Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Vaikne raamat
MART VELSKER - Vikerkaar 2002, nr 5-6
by khan
Friday 30 May 2003 - 22:03:31

MART VELSKER - Vikerkaar 2002, nr 5-6

Vaikne raamat
PAUL-EERIK RUMMO. KOHVIKUMUUSIKAT. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2001 (tegelikult 2002). 68 lk. Hind 72 kr.

*
Esimesed kokkupuuted Rummo luulekogudega ei tule mulle meelde, igatahes mitte nii selgelt nagu esimesed tõsisemad Üdi- või Runneli-kogemused. Mäletan küll, kuidas lugesin millalgi keskkooli ajal ”Saatja aadressi”: kõhuli ja pimedas, tekst lastud suurendusaparaadiga fotonegatiivilt põrandale, valge kiri mustal taustal. Aga siis ma juba Rummost midagi teadsin. Ja teisalt polnud negatiivi lugemine kuigi lihtne. Oli vingelt alternatiivne, aga tegelikult tekkis tõsisem kontakt nende ja teiste luuletustega mõne aasta pärast, kui Rummo tegi kammpäkki kogudega ”Ajapinde ajab” ja ”Oo et sädemeid kiljuks mu hing”. Omastasin mõlemad raamatud, omaks võtsin eeskätt viimase. Ja koos sellega tekkis tunne, et Rummo tekstide koht ongi valikutes – või siis teisipidi, et tekstides on mingi tagantjärgi tarkus.
Rummo luulest on nüüdseks ilmunud rangelt võttes kolm ning leebelt võttes viis valikkogu. Köidete omaks tunnistamine ongi mul läinud segaselt – sõltumata tekstidest on viiest raamatust päris õiged tundunud kolm: ”Luulet 1960 – 1967”, ”Oo et sädemeid kiljuks mu hing” ja ”Kohvikumuusikat”. Miks just nii, seda saab vaid oletada ja seletada näiteks kujunduse, formaadi, materjali, paksuse ja ülesehitusega. Nüüd paistab, et lilla värv (mis on midagi muud, kui sõna ”lilla”) ongi ”Kohvikumuusikale” see õige, pole kindel, kas Jüri Kaarma viimaste aastate mustad kaaned oleksid Rummole selga passinud. Tundub nii. Nagu tundub ka õige olevat raamatu tugevatesse kaantesse surutud saledus. Olen valitud luulena ikka eelistanud kas õhukesi raamatuid või päris tüsedaid. Esimesed äratavad rõõme nautlejas, teised kollektsionääris – muidugi, kui raamat ikka kotti mahub ja käes seisab. Igal juhul lähtun ma sellest, et uus raamat on õige.
*
Kogust ”Kohvikumuusikat” leiab uusi luuletusi, aga Rummo pikaaegse lugeja jaoks päris uusi siiski vähe. Sellise lugeja jaoks on siin tähtsam, millise ilme on saanud vanad tuttavad: milliseid luuletusi on valitud, kuidas need on komponeeritud ja redigeeritud, milline raamat välja näeb. Peamistele küsimustele on lühidalt jõudnud vastata Märt Väljataga, kes kirjutas sellest, kuidas uues raamatus ärkavad uuele elule Rummo ”väikesed luuletused”, ning et mõnda teksti ”on asesõnalisemaks ümber tehtud ning kärbitud on loitsivaid kordusi” (Eesti Ekspress 28.02.02, lk B 12). Ühelegi arvustajale pole võinud jääda märkamata, et raamatu ülesehituses on võtmeasend tsüklitel ”Väikese linna kohvikumuusikat” ja ”Õnnelik”.
”Kohvikumuusikat” on Rummo valikkogudest esimene, mis loobub eelõitsengu ja lauliku lapsepõlve presenteerimisest ja viib sellega oma raskuspunkti kuuekümnendatest aastatest välja, ehkki raamatule nime andnud tsükkel on juba õige eakas. ”Ajapinde ajab” muutis ajalist pilti vaid poolenisti ja ebamääraselt – õieti puuduski tolles raamatus selgem kese ja puudus ka suuremate raamatute eklektiline rikkalikkus. ”Kohvikumuusikas” on kese olemas ja kui see on välja lipsanud kuuekümnendate haardest, siis tähendab see ühtlasi millegi sellise rõhutamist, mida müütilise põlvkonnaprohveti portreedes tavaliselt pole.
See müüdiga halvasti klappiv väiksus on kõige tuttavam varasemate valikute tsükli(te)st ”Suved, talved” , millele olid iseloomulikud lühikesed, suurtest kujunditest hoiduvad seisundikirjeldused ja filosoofilised killud. Hilisemad tekstid (eeskätt ”Õnnelik”) toovad uusi jooni, aga lähtuvad paljus samalt põhjalt. ”Suvede, talvedega” on kõige lähemas suguluses – ka ajaliselt – luuletused ”Saatja aadressi” tsüklist ”Vaade” . Need on saanud siin rohkem hingamisruumi kui varem – niipalju, kuipalju ”Kohvikumuusika” -raamatus on selgepiirset kontseptuaalsust vähem.
Sõnapaaril ”väike luule” on aga tegelikult mitmekesisem sisu. ”Suvedest, talvedest” ja ”Vaatest” tuttava laadi kõrval eristub teiseks selgemalt tsükkel ”Väikese linna kohvikumuusikat”, mis on keeleliselt palju liikuvam ja metafoorsem. Eesti traditsioonis alliksaarelikum, mida Rummo hilisem looming kindlasti pole. Kolmandaks on võetud kogusse iroonilis-allegoorilist vemmalvärsside poeetikat, mida Rummo on harrastanud üsna pidevalt, kui pidevusest saab rääkida üsna sporaadilise luuletamistegevuse juures. Neljandaks on kogus mõned näited ”suurest” Rummost, kuid iseloomulikult luuletused, mis kõnelevad rõhutatult intiimsetest kogemustest. Need polnud Rummole võõrad ka nooruses, kuid said suurema iseseisvuse tsüklis ”Läbi peo mul voolab puu”. Muidugi on kogus ka viiendaid ja kuuendaid jooni, aga nimetatu tundub praegu kõige olulisemana.
Raamat liigub siis enam-vähem territooriumil, mida kaardistavad keelemängud, vemmalvärss, intiimsed asjad ja mõtisklev proosalähedus. Viimatinimetatu on silmapaistvam – ka siis, kui arvestada redigeerimiste tendentsi –, kuid valitsevaks ei saa seegi. Valitsev on ikka vaid mingite Rummole omaks peetud asjade vältimine. Tekstide ümbertegemisel on Rummo tavaliselt vähendanud sõnade ekspressiivsust ning lisanud nii askeetlikkust kui vaikset mitmetähenduslikkust. Neid muutusi ei saa aga pidada järjekindla ideoloogilise programmi avalduseks: teisendusi pole väga palju, on näiteid ka vastupidistest nihetest (näiteks ”Unistad”) ja on ka parandusi, mille tagamõte polegi eriti selge. Mõned ”ning”-sõnad on muudetud ”ja”-deks – vahest sellele veel mingi seletus leidubki, omal kombel on ju seegi teksti lihtsamaks ja väiksemaks tegemine. Kuid veel enam võiks oletada, et Rummo orienteerub vaid keelelisele variatiivsusele ja improvisatsioonile. Et olgu siis seekord niiviisi ja lihtsalt niisama. Mõnikord pole ka enam kindel, kas improvisatsioon on tekkinud tehnilisel toimetamisel või enne seda. Kindlamalt võib oletada trükiviga leheküljel 58, kus Brechti tsitaadist on üks rida ära jäänud.
Ükski Rummo raamat pole juhuslikult kokku lapitud, tekstide kirjutamisjärgne saatuses ja ümbruses pole teda jätnud ükskõikseks. ”Saatja aadressi” kokkupanu on kontseptuaalseim, allutatud nimitsüklile ja põimitud korduvate tekstilõikudega. Kolm järgmist raamatut opereerivad laias laastus valmis tsüklitega või plokkidega, neid ümber tõstes, tükeldades, sidudes. Uus raamat on korraga ”Saatja aadressi” ja vahepealsete valikute järeltulija: see on vähem uudiskogu ja rohkem valikkogu, mis annab järjekordse variandi võimalustest, kuidas siduda tuttavaid tekste. Teisalt aga on nüüd üle pika aja vanad ehituskivid laiali lammutatud, tehtud uusi ja kasutatud taas selgemat ”punase lõnga” tehnikat. Paradigmaatiliseks (kerra keritud) lõngaks on luuletuste laad, süntagmaatiliseks (jooksvaks) lõngaks aga kogusse hajutatud juhttsüklid. Mõlemat pidi toimivad muud sidumisvahendid. Need algavad kujundusest: eraldi ridadel on tsüklite pealkirjad ja luuletuste pealkirjad, tsükli puudumisel pealkiri topeldub, pealkirja puudumisel kasutatakse esimest rida, mida siis kahe- või kolmekordistatakse. Nii algavad luuletused pikkade eelmängudega, nad oleksid nagu lugeja jaoks olemas varem kui teksti lugemiseni jõutakse. ”Päriselt” kahekordselt on ”Luuletus televisioonis” ja ega polegi võimalik teada, kumb on ”päris” ja kumb mitte. Topeldus lähtub siin tekstist, aga see tugevdab ka kompositsioonilist võrestikku.
Siduvaks-tugevdavaks nõksuks on olnud ka tähtede suurendamised, mis toovad esile täheruumi tinglikkuse ja võimendavad sõnade semantikat. Kõige rohkem teeb seda suurendatud kursiivkirjas ü. See lõpetab tähestiku luuletuses ”Vihma maitsest”, lõpetab luulekogu, see on üks, üksikasjalik ja külm. Võimalik, et selline on ka ”Kohvikumuusika”. Aga kas ü ja ”Kohvikumuusika” on ka hääl ning muusika?
*
Raamat on õige, aga Rummo algkuju ehk polnudki kirjalik. Tõenäoliselt jõudsid esimesed Rummo tekstid minuni häälena – lauldi ”Lugemiki”-tekste, ”Reliikvia” laule, laulsid kuivanud ja vettinud peiar. Rummo enda häält kuulsin ma vist enne kui fotonegatiive lugema hakkasin. Jättes kõrvale võimalikud luuletused televisioonis, kuulsin vahendamata Rummot kaheksakümnendate alguses ”Vanemuise” kontserdisaalis toimunud kirjandusõhtul. Mälestuspildis – mis võib ka petta – on saal täis, praeguselt vaateveerult arutu hulk inimesi kuulamas ja päris palju lavalgi. Selles pildis on Kareva päris noor ja Valton pole ka veel vana, Rummo esineb vaikselt kindla häälega (huvitav, miks ma ei mäleta muusikat?). Hiljem kuulasin Rummo muusika saatel retsiteerimist plaadilt.[1] Raske öelda, kas see tookord meeldis või mitte, aga igal juhul sain mingi äratundmise, et võib ka nii, ja et ”Reliikvia” lauludes võib olla midagi rohkematki kui hobustel tuhisemise romantika. Viimane läks mulle kahtlemata samuti korda – nagu ka kõiksugu ”polkast pungini” muusika. D˛äss tuli siiski hiljem ja kindlasti teist teed pidi kui Rummol. Vaevalt ma alguses Rummo ja Tõnu Naissoo koostöödki d˛ässina tajusin. Uusi „Kohvikumuusika“ esitusi koos Lembit Saarsalu ja Mart Sooga ma ei kuulnud, kuigi oleks tahtnud küll. Oletan, et see oli natuke teistsugune asi, kui Andreas W textijazzi õhtu, millest ma samuti ilma olen jäänud. Aga küllap pole need ilmajäämised saatuslikud ja küllap on d˛äss ja jazz üksteisele lähemal kui mõned muud asjad. Ja vast on ka tähenduslik, et kirjanikud tahavad just sellise muusikaga oma tekste siduda.
*
“Kohvikumuusika” sõnal on siinkohal kaks põhitähendust. Esiteks on ta kohvikus mängitav muusika, Rummot ja Euroopa kohvikukultuuri silmas pidades vaikne ja miks mitte d˛äss. Teiseks on kohvikumuusika Rummo tsükkel “Väikese linna kohvikumuusikat”, mis omakorda on kirjandusloos tähistanud omamoodi “pealekauba” eksperimentaalsust, kirjanduslikke otsinguid, mis lisanduvad kujuteldavale meinstriimile. Neile kahele tähendusele tuleb juurde kolmas, mis ilmselt hakkab aga varsti taas ununema: kohvikumuusika on see, mida Rummo, Saarsalu ja Soo tegid ja mida mina ei näinud. Mõeldagu korraks, kuidas need tähendused uue raamatu puhul esinevad ja kokku käivad ning kas “Kohvikumuusikas” on muusikat. Luule saab siduda end muusikaga olles ise muusika või osutades muusikale. Ja võiks arvata, et olemine ja osutamine on ka omavahel seotud.
Rummo luule aluseks on enamasti väga tugev ruumipilt, mis mõnikord pannakse liikuma ja mõnikord mitte. Ruumis on valgus ja soojus, ruum seostub ajaga. Selliste maailmade modelleerimise juures on oluline Rummo teravadatud keeletaju, mis viib mõnikord illusoorsest pildist välja, nn metaluuleni. Aga needki väljaastumised reflekteerivad sageli ruumi: teksti lõiguvad leheruumi piirid, vihm muutub tähtedeks, luuletus satub televisiooni. See kõik muidugi ei tähenda, et muusikat siin olla ei saaks.
Luuletuse muusikapärasusena on tavaliselt tõlgendatud kõiksugu kõlavõtteid: alliteratsiooni, assonantsi, kordusi, riimi, rütmi, homonüümiat – on räägitud ka meloodiast, tempost, muusikalistest komponeerimispõhimõtetest jne. Kindlasti pole Rummo keeletaju mitte üksnes pildiline, vaid ka kõlaline. Uues kogus on loomulikult instrumentatsiooni ja on ka tekstikohti, kus kõlamäng hakkab tähenduste liikumisi juhtima (“Jõul, jõul”). Oli juttu juba ü-st, ka see kõlab. Aga – igasugust kõlamist on siin vähem kui kuuekümnendate esindustekstides. Rummo viimase kolmekümne aasta looming, mis uuele kogule ilmet annab, tekitas miinusmärgilisust tunnet muuhulgas seetõttu, et siin on loobutud mitmetest klassikalistest laululisuse tunnustest. Kunagi seletas Mart Mäger Rummo luule muusikalisust printsiibiga, kus teose “idee ammendatakse vaid teose endaga” (Noorus 1967, nr 5, lk 50). Sellistki eneseküllasust on uues raamatus vähem kui teistes.
“Kohvikumuusika” kogus on kõige helilisemad ikka need kuuekümnendatest, “Lumevalgusest ... lumepimedusest” ja tsüklist “Läbi peo mul voolab puu” pärit tekstid. Neist eriti “Kohvikumuusika”-tsükkel, mis eristub ka selgelt muusikast (laulust, akordionist) kõnelemisel. Samuti on just siin kräunu ja naugu, möirgamist ja raksatamist – sõnu, mis osutavad intensiivsetele helidele ja mida mujal kogus peaaegu polegi.
Tervikuna on raamat üsna vaikne, häälikud helisevad leebe loidusega, suulisus on seotud kirjalikkusega (näiteks “Sissejuhatus”, “Unistad”, “Vihma maitsest”), reflekteeritakse peamiselt vaikseid ja pidevaid hääli: surinat, kohinat, mühinat, üminat, mõminat, huugamist jne. Need on kestvuse helid või nende helide ja kestvuse sugulased – nagu seda võiks olla rappumine, rongide poeesiat organiseeriv rütm. Rummo ise on rääkinud muusika kuulamisest nii: “Jajah, ma kasutan kodus muusikat vaikuse aseainena, kuna vaikust niikuinii kusagil ei ole, siis muusika on veidi korrastatum müra kui muud” (Paul-Eerik Rummo: Kõik on vastus /intervjuu/, Arter 19.1.2002). Vaevalt on muusika talle ainult vaikuse ekvivalent, aga ta on muuhulgas ka seda – ja on kindlasti tähelepanuväärne, et vaikuse, surisemise ja muusika pidevus ta luules kohtuvad.
Veel üks võimalus raamatu muusikalisuseni jõudmiseks oleks märgata tekstide mitmehäälsust ning juhtteemade varieerimisi, näiteks kesksetes tsüklites. See on ülesehituslik printsiip, mis Rummol seob enamasti pikemaid lõike ja seob nõnda ikkagi luulekogu tervikuna rohkem kui mingeid väiksemaid tekstiüksusi. Vaevalt ma nüüd ülearu palju muusikalisest kompositsioonist tean, kuid eks põhiteemast ja selle variatsioonidest pisut ikka. Niisiis on Rummo ehk tahtnud vähem kirjutada siinseid tekste muusikaks ja rohkem soovinud neid muusikana (ja muusika saatel) valida ja komponeerida.
Uus raamat annab uuemapoolsele Rummole surisev-meloodilise mõõtme juurde. Tõsi, tekib kusimus, millele “juurde”. Tekstid on suures osas tuttavad, aga tervik mitte niivõrd. On ju “Kohvikumuusikat” õieti esimene kogu, kus Rummo ei luuleta suurtest mereretkedest ega ka mitte välismaale põgenemisest. Raamat teeb siis vähemalt kahte asja ja pealkiri “Kohvikumuusikat” arvestab vähemalt kahe põhitähendusega. See on “mittemuusika” muusikaline töötlus ja see on ka Rummo poeetiliste kõrvalteede luule. Mis pärast lillade kaantega raamatut kindlasti nii kõrvaline ja vaikne enam polegi.



[1] Alles pärast selle teksti valmimist oskasin endale meelde tuletada, et ka Aare Pilv rääkis hiljuti mälestusi Rummo häälest, mida ta kuulis plaadilt. (Sirp 01.03.02, lk 14). Plaat oli küll teine, aga vast on siis hääl ikkagi tähtis.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org