatutena rohkem märku andma. Samal ajal ilmus Jaan Unduski „Kuum“, mis Undiga veenvalt haakub ja Undist ka veenvalt erineb. Nüüdseks on järelmodernistlikku tekstilammutust kõige rohkem seostatud Jüri Ehlvestiga. „Loomingu“ mõttevahetuses on huvitav täheldada tõrkeid Ehlvesti tekstitüübi radikaliseerumise suhtes — kuigi mingis mõttes on just see punkt, kuhu tekkinud arendused pidid välja jõudma. Märt Väljataga kirjutab: „Kui aga klassikaliselt postmodernistlik esoteeriline kirjandus on enamasti väga kindla käega komponeeritud, siis Ehlvesti tekst laguneb laiali ja lugeja avastab pettunult, et saladus, mida ta otsima hakkas, kaob vabade assotsiatsioonide sekka.“ („Looming“ 1999, nr. 11, lk. 1711). Võib-olla leevendaks pettumust see, kui leppida tühjusega, sellega, et Ehlvesti teksti ongi sisse programmeeritud eksitus, vale-saladus ja enesehävitus? Kindlakäelise esoteeria näitena peab Väljataga silmas ilmselt Ervin Õunapuud.
2. Päris tühjale kohale tekib 80-ndate lõpul ja 90-ndate alguses kõnekeelne ja välisele kirjeldusele rõhuv luuserproosa. Tühi koht oli see muidugi eesti kirjanduses, beat-kirjanduse ja hilisema aja karmi elulähedase stiili tunneb sellegipoolest ära. Peeter Sauter on siin kümnendi alul üsna üksi, kui mõni ajakirjandusse jäänud erand ja Tõnu Trubetsky & Co pungijärgne noortekirjandus välja arvata. Sauter leiab seltsi ja tõusvas joones vastukajasid kümnendi teisel poolel.
3. Kõrgstiilne ja keeleliselt lihvitud liin, mis põimib realismi ja sümbolismi kaunimaid märke. Kõige selgemini asuvad siin kõrvuti Viivi Luige „Ajaloo ilu“ ja Emil Tode/Tõnu Õnnepalu romaanid. Keelekasutuselt on varasemaid analooge küll, näiteks Toomas Liivi artikli üks selgemaid kohti laseb kõrvuti paista Tuglast ja Todet („Looming“ 1999, nr. 9, lk. 1369). Elutunde ja temaatika poolest toob Tode kaasa Eestile uusi asju.
4. Tekstid, mida parema puudumisel on hõlmatud sõnapaariga „följetonistlik proosa“. Mingit järjepidevust seesugune mõiste ju markeerib, Gailiti jõudeaja harrastustest Vetemaa ja Muti elutööni ning sealt edasi Kivirähkini. Ainult et Kivirähkini jõudes vajame ehk juba uut määratlemist — kriitikuna tuleb tõdeda, et kümnendi alguseks on mitmed jätkumised millekski uueks muutnud.
5. Jätkub realistlik proosa. XIX sajandi esteetikast vabastatud realismi alla mahuks ka Sauter ja Tode, vahekord modernistliku proosaga on niikuinii mitmemõtteline. Siiski arvan, et lugemisstrateegiates on Krossil ja Sauteril või Saadil ja Todel mingi oluline vahe. Realismi juhtiva positsiooni varisemisest on räägitud, kuid ta ei varise igast küljest. Kirjanduses jääb eriti kõlama subjektiveeritud vaatepunkt, mille kaudu on ju ikka võimalik kirjeldada nii inimese kujunemislugu kui ka selles peegelduvat ühiskonda. Krossi ja Saadi kõrval on leidnud vastukaja Maimu Berg, aeg-ajalt Olev Remsu jmt. See, mis õigupoolest retseptsioonitüdimuse pälvib, on „objektiveeritud“ realistlik panoraamromaan, maailm, kus kõik asjad on räägitud näiliselt kõige lõplikumasse paika. Mats Traadi romaanisarja ei saa juba mahu tõttu märkamata jätta, aga sarja maht pole retseptsiooni mahuga kuidagi proportsioonis ja ilmselt on sellel siis ka põhjusi.
Loetletu võiks olla kirjanduspildi tuumse osa seisukohalt kõige olulisem. Lisaks tulevad arvesse massikirjanduse võrsed, nii palju kui neid kümnendi alguseks on tekkinud (mõni detektiiv-, horror- ja koguperejutt). Samuti veavad teatud harud välja kuhugi mujale, ajaloolise mälu taasärkamised näiteks memuaristikasse. Silmapaistvamaid kõrvalekaldujaid proosa Ïanrilistest tsentritest on Jaan Kaplinski. Autorite nimekirja tuleb kindlasti veel jätkata nendega, kes ei mahu kivile (Kõiv, Baturin) ja samuti nendega, kes liiguvad mitme hoovuse vahekohas — nagu näiteks Mart Kivastik või Andres Vanapa.
Mõttevahetus on suure kaarega mööda käinud draamast. Sellel on kaks selgemat põhjust, üks paratamatu ja teine osa ebaõiglane. Ebaõiglane on vaikimisi valitud nõusolek, mis loovutab draama ainuüksi teatrile ja käsitleb sellega draamateksti peamiselt suulise fenomenina. Teatriloos on draamal oma koht, aga see ei pea olema ainuke. Minu suuremaid lugemiselamusi 90-ndatel oli Madis Kõivu näidendite raamat. Paratamatuks teeb draamast ülelibisemise aga ikkagi tegijate vähesus. Kolme järjekindlama draamaautori — Kõivu, Kivirähki ja Kivastiku pealt midagi üldistada oleks raske. Lihtsam on neid (nagu ka mõnd teist draamasse põiganut) kirjandusse sisse rääkida proosa abil. Libisen ka ise näitekirjandusest mööda, aga kahetsen tegu juba ette.
Kiirlahterdamine, nagu mina seda tegin, on ühelt poolt triviaalne ja teiselt poolt ahistav. Mis oli siis selle mõte? Esiteks — mingites piirides usun klassikalist käsitlust kõneÏanridest kui keelelisest ja kultuurilisest mälust. „Suundumuseks“ nimetatu moodustab sünkroonselt vaatepunktilt just allÏanre. Mälu (seega ka minu juttu) saab tõeliselt unustada vaid siis, kui see on eksplitseeritud. Teiseks — keelelised ja tekstiehituslikud tunnused näivad olevat allÏanride tekkimisel esmase tähtsusega. Ühele tunnustereale taandamine pole tegelikult päris õige, kuid ristuvate tunnusteahelate kokkuviimine nõuab süvenemist ja võib kirjanike vähesuse tõttu anda ka küsitavaid kombinatsioone. Näiteks on küsitav, kas eesti lugeja teadvuses leidub konstruktsioon „ropp ja filosoofiline nagu Sauter“ — selle konstruktsiooni taga saab olla peamiselt vaid Sauter ise. Küll aga on „argikeelne (soovi korral ropp) nagu Sauter“, „segane nagu Ehlvest“, „esteetiline nagu Hirv“, „laulja nagu Trubetsky“ jne. Ja neile konstruktsioonidele rajatakse oma eelistused.
Teistsuguseid tunnusteridu tuleb igatahes juurde luua. Rutt Hinrikus on näiteks esile toonud tekste, mis tegelevad individuaalse ja kollektiivse mäluga, samuti on ta ära märkinud korduva huvi nooruki kujunemisloo vastu („Keel ja Kirjandus“ 1997, nr. 1, lk. 34). Ka sellist tüüpi asjad on 1990. aastate suhtes tähenduslikud ja seda rida saaks siinkohal jätkata: Euroopaga suhestuv proosa, mõnitus- ja killuviskamise luule jne.
Ainult üks asi veel — võin kirjeldada protsessi kuidas tahes, aga mis on ikkagi see minu rida 90-ndate esimesest poolest? Südamele lähedasemate nimetamine on mõttevahetuses saanud kenaks traditsiooniks. Tean, et unustan nüüd kellegi ära: Kõivu „Studia memoriae“, Undi eespool nimetatud kaks romaani, Unduski „Kuum“, Kivirähki „Ivan Orava mälestused“; Kaplinski, Suumani ja Krulli luule (ei nimetaks kindlalt ühtki luulekogu), Ain Prosa „Viimased naeratused alice’ile“. Need on otsesemalt omaks võetud asjad, nende meeldimine pole seotud kirjandusloolise tähendusega.


TEINE LAINE

1996. aasta paiku paistab see tulevat, ja nagu öeldud, reeglina kümnendikäsitlustes sellest ikkagi ei kõnelda. Poolvaikusel on mõni arusaadav põhjus — laine pole lõppenud, ta ulatub uude aastakümnesse, veel olemata aega. Ja on ka tõsi, et 90-ndate teine pool ei muuda põhimõtteliselt kirjandussituatsiooni üldisi vahekordi, teisendused on kas väiksema haardega, pöörduvad ajas tagasi või puudutavad rohkem üksikasju ja üksikuid kirjutajaid. Need asjaolud teevad minugi jutu lühemaks — juba olemasolevat pole vaja üle kinnitada ja tuleva kohta pole täit selgust. Lainete eristamine on siiski minu silmis oluline, sest vastasel korral räägib kirjanduslugu kõik kümnendi lõpul toimuva loksuvaks järellainetuseks ja revolutsioonijärgseks pohmeluseks. Ma ei taha uskuda, et praegusel kirjandusel omaenda kuju puudub.
Laias laastus annavad 90-ndate teisele poolele kuju kaks asjaolu: esiteks — kümnendi alguse uued jooned võetakse pöördumatult „päris“-kirjandusse vastu, senised noored institutsionaliseeritakse ja nad elavad omakorda läbi muutusi. Teiseks — ka uute noorte tulek kirjandusse sünnib lainena.
1980. aastate lõpul ilmnenud pöörde kehtestumine ja paigutumine kulgeb omajagu veidralt. Õieti käivitub see 1990. aastate alguses, kuid status quo säilitamise nimel tegutsevat vastupanu leiame sellest ajast vaid sporaadiliselt: „Vikerkaar“ saab mõned pahased lugejakirjad, Kivirähki ajalehejutud ärritavad kedagi, Oskar Kruus protsessib ajalehega „Kostabi“, manatakse esile poleemikad 50-ndate ja 60-ndate aastate hindamise üle. Kõik see läheb aga märklaua keskpunktist mööda ja noortel lastakse kirjanduses suhteliselt omapäi toimetada. Kümnendi teiseks pooleks jahtuvad ühiskondlikud kired ja hakatakse vaatama, mis on vahepeal kirjanduses juhtunud. Ja tagantjärele hakatakse pidama sõdu, mis on mingis mõttes juba läbi või nõuavad ehk ainult lõppvaatust. Tormilised on 1996. aastal nn. Kivisildniku-afäär (seejuures kümnendi alguses kirjutatud teksti pärast) ning 1997.—1998. aastal Peeter Sauteri „Lauakõnele“ pühendatud kired. Selle järel ei tähenda sajandilõpu „roppuste poleemika“ tõesti enam suurt midagi. Samal ajal ilmuvad pikemad uurimuslikud artiklid Kivisildnikust, Sauterist, Todest, Ehlvestist. Senine noor põlvkond pole siitpeale enam noorim põlvkond.
Välise kinnistumisprotsessiga käib kaasas muutuste sisuline omaksvõtt. Tiit Hennoste näib murrangu kinnistumise suhtes olevat kahetisel positsioonil, ta arvab, et selle tulemused jäävad püsima, kuid kirjutab seoses luulega järgmist: „Hoopis olulisem etteheide on see, et murrang pole piisavalt sügav.“ („Looming“ 2000, nr. 2, lk. 259.) Hennostel on vist tõesti kalduvus olla „mässupalavikust haaratud revolutsionäär“ (Vaapo Vaher), kuigi tema enda käest seda vaevalt küsida maksab — vastuseks on küllap kindel eitus (revolutsioonilise käitumise väikseim algühik). Mis õieti oleks piisavalt sügav revolutsioon? Revolutsiooni enesehävitus? Paraku tundub mulle, et kui Ehlvesti krüptilised umbteed ja Kivisildniku mehaaniline tootmine kirjanduse enda mõtte kahtluse alla seavad, siis see Hennostet eriti ei huvita.
Mitme noorema kirjaniku tekst rahuneb, lõpetab endaksolemise piiride kompamise ja vähendab lõhet varasema traditsiooniga: Sauteri raamatu „Kogu moos“ jutud on suletuma kompositsiooniga, Tode „Printsess“ tekstikoelt eelmistest romaanidest sidusam, Soometsa „Pidurdusjälg“ on varasemaga võrreldes sümbolistlikum, Sinijärv muutub nostalgilisemaks, pole võimatu, et sama hakkab juhtuma Kivisildnikuga, Krulli tekstuaalset hullust rahustab vaatlev pilk. Teksti väärtuste seisukohalt võib rahunemine tähendada vägagi erinevaid asju, aga mulle näib, et Hennostele tähendab see kõik peamiselt ühte. Igatahes oli üllatav lugeda tema arvamust Krulli tippaja möödumisest („Looming“ 2000, nr. 2, lk. 260). Minu meelest on Krullilt viimase aasta jooksul ajakirjanduses ilmunud valikud olnud mõjuvamad kui ta revolutsiooniaegsed, kirjanduslooliselt tähtsad tekstid. Püüdsin välja mõelda ka jätkuva radikaliseerumise näiteid, aga sain neid hädapärast vaid kaks: Ehlvest ja mõneti Kesküla.
„Uute noorte“ tulek on põhimõtteliselt uus juba seetõttu, et kümne aasta tagune murrang on nendele ajalugu, lüli varasemate kogemuste ahelas, murdeea lugemisrõõm. Tulijate sünniaastad jäävad umbes ajavahemikku 1973—1982. Olulisemad hilisdebüüdid raamatuturul on Jüri Ehlvest, Kirsti Oidekivi ja Aadu Hurt, ajapiirile jäävad Kätlin-Kätlin, François Serpent ja mõni veel. Algavad ka koondumised: 1996. aastal saab kokku rühmitus Erakkond, 1997. alguses luuakse Tartu NAK, kuskilt pool-underground’ist ilmuvad kriitika nägemisvälja rühm 14 NÜ ja ÕigemValem, 1998. aastal koondub T.N.T. Tähelepanuväärsed debüütraamatud tulevad nüüd selgemalt kui varem kahe pisilainena: 1996. aastast alates luulekogud ja 1998. aastast proosa — alguses Kender ja sealt edasi tihedam ja veelgi noorem seltskond. Contra „Ohoh!“ ilmub küll juba 1995, kuid tema tõeline tähelend on siiski hilisem. Mul pole mõttes rõhutada aastaarvude maagilist mõju, tahan ainult näidata, et teise laine noore kirjanduse tulek on väliselt isegi kontsentreeritum. Selle tõusuaeg võib sõltuda soodsatest majandusaastatest ja veel mõnest juhuslikust tegurist, kuid see ei muuda asja sisu. Tulijad on kirjanduslikult raskemas olukorras kui mõni aasta varem: nende loomingut tajutakse eelnenud suure murrangu taustal, laine nummerdatakse „teiseks“, mis ei kõla nii uhkelt kui „esimene“. Mingeid hinnaalandusi ja lohutavaid mööndusi tegema ei pea — kui ma arvasin kokku noori, kelle lugemine mulle võiks korda minna (Hirami romaaniga pole ma millegipärast tuttav), siis neid on praegu umbes sama palju, kui eelmisegi kümnendi lõpus. Vahe on selles, et kontekst praegu ei toeta, nõrkus paistab vahetumalt silma. 1980. aastate lõpu õhustikus aga peeti tähenduslikuks ka keskpärasust — peaasi, et autor oleks noor. 90-ndate lõpul on noortele jäänud ennekõike väikesed nihked ja uuendused, stabiilsus ning kogemuste süntees. See kehtib aga protsessuaalses mõttes ning ei välista ainulaadseid autoreid ja tekste — protsessuaalne ja individuaalne erakordsus on natuke erinevad asjad. Ettekujutus noortele määratud kindlast rollist aga ei soodusta selle vahe märkamist. Vaapo Vaher, kes peab alustuseks maha ilusa kaitsekõne arbujalikkusele, jõuab lõpuks ikkagi välja revolutsioonilise nostalgiani: „Ei mingit mürinat, raevu, ahastust, pommipanekut. Noorus läheb aga mööda.“ („Looming“ 2000, nr. 3, lk 404.) Kas ikka läheb lihtsalt niisama?
Mis protsessis toimub? Kõigepealt — sünteesiv tendents, mida olen juba maininud. See puudutab nii noori kui ka vanu ja võiks üldisemas plaanis olla mõeldav klassikalise ja postrevolutsioonilise kogemuse ristumiskohana. Kumbki neist pooltest ei ole enam päris endine, ja tegelikult, kõigest seniväidetust hoolimata, on seegi päris uus olukord. Kümnendi alguses oli ühel pool mõttelist joont traditsioon ja teisel pool uuendus, piir lõi identsused. Nüüdse kirjanduse identsus sünnib piiri tühistamise või uue määratlemise kaudu. Rahunemine ei puuduta kõiki, aga just välisest igirevolutsioonilisusest kujuneb kergemini automatism: olukord on samasugune nagu vananevas rockmuusikas, sa võid imiteerida raevukaid ja hingestatud kitarrisoolosid, kuid tegelikult mängib professionaalne igavus. Milleks mängida raevu, kui selleks pole sisulist põhjust? Ega siis eriti palju mängitagi.
Teine olulisem muutus on pikemalt läbi rääkimata, kuigi korduvalt markeeritud: kümnendi teisel poolel hakkab kirjandust mõjutama arvutite ja sämplerite spetsiifika. Eelmänge on olnud ka varem, eriti Kivisildniku luulemenetluses. Nüüd aga saab see tehniliseks reaalsuseks ja tekitab kaks olulisemat allteemat. Esiteks, Kivisildniku ümber kobrutanud poleemikas selgub, et sõna levimise loogika — ja sellega koos ka tsensuuri loogika — on interneti-ühiskonnas põhimõtteliselt muutunud. Teine märkimisväärne nähtus on tehniliste võimaluste ja eripära rakendamine kirjandusliku teksti loomisel. Esmajoones on uuendused seotud hüperteksti mittelineaarsusega ja avatusega ning leviva sämplerdamisprintsiibiga. Esimesed eestikeelsed võrguspetsiifilised ilukirjandustekstid pärinevad minu andmetel 1996. aastast, Aare Pilvelt ja Hasso Krullilt, neist tänaseni peaks olema võrgus kättesaadav Krulli „Trepp“ (www.eki.ee/~krull). Esimestele katsetele on tulnud ka pisut lisa, näiteks Lemmit Toometi ja Jaak Tombergi ühistöö (my.tele2.ee/lemmit). Levinud on ettekujutus, et tegemist on ainult tehnilise mänguga. Aga ei, nimetatu on minu meelest muuhulgas ikka ka kirjandus.
Mõndagi juhtub veel. Kahtlemata on selge, et nüüdsel massi- ja noortekultuuril on teistsugused koodid kui 1980. aastate lõpul ja vastavalt muutub ka kirjanduse märgisüsteem. Mulle näib, et huvitav kahestumine on toimunud imago-mängudes: ühel tiival (Kender, Contra jt.) on imago läinud pealetükkivamaks ja sekkub teksti tähendustesse endisest veelgi rohkem ja veelgi kaubanduslikumalt; teine samaaegne hoiak aga esindab pigem end varjavat ja salgavat autoripilti, mis keeldub reklaamivast tähelepanust (Elo Viidingu muutunud suhe avalikkusega, Kruusa, Pilv jt.). 80-ndate lõpul pead tõstnud võru renessanss leiab endale laiema kirjandusliku kogukonna (Rahman, Ruitlane jt.), millest saab eesti kirjanduse üks harvu sotsiaalselt eristatavaid vähemusi rockkultuuriga seotud gruppide kõrval. Võimalik, et midagi on veel käimas, mida praegu üheselt näha või nägemata jätta ei saa. Näiteks teravdavad mitmed autorid oma sotsiaalseid hoiakuid (Kesküla, Elo Viiding), osa noorimatest — eriti T.N.T. tuumik — on esinenud eluläheduslike loosungitega ja meenutanud hea sõnaga Sütistet ja Barbarust. Kas on see ka tegelikult mingi uus-sotsiaalsus, seda ma ei tea.
Edasi lühidalt luulest ja proosast eraldi. Toon ruumi kokkuhoiu huvides näiteid peamiselt noorimast kirjandusest, vanemate kohta on eespool juba üht-teist öeldud.
Luulest on räägitud viimasel ajal küllaltki kriitiliselt: „Kuid niisuguse n.-ö. objektiivse marginaliseerumise kõrval on minu meelest uuema eesti luulega midagi ka seesmiselt valesti.“ (Märt Väljataga, „Looming“ 1999, nr. 11, lk. 1707); „Luule, see lipulaev, see kvaliteedietalon, on otsekui kuhugi laiali pudenenud.“ (Teet Kallas, „Looming“ 1999, nr. 11, lk. 1716); „Ohud, mis luulet varitsevad, asuvad hoopis mujal.“ (Tiit Hennoste, „Looming“ 2000, nr. 2, lk. 260); „Luule üldpilt on kontuuritu ja sültjas.“ (Vaapo Vaher, „Looming“ 2000, nr. 3, lk 403). Hüüumärgile panid punkti alla viimased kirjanduse aastaauhinnad, kus Ïürii ei leidnud tervest aastast ühtki tähelepanuväärset luulekogu, mida ära märkida. Millega ma siin vaidlen, kui hoiakud on nii üldised?
Peale eespool öeldu on mul neile arvamustele vastulauseks vaid mõni märkus. Üks põhimõttelisemaid probleeme seoses luulega tundub olevat see, et „objektiivsete“ marginaliseerumiste tulemusena ei loegi pooled kriitikud enam luulet. Kõige otsesemalt tekkis mul selline oletus Teet Kallase sõnakeerutust lugedes — vabandust, kui eksin adressaadiga. Lisaprobleem on selles, et lugejad muutuvad (vaatamata „korralike“ vähemuste vähesusele) valivamaks ning konstrueerivad endale ettekujutuse luulest, mis ei saa dialogiseeruda teiste ettekujutustega, sest loetakse erinevaid tekste. See on osalt paratamatu, sest kõike enam hästi ei jõua — nii olen ise uusima proosa üldistamisel ettevaatlikum, sest mõned ja tõenäoliselt olulised augud on lugemises sees. Aga omad aksioloogilised arusaamad on ka nendel, kes luulet siiski pidevalt jälgivad. Väljataga jälgib ja tema kujutelm näib olevat väga isiklik ning samas suhteliselt jäik. Väljataga motiivid ning seisukohad on aga aktsepteeritavad vähemalt seetõttu, et on aru saada, mida ta konkreetselt silmas peab. Keegi ei saa lahti iseendast, võib-olla esindan mingit oma jäikust lõpuks ka mina ise.
On räägitud Erakkonna ja NAK-i luuleteest: ühelt poolt sõbralikkus klassikalise traditsiooni suhtes ja keelt reflekteeriv „kultiveeritud“ värss, teiselt poolt uuem rahvalaul, robustsus ja väljakutse ühiskonnale. Tegelikkuses on teed eesti luules üldisemad ja neid annab laotada eelpool toodud sõrestikule, mis iseenesest ju säilib — selles mõttes ei oska ma siin näha midagi „sültjat“. Aga mida võiks veel märgata?
— Senisest rohkem aktualiseerub (tingimisi „kaplinskilik“) vaatlusluule. Mitmel juhul seotakse see sümbolistliku malliga ja/või keelt reflekteeriva „murranguluulega“, tekitades nõnda uusi ühendusi. Noorematest paistavad siin minu meelest eriti silma Kalju Kruusa ja Aare Pilv.
— Tuleb maneristliku tekstikäsitluse uus laine — selle nõrkuseks võib olla traditsioonile alistumine ja tugevuseks eneseteadlikkus, seega tekib siin minu arvates väga erinevaid väärtusi. Kalju Kruusa tunnetab väga hästi oma stiililist tinglikkust ja on seetõttu pidevalt irooniline iseenese keelekasutuse suhtes. Lauri Sommer teab oma „masinglikkust“, François Serpent oma „gootilikkust“. Juba need teadmisedki ei lase autoritel sümbolismi, gootika või Masinguga samastuda, vaid loovad nihke.
— Lauljate liinis on olulisemaid teenäitajaid Contra, kelle fenomenil on korraga mitu tahku: luule kaubastamine, suulise esituse tähtsus, rahvalaulu ja rocktraditsiooni sidumine, kvaliteedi-printsiibi asendamine mitte-kvaliteedi ja kvantiteediga. Viimasel ajal on see olnud peaaegu ainuke tee, kuidas luulele leida laiemat auditooriumit. Contra institutsionaliseerimine on käinud üsna jõuliselt ning mitmed — eriti Tartu NAK-is — on liikunud temaga ühes suunas (Rüütle, Ruitlane jt.). Seetõttu ei saa väita, et laulutekst pole nüüdsesse kirjandusse integreeritud. Ta on küll kogu aeg mingi esteetilise kahtluse all või nõutuse ees, aga vältimatult kohal.
— Oletamisi võiks arvata, et nooremas luules on tekkimas suuremaid haakumisi Kesküla-laadis sotsiaalse ja ekspressiivse vabavärsiga.
Proosa asjus püüan samuti midagi arvata, kuid suhtun oma väidetesse ebakindlamalt ning olen üldse jutukirjanduse suhtes äraootavam. Niisugune hoiak saab pisiõigustuse sellestki, et proosadebüütide suurem laine on tulnud alles päris viimasel ajal, 1999. aasta lõpul ja 2000. aasta alguses.
— Maneerliku proosa liin on esindatud ka kümnendi lõpus, kuid ilmselt ei jätka noortest keegi otseselt Tode „ilusa kirjanduse“ rida. Maneeri kasutatakse teistes seostes — nagu näiteks Mehis Heinsaare juttudes, mis on Todega võrreldes inimsõbralikumad ja veidramad.
— Tundub, et tugevneb Kivirähki ja Ehlvesti absurdseid maailmu ühendav proosavõimalus. Pilt ei ole minu jaoks päris klaar, kuid näiteks mitu NAK-i autorit võiks siin arvesse tulla.
— Horror-kirjandus leiab endale teatava koha ja hakkab seostuma kõrgkirjanduslike võtetega. Esialgu kõige selgemalt Matt Barkeri loomingus.
— Eraldi väärib märkimist võrukeelse romaani sünd Kauksi Ülle „Paadi“ näol.
— Seni Sauteriga seostatud deskriptiivne laad nihkub edasi teravuste ja aktiivsuse suunas. Endiselt on oluline maailma välispidine kirjeldus ja dialoog, samuti kõnekeele hea tajumine, kuid enam ei kirjeldata tingimata tegevusetust. Silma on hakanud Mihkel Samarüütli jutud, kuid tal on oma raamat veel olemata. Kaur Kender liikus kirjandusse suure käraga ja on andnud alust eriarvamusteks ka siinses diskussioonis. Minu meelest on ta siiski andekas, kuid lihtsalt veidi mitte-minulik autor. „Iseseisvuspäev“ elas puhtalt jutustamise mõnul, „Yuppiejumalas“ tundus alltekstide loomine olevat liiga pingutatud ja „pealmise“ kihi piisava katteta. Selle raamatuga on Kender eemaldunud „kirjelduskirjandusest“ klassikalisemate võimaluste suunas.
Eks paista vist senisest suurem klassika-sõbralikkus silma ka proosas. Kas ka suurem humanism? Võib-olla vaid näiliselt, sest varasem kirjandusmurrang reeglina ignoreeris „üldinimlikke“ väärtusi ja hoidus näitamast paiku, kus need väärtused olemas olid. Kümnendi lõpupoole tunnistatakse, et Sauter on siiski väga inimsõbralik, samuti mõni teine, kelle töödes seni nähti sageli hoopis vastupidist. Revolutsioon ei hävita oma lapsi, vaid sobitab nad elama uude maailma — kurjade kurjategijate, kapitalistliku töökuse, raha ja keha ahvatluste nelinurka.
Ja lõpuks isiklikku, olulist 1990. aastate teisest poolest. Ikka Madis Kõivu „Studia memoriae“ ja „Kolm näitemängu“, Sauteri „Luus“, Kivastiku „Palun õnnelikuks“, Hasso Krulli ja Toomas Kalve „Kaalud“, Oidekivi „Tigudele“, Kalju Kruusa „Meeleolu“, Contra avalikud esinemised.


MIDA VEEL?

Jutt on niigi pikale läinud. „Loomingu“ artiklite sarjas tekib kirjapandul omamoodi varjund — polemiseerisin siin muuhulgas ja väikestviisi Märt Väljataga ja Tiit Hennostega, kuid see ei tähenda, et ma automaatselt ühineksin varasemate oponentidega, Rein Veidemanni ja Vaapo Vaheriga, pigem võib poleemilisi punkte lugeda kui kohti, kus olen kelleltki inspiratsiooni saanud. Veidemann jäigi tsiteerimata, ei osanud nagu midagi öelda.
Ja ikkagi — mida veel? Näiteks seda, et kirjutasin isiklike eelistuste lõigud välja mõningase raskusega. Paar-kolm raamatut on seal sellist, mille puhul ma ei kahelnud, kuid ülejäänute juures mõtlesin enam-vähem selliseid mõtteid, mis piiravad vist teisigi, kellelt oodatakse „eesti kirjanduses oluliste“ teoste käsitlemist: üldiselt ja isiklikult oluline pole alati samad. Aga või sa täpselt vahet teed, mille järgi tegelikult hindad. Igatahes annab lootust see, et neist tekstidest saaks kokku panna hoopis teistsuguse loo.


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 19 Aug : 20:29
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:10
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:14
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 18 Aug : 22:44
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org