Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Y EESTI KIRJANDUSES
MART VELSKER - Vikerkaar 2001, nr 10
by khan
Friday 30 May 2003 - 21:54:36


Y EESTI KIRJANDUSES*

Kolme aasta eest kirjutasin Lauri Sommeri esikkogu arvustusse poolenisti spekuleeriva lõigu kolmest y-st eesti kirjanduses (Vikerkaar 1998, nr 9). Siinne jutt on niisiis kunagiste lausete lahtikirjutus ja täpsustus – tundus, et teema seda väärib, sest y-tähe kasutamisel on olnud juba märkimisväärsed traditsioonid ja nendega koos on sündinud ka suhteliselt iseseisvad kirjanduslikud tähendused. Lühikese ülevaate puhul on ilmselt loomulik, et pearõhk langeb kollektiivsetele tähendustele.
Mida ma mõtlen ”kirjanduslike tähenduste” all? Eks ikka seda, et kirjandus moodustab tinglikult tervikliku märgisüsteemi ja mistahes märk, mis sellesse kuulub, on tähenduslik just antud terviku seisukohalt. Üks rohkem ja teine vähem, y teiste tähemärkide seas niisiis pigem rohkem. Tugevasti semantiseeritud on eelkõige y kasutamine ü (vähem ka õ, i ja j) asemel.
Kirjanduslik märgistik koosneb omakorda allkihtidest, neist y-ajaloo seisukohalt võiks olla märkimisväärsed kolm, mis küll tihti kattuvad, kuid on mõnikord ka omavahel nihkes. Kõige olulisemad on ideoloogiad ja hoiakud, mis mingi märgi kasutamist motiveerivad. Teiseks – omaette süsteemi moodustavad ortograafilised märgid, kusjuures komplekt, kuhu y kuulub, on aja jooksul ka varieerunud. Kolmandaks – kasutust on mõjutanud kultuurielu, ”kes kellega käib”. Juhtub sedagi, et sõpru ja mõjutajaid ei valita vaimse vennaskondluse alusel, vaid sidujaks on ühine linn, ülikool, punker.
Juba esimesed eesti keeles üles tähendatud tekstid kasutavad y-d, enamasti alamsaksa eeskujul i ja j-i vastena, aga selline kasutus taandub Forseliuse kirjaviisi võidukäiguga. Ma ei oska 17. sajandi y juures näha mingit eriti spetsiifilist ilukirjanduslikku tähendust – küsitav on tollal üldse eestikeelse ilukirjanduse olemasolu ja tundub, et mingit eriti markeeritud väärtust y kasutamisel tollal polnud, oli lihtsalt mingi süsteem eeskujuks võetud ja seda püüti eesti keele ülesmärkimisel juurutada. Algusest peale pidi olema ka selge arusaamine võimalusest kasutada y-d ü asemel, kuid see ei juurdunud üldisemaks pruugiks ja nõnda polnud veel 19. sajandi lõpukski y saanud endale mingit erilist kirjanduslikku tähendust.
Suuremad semantilised väärtused tulevad esile ikka nihkena mingi tava või normi suhtes. Seda tähenduslikumaks saab niisiis y (taas)tulemine 20. sajandil. Kirjanduslikust vaatepunktist on küllap üsna loomulik väita, et kõik algab Aavikust. Ja kes teab, võibolla on loomulik väide seegi, et eesti kirjanduses on senimaani olnud kasutusel kolm või neli y-d. Väike kirjeldamiskõhklus tekib viimaste aastakümnete puhul, selle selgitust on aga loota jutu viimases osas. Nimetan kolme ”kindlat” y-d vastavalt Aaviku y-ks, Masingu y-ks ja Isotamme y-ks – neljas võiks olla autorinimeta ”uus y”, ehkki juba näiteks Isotammegi y-l puudub selge ©-märk ja see on anonüümsem kui varasemad.
Ja ikkagi algab siinne ajalugu Aavikust, kellele toetutakse hiljem ka siis, kui keele- ja kirjandusideoloogia on läbi elanud tugevaid muutusi. Johannes Aavik lansseeris oma keeleuuendusprogrammis terve rea ettepanekuid, millest osa läks kirjakeeles käibele ja osa mitte. Aaviku sooviks oli muuta üldist keelenormi, kuid teadupoolest olid tema ettepanekud edukamad ilukirjanduses ja seal omakorda eeskätt luules. Nii loodi uus alus 1910.–1920. aastate luulekeelele, selle aktiivsed kujundajad olid ka Villem Grünthal-Ridala, Henrik Visnapuu jmt, kuid y jääb seotuks ikkagi eeskätt Aaviku nimega. 1918. aastal hakkas ta avalikkuse ees propageerima y kasutamist ü asemel, kaks aaastat hiljem ilmus eraldi raamatukesena tema pikem artikkel ”Kas ü või y? Y!”, kus esitatakse kokku kaheksa punkti, mis peaksid põhjendama ettepaneku häädust ja eeliseid. Refereerigem lühidalt: Aavik taotleb ”yhtlust soome keelega”, samuti sarnasust skandinaavia keelte ja kreeka-rooma tarvitusega, ta rõhutab y rahvusvahelisust ja nõuab vabanemist saksa mõjust. Ka kinnitab Aavik, et ”y on mõnusam ja kergem kirjutada” ja et ”y on ilusam”. Viimase, esteetilise argumendi vaieldavust aimab Aavik ette ja ega hilisemad manifesteeringud seda tavaliselt enam kordagi, kuid sellegipoolest võib arvata, et kirjanduslikus tarvituses on tähe kaarjat kaunidust hiljemgi imetletud ja selle mõjul y-d erilisse ilu-kirjanduslikku kirjapilti asetatud.
Aaviku seisukohtadest rajavad ideoloogilist põhja tuleviku tarvis eriti saksavastasus ning soomesõbralikkus, mis haakub üldisema sooviga leida eesti keelele kuidagimoodi väärikamat kultuurilist keskkonda. Soomlust võimendab Aavik y-ga seoses näiteks veelgi artiklis ”Soome-Eesti hõimlus ja keeleuuendus” (Eesti ja Soome üliõpilaskondade hõimualbum I, 1926), mis üsna otsesõnu soosib soome ja eesti kirjakeele lähenemist. Genereerimisvõimelisemgi on ajaloos olnud aga hoiaku esimene pool, võitlus germaanipärasusega on rahvusliku saksaviha taustal olnud – vähemasti enne Teist maailmasõda – ülimalt tavaline ja peaaegu kõigile arusaadav asi. Põhiliselt sellele mängib 1920. aastate alguses teine aktiivsem y-propageerija Oskar Loorits, tehes seda Aaviku-väärilise lennukusega: ”Ja kuida saaksime siis kannatada veel isegi saksa tähtede orjust, mis otsekohe paljastab meie rippuvust saksast! – Sellepärast on loobunud iseseisev eesti kultuurkeel ka saksa ü-st ja w-st ning on võtnud tarvitusele rahvusvahelikud tähed y, v” (Eesti keele grammatika,1923, lk 172–173). Loorits on samas ka esimesi, kes rõhutab, et y tarvitamine on palju vähem keeleline kui kultuuriline küsimus. Ja nii ju ongi, sel eeldusel on paberile pandud ka minu jutt.
Aavik ajab kultuuriasju siiski keelest lähtudes. Rahvusvahelised suhted ortograafias on Aaviku y-ideoloogia üks pool, teine külg selgineb, kui põgusaltki vaadata tema üldisi tõekspidamisi keelest. Aavik ei väsi kordamast mõningaid põhipunkte: ”Kordame veel: keel on riist, keel on masin” (Keeleuuenduse äärmised võimalused, 1924, lk 9). Ta räägib masinast, riistast, töövahendist, mida on võimalik sellisena siis ka parandada ja täiustada. Nii on ka y üks kena polt või mutter, mida kehvema asemele saab asetada. Üldisem taotlus on seejuures luua moodne ja ”intelligendim” eesti kirjakeel – niisiis on tal lootus, et kollektiivset keelt on võimalik konstrueerida või vähemalt teatud ulatuses ümber ehitada.
Kuidas oli y seis 1920. aastate kirjanduses? Oli ja ei olnud. Tuglas olla lubanud Aavikule, et läheb üle y-le – eeskätt just esteetilistel põhjustel (Kas ü või y? Y!, 1920, lk 7), aga nii nagu ei saanud Tuglasest tõelist y-meest, nii ei tõrjunud y ka eesti kirjanduses tervikuna ü-d välja. Ja võibolla ometi just seda enam on ideoloogiliselt silmapaistvad mõned 1920. aastate kasutusjuhud. Ühelt poolt kuulutab y tollal nimelt moodsat ja intelligentset kirjandust, teisalt võib sellel moodsusel olla ka hõimlusaate varjund – kuigi see pole kõikide tarvitajate juures nii. On tähendusrikas, et y-lisena on läinud eesti avangardi eelajalukku Visnapuu luuletus ”Vaarao tytär” (tõsi, veel ü-line oli see ”Rohelise momendi” (1914) kaante vahel), läbivalt y-ga on kirjutatud 1920. aastate ehk kõige modernistlikum luulekogu, Johannes Barbaruse ”Geomeetriline inimene” (1924), oma esimesed luuletused kirjutas y-ga eesti dekadentsi radasid rajav Heiti Talvik. Seega moodne, kultiveeritud ja radikaalne luule ennekõike, kirjandus, mis soovib artistliku ootamatusega kasutada tema kätte usaldatud uuendusmasinat. Seejuures masin ka emantsipeerub oma isaduse alt: Aaviku suhe kaasaegse kirjanduse ja kirjanikega oli vastuoluline ning ilmselt tema algideedest kõige kaugemal seisis y asend radikaalsuse ja alternatiivsuse märgina, nii nagu see nüüd kujunes ja ehk tähtsaimakski muutus. Aavik ei soovinud luua alternatiivset nišši olemasoleva keele sisse, vaid muuta kogu kirjakeelt – aga see nišš ometi sündis, väike ja siiski väga iseloomulik.
Y kasutamise juures on oluline silmatorkavus, teda nähakse tekstile peale vaadates kohe. Ja ma arvan, et just see nähtavus sundis lugema y-tähte radikaalsemaks asjaks kui mõnd teist Aaviku ettepanekut, mis keelt tegelikult olemuslikumalt mõjutas. Samas võideldi selle välise märgi võidulepääsemise eest vähem ja seegi mõjutas kasutuse piiratust. Uuenduslikust komplektist levis näiteks 1920. aastate kirjanduses märksa laiemalt teine silmatorkav, aga erinevalt y-st ka kõlapilti mõjutav joon – inessiivi -n lõpp, eriti isikupärase stiiliosana näiteks Visnapuu luules.
Y leviku hindamine läbi aegade on küllalt tänamatu ka hoolsate keeletoimetajate töö tõttu. Ka 1920. aastatel võis selle mõju olla märkimisväärsem, kui alati paistab: näiteks pole tõenäoline, et August Anni soovis osa oma soome luule tõlkeid avaldada 1926. aastal y-ga ja osa ü-ga. Aga nii nad ilmusid: ”Hõimualbumis” soomesõbralikumas ortograafias, Loomingu esimeses numbris aga ü-lisena.
1930. aastateks y kasutamine taandub ja süüdi pole muidugi mitte ainult toimetajad, vaid ka üldine hoiakumuutus – koos äärmusliku esteetikaga taandusid ka äärmuslikuks hinnatud märgid, lisaks võisid kaasa mängida kirjanike vastasseisud Aavikuga, nii- ja naapidised suhtumised soomlusesse jm. Kolmekümnendateks jäi alles enam-vähem üks oluline y-kasutaja kirjanduses, Uku Masing, kellest algab aga ka juba kirjandusliku ortograafialoo uus järk. Hilisemas ajaloos on teatud piirides siiski võimalik eristada Aaviku y-d Masingu või veel kellegi kolmanda-neljanda omast. Uus suurem aavikluslaine jõudis eesti kirjandusse 1980. aastate teisel poolel. Tollal esile tõusnud kirjanikest on olnud kõige järjekindlam Aaviku ideoloogia ja keeleuuenduse jätkaja Aadu Hurt – ja muidugi kasutab ta siis ka y-d. Ettevaatlikult võib väita, et Aaviku-taustaline y on kasutusel ka Max Harnooni luulekogus ”Mustvalge”, samuti Triin Soometsa või Franēois Serpenti luules. Soomets on kasutanud y-d ühes osas tekstidest, ”vastavalt tundele” ja näib, et seda tunnet äratab just ilus ja maneerselt artistlik esteetika. Viimaste aastate aaviklusele on üldse omasem stiili teadlik ja mänglev peegeldamine, esteetiline vorm on selliste pinnahelkide valgusel võimendunud veelgi, kuigi suhe algupärase ideoloogiaga on muutunud mitmeplaanilisemaks.

Uku Masing omal moel ”ärandab” Aaviku y, liites selle isiklike märkide ja võrkudega. Tema kooliaegseid keeleuuenduslikke harrastusi on kirjeldanud oma uurimuses Lauri Sommer, neist säilis Masingu enda sõnade kohaselt ”ainult y ja meeles hulk pahandusi” (Mõnest Uku Masingut kujundanud jõujoonest. Ekstaasi ja teksti suhe. Looming 2001, nr 4, lk 570). Ehkki Masingu keelekasutus on palju individuaalsem kui Aaviku oma, ei jää hiljem, 1960. aastatel, tekkimata ka tema arusaamu ja y-d arvestav kogukond.
Masingu keelekäsitlus ei välista ju mitte päriselt arusaama keelest kui töövahendist, kuid see vaatenurk taandub ikkagi märgatavalt. Masing rõhutab keele ja mõtlemise seoseid, tõdedes aga ikka ja jälle, et mingist hetkest alates muutub keel mõtlemisele ja tunnetusele hoopis takistuseks – tõde asub kuskil keeletaguses ruumis, mille poole püüeldakse lakkamatu ja samas lootusetu järjekindlusega. Masing kasutas eripärast keelt, see on ju ka siis omal kombel keeleuuendus, kuid alused on siiski hoopis teistsugused kui Aavikul: Masing on skeptiline kollektiivse keele muutmise suhtes ning muudab nägemis- ja kogemistäpsuse huvides eelkõige omaenda keelt, see saab hiljem kollektiivseks eeskujuks Masingu tahtest sõltumatultki. Aaviku konstrueerimispaatose taustal on Masingu keel pigem teatav rekonstrueerimiskatse, suunatud oletatava algupära, ilmutuse või tõeläheduse taastamisele.
Aavikuga ühendab Masingut degermaniseerimisprogramm – aga nüüd on see märksa tugevam, emotsionaalsem ja tõrjuv igasuguse indoeuroopluse suhtes. Masingu y kohta tõdeb Sommer: ”Selles sisaldub vastalisus saksa u-Umlaut’ile, kirjutamise hõlbustamine ja veel teisigi faktoreid” (Looming 2001, nr 4, lk 567). Niisiis ikka ka siin vastasseis germaanlusega, lisaks osutus tehnilisele mugavusele ja ”muu”, milles ilmselt ei puudu ka esteetiline külg.
Masinglik y kujuneb kollektiivseks fenomeniks 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses, näiteks saavad y kasutajateks tollal sellised müstilise kaldega autorid nagu Peep Ilmet ja Kalle Istvan Eller, kelle tegevus on poolpõrandaalune. 1990. aastate uutest autoritest on minu arust kõige selgem Masingu y kasutaja Lauri Sommer. Tõsi, Eller viitab oma põhjendustes peamiselt Aavikule ning ka Sommer on tunnistanud, et ta päris y Aavikult. Küsimus pole aga pärimisõigustes, vaid ikkagi selles, millise märgisüsteemi osana täht toimib – ja nagu tunnistab Sommergi, on tema Masingu-uurimuse y-kasutuse aluseks ”maailmatunnetuse loomulik väljendamine, mis selle töö puhul uuritava materjaliga haakub” (Looming 2001, nr 4, lk 567).
Aaviku üleskutsete tõukel sündinud y-kirjandus oli reeglina ”hästi tehtud”, viimistletud ja kaasaegne, samuti on see Aaviku y eriti just kirjaliku kirjanduse märk. Masingu ja ta järgijate luules säilib ”hästi tehtuse” aspekt, kuid see pole enam nõnda tähtis, sest nüüd on tegemist luulega, mis seab esmaseks tunnetusprotsessi, üheks tunnusjooneks saab lausuvus ja müstiline nägevus. Masinglastel muutub tähtsamaks teksti suuline pool: luuletus kutsub end ette lugema ja kaasa ümisema, kuigi selle kirjalik iseseisvus säilib samuti. Peaaegu täiesti unustatakse Aaviku kaasaegsusetaotlus, Masingu ja ta järgijate põhituum sihib esimeses järjekorras ajatute väärtuste poole.
1930. aastatel oli Masingu luule erandlik, Nõukogude okupatsiooni ajal saab see teisitiolemine ka paratamatult poliitilise dissidentluse mündi. Seda varjundit tugevdab veelgi 1960. ja 70. aastate vahetuse underground – selles olukorras on ka ootuspärane, et Ilmet või Eller lisavad Masingu esteetikasse tubli annuse eestlust ning nende isikliku keelelise rekonstruktsiooni taotlus kujuneb Masinguga võrreldes otsesemalt rahvusliku algupärasuse taastamiskatseks. Alternatiivsus on seejuures siiski üsna ilmne – vastandutakse nõukogude võimule, aga näiteks ka paraadrahvuslusele.
Teisitiolemise tung on peamine, mis ühendab 1970. aastate y-kasutajaid kirjanduses. Y hakkab ühendama süsteemi servaaladel liikujaid ja see side vaid tugevneb, kui keeletoimetajad y-sid trükitekstis ikka ü-dega asendada püüavad. Kirjanduselulise ühisavaldusena tuleb võtta ka selle aja üht peamist y-manifesti – senini trükis avaldamata lühikest kirjutist “Taas “y” kysimus”, millele kirjutasid alla Kalle Eller, Johnny B. Isotamm ja Jaan Kaplinski. Selle sõnavõtu väikeseks avalikuks lisakajaks jääb vaid Elleri keeleline kommentaar artikli ”Maarahvast” juurde (esmatrükk Põllumajanduse Akadeemia 27.01.–24.02.1972, teine trükk Vikerkaar 1990, nr 3, lk 72). Isotamme mälestuste kohaselt kirjutaski artikli “Taas “y” kysimus” Eller ja teised ühinesid suuremaid parandusi taotlemata. Teksti algversiooni säilimises ei maksa aga ilmselt otsida väga ühtset kirjanduslikku või poliitilist platvormi – ühisaktsiooni võimaldas kõigi kolme vastasseis ametliku kultuuriga. Kirjutis libiseb y-d toetavatest argumentidest kergelt üle – Aavikust tuttavatele põhjendustele on lisandunud näiteks viide morse-süsteemile –, põhiline on aga alternatiivse kirjapildi lubatavuse nõue. Nõnda ei taotleta ka ü üldist asendamist y-ga, vaid eeskätt võimalust avalikuks teisitiolemiseks: ”Sooviksime, et igayks kes tahab kirjutada ”y”, võiks seda teha ja et autori pruuki ei muudetaks, muidugi ei tuleks pidada soovitavaks segamini tarvitamist (…) Kysimus on traditsioonis ja keelelises vabaduses”. Y saab nende nõudmiste valgusel kahtlemata poliitiliseks sümboliks – vabadus kirjutada y-d sõltub otsejoones vabaduse määrast ühiskonnas tervikuna.

Johnny B. Isotamm, üks allakirjutanu, näib seisvat Aaviku ja Masingu kirjanduslikest arusaamadest eriti kaugel. See kaugus varasemast y-traditsioonist ongi põhiline argument, miks peaks rääkima uue y sünnist kirjanduses 1970. aastate alguses. Ühendusjooned on muidugi risti ja rästi läbi põimunud: seltskondlikult esindavad ju Eller ja Isotamm ikkagi ühist y-kampa, kirjandusliku laadi ja hoiakute poolest pole aga ühtsus nii kindel. Isotamme luule muudab y mingis mõttes ”puhta” mässu märgiks: dissidentlus ja alternatiivsus, mis oli Elleril ”maavalla” ideoloogia kaasanne, muutub siin keskseks. Tõsi, see mäss on Isotammelgi rahvusliku värvinguga, kuid ehk võiks kirjanduse seisukohalt väita, et primaarsuse-sekundaarsuse suhe on nüüd tagurpidi keeratud: Isotamm väljendab eelkõige alatist opositsiooni, mille peaaegu paratamatuks kaasandeks Nõukogude korra ajal oli rahvuslus, Eller arendab aga rahvuslikus suunas edasi Masingu maailmavaadet ja paratamatult on see tegevus omakorda opositsiooniline. Selline eristus võib näida hämamisena, kuid vahe on ikkagi olemas – näiteks väärib tähelepanu, et kõige kriitilisema kommentaari Elleri artiklile ”Maarahvast” kirjutas just Isotamm (Diletandi varjunime all; Põllumajanduse Akadeemia 11.05.1972).
Asi saab veelgi selgemaks, kui vaadata luuletuste keelelist ja poeetilist külge. Isotammest lähtuv liin kujundab oma alternatiivsuse eriti just väljakutsena ”hästi tehtud” kirjandusele – teatav eksimine heaks hinnatud reeglite vastu saab omaette programmiks. Tekst põhineb retoorilisel (suulisel) kõnel, Isotamme puhul tähendab see enamasti korduste ja pöördumistega sidestatud vabavärssi. Selline ”suulisus” polnud ka varasemas Eesti kirjanduses päris tundmatu, kuid siiski üsna harv ja seoses y-ajalooga peaaegu olematu. Isotamm esitab enamasti ”madalat” autoripositsiooni, markeerides seda mõnel määral ka keeleliselt – nõnda võetakse y-lt ära senine väärtus lihvitud ja intelligentse kirjanduse märgina. Uut keeleprogrammi otsesõnu ei esitata, kuid sellises luules peaks iseenesest alati varjul olema arusaamine keelest, mis elab kontrollimatus, stiihilises ja eelistatult mitte-kirjalikus kasutuses. Niisiis hüljatakse ka konstrueerimis- ja rekonstrueerimiskavad ning – vähemalt näiliselt – vahendatakse keelt “nii nagu ta on”. Y positsioon muutub seejuures ambivalentsemaks, märgitakse ju paberile tugevalt suulise dominandiga teksti. Y on siis ühtaegu teisejärguline ja ikkagi oluline, ta hakkab 1970. ja 80. aastatel üha rohkem olema kirjalik signaal suulisusest – tollal ka kirjanduse ”madalast” suulisusest.
Mitmel põhjusel ei saa Isotamme vabavärss eesti kirjanduses tüüpiliseks, küll aga saavad jätku nii suulisus kui madalus ning samuti y. Näiteks kasutab 1980. aastatel y-d hoogsalt Priidu Beier – kuid iseloomulik on see, et ta teeb seda peamiselt vaid Matti Moguči vastaliselt süüdimatu nimemärgi all ja Matti Miliuse koguka keha varjus. Suulisus on nüüd laululine, ehkki Milius esitab Moguči tekste peamiselt retsiteeriv-röökivas vormis, mis sobiks kenasti ka Isotamme luule ettekandmiseks.

Sidet lauluga võimendavad veelgi 1980. aastate teisel poolel trükki pääsenud nooremad autorid. Uuem kirjandus ja uusim y sünnivad eklektilises tormlemises ja üht rida teisest on siin raskem eristada kui varem. Põhjust “neljanda y” oletamiseks annavad mõned asjaolud, mis puudutavad peamiselt kirjanduselu ja ortograafilist tervikut. Esiteks – tugevneb veelgi y põlvkondlik tähendus ja see levib laiemalt kui varem noorte autorite loomingus, eriti kompaktselt neil autoreil, kel rohkem või vähem on kokkupuudet punkliikumisega. Teiseks – alates 1980. aastate lõpust lülitub y ka päris uude märgisüsteemi, kus on intensiivselt kasutusel vähemalt kuus tähte eesti keele tähesagedusloendi lõpust: c, w, y, z, x (= ks), q (= ku), lisaks veel &-märk (= ja). Sõltuvalt autorist võetakse kasutusele sellest komplektist mingi osa, näiteks Sinijärv on oma varasemates luuletustes kasutanud eriti y-d, z-i, x-i ja &-d, Liisi Ojamaa y kõrval w-d, &-d, x-i – jne. Ja on ka neid, kes on y hüljanud, kuid kes kasutavad pea kõike muud – näiteks Mercal on käibes &, q, x, z, aga tavaliselt mitte y.
Merca või Ojamaa kirjutamislaadi sugulus Isotamme ja Mogučiga on väljaspool kahtlust, ideoloogia peamised alused on ikka vastu- ja teisitiolemises ning füüsilises ja keelelises vabaduses. Lisandunud on nüüd kitsamaid subkultuurilisi mõjutusi (punk is not dead!), saab ka märgatavaks graffiti-esteetika atraktiivne taust ja inglise kirjapildi mõju. Y kinnistub moodsa linnakultuuri täheks, valendades korraga kirjanduses ja plankudel.
Nagu öeldud, on seosed varasema eesti traditsiooniga veelgi segasemad kui varem. Noor Sinijärv saab mõjutusi pungist, aga vähemalt samavõrd pastišeerib ta ka Aaviku aegset maneeri. Ja Sinijärv on siin vaid üks näide, saab ju ka Sinijärve integreerivat jõudu võrrelda Harnooni, Soometsa, Sommeri või Serpentiga. Tekkivat kirjanduslikku ühepajatoitu läbistavad aga samas mingid kindlad osad: nii nagu kartul ja porgand jäävad toidus kartuliks ja porgandiks, nii jäävad ka Aavik ja Masing kirjanduses iseendaks, vähemalt mingilgi määral. Ja sellest endaksjäämisest sünnib siis ka väide Aaviku, Masingu, Isotamme ja “uue” y kohta.
Midagi on nende nelja kõrval jäänud ikkagi veel märkamata. Nii võib tekkida küsimus, mida arvata võru/võro uues kirjaviisis kasutatud y-st, mis ei asenda mitte ü-d, vaid tähistab kõrget õ-d. Kirjakeele ajaloos on see kindlasti väga tähelepanuväärne – nagu ka q kasutuselevõtt larüngaalklusiili märkimiseks jne. Aga see märk kannab nüüd juba endas nii suurt radikaalsust, et väljub minu teema raamest: võro kirjaviis kuulutab eelkõige iseseisvumist eesti keele ikke alt – ja seega algab ka võro kirjanduse väljumine eesti kultuuri raamidest. Kui isegi need tungid märkamata jätta, siis on samas tõsiasi, et mingit kirjanduslikult ühtset ja tähenduslikku y kasutamise traditsiooni võro pruugis siiski veel pole. Näiteks võro-liikumise üks peaideolooge Kauksi Ülle on kasutanud tähti õige mitut moodi, ta on kirjutanud tekste ilma y-ta, on kasutanud mõnda aega y-d ü asemel ja kasutanud ka y-d õ asemel. Niisiis on siin traditsioonid veel kujunemisjärgus.
Märksa rohkem kirjandusliku tähendusega on mõned y kasutuse individuaalsed juhud, mis on nõus jääma eesti kirjanduse osaks. Niisuguste erandlike, tavaks kujunemata näidete seas on viimase aja märkimimisväärsemaid juhtumeid Kalju Kruusa luule. Ta kasutab y-d õ asemel ja kontekstis, mis ühelt poolt viitab keeleuuenduse ladestusele, teiselt poolt tekitab aga iroonilise nihke nn tõsiaaviklikkuse suhtes. Kruusa ei ole ilmselt eeskuju võtnud võro ortograafiast, väidetavalt hakkas ta kasutama y-d seetõttu, et ta kirjutusmasinal puudus õ täht. See seletus on luuleteksti seisukohalt muidugi vaid osaline ja varjab oma kaalukamaid tähendusi. Ja eks selline varjamine on olnud y kasutamisel üldse üsna omane. Mitut puhku on kasutajad püüdnud oma kirjutusviisi seletada just mingite nn praktiliste põhjenduste abil – Aavik põhjendab y-d sellega, et soomlased saavad siis tekstist paremini aru, Eller leiab, et telegrammid muutuksid loetavamateks, Kruusa räägib oma kirjutusmasinast. Samas aga on selge, et kirjanduses muutub y esteetiliseks märgiks: ja just esteetiliseks, sest esmane ühine tunnus kõikidele kirjanduslikele y-dele võiks olla mu arust just see, et seda tähte on tajutud kuidagimoodi ilusana. Teine ühendav tunnus on loodetavasti juba selgunud: veel rohkemgi kui ilusa märgina, on y-d tajutud alternatiivsuse ja radikaalsuse tähena, mis eristab teksti normaalsest või ametlikust diskursusest. Nii nagu y-st saab tuge Lõuna-Eesti iseseisvus, nõnda tarvitab y-d iseseisvuse atribuudina ka eesti parnaslus, Masingu kogukond või noortekultuur.
Kõiki individuaalseid y-sid polnud mul plaaniski kaardistada. Hea kui vähekegi usutavamaks ja selgemaks sai väide kollektiivsete märkide kohta kirjanduses. Selge pole samas, kuidas nende y-de vahel vahet teha. Olgu siis lõpetuseks antud lihtne retsept, mida ei tule siiski mitte liigse tõsidusega võtta.
Kui y-dega on kirjutatud sonett või kui on tud-kesksõna asemel kasutatud t-kesksõna, siis on see Aaviku y. Kui luuletuse read on nii pikad, et nad hästi lehele ära ei mahu, või vastupidi – kui tegemist on haikuga –, siis on see Masingu y. Kui on tekstis muud tähed, mida eesti keeles väga harva kasutatakse, või kui öeldakse, et elu on sitt – siis on tegemist mingitmoodi uuema y-ga. Kas see ütleb midagi ka moodsa elu kohta, jäägu praegu arvamata.



*Artikli aluseks on Käärikul soome-eesti kontrastiivseminaril 31.05.2001 peetud ettekanne. Teksti algvarianti on lisandunud vahepeal üksikuid täpsustusi ja lisainfot, selle eest on autor tänu võlgu eriti Riho Grünthalile, Tiit Hennostele, Jaan Isotammele ja Jaan Undile.

Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 19 Aug : 20:29
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:09
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 18 Aug : 22:44
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 16 Aug : 6:16
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org