Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel (Looming 1999/11)
EI SAANUD
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:24:35

Villem Gross “Lasnamäelt alla” 1999 Kuldsulg: Lemmikraamat, 191 lk

“Praegusaja kirjandus tegeleb meeleldi kõiksugu väärdumustega, maalib võikaid pilte luuserite, narkarite, sopajoodikute, kõigele käegalöönud inimjätiste sihitust virelemisest. Sellisel taustal on südantkosutav lugeda Villem Grossi elujaatavas uudisteoses noore sümpaatse baari tarmukast tegutsemisest, nende eneseteostusest ja teineteiseleidmisest. Loomulikult tuleb noortel romaani-kangelastel heidelda üsnagi suurte murede ja raskustega, kui esimene kirelõõm asendub argi-päevadega, nende kohanemine teineteise iseloomu ja harjumustega ning ühise kodu rajamine ei lähe lihtsalt, kuid lõpuks leiavad nad siiski oma õnne.”
Nii võtab tagakaanel raamatu sisu kokku keegi lugeja. Iseenesest lihtne ja arusaadav, karkassile liha lisamiseks tuleb vaid raamat läbi lugeda.
Selline tagakaane tutvustus lausa kutsub lühidalt esitama oma arusaama nn. psühholoogilisest naturalismist (teisiti öeldes “Sitt! Nikk! Kräkk!” movement). On vist paratamatus, et teenekamate kirjanike asetamises selle kümnendi konteksti peetakse vajalikuks rõhutada nende literatuursust, nende eetilisust, nende kanoonilisust. Et mis hetkel kirjutatakse mitte nende mudelit järgides (mis on siinkirjutaja arvates kahtlane), vajub paratamatult unustuse hõlma. Eks see ole parata-matus, mis toimub niikuinii. Siinkirjutaja lihtsalt ei taju uuemat, “värsket” kirjandust millegi vastuhakkavana, isikliku arvamuse kohaselt seal ilmnevad tendentsid ei suuda kõigutada eetilisi norme. Peab olema paranoiku, et näha nüüdiskirjandust “eestluse elujõule” üheks hoobi andjaks – ühes teiste roimaritega nagu narkootikumid, AIDS ja homoseksuaalsuse teadvustamine või mida iganes peetakse vajalikuks siunata. Eks Rein Veidemanngi on lõpuks nõus tunnistama: “Sitt-nikk-kräkk-mudelit kirjanduses lahutab WC seinte lektüürist õhkõrn, kuid siiski põhimõtte-line tinglikkuse piir. Lugeja peab tajuma, et rõvetsemise taga on midagi enamat kui lihtsalt rõvet-semine.” (Eesti Päevaleht, 17.04.1999). Seda võiks meeles pidada. Kui kirjutaja on vähegi mõttega asja juures, ja seda peaks ikka märkama, siis selle “rõvetsemise” taga on midagi enamat. Asjatut ropendamist võiks täheldada mõnede noorpoeetide juures – ju on vorm tähtsam kui sisu ja millegagi on tarvis esiplaanile joosta. Siiski on hämmastav, kui vihaselt rünnatakse seda “uuemat” kirjandust ning kui palju loetakse pinnapealselt või lihtsalt mööda, surudes pimesi ja jõuga oma mudelit loetule. Vähemalt siinkirjutaja ei suuda leida inimvärdjaid kirjandusest (jumal andestab kõik?), ei taju neid kirjeldatud julmusi ja luuserlust vastuvõetamatuna. Natuke imelik on lugeda “õiget” kirjandust, millega on endal parajad käärid – elu, mida seal kujutatakse, ei lähe kuidagi kokku selle tunnetusliku maailmaga, milles paratamatult elad. Tahestahtmata on siin-kirjutajale tuttavam Kenderi vägivaldsem maailm kui Grossi kummaline töömaania. Kümnendi algul viibis vist iga teine Põhja-Eesti pätt mõnda aega Soome pagulaslaagrites, veetes kasulikult aega parajaks tehes supermarketeid tühjendades.
Suvel (vist juulikuus) sattusin Grossi romaani minitutvustusele – vist sama tekst mis raamatu tagakaanel – Eesti Päevalehes, mis lubas uut, positiivset ja reaalsusele vastavamat kirjandus-teksti nüüdisaja noortest. Romaani lugemata tekkis kohe kaks arvatavat lugemisvõimalust – et kas on tõesti tegemist värske lähenemisega, või on võimalus nautida stiilipuhast eesti campi. Nii noorel inimesel kui siinkirjutaja on üpriski lõbus lugeda sotsialistlikku realismi, kus võimalus leida lendlausetega huulil sihikindlaid tüüpe tegutsemas positiivselt mütologiseeritud nõukogulikus tegelikkuses. Seda sotsrealismi on oma vaatenurgast vaadelnud Veiko Märka Vikerkaares, niiet sobiv taust eestiliku campi ühe suuna jaoks on olemas. Kiusatus on lisada, et enamik Lääne-Eesti kirjanikest (nn rannakirjandus ja nüüdisajal eriti Juhan Paju) sobib samuti väikese irvega lugemiseks. Et ikka see rannaromantika või suvitushooajad üleloomulike seiklustega ja merelaste huumor.
Tagasi Grossi juurde – kas siinkirjutaja eelarvamuslik valik vanema kirjanik(konna) murran-gulisest teosest või järjekordsest campist osutub tõeks või mitte? Ja kahjuks ei soosinud lugemis-järgne otsus kumbagi võimalust. Mul oli ja on siiralt kahju, et ei leidnud positiivset katarsist ega lõbustavat ajaviidet (mis sest, et filoloogiline). Tõeliselt soovisin, et ei peaks osalema selles lõputus nooruslikus mässamises vanema põlvkonna paikapanemiseks (nn Harold Bloomi mõju-äng, anxiety of influence?). Niisiis lühidalt öeldes on siinkirjutaja arvates romaan Lasnamäelt alla ebaõnnestunud, seega vilets. Miks? Siinkirjutaja loodab olla mitte rumal, et hakkaks arvus-tama raamatus leiduvaid hoiakuid, see poleks eriti õiglane – igaüks leiab, märkab, lisab juurde seda, mida ise laseb ennast sundida; ehk siis kollektiivsed ja nn individuaalsed eelarvamused. Õiglane on aga kritiseerida seda, et siinkirjutaja arvates on Grossi romaan viimistlemata, lõplikult lahti kirjutamata. Ning see oleks arvatavasti kõrvaldanud eelpool esitatud “viletsa” sildi – ehk oleks siis asemele tulnud see nii tavaline harju keskmine... Pidin raamatu kaks korda läbi lugema, et narratiiv endale selgemaks teha. Tõesti olnuks vaja kriitilise toimetaja arukat meelt, et vormiliselt teos seeditavaks teha – ehk siis paraja romaanimudeliga vastavusse viia. See on julm mõtteuid, aga kas siis tõesti nõukogude ajal sai tsensuuri abil tekst lapitud “normaalseks”? Loodetavasti see kiuslik väide ei vasta täielikule tõele.
Noormees Venno ja neiu Krista tutvusid Helsingi sadamas tänu vanatädile (deus ex machina), mõne aasta pärast hakkasid kurameerima. Varsti abiellusid. Noormees remontis neiu Tallinna maja, mis oli ikkagi Lasnamäest allpool; neiu püüdis panna raha teenima oma lapsepõlve maja Rakveres. Palju tööd, vahel lõbutsesid, vahel tülitsesid. Üks hetk läks põlema Rakvere maja, neiugi viibis seal. Tulemuseks oli surnud vanaema ja neiu vingumürgitus, lisaks kahtlus, et noormees süütas maja. Noormees sellega ei nõustunud ning järgnevad pea seitsekümmend lehekülge otsis ta lahendust sellele delikaatsele olukorrale – küll abi või lahutust otsides. Alles viimasel kolmel leheküljel kohtutakse ämma matusel (vahepeal ei leidu neiut mujalt kui kurja noormehe mõtetest), kus kõik äkitselt laheneb – “lõpuks leiavad nad siiski oma õnne.” Milles siinkirjutaja nii kindel ei oleks.
Teose algul toimub paar üllatavat olukorda, mida võiks siingi tutvustada. Laeval esmakordselt kohtudes räägib neiu vestluse soojenedes kohe sellest, kuidas tema vanaonu tappis end heit-gaasiga. Mille peale noormees jutustab oma jalutuskäikudest võõraste akende all sooviga näha “mingit peenikest tüli või abielurikkumist”, samuti uneleb, et mingi padaemand peaks kirjutama oma vara tema nimele: “mõni minusugune saaks elu käima panna.” (lk 4-5). Loodetavasti on tegemist meretuultega, mis avab kinniste eestlaste suud. Kaks aastat hiljem tööalastes suhetes kohtudes jõuab asi niikaugele, et noormees surub oma peatse varjupaigata ehitusmaterjalid neiu aianurka. Sest kust sa ikka paremat kohta leiad (lk 26-29). Peagi ilmub taas nähtavale vanatädi Tamara, kes loovutab noormehele oma auto, et neiu saaks sõitmist õppida. Muidugi on selle loogiliseks jätkuks abiellumine.
Kui lugeda romaani (olme)realistlikuks tekstiks, siis sel juhul on seda teost raske jälgida – lõpe-tamatuse ja puuduva toimetaja tõttu tekivad romaani justkui modernistlik jutustamise segadus. Ühel hetkel võid kaotada järje, kes nüüd korraga räägib ning isegi seda, et mida ta räägib (nt lk 71-74). Muidugi on tore avastada, et kirjanikul õnnestus sulle vemp visata, ent kardetavasti see vemp oli kirjutajalegi pahaaimamatu ning lugejale (kes on muidugi ainuüksi siinkirjutaja) need ootamatused retseptsioonis tööle ei hakka. Kahjuks.
Seksuaalkuritegusid ja -perverssuseid siit ei leia – mis ei ole muidugi miinuseks nüüdis-kirjanduse taustal, nagu ikka ja jälle sellele süüks pannakse. Ollakse siivsad: “Krista ei pidanud vajalikuks, ei pidanud isegi mõeldavaks kergitada varjavat linikut sellelt, mida nad kahekesi maja põhjapoolses põhiliselt helesiniseks tapetseeritud magamistoas tegid kindlas teadmises, et vaevalt teistel inimestel kõik see nii hästi võis välja tulla ja sobida kui nendel ja äärmiselt imelik oleks, oh, lausa hullumeelsus oleks niisugust ainet avalikult jutuks võtta.” (lk 52). Kuigi Krista alatasa käsib Vennol käsi eemal hoida ning meeski käpib “kerasid” (lk 116) ja on tegelenud “räigete eksperimentidega” (lk 146), polnud nende “seksodroomil” just tihedat tegevust – “nad kumbki ei kuulunud nende liiki, kes nimetatud alal erilist agarust oleksid üles näidanud.” (lk 111-112). Niiet kõik võiks taandada rahuldamatusele.
Kui Oskar Kruus seda romaani arvustades (Eesti Ekspress 2.09.1999) tõstis esile Grossi nooruslikku keelekasutamist, siis siinkirjutaja sellega ei nõustuks. Pigem tundus see iganenud või tehislik – aga ehk see nooruslik keel sobis Grossi ja Kruusi ajaga.
Romaan Lasnamäelt alla oma maanilise ehitamistuhinaga tekitas endalgi kummalise tuhina osata ehitada maja, või vähemalt remontida oma uberikku nagu ühele tõelisele eesti mehele on kohane. Ehk õpin veel.
“Kuluta, ole hiljaa, kuole.” (soome vanasõna)


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 09 Feb : 17:35
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org