Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Sommer on kohal
MART VELSKER - Vikerkaar 1998, nr 9
by khan
Friday 30 May 2003 - 22:12:57

MART VELSKER - Vikerkaar 1998, nr 9

Sommer on kohal

--------------------------------------------------------------------------------------------
LAURI SOMMER. LAURILA 1992 – 1997. Erakkond, Tartu, 1998. Leheküljed nummerdamata. Hind 37 kr.
--------------------------------------------------------------------------------------------

Johann Friedrich Sommeri surmast on möödunud ligi 150 aastat, uut suvemeest oli eesti kirjandusele hädasti vaja. Enne arvustamise juurde asumist viitsin vastutustundetult aega sellega, et lugesin enda jaoks üheks tekstiks kokku Suve Jaani “Kevadest hommikut” ning Lauri Sommeri luuletust “oota!”. Selle sihipärase valestilugemise väärtus oli napilt – kuid siiski – suurem odavast sõnamängust, nimelt sai mulle mõnevõrra selgemaks see, kuidas “Laurilas” saavad kokku hommik, kevad ja jumalik jõud. Mingid motiivid haakuvad sajandeid iseenesest vägagi erinevates tekstides. Oleks vist liig lisada, et Suve Jaan treis peamiselt vaid abitud värsihakatisi, Lauri Sommer seda ei tee.
Suvaliste kokkujooksude kõrval on paralleele, mis end antud ajas ja kohas peale sunnivad. Lauri Sommeri luule seni üsna väikses kirjalikus retseptsioonis on juba korduvalt märgatud tekstilist lähedust Uku Masinguga. See lähedus on tõsiasi ja väärib kohe alguses lahtirääkimist, sest seda saab hinnata mitut moodi. Masingu tekstide ümber on koondunud viimastel aastakümnetel küllalt tähelepanuväärne laine eesti luules ja seda kaardistab terve kimp tunnuseid. Religioossus on kimbu keskmeks, sellele lisanduvad teised signaalid, mis annavad märku kuulumisest antud kooslusesse. On räägitud masinglikust loitsivast laululisusest ja ebaharilikust süntaksist. Põhjalikumate analüüside kaudu oleks huvitav teada saada, mis asjad need täpsemalt on, praegu võib sellele vastata rohkem aimamisi. Tunde järgi on sellele vastuseid antud ka “masinglikus paradigmas” – luuletajate tekstides ja lugejate-lauljate-kuulajate spontaanses vastuvõtus. Viimane on siin ka kindlasti oluline, sest tunduvasti on hakatud Masingule lähedaseks lugema neidki autoreid, kes on muidu piisavalt isesugused. See puudutab näiteks Jaan Kaplinskit või Peep Ilmetit, aga puudutab ka Masingu eelkäijaid – Ernst Ennot, Marie Heibergi jmt –, keda praegu kuidagimoodi uues valguses ümber kodeeritakse.
Aga jah, Sommeri puhul ei ole ju tegemist mingi retseptsiooninihkega. Ta laseb avalikult paista, et luuletused on mõnigi kord vastuseks Masingule. Kaudseks või otseseks vastuseks – Sommer on ka kirjanduse uurija ja pole võimatu, et ta praegune seminaritöö Masingust edaspidi mahukamaks käsitluseks areneb. Küsimus on niisiis eelkäija ja järglase lähedusastmes ja läheduse laadis. Seda kirjeldades tunnen end mõneti samamoodi kehvalt kui aasta eest Aadu Hurda debüütkogu puhul. Nii Sommer kui Hurt on omaks võtnud mingi markeeritud ja selgepiirse luulekeele ja pakuvad neis kindlates raamides ometi üsna ainulaadseid tekste. Keel vajab kõigepealt grammatikat, kuid grammatikale omane kirjeldus lülitab endast välja kõik ebasüsteemse, mis võib just seda ainulaadsust märkida. Seda arvesse võttes ei püüdnudki ma välja otsida rohkel hulgal Masingu ja Sommeri kokkupuutepunkte, haarasin vaid mälu järgi ilmsema järele. Tekste kõrvutades oleks Sommeri luulet liiga kerge süsteemseks rääkida ja see oleks veidi vale. Kindlasti tõrjuks sellist lahendust ka autori enda keelekäsitlus, mis näitab end palju intuitiivsema ja ebajärjekindlamana kui Hurda aaviklik programm.
Ilmsetes kokkupuudetes Masinguga on kaks kokkukäivat poolt: spetsiifiline keeleline stiliseeritus ning ühised hoiakud ja juhtmotiivid, mille ümber tekst põimitakse. Stiliseerituse formaalseim märk on y tähe kasutamine ü asemel. Selles positsioonis on eesti luules tegelikult vähemalt kolm yd: on 1920. aastate noorurite y kõrgpoeetilise stiili teenistuses, on 1980. - 1990. aastate alternatiivluule y koos teiste ametlikust ortograafiast hälbivate märkidega ja on Masingu y – alternatiivne ju seegi, kuid kolmandat moodi. Sommer kasutab viimast – seda, et see nii on, peavad märkima muud tunnused. Eks siis ikka laululine-retsiteeriv rütm, inversioonid, leksika jne. Kus seda kõike kõige rohkem on? Enamvähem raamatu keskosas, kus mõnel juhul tõepoolest tekib tunne, et tekst liig valutult sulab Masingu omadega kokku.
Reet Soola raamatut arvustades on kirjutanud Sommer ise järgmist: “ RS peaks kirjandusse syvenenud inimesena märkama tavameetrumite mõttelist pärssivust ja sobimatust oma loomusele. Siiski, leide esineb selleski laadis /…/, kuid poeetiline pilk saab enim teravust vabavärsis /…/.” (Vikerkaar 1998, nr 6). Seda tsitaati on hõlbus kohandada ka Sommeri enda luulele, need keskosa tekstid on just “tavameetrumite” näited ja ilmselt just nende suhtes saab ka kõige rohkem kahtlusi avaldada. Samade tekstide suhtes on kriitiline ka Peeter Künstler (Postimees 3. VIII 1998), iseasi nüüd, kuidas seda arvamust motiveerida. Minu jaoks pole need luuletused mitte näited abitusest, tegelikult isegi mitte loomusele sobimatusest, vaid väga tugevast masinglikust stiliseeringust, milles oluliselt ei teki stiilist väljaspool asuvat lisaväärtust. Need on üksikud (aga tõesti ainult üksikud) näited traditsiooni kammitsevast survest, mida olen vahetevahel märganud ka mõne teise Erakkonda kuuluva autori juures peale Sommeri. “Laurilas” ei anna silbilisrõhulised tekstid tegelikult eriti tooni, vabavärssi on tunduvalt rohkem ja Sommeri vabavärss mõjub enamasti järeleaimamistest vabana. See on omamoodi paradoks, et Masing, kelle luules vabavärss oli täiesti teisejärguline, näib olevat andnud eriti produktiivseid impulsse just meetrumitest kammitsemata eesti luulele. Nii ka siin, kus imiteerija ja eeskuju suhtest ollakse tublisti üle, tegemist on vaid ühe vaimunurga meestega.
Hoiakutes on Sommeril ja Masingul mitmeid ühiseid punkte, kuid nende juures tuleb vaadata, mis on mis. Ühine on religioossus, ühine on kiindumus loodusesse ja maise maailma pisikestesse asjadesse. Sama või siiski sarnane? “Laurilat” lugedes tunnen küll sagedamini kirjutaja püüdu sõnastada miskit endale kuuluvat ja vähem muud. Ainukese väikse sarja luuletustest, kus Masing ideoloogina kummitama hakkab, sain endale Sommeri võitlustest omaenda “minaga”. Iseduse vastasus käib kokku religioossusega ja tõenäoliselt on siinseteks trakteerivateks värssideks innustanud otseselt Masing. Seda kinnitab ka üks kogus ilmumata luuletus – “Inimene lykkab puudulikkust enese ees …” (Looming 1998, nr 7), kus sama motiiv viib välja nimelise võrdluseni Ukuga. Antud tekst võiks olla samal ajal võtmeks, mis näitab, et õpitud hoiakud ja isiklikud äratundmised ei ole tegelikult Sommeri luules alati eristatavad, tekib ühtlane üleminek kellegi teise laines liikumiselt omaenda laineteni. Siin – ja mitmel pool mujal – loob ühenduse võõra ja oma vahel väga tugev ja isiklik meeleline põhi. Meeled, mis koonduvad “minasse” (isikupärasesse “minasse”, kui soovite) ja hakkavad tajuma iseennast osana ümbrusest, mitteminana. Seisund üleneb omamoodi kõiksuslikuks meelelisuseks, kus kõik tajub kõike. Seda teed mööda (ikka Jakobimäest yles, mitte vastupidi) tasubki nüüd Masingust eemale ja Sommerile lähemale liikuda.
Meelelisuse juures on oluline koht välisilma peegeldustel, selle kõike haarav ja ühendav põhi on aga veel sügavamal, seespool. „See pole ylbus, tean oma lyhikest valusat võimet / jätta kõik endast ja meel viia teise“ (“Kus oled Sina …”). Tunne on põlistatud teadmisega, et silla “Sinusse” liikumiseks loob “Tema” ja samas tekib veendumus, et võime on vahetult leitud enesest, teadmiste eelselt. “Mina” on kogus sellistest tajuhetkedest korduvalt puudutatud, eriti köidavad tähelepanu need korrad, mis on läbi elatud vahetu kehalise kogemusena. Hõlmava kujundini on arendatud “minu” käe saamine “Sinu” omaks luuletuses “Võta mind …” ja see näide kehalistest samastumistest ei ole ainuke. Kas mitte siit ei algagi seesmine põhjendus Sommeri luule ennasteitavale religioossusele, mis ei muutu ka mitte liiga ühemõtteliseks? Oleme ju Laurilas, ühe mina mütoloogias, mis ulatub üht otsa pidi väljapoole füüsiliste kehade ilma ja teistpidi sügavale kehade sisse, seksuaalse kire kahetisuseni, millesse on segatud hellus ja hävitav tung: „otsekui tahtnuks tappa Sind keegi / et juua haavadest kuumavat piima / juua ja muutuda Sinuks“ (“kõdupuud lõhnavad …”). Osakssaamine seegi.
Tapvad kired ja mädanemise hõng on “Laurilas” üsna pidevalt kohal. Ka seda tumedat poolt tajusin ma isiklikust lihast ja haistmisest väljakasvava jõuna, tungina, mis sisekõneks sunnib – ja sisekõne taotlust on neis tekstides palju. Tumedusele asetub küll taas kirjanduslooline koorem ja ka siin ei ole võimalik alati vahet teha, kust suunast antud pruun puuleht või mädanev õis luuletusse tuleb. Külmadel ja pimedatel maastikel on aegajalt tunda “tagahoovide hulkuripoeesia” kirjanduslikke märke ja mõni kord on neid vaateid kasutatud ka teadvustatult allegoorilistena, et võrdpildistada kõledat siseseisundit. Sommeri nn ideaaltekstis ongi siseseisund ühtne välisega ning tekstilised põimumised ühtsed sellega, mida tahaks kõnelda algupäraselt süütu sisemina.
Püüdes Sommeri ideaalteksti tähtsamates punktides kirjeldada, ei piisa öeldust. Võib jääda isegi pisut vale tunne, sest öösse ja sügisesse sammuvatest dekadentidest lahutab Sommerit üks väike ja oluline samm, samm teises suunas. “Mina” heidab küll tumedaid varje, liigub sügises, kuid vähemalt ihalevalt mitte sügisesse. Üsna tüüpiline on “Laurilas” ootusseisund, kus peab juhtuma miski, mis kõleduse tühistab, soovliikumine ja lootus peavad välja viima sügisest ja ööst kevadesse ja hommikusse. Ihaldatavate maastikena siin need suvepoiste alad siis on. Kevade ja hommiku ärkamismetafoorika on religioosses luules sagedane ja omab tähendust ka siin, kuid see ärkamine muutub otseselt vaimulikuks pürgimusluuleks Sommeril harva. Ka ruumiliselt on asja tal rohkem siin- kui sealpool – taevasse minemise luuletusi on “Laurilas” vaid üks (“On kuu liht-valge …”) ja kanoonilisele taevaluulele ei allu seegi, sest sinna „lookleb rada must“. Seisundimuutus võib toimuda äkilise ilmutusena, aga näiteks ka maise “Sinu” tulekuga. “Sa” tuled, tühistad minu kehalise ja isedusliku üheksolemise, tühistad “minu” juurde kuuluvad sünged vaated ning kõik on äkki nii „naervalt hää“. Naer, rõõm, ja loodus – puud, väiksed lilled, liblikad, kiilid – on Sommeril alati väga ühemõttelise tähendusega märkides neid olekuid, mida igatsetakse ja kuhu mõnel hetkel jõutaksegi.
“Sina” päris ühemõtteline pole, kuid enamasti peitub pürgimuste keskpunkt just selle asesõna taga. Umbkaudu ¾ “Laurila” luuletustest on kirjutatud pöördumistena “Sinu” poole, aimatavalt kord maises, kord ülemaises tähenduses. Kõneleja pilgu kinnistatus ühte punkti, “Sinusse”, on korraga kirgliku armastusluule ja andunud religioossuse märgiks – see on luule, mis taotleb tõelisi kontakte ja tungib pidevalt peale retooriliste pöördumistega. Kontakt kõige üldisemas mõttes ongi see, mida oodatakse. Samuti nagu Masingu armastusluules, pühastab pilgu ainitisus ka Sommeri maise “Sinu”, tõstab maapealsed asjad ülevasse kõrgusse. Kõrgusse, mis ei kaota maapealsuse konkreetsust ja mis annab konkreetsele sakraalse tähenduse. Luuletuste põhjal Sommeri Jumalale nime anda ei saa ja tung nimetamise-eelsetesse olekutesse vahest seda ei lubagi. Tundub, et isikliku religiooni otsinguil on peamiseks toetuspunktiks ikkagi kristlus, millele annavad lisamustreid müstika ja Ida-usundid. Aga nagu öeldud – kõigi teede algus on sügavamal, naha ja sõnade all.
Tüüpiliselt pääsu ootava ja taotleva seisundi kõrval on Sommeril ka muud. On seisundisse kinnistumist ja ka tekste, kus varjupõlves liikuja masendus laheneb teises suunas. Suunas, mille viimaseks punktiks on surm ja kus omakorda ainus helgem lohutus on mädanemine looduses. Raamatu teises pooles, pärast valget lehte väikese teoga on ka mõni luuletus, mille loogika hälbib põhjalikult ülejäänust. Siinses ümbruses mõjuvad nad paratamatult tekstiproovidena, kuid omaette võttes võiksid äratada huvi testsuguste laurilate vastu. Need on luuletused, mis ei kaota sisekõnelist struktuuri, kuid toovad kõnesse pidevuse, mida suunab nägemuslik keeles viibimise ekstaas. Ja neid teistsuguseid laurilaid on kindlasti veel. Ma pole lugenud Sommeri seni käsikirjas seisvat luulekogu, folkloorne retseptsioon mu arvamust igatahes kinnitab.
Ilmunud raamatus luule sagedamini lõhub kui põlistab eneses püsimist. Huvitava intriigi selle muutumisseisundiga loob raamatu pealkiri ning minu jaoks ka Ramo Tedre kujundus – mis kindlasti on siin rohkemat väärt kui nime tiitli pöördel. Laurila paistab millegi kindlana, püsiva kohana, kuhu meid sisse juhatatakse. Samuti põlistab Teder oma piltidega üht tekstilist paika – paigamütoloogiaga on ta kunstnikuna tegelenud varem ka otsesemas mõttes. Suurem osa pilte on vististi sündinud illustreeriva tööna, luuletustest lähtuvalt, märkides üles selle mütoloogilise ala tegelasi ja lastes paista läbivatel osalistel. Kui kõige püsivam neist pole ka mitte portree tiitellehe kõrval, siis ikkagi on seda sõnaline “mina”, kes raamatu viimases luuletuses (“Siis, kui hing …”) jõuab käikudelt tagasi olekusse, kus „olen ma peaaegu ma ise“. Seda ta lõpuks ongi.





Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 10 Mar : 17:49
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 23 May : 14:01
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org