Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Hea uus ilm ja mõni
Sven Vabar - 12. november, 2001 12:07
by khan
Sunday 5 October 2003 - 14:41:06


Neljapäeval tutvustas oma debüütromaani pealkirjaga "Maailm ja mõni" noor kirjanik Jan Kaus.

---

Kaus on seni end väljendanud väga mitmetel aladel nagu tänapäeval ikka kombeks. Luuletajana kuulub Kaus koos Fagira D. Morti, Kalju Kruusa ning Juku-Kalle Raidiga rühmitusse Õigem Valem, mis avaldas eelmisel aastal ka luulekogu. Samuti ilmus eelmise aasta lõpul Jan Kausi jutukogu "Üle ja ümber". Peale ilukirjanduse on Kaus silma paistnud ka esseistina, olles Sirbi esseistikatoimetaja. Noore ja haritud humanitaarina on ta ka mitmetes Eesti ülikoolides loenguid andnud. Lisaks selletagi produktiivsele karjäärile tegutseb Jan Kaus ka indie-bändis Dreamphish lauljana ning mängib seal kitarri ja bassi.

Kaus jätkab oma esikromaanis "Maailm ja mõni" paljuski samu teemasid, mis andsid tooni ka autori jutukogus "Üle ja ümber". Isegi mõned tegelased ning kujundid on samad. Ennekõike näivad Jan Kausi paeluvat Eestit viimased kümme-viisteist aastat raputanud segane ja hullumeelne ümberkorraldusteperiood ning soov taolisest ajast põgeneda või leida selles midagi, mis kestaks ja millel väärtust oleks. Sellega seoses tegeleb Kaus lihtsate inimeste tasandil ka meie vana- ja esivanemate kogemuste ja katsumustega, et mõista, kuidas kõik need asjad praegusel ajal küll niiviisi läinud on.

- - - - -

Pole ju iseenesest välistatud, et Jan Kausist saab klassik ja tema romaani "Maailm ja mõni" loetakse ka saja aasta pärast ning kaugetel maadel. Sellisel juhul peetaks seda teost ilmselt ulmeromaaniks või antiutoopiaks, umbes nagu George Orwelli "1984" või Aldous Huxley "Head uut ilma". Kausi raamatus pole mingit otsest määratlust, kus või millal tegevus toimub. Ajastu kujundajaid ehk võimueliiti on Kaus kujutanud niivõrd groteskselt ja karikatuurselt, et lugejal ei jää muud üle kui õudust tunda selle hirmsa ühiskonna ees, mida teos kujutab.

Raamatu peategelane elab lapse- ja noorukipõlves totalitaarses riigis, mida juhib Vanatarga-nimeline pooljumala staatuses olev diktaator. Valitseva rezhiimi põhiideoloogiaks on totaalne võrdsus ja kõigi heaolu, nagu ka paljudes teistes antiutoopia-romaanides. Ometi ei viitsi inimesed kuigi kaua nõnda elada ning kukutavad Vanatarga, kuid kehtestavad uue totalitaarse rezhiimi, mis hindab kõike uut ja kaasaegset ja mille lipukirjaks on täielik üksikisiku eneseteostus ning originaalsus. Nõnda laguneb ka endine rezhiim uuteks väikesteks diktatuurideks.

Romaani peategelane leiab end ühest taolisest uuest rezhiimist, mida asub juhtima Originaalsuspartei. See partei taunib ja kiusab loomulikult taga kõiki teisitimõtlejaid, kelle hulgast leiab end ka peategelane. Sõda kuulutatakse kõigele vanale. Näiteks suleb tegevuspaigaks oleva linna meer kõik antikvariaadid ning kuulutab sõja puudele ning puumajadele. "Moeasjaks sai vana mööbli purukspeksmine," kirjutab Kaus ja jätkab: "Ajaleht "Seltskonnasära" kajastas ühte sellist pidu, kus alussärgi väel linnapea kirvega ühte kummutit peksab".

Ja nii edasi. Loomulikult saavad kõik lugejad aru, millest jutt käib ja missugustele konkreetsetele meie praeguse poliitilise olukorra peategelastele vihjatakse. Raamat on taolisi lausa kivirähklike hüperboole täis, teose lõpupoole läheb autor päris liiale. Jan Kausi raamatu väljamõeldud situatsioonid ja tegelased mõjuvad oma ulmelises läbipaistvuses lihtsakoeliste ühemõtteliste liialdustena. Romaani vihjed mõjuvad seda konstrueeritumate ja lapsikutena, mida paremini tunneb lugeja Eesti lähiajalugu.

Taolise hoogsa hüperboolitsemisega algab ka Aldous Huxley klassikaline ulmeromaan "Hea uus ilm", milles kujutatud tulevikuühiskonna läbivaks ideoloogiaks on samuti igasuguse uue kultus ning vana ja kestva hävitamine. Kokkulangevusi "Hea uue ilmaga" on Kausi romaanis teisigi, näiteks niiöelda "teistsuguste inimeste" pagendamine kuhugi ülejäänud ühiskonnast eemale, "saartele".

Tuleb tunnistada, et ulme on tihti üsna kahtlane zhanr ning korralikud raamatusõbrad enamasti ei võta ulmet tõsiselt. Huxley "Hea uus ilm" tuli välja 1933. aastal ning seega mõjub kujutatud antiutoopia hilisemate sarnaste teoste valguses eriti banaalsena. Kuid siiski on ju tegemist väga kuulsa teosega ning erinevalt teistest ulmezhanri viljelejaist kuulub Huxley täie õigusega Briti kirjandusklassikasse. Huxley suutis oma enne Teist Maailmasõda kirjutatud romaanis kujutada uskumatult tõetruult tänapäeva Lääne tarbimisühiskonda ning sellisena mõjuvad Huxley süüdimatud hüperboolid praegusel ajal üsna hirmuäratavalt.

Sama võib öelda ka Jan Kausi romaani kohta, kuid antud juhul on ulmelise mänglemise ning reaalsuse ähvardav lähedus eriti kohutav. Sest tundub, et Kaus läheb oma hüperboolidega teadlikult liiale. Ta ei kujuta oma mängureaalsuse abil mitte tulevikku, vaid olevikku ja minevikku. Kausi liialdatud hüperboolid annavad lugejaile aimu, et viimased kümme-viisteist aastat on paljudele Eesti inimestele mõjunud kui täiesti uskumatud. Kindlasti on paljud eestlased lehest mingit uudist lugedes tundnud, et kui keegi sellise loo välja mõtleks, oleks see ülepaisutatud, liialdatud ning seega üsna halb lugu. Ometi on paljud uskumatult jubedad ning rumalad asjad olnud osaks meie argipäevast.

Kaus on teinud lugejale teene, näidates, et mitte üks või teine juhtum, vaid kogu meie segane lähiajalugu on olnud paras antiutoopia. Mõningate romaani sündmuste või tegelaste äratundmise ühemõtteline lihtsus pole seega mitte maitsevääratus, vaid taotlus. Ning ühe või teise poliitiku sarnasus mõne keskpärase ulmeromaani kurjale peategelasele muutub tänu Kausile äkki üpris jubedusttekitavaks.

Kuid täpselt nagu "Hea uus ilmgi" on ka Kausi "Maailm ja mõni" äärmiselt inimlik raamat, milles mänguline ulmelisus vaheldub haaravalt traagilise realismiga. Kaus on noor kirjanik ning kajastab oma romaanis ka neid tänapäeval aktuaalseid probleeme, millega vanem Eesti intelligentide põlvkond polegi nii valusalt kokku puutunud. Eesti nooremal põlvkonnal on ehk vähem keeruline kiirelt muutuvas keskkonnas orienteeruda, kuid väärtuste materialiseerumine on talle tihti sama vastik kui vanematele. Lisaks sellele puutuvad noored rohkem kui vanemad põlvkonnad kokku Läänes maad võtnud postmodernse kõige väärtusetuks tunnistamise ning kõige üle irvitamise ideoloogiaga. Selles tohuvabohus üritavad vanematega tülli läinud noored enesest paremini aru saamise eesmärgil mõista oma vanemaid ja esivanemaid muserdanud ja tihti murdnud aegu. Ning lisaks sellele on ju lõppude lõpuks tarvis ka noor olla, kuid üldjuhul see lihtsalt ei õnnestu, nagu selgub Jan Kausi romaanist. Maailmas on mõne jaoks liiga vähe, kust kinni hakata.

"Maailma ja mõnda" võiks julgesti meie koolide kirjandusetundides käsitleda. Õpetajad ei tohiks tunda hirmu kurjade ja ropusuiste noorte kirjanike ees, sest Kaus on tark ja paljulugenud inimene ning on oma ladusat ja intelligentset romaani vürtsitanud ka vihjetega mitmetele klassikalistele teostele, mis on ka vanematele õpetajatele meeltmööda.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org