Kommentaar: Sven Vabar - 16. juuli, 2001 12:28
by khan
Sunday 5 October 2003 - 14:46:28


Paar nädalat tagasi ilmus eesti keeles juba teine raamat Venedikt Jerofejevilt, keda kirjandusteadlased peavad üheks keerulisemaks ja raskestimõistetavamaks vene kirjameheks üldse. Ometi on Jerofejev Eestis küllalt populaarseks osutunud ja seda ka noorte hulgas. Jerofejevi tuntus täidab ühe olulise lünga Eesti noorte ajalooteadvuses.

- - - - -

Venedikt Jerofejevit peavad kirjandusteadlased postmodernistliku ehk siis robustselt üldistades paljuski tänapäeva vene kirjanduse rajajaks. Samas oli Jerofejev ka erakordselt keeruline kirjamees, kelle peateos "Moskva - Petushki" kubiseb vihjetest kirjandusklassikale, Hrushtshovi-aegse Venemaa poliitilisele olukorrale, religioonile jne. Vene teadlased on kirjutanud tuhandeid lehekülgi, püüdes mõista selle teose kõiki nüansse. Peale selle on ju tegemist veel ka metafoore täis proosapoeemiga, nii et tihti on raske aru saada, millest jutt õieti käib.

Kuid hoolimata teose keerukusest on see eestikeelses tõlkes üllatavalt lihtsalt nauditav ja tänu sellele ka isegi noorema lugejaskonna hulgas populaarne, kuigi populaarsust tuleks Eesti väiksust arvestades äärmiselt suhtelise kategooriana käsitleda. "Moskva - Petushki" populaarsusest annavad tunnistust raamatumüügi edetabelid ning ka näiteks internetiportaalide kommentaarid. "Petushki" menule pani aluse kindlasti ka Ott Arderi erakordselt nauditav ja vaimukas tõlge. Kuid samas võib nii ladusasse tõlkesse antud juhul ka negatiivselt suhtuda. Arderi tõlgitud joomingukirjeldused rongis ja kokteiliretseptid on nõnda naljakad, et tihti läheb lausa meelest, kui lootusetu ja traagilise teosega tegelikult tegemist on.

Tundub, et Eesti nooremal põlvkonnal pole vene aeg enam hästi meeles. Ei viitsita ju enam vabatahtlikult lugeda "Mariat Siberimaal" ja mitte ka kunagi tuntud kuuekümnendate põlvkonna Eesti autorite romaane, kuigi ühiskonnakriitika viimastes oli muidugi varjatud, kui teda üldse oli. Ja olgem ausad - ega ei kipu praegused kahekümnesed ka eriti Krossi ja Runnelit lugema. Noored Eesti kirjamehed üritavad rehabiliteerida sotsrealistlikku kirjandust, euroliiduvastasus on samuti moes. Ühesõnaga Eesti rahva kannatused on meil pahatihti meelest läinud. Tihti on tunne, et sõjakoledused on uuele põlvkonnale selgeks saanud telekast nähtud arvukate Vietnami sõja filmide kaudu. Ning tänu meie kinodes jooksnud Teist Maailmasõda käsitlevatele USA filmidele teame me palju paremini, mis toimus Normandias ja Pearl Harboris kui näiteks Sinimägedes.

Ometi on nõukogude okupatsioonist kõigest kümme aastat möödas. Ning selles mõttes on tänuväärne teine Venedikt Jerofejevi raamat, mis eesti keeles hiljuti ilmus - nimelt on tegemist kirjaniku noorepõlve päevikuga "Psühhopaadi märkmed". Eks ole sedagi naljakas ning nauditav lugeda, kuid "Märkmetes" kirjeldab Jerofejev oma elu suurel kodumaal märksa realistlikumas stiilis. Küllalt tihti võib just kirjaniku päevikut pidada tema teiste teoste võtmeks, erandiks pole siinkohal ka "Psühhopaadi märkmed". "Moskva - Petushki" peategelase hämarad kannatused ja absurdsed joomingud asetuvad tänu "Märkmetele" oluliselt proosalisemasse konteksti.

On ülimalt positiivne, kui uuem ja potentsiaalselt kergeminisöödavam vene kirjandus meie ajalooteadvust värskendab. Eks ole varem eesti keelde tõlgitud ka muud nõukogudeaegset põrandaalust Peipsitagust kirjasõna, kuid see on osutunud märksa vähemmenukamaks kui Jerofejev. Ning mitte sellepärast, et see igavam oleks olnud.