Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Muinasjutuvestja Heinsaar
Sven Vabar - 29. oktoober, 2001 12:09
by khan
Sunday 5 October 2003 - 14:30:24

Kriitikutelt juba päris palju kiita saanud noorel kirjanikul Mehis Heinsaarel ilmus Loomingu Raamatukogus hiljuti uus jutukogu pealkirjaga "Härra Pauli kroonikad".

- - - - -

Toomas Haug on nimetanud Mehis Heinsaart eestipäraseks maagiliseks realistiks. Nõnda võrdles Haug noort kirjanikku Gabriel Garcia Marquesi ja teiste ladinaameeriklastega, kes aastakümned tagasi maagilise realismi mõiste maailmas populaarseks muutsid. Maagiaga Heinsaarel tõepoolest probleeme pole, seda tõestab äsjailmunud "Härra Pauli kroonikad" veelgi veenvamalt kui kevadel kirjanikule kiidusõnu toonud novellikogu "Vanameeste näppaja".

Vot ei oska arvata, mida Heinsaar ise selle maagilise realismi kohta arvab. Ilmselt eelistaks ta üldse arvamata jätta ning elada edasi oma uue raamatu peategelase härra Pauli kombel, kes teeb kõik selleks, et vältida maailma asjadest arusaamist ülejäänud inimeste kombel. Raamatu alguses otsustab viieaastane härra Paul keelduda suhtlemast oma sugulastega ning astuda Teadmatuse Akadeemiasse. Need sündmused juhatavad lugeja sisse härra Pauli kummalisse maailma, mille kirjeldamise monopoli hoiaks Heinsaar ilmselt hea meelega enesele. Autor on teksti sisse kirjutanud ka hoiatuse, miks tema arvates ei ole meil, lugejatel, mõistlik härra Pauli maailma oma arusaamist mööda analüüsima hakata. Meil on oht jääda sama rumalaks kui raamatus figureeriv psühholoog, kes on otsustada leida lahenduse peategelase probleemile, miks too ei ole võimeline inimese kombel nelja seina vahel elama.

Nimelt kohtab härra Paul oma üüritubades kummalisi pika salliga linde, ennustavaid patju ning reisib oma toaga teistesse maailmadesse. Härra Pauli analüüsiv psühholoog aga leiab seletuse alateadvuse materialiseerumises ning peab pika salliga lindu härra Pauli libiido kehastuseks. Nõnda õnnestub psühholoogil ära tühistada kogu see kummaline ja ilus maailm, mille härra Paul enese jaoks loonud on.

Kui lugeda lisaks härra Pauli lugudele ka teisi Mehis Heinsaare proosapalu, on selge, et siia ongi koer maetud. Heinsaar kirjutab kõige meelsamini kummalistest ja kaunitest inimestest ning nähtustest, mida ümbritsev maailm iga hinna eest hävitada või vähemalt ignoreerida tahaks. Meenutagem kasvõi Heinsaarele parima novelli auhinna toonud lugu pealkirjaga "Liblikmees", mille pealkirigi kõneleb juba iseenese eest.

Nõnda võib aga paljudel lugejatel kerkida küsimus, miks nad üldse peaksid Heinsaare napaka fantaasiaga end piinama. Kui Heinsaar teeb kõik selleks, et me härra Pauli kummalisest maailmast mitte tuhkagi ei taipaks, siis mis on meie jaoks selle veiderdamise point, nagu küsis üks Heinsaare lugeja Eesti ulmekirjanduse sõprade koduleheküljel.

Ometi on Heinsaare jutud saanud vähemalt kriitikute sooja vastuvõtu osaliseks. Ehk on rahvas väsinud ülbete üheksakümnendate karmist kaprealismist, rahaahnusest, vägivallast, koledatest sõnadest ja lühikestest lausetest. Heinsaare absurdihõngulised fantaasiad on ju lihtsalt ilusad ja kogu lugu.

Ning peale selle on Heinsaar end viimasel ajal näidanud ka äärmiselt lobeda jutuvestjana. Viimase "Loomingu" kaanel meisternovelliks tituleeritud Heinsaare värske uudispala "Ilus Armin" räägib kaunist poolenisti mustlaseverd poisist, kes üleaisalöömise tulemusena ühte eesti külla sünnib. Paraku ei oska juhmid eestlased jumalike silmadega poisiga lõpuks muud pihta hakata kui ta nahka pista. Nii et taas Heinsaare meelisteema. Kuid meisternovelli tiitlit väärib see lugu tõepoolest. Heinsaar pole oma jutte veel kunagi varem taolise õhkkergelt jälgitava ladususega jutustanud.

Peale selle kumab noore autori uudisjutust läbi lausa tolkienliku haardega eepika, mis nagu ka "Sõrmuste Isanda" autori loomingu puhul paradoksaalsel kombel mitte mingisugusele kaalukusele ega tõsidusele ei pretendeeri. Heinsaart on varem võrreldud vene absurdiklassiku Daniil Harmsiga, kuid hämmastaval kombel sarnaneb ta sama palju ka Tolkienile.

Kasutasin eelnevalt Heinsaare puhul terminit "jutustama" "kirjutama" asemel. Ehk võikski Heinsaart muinasjutuvestjaks pidada ja mitte kirjanikuks selle sõna sotsiaalselt kaalukas tähenduses. Oleks ju rumal küsida, mis on muinasjutu point või arutleda selle üle, kas muinasjutud on maagiline realism või mitte.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org