Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Varjust välja
MART VELSKER - Vikerkaar 2000, nr 7
by khan
Friday 30 May 2003 - 21:57:49

MART VELSKER - Vikerkaar 2000, nr 7

Varjust välja

VARJATUD ILUS HAIGUS. VALIK SAJANDILÕPU LUULETAJAID. Koostanud Kajar Pruul. Eesti Kostabi $elts, Tartu, 2000. 208 lk.

Siinse teksti esimene variant valmis Kauksi Ülle tellimusel “Varjatud ilusa haiguse” Tartu-esitluseks aprillikuus. Samal üritusel käsitlesid raamatus ilmunud luulet Märt Väljataga ja Tiit Hennoste, sellega arvestades võtsin jutuks “Varjatud ilusa haiguse” kui antoloogia, mis satub mingisse suhtesse varasemate eesti luule valimikega. Pärast üritust ilmus samasuguse rõhuasetusega arvustus Julius Ürdilt (Sirp 19. V 2000), kuid mulle tundus, et see siiski ei sunni mind jutu põhipunkte oluliselt muutma. Piirdun täienduste ja tekstilise töötlusega ning esitan arvustuse pähe ettekande tuletise. Sellise vormiga saan pealegi leevendada Kajar Pruuli seesmist lõhenemist, mis tal ajakirja toimetajana ja antoloogia koostajana tekib. Toimetaja Pruuli pilli järgi ma praegu ei tantsi, mulle vähemalt tundub nii – kuigi jah, kes kõiki neid sisetsensuuri peensusi teab.
*
Esimesed vastukajad “Varjatud ilusale haigusele” (vt nt Postimees 6. IV 2000) jätsid mulje, et eesti antoloogiate ajalukku on tekkinud häire, on tehtud midagi enneolematut enneolematul viisil. Tuleks vist siiski vahet teha, mis on tüüpiline ja mis mitte. Kahtlemata dikteerib traditsiooni lõhkuvat paatost uus ja enneolematu luule – tekstid, mis siiski (nagu antoloogiates tavaks) on suures osas varem trükis ilmunud, seega juba olnud. Tunnet katkestusest süvendab koostaja imago: Kajar Pruuli on peetud uuema eesti luule eestkõnelejaks ning ohtlikuks Elva radikaaliks. Kui see peakski kuidagimoodi olema tõsi, siis on ju oma ajalugu ka revolutsionääridel.
“See raamat ei ole nende jaoks, kes “häid vanu aegu” taga kahjatsevad luulekunstis. Meie vastse värsivalla teed on vallale viskunud igasugustesse kinnisvaradesse vindumisest.” Need sõnad on küll paberile pandud Elvas, kuid mitte Kajar Pruuli poolt aastal 1999, ega ka mitte Karl Muru poolt aastal 1989. Need on antoloogia “Eesti nüüdislüürika” avalaused, kirjutatud Gustav Suitsu käega 30. augustil 1929. Siit kostab kõnelemisviis, mis “Varjatud ilusat haigust” ning “Eesti nüüdislüürikat” ühendab. Kajar Pruul teatab praeguse “värsivalla” kogumiku järelsõnas, et “luulegi ei saanud niisuguses olukorras enam endiseks jääda.” Kultuurisaate OP! (eetris 11. IV 2000) mikrofoni ütleb ta teisel viisil sedasama, osutades antoloogias leiduvatele autoritele: “Pärast nende tulekut lihtsalt eesti luule ei olnud enam endine.” Gustav Suitsu ja Kajar Pruuli ühendab samasugune hoiak, hoolimata sellest, et kõneldakse eri asjadest. Meile öeldakse, et on juhtunud midagi, mis ei lase enam endise pilguga vaadata ka senist kirjandust. “Eesti nüüdislüürika” ja “Varjatud ilusa haiguse” sarnasus on kõige silmatorkavam, kuid seoseid tekib teisigi.
Eesti luulest on ilmunud paras hulk antoloogiaid, täpse arvu suhtes ma Julius Ürdiga vaidlema ei hakka (nagunii saaksin teised numbrid), suurusjärk 50 ja 100 vahel on kahtlemata õige. Valdav osa neist jaguneb nelja olulisema antoloogiatüübi vahel: 1) kirjandusloolised üldantoloogiad, mis taotlevad ülevaadet eesti luulest aegade algusest lõpuni. Need raamatud mõjutavad kõige rohkem ettekujutust eesti luule kaanonist ja määravad muuhulgas kooliõpetuse eelistused. 2) perioodi- ja põlvkonnaantoloogiad, mis järgivad üldantoloogiate loogikat, kuid võtavad ette ajas kitsama, sageli ka uuema lõigu. Selliste raamatutega saab ilmselt kõige rohkem mõjutada kaanoni ümberkujundamist ja kaanoni uute aluste loomist. Pole ime, et “Varjatud ilusa haiguse” teedrajavat mõju ka kohe taibati. 3) temaatilised antoloogiad, mida on arvult kõige rohkem, aga mis kirjandust mõjutavad reeglina vaid mingites üksikutes kitsamates lõikudes. 4) ˛anriantoloogiad. Neid on Eestis vähe, aga Mart Mägeri soneti- ja haikuvalimikud on siiski olnud küllalt tähelepanuväärsed, et neid eraldi nimetada. Lisaks on eesti kirjanduses veel üksikuid seni tüübiks kujunemata näiteid ja segavorme, kuid see kõik jääb ikkagi juba perifeeriasse.
Järeldusi pole raske teha: Kajar Pruuli antoloogia on tõsine väljakutse neile juttudele, mida hakatakse eesti luulest rääkima uuel sajandil ja selle väljakutse vormistus leiab lähemaid sugulasi teiste lühemat perioodi kajastavate antoloogiate seast. Lisaks “Eesti nüüdislüürikale” meenub esimeses järjekorras Ants Orase “Arbujad” (1938). Formaalselt on sama tüüpi asju veel, Julius Ürt mõtiskleb näiteks P. Fr. Kõivu “Eesti nooremate luuletajate albumi” (1896) üle, kuid vaevalt, et selle raamatu sisulised tähendused siin “Varjatud ilusa haigusega” liiga sarnased oleksid. Hoolimata nimest oli see ennemini autsaiderite almanahh kui luuletajate antoloogia. Sisulisemad paralleelid 19. sajandist on võimalikud hoopis Matthias Johann Eiseni raamatutega “Eesti Luuletused” (1881) ja “Uued Eesti Luuletused” (1888). Need on vormistatud küll üldantoloogiatena, kuid “üldise” põhiosa koondus Eiseni pilgu läbi vahetusse kaasaega. Eisen on oma oskuste piires suure pöörde ülestähendaja samuti nagu Suits ja Pruulgi. Olulisemad murrangud eesti kirjanduses (stalinistlik ikka ka) on olnud läbi aegade revolutsiooniliste antoloogiatega kaardistatud.
Minu teada hõlmab kirjutamisaegade järgi “Varjatud ilus haigus” luulet alates 1981. aastast kuni aastani 2000. Päris kindlasti on seejuures kitsamalt olnud fookuses umbkaudu aastad 1986 - 1995. Varasemat on kaasa haaratud vaid niipalju, kui see eellooks vajalik ja hilisem on esitatud üksnes murranguaegade lõpuleviimise valguses. Antoloogia alapealkiri “Valik sajandilõpu eesti luuletajaid” on ses mõttes pisut eksitav, kuigi mitte vale. Koostaja on kinnitanud, et ta taotluseks polnud kitsas mõttes põlvkonna “tegemine”. Ja nii see ongi – põlvkonnaantoloogiana oleks saanud käiku lasta üksnes “Varjatud ilusa haiguse” keskosa ja eks sellevõrra oleks siis jäänud eemale ajas olulist. Siin on ka peamine erinevus võrreldes “Arbujate” antoloogiaga – Orase valik oli ajas ja ruumiski mõnevõrra kitsam. Autorite ja tekstide arvu suhe on “Varjatud ilusas haiguses” üsna tüüpiline, väike omapära torkab siiski Suitsu ja Orase tööde taustal silma: “Eesti nüüdislüürikas” on 13 autorit, autori kohta keskmiselt 17-18 teksti; “Arbujates” on vastavad arvud 8 ja 23-24; “Varjatud ilusas haiguses” 14 ja 12-13. Seega on uues antoloogias rohkem luuletajaid ja valikute suurused mõnevõrra väiksemad. Siit võiks järeldada, et autorikesksest käsitlusest on ettevaatlikult nihkutud teksti- ja protsessikeskse käsitluse suunas. Veiko Märka arvamus, et autorite arv on piiratud ja seesolijad saavad seetõttu liiga palju ruumi (Eesti Päevaleht. Arkaadia 29. IV 2000), võib olla arvestatav vaid isikliku hinnanguna, mis ajaloolisusest suuremat ei hooli.
“Sisse saamine” ja “välja jäämine” on kirjandusloolise kallakuga antoloogiates üks võtmeküsimusi – antud juhul ilmselt isegi nii hell teema, et seda klaaritakse rohkem suusõnal kui arvustustes. Kajar Pruul on “Sõnarise” kohta ise mõne aasta eest kirjutanud: “Iga säärane suurantoloogia on juba iseenesest ja paratamatult väga jõuline võimukasutusakt, otsekohene kaanonikujundamine, lõppkokkuvõttes katse anda vastust õnnetule küsimusele: kes luuletajaist "jääb elama"?” (Eesti Päevaleht 29. XI 1995). “Varjatud ilus haigus” ei ole antud mõttes suurantoloogia, kuid “väiksena suur” on ta ikkagi ja sellisest kurvast küsimusest ei olnud võimalik koostajal mööda hiilida. Mis ma ikkagi ise autorite valiku kohta arvan? Olen korduvalt läbi kirjutanud ja rääkinud eesti uuema luule lugu ja tean, et aastate 1986 - 1995 noorest luulest oleksin teinud peaaegu sama valiku. On küll veel mõni huvitav marginaal, aga neid on ju olnud igas ajas ja ikka ja jälle pole neid kõvade kaante vahele köidetud. Puhtalt kirjandusprotsessi – aga ei millegi muu – seisukohalt oleksin ilmselt välja jätnud Contra, sest minu meelest ta rohkem alustab uut aega kui lõpetab vana. Omaette küsimuseks jääb, kas poleks võinud sisse võtta viie viimase aasta luuledebüüte, kuid sellisel juhul oleks pidanud olema kogu töö kontseptsioon teistsugune. Praegu ellu viidud võimalus on kompaktsem ja löövam ning las ta siis olla pealegi. Olen kuulnud kriitikat antoloogia algusotsa võetud autorite asjus, aga mul endal seal mingeid ajapiiri tõmbamise küsimusi ikkagi ei teki – ilma Priidu Beieri või Indrek Hirveta oleks oluline alguspunkt raamatust puudu. Tõnu Trubetsky, Villu Tamme ja Merca on peaaegu sama vältimatud – võibolla saanuks kirjapaberile sattunud laulutekstide kohatist abitust valikutega veidi rohkem varjata, kuid ilma sellise kosmeetikata on ju jällegi ausam ja ehedam. “Suuliste” tegijate jõudmine antoloogiakirjandusse on üks kontseptuaalsemaid muutusi, seda samas sõltumata koostaja suvast.
Tekstide valikul on antoloogiates heaks tooniks peetud autori kujunemisloo markeerimist. Kajar Pruul on mõõdukalt sellega arvestanud, tehes vaid mõne luuletaja juures väikseid ideoloogilisi rõhutusi ja väljajätteid. Väikeste varieerumisvabaduste kasutamine vahest iseloomustabki kõige paremini koostaja suhet käibivatesse printsiipidesse: järgitakse klassikalisi akadeemilisi malle, raamistatakse neisse väljakutsuv luule ja antakse väikeste nõksude kaudu sellele veel teravam helk. Minu jaoks hakkas üllatavalt soodsalt mõjuma näiteks Priidu Beieri tekstide valik, vast kõige juhuslikum näis olevat Contra osa – kindlasti ka väiksema tekstimahu tõttu. On kritiseeritud Kalev Keskülalt valitud tekste, kuid tundub, et küsimus on olnud “Vabariigi laulude” andunumate austajate maitseelistuses. Kesküla, aga näiteks ka Kivisildnik kahvatuvad küll natuke oma tekstide formaadi tõttu – antoloogiates ei saa koos hoida pikki sarju ja seetõttu ehk kinnistuvadki kirjanduses kergemini lühemate tervikluuletuste autorid.
Tekstide valikud on mahult ühtlasemad kui mitmes teises antoloogias. See võib olla akadeemilise tasakaalukuse märk, kuid veelgi tõenäolisemalt on siin olnud taga soov autoreid omavahel mitte tülli ajada – igaüks saab oma osa. Niipalju, kui koostamislugu tean, oli see palju rahumeelsem ja sõbralikum kui mitme teise antoloogia puhul. Suurima tekstiarvuga on antoloogias Beier (17), Sinijärv (17) ja Kivisildnik (16), lehekülgede arvuga on esiplaanile toodud Beier (14), Krull (12) ja Õnnepalu (12). Beierit on eesti luules õigupoolest mitu, seega pole vist ka väga ebaõiglane tema eelisasend, mis on ilmsem kui kõik teised vahekorrad.
Oleks suhteliselt väiklane hakata taga nutma mõnd oma lemmiksalmi, mis Pruulil on kõrvale jäänud. Tekstivalik arvestab autoriportreedega ja vajadusega eksplitseerida luulerevolutsiooni karvast ja nurgelist väljakutset. Samas tundub mulle, et Pruul pole unustanud ka seda, mida tähendab klassika pühadus. Olen pisut jälginud antoloogiliste luuletuste levikut ja mulle on tundunud, et klassikalisuse printsiip töötab antoloogiates välises plaanis lihtsalt – klassikalises antoloogias peaks olema vähemalt paarkümmend üldisesse kirjanduskäibesse läinud signaalteksti, ülejäänud osas võib koostaja vabalt mängida. Kui neid paarikümmet pole, siis on tulemus ootamatu, kui aga on, siis on asi antoloogia-pärane. Uuema luule puhul on üldist käivet raske fikseerida ja siin on võimalik koostajal rohkem kirjandusloolist traditsiooni suunata, kuid iseenesest on ju midagi ikka ka kinnistunud. Ma leidsin enda jaoks “Varjatud ilusast haigusest” tõepoolest paarkümmend “vältimatut” teksti – neist paar on nüüdseks juba peaaegu et surmkindlad: arvan, et Krulli “Modern discourse” ja Sinijärve “Salatanze ruumityhi” on taotud luulelugeja rinda juba niiehknii. Aga miks ei võiks seal olla ka näiteks Moguči “Laul”, Trubetsky “Anarhia”, Tamme “Tere, perestroika”, Kesküla “Lahkumislaul”, Õnnepalu “Elada on olla pidusöögil”, Hirve “Mu sees on haruldane mängutoos”, Harnooni “Mustvalge”, Sinijärve “BO 544”, Kivisildniku “mul on kästud” Vee “Rosalinda Triipla paljastamine”, Soometsa “Neid õrnu sõrmi murda vastu põlvi” jmm.
Klassikalise antoloogiameistri tööle paneb võimsa punkti raamatu järelsõna. Seni on eesti antoloogiates leiduvatest käsitlustest olnud kõige mõjukam Orase saatesõna “Arbujatele”. Pruul on esimene, kes Orasega haardega võistelda võiks, olles seejuures eelkäijast põhjalikum ja paradoksaalselt – akadeemilisem. Selle juures ei tuleks end petta lasta keeletarvitusest, mis on oma ajaga kongeniaalne – see jääb ikkagi kriitilise teksti suhteks kirjandusse. Võrdlustele annab lennukust juurde see, et Pruul on pärast Orast teine puhastverd kriitik, kes noore luule ja luuletajate manifesteerimistükiga on antoloogias hakkama saanud. Nagu öeldud, pole aga antoloogiad lõpuni samalaadsed: Oras toob rohkem esile luuletaja ja põlvkonna, Pruul luule ja aja, Tõsi, tema essee kannab siiski pealkirja “Vana sajandi uued luuletajad”.
Tahan niisiis väita, et Pruul on käitunud traditsioonilise antoloogiakoostajana ja kui tal endal ongi teatav opositsioon niisuguse meisterdamise suhtes, siis avaldub see vaid pisidetailides. Antoloogiasse on võetud keskseid autoreid ja tekste, valikud on mahuliselt ja sisuliselt tasakaalustatud ning traditsiooniliselt järjestatud, kirjutatud on põhjalik järelsõna, ära on toodud tekstide ilmumisandmed. “Varjatud ilusa haiguse” eesmärgiks on üsna ilmselt soov näidata luules toimunut kirjanduslooliselt üldistava perspektiivi kaudu. Samuti on traditsiooniliselt sõnastatud kõrvaleesmärke. OP!-i saates rääkis Pruul tarvidusest siinseid autoreid “varjust välja sikutada ja näidata kui ilusad nad tegelikult on.” Ja kui Suits rääkis 70 aasta eest kooliõpetuse vajadusest, siis Pruul räägib ajakirjanikule nüüd sedasama (Postimees 6. IV 2000). Varjust välja, jätkama kirjanduslugu koolis ja kodus – see paistab tahes tahtmata olevat raamatusse raiutud autorite saatus, siia lõpevad järjekordsed mässud jätkuvuse vastu.
Kas “Varjatud ilus haigus” pole siis enneolematu? Sai juba öeldud, et tal on enneolematu sisu. Alguses tahtsin väita, et sel raamatul on kordumatu sisu, pealkiri ja kujundus – kuid nende kahe viimase suhtes pean tegema siiski mööndusi. Eriti kujunduse osas, ma ei saagi täpselt aru, kas hanesulg oli Ilmar Kruusamäel mõeldud peene naljana või mitte. Väljanägemise kordumatus avaldub kordumisena.
Pealkiri on äratanud paljude (muuhulgas Julius Ürdi) tähelepanu. “Varjatud ilus haigus” on laenatud ühest Triin Soometsa luuletusest, on kuigivõrd muudetud fraasi algset tähendust ja antud sellele jõuliselt ideoloogiline varjund. Pealkiri osutab sellisena antoloogias sisalduvatele luuletustele, siin on ilu, varjatus ja haigus – ja on seda kõike korraga. Ei saa öelda, et tekstidele osutavat metafoori pole pealkirjades kasutatud, kuid suhteliselt vähe ja veidralt. Kahtlane, kas Pruul mõtles sellistele antoloogiatele nagu “Lillekessed”, “Sinikangas”, “Tuulekannel”, “Rahutu mõte” või “Oktoobrilipp”. Ta võis mõelda “Sõnarisele”, aga ega seegi pole sama, mis “Varjatud ilus haigus”.
Eesti antoloogiates on kasutatud metafoori asemel sagedamini metonüümilisi pealkirju: kordunud on pealkiri “Eesti luule”, aga on olemas ka “Eesti Luuletused”, “Eesti Luuleilm”, “Eesti lüürika”, “Eesti nüüdislüürika” jne. Kõik nad püüavad jätta muljet, et raamatus on kogu eesti luule või kõikvõimalik antud ajast või teemast. “Varjatud ilus haigus” ei taha pretendeerida kõige ja kõigi esindamisele, vaid pigem sellest kõigest eraldumisele – kirjandusloo jätkamises on varjul siiski väike tõrge sellesama loo suhtes. Teame muidugi veel vähemalt üht kõlavat ja eraldavat nime, ikka neidsamu “Arbujaid”. “Arbujad” ei osuta otse tekstidele, vaid rohkem autoreile ning isikute metaforiseerimine ongi üks põhjus, miks seda raamatut hakati lugema rühmituse koguna, mida ta ranges mõttes pole.
“Varjatud ilus haigus” kujundab ohtlikuks tekstid. Nad on osa eesti kirjandusest ja nad on haigus kirjanduses. Tervislike eluviisidega kindlustatud maailmas toimuvad pöördumatud muutused, miski ei ole enam endine, hoolimata sellest, et traditsiooniga on ümber käidud aupaklikult. See võiks olla Kajar Pruuli ja ilusate luuletajate varjatud ja salakaval sõnum lugejale. Luuletajal jääb veel öelda oma sõnum antoloogia koostajale – ridadega, mis pieteeditundeliselt on raamatust välja jäetud: „Sina, kes sa rebid kalendrilehti, / mõõdad meie kõnekordade pikkust, / lase meil veel rääkida“ (Kalev Kesküla, “Tervitus suurele eesti kriitikule Kajar Pruulile tema 30. juubeli puhul!”).




Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 19 Aug : 20:25
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:01
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 18 Aug : 22:37
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 16 Aug : 6:28
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org