Ruumi täitmine
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:26:47

Hiram “mõru maik”, Tuum, 397 lk

Tore, et nooremasse kirjandusse ilmub peale Tartu Ülikooli ja Peda ning nende ümber kiibitsejate ka Kunstiakadeemia kasvandik. Ahjaa, on ka Humanitaarinstituut, kuid seegi Peda all. Tore, et Hiram pole arvatavasti mingi TNTga seotud. Viimatine tore ERKI kirjandusnähtus oli Andrus Rõugu sini-must-valge luuletus Loomingus. Sellest on palju aega möödas. Iseenesest on muidugi mõttetu niimoodi haridusasutusi rõhutada.
Kahju, et Hiram ei pidanud vajalikuks tode’likku salatsemist jätkata. “Varjumine on suur ja vajalik kunst. Selle tõdemuseni jõutakse tänapäeval, kus niisuguste eluliste tarkuste õpetamist vajalikuks ei peeta, enamasti omal käel ning seda paraku tagantjärele.” (lk 157). Milles asi? Kas neiu häbeneb oma ristinime? Hea küll, see ei ole tähtis.
Pikemalt jorutamata võib kohe ütelda, et “mõru maik” on väga hästi kirjutatud. Natuke pikk ja palju hämamist, aga tore on. Lubab inimestel kuu või kaks raamatut öökapil hoida ja tasapisi lugeda. Hästi kirjutatud tähendab tehniliselt väga hästi teostatud. See on realistliku romaani korralik edasiarendus. Pähe kipub selline mõte, et selle teosega võib näha, kuidas kirjandus ennast taastoodab. Üldiselt on inimesed kooliajal või hiljemgi lugenud raamatuid, mida õpetajad ja lähisugulased ja kes iganes nimetavad kirjanduseks. Arvatavasti osa neist raamatutest olid romaanid. Sealt tuleb siis lugejale kujutelm romaanist kui teatud konstruktsioonist. Oma mälu järgi pidi koolis igasugu realistlikus võttes raamatuid lugema. Keskkooli viimases klassis püüti tähelepanu pöörata ka modernistlikumatele tekstidele, pidi lugema paar sürrealistlikku luuletust ja Camus’ novelli maailmakirjanduse lugemikust. See tekitas tõrke. Seal keskkoolis polnud vaja mingit kirjandust. Peaasi, et saaks koolis käia, et välja ei visataks. Naljakas. Arvatavasti kuskil kesklinna eliitkoolides siiski loetakse kirjandust. Ja ollakse muidu popid.
Niisiis on Hiram loonud teose, mis on realistliku romaani arenenum mudel (nagu autotööstuses - uus väljalase on tavaliselt ikka parem, ilusam, lihvitum jne). See on kunstiteadlasest preili arusaam romaanist. Mis on ausalt öeldes õnnestunud, väikeseks probleemiks on see, et see mudel pole just minu maitse. Keelele kipub termin well-made play. Eks see ole iga inimese oma asi, kuidas seda terminit mõista. Niisama võib lugeda, aga mingit vajadust selle järgi ei tunne. Aga loodetavasti leidub küll ja küll inimesi, kes seda laiale maailmale kiidavad. Nii oleks vist õiglane.
Romaan on tervelt 397 lk pikk. Täiesti hämmastav - kust küll võtab noor inimene seda aega, energiat ja huvi millegi nii mahuka loomiseks (“Kirjutamine on väga kummaline tegevus, Alex. Sa ei saa iialgi seda, mida sa tahtsid, isegi kui alguses nii tundubki, aga see kõik kaotab mõtte, kui uus etapp tuleb...” lk 173; “Ma tahan tinglikes maailmades karistamatult identiteete vahetada, igatsen opereerida paindlikus aegruumis, kus vigu saab parandada ja enne sündmusi toimuvad peaproovid. Tuleb see sellest, et reaalsus mul üle mõistuse käib?” lk 50). Erilist grafomaaniat ei leidu. Au ja kiitus. Tekib külm higi otsaette, kujutades sadu, ehk tuhandeid lehekülgi arvuti kõvakettal või disketil. Täielik vangla või labürint tekstis liikumiseks. Aga see labürint on asjatundlikult läbi kirjutatud - detailirohkus, normaalsed intriigid, head olukirjeldused (well-made play). Hea lugeda. Tuttav meediast pakutava võõra glamuurimaailmaga. Ent siinkirjutajale jääb kaugeks selle neurootilise ja alatasa oksendava näitleja Alexandra Ashley tegevus ja sepitsused. See ei puuduta mind. Loodetavasti õigeid inimesi puudutab. Samuti on siinkirjutajal teatavad kompleksid naisproosa vastu. Ei leia ühist lainepikkust. Nii ei suuda leida käsiteldava romaani sisulises plaanis katarsist. Parem lugeda Koidula “Tammiste küla veskitonte”, mis on vähemalt naljakas.
Teose kohta on arvatud, et see pole üldse Eestiga seotud (üldjuhul vanemad kirjutajad) või siis kohaliku gothpoppari Berk Vaheri (Arter, 4.12.1999) järgi “Alex ja ta sõbrad on kogu aeg siinsamas olemas olnud.” Vaheriga võib nõustuda, kuid siinkirjutaja arvates pole sellele asjaolule erilist tähelepanu vaja pöörata - ehk autorgi pole tahtnud seda rõhutada.
Lugedes jääd alatasa mõtlema, mis võiks olla “mõru maigu” taustaks või paralleeliks. Hanif Kureishi “Äärelinna Buddha”, Salman Rushdie “The ground beneath her feet”, Peter Hoeg “Preili Smilla lumetaju”, Truman Capote “Hommikueine Tiffany juures”, Jeannette Winterson “Kirg”, Marguerite Duras “Armuke”, Eve Peterson “Copia” (kohalik noortekirjandus) ja muu selline. Eks lisada saa nii mõndagi. Eelkõige filme.
Siinkirjutajal on kuri kahtlus, et “mõru maik” on saanud küllaltki palju toimetajatelt räsida. Mingid ülipikad ja ülikirjanduslikud laused - no ma ei tea, aegajalt mõjub see haiglaselt. Võibolla toimetaja Viires on oma programmilise eesti kirjanduse tegemisega üle pingutanud. Kuid see on siiski kahtlus, mitte teadaolev fakt. Samuti on kirjastus Tuum ikka vägeva hinna keeranud debüütraamatule. Kas nüüd on siis oodata Mats Traadi mingi eepose üheksandale osale 400 kroonist hinda?
Kirjanduse üheks lugemissaaduseks võib olla tutvumine teistsuguste keskkondadega. Hiram pakub inglise kunsti- ja meelelahutusmaailma. See kära ja vaht, selle maailma toimimine ja mehhaanika. Ei saa midagi parata, aga pakutud rockimaailm jääb kaugeks. Kunagi sai seda tarbitud, kuid nüüd mõjub see iganenuna. Kuidagi kitš ja kramplik. Võibolla autoril oligi kavas seda iroonilisema pilguga vaadata? Ei tea, otseselt seda välja ei loe. Aga muidu on romaanis seda seltskonda kujutatud ideaalsetena. Ikka vapustavad ja maskuliinsed mehed, pooled heterod ja pooled homod, kõik snoobid. Naised on vist ainult modellilikud iludused või Playboy jänkukesed, väikeste bi-kalduvustega. Ja ikka erudeeritud huvidega (millest ei tule järeldada seda, et ilu ja vaim ei käi kokku. Käivad küll, ja väga hästi!). On see ülepingutamine - et ikka (ühe vaatepunkti järgi) nii täiuslikud? Noh, jumal sellega, ei pea lugema ainult poliitiliselt korrektseid tekste. See on kirjanduslik maailm (nagu hetkel siinkirjutaja seda näeb) ja ta töötab. Kui selle juurde käib ka narkootikumide üleskiitmine (lk 96-97), siis mis seal ikka. Kiuslikult võiks endalt küsida, kas Hiram sooviks samuti sellises glamuurses maailmas osaleda, olla hinnatud ja ihaldatud. Loodetavasti ei solvuta selle kiusliku uitmõtte peale.
Romaanis on korralik jutustamine mõneti segipaisatud. On põhilugu, millesse aegajalt sõidavad sisse põhiloole eelnenud sündmused. Eelneb suhe ühe lesbikust (isiklikult on mugavam kasutada “lesbi” sõna; kui loed “lesbik” tuleb silme ette mingi oivik või kuivik, või siis mingi nunnu mänguasi) pereemaga, selle poja üsna võikast kättemaksust, ning hilisem taastumine sellest jamast. Siinkirjutajale jäi mõneti arusaamatuks minategelase ja Nico suhte ületähtsustamine. Kuidagi tarbetu coolitsemine. Kas oli ikka vaja proloogiks toppida suvaline Nico suitsetamine ja tühjade sõnade loopimine? See ei ütle midagi, isegi romaani lõpetades. Osavalt on Hiram vältinud räigete või kiimaliste stseenide kirjeldamisest. See aitab hoida romaani omamoodi kõrgetes sfäärides. Lisaks on kirjad Victoriale, mis tundeliselt räägivad “olukorrast riigis”. Põhilugu on armastuskolmnurk - näitleja Alexandra (Alex), bändimees Carl (tõeline ingel) ja selle luuletajast vend Cal (omamoodi femme fatale). Alexil ja Carlil on kena armastussuhe, kuid Cal ajab Alexil pea segi. Carli teadmata. Vennad omavahel ei maga. Bändil hakkab hästi minema ja materiaalsetel (ja nartsisslikel) põhjustel on vist kõigil võimalus nägu naeru täis lasta. Alex on nüüd enamasti meestega, ainult nümfilik korterinaaber Jenna ei lase heterostuda. Trenditeadlik Adrian on kõigi sõber ja teeb üldiselt head, eraelu kipub aegajalt nihu. Alexil on pidevad tervisehädad ning nii ta siis tarbib tablette ja oksendab mõned korrad päevas. Lisaks käib üks pidev ülistiilsete riiete vahetamine ja nende kirjeldus, naiste ilunippidega lugeja pommitamine. (Võibolla mõni lugeja saab teada, miks tal lööki ei ole.) Minategelane on ülimalt kindel oma harituses(nt lk 80, 118) ja välimuses (“Ahvatlus, tule ja räägi minuga, et ma näeksin su silmades iseenda peegeldust.” Lk 124). Väga enesekeskne. Noh, tore on. Toimub pidev intriigitsemine ja kaks tegelast surevad mitteloomulikel põhjustel. Ühe surm on teise algus? Alexil õnnestub mängida Opheliat ning oma deliiriumliku osatäitmisega võidab parima osatäitja auhinna. Kui romaani lõpus toimub suur segadus ja selginemine, jääb Alex kuidagi ellu. See paneb meie “noorte arvamusliidrit” Vaherit küsima, et milline elu teda ootab. Siinkirjutajal tekkis nõrk paralleel “Trainspottingu” Rentoniga. Filmi lõpus kõnnib Renton endiste sõprade juurest minema, justkui kolmanda võimaluse poole (niisiis ei hakka tavakodanikuks või tavanarkariks). Ent milline see kolmas võimalus on, nii Rentonil kui Alexil? Seda vist ei olegi. Kui see segane sisututvustus näib mõneti seebiooperlikuna, siis tuleks arvestada seda, et romaanis nähakse kõike seda läbi neurootilise minajutustaja silmade.
Loodetavasti kujuneb “mõru maik” kohalikuks bestselleriks, eks õigetel inimestel ole ikka raha. Võibolla oli Hirami ambitsiooniks saada ka laiemalt tuntumaks, pakkuda kirjasõna laiale maailmale. Kuid see võiks kujuneda üpriski naljakaks ürituseks, kui teos angloameerika kultuuriruumi tõlkida. Eks endalgi ole naljakas lugeda/näha võõra arusaama siinsest (nt kellegi ameeriklase film “Küünlad pimeduses”). See on siiski eestlase nägemus inglise trenditeadlike kunstikalduvustega inimeste elust. Aga võibolla see siinsetele trenditeadlikele meeldib.
Ei kujuta ette, mida ütlevad osadele lugejatele sellised nimed nagu Suede või Spiritualized. Või mida need nimed ütlevad kümne aasta pärast. Ehk näitavad teatud “aja vaimset situatsiooni”. Kui veel päevakajaline olla, siis tasub osta seda hõbehalli raamatut. Veel paar kuud on ta moekas su riiulil või öökapil. Kõige kindlam on muidugi kohvikus seda lugeda.
Hirami kohalikuks paralleeliks tundub olevat teine noor kirjutaja – Matt Barker. Ka Barkeri tekstides on üldiselt angloameerika taust, samuti parajalt neurootilises soustis. Pinges atmosfäär. Kuna pole Barkeri pikemat teksti lugenud, siis otseseid paralleele tõmmata ei julgeks. Ehk võib nii Barkeri kui Hirami puhul tekkida tunne, et võid tarbida midagi kitšilikku. Õnneks see tunne ei hakka hinge matma. Camp? Ei, aga eks see sõltu lugejast. Üldiselt tekib kohe eelarvamuslik hoiak, kui loed eestlase poolt kirjutatud teksti, mille tegevus peaks toimuma väljaspool siinset kultuuriruumi (ehk Ristikivi pääseb sellest vaevast). Paratamatult jääb tunne, et nii see küll ei ole. “mõru maiku” alustades see eelarvamus pidevalt kummitas, hiljem see siiski lahtus. Niiet tekst töötab.
Kas võiks veel leiduda kedagi, seniavastamata talenti, kes kirjutaks sarnast ainest läbi, teeks siinset kirjandusruumi vähe värvilisemaks? Ma ei tea. Võibolla Juku-Kalle Raid. Võibolla Kiwa. Nemad võiksid küllaltki irriteerivad olla. Võibolla paari aasta jooksul Hiram üllitab veel midagi (aga mitte “Yuppiejumalat”). See oleks kiiduväärt ettevõtmine.
Lõppkokkuvõtteks on siinkirjutaja arvates Hiram avaldanud hea juturaamatu. Tekst jookseb ja tegevus töötab. Oma nišš peaks tal olema, eelkäijaid ei paista olevat. Arvatavasti järgijaid leidub. Kui vaadata üldist olukorda siinses kirjandusruumis, siis annaks hindeks “viis”. Vastavas “laadis” kindlasti vajalik. Tüdinud sellest Maimu Bergi ja Ervin Õunapuu kiitmisest. Lugege parem Ehlvesti või Kivirähku või Unti. Oma subjektiivse maitse järgi annaks “kolm pluss”. Miks? Peeter Sauter on kirjutanud ühe hea artikli “Üks on pask ja teine kobe. Isegi väga.” (Kultuur, 11.09.1998), kus on juttu ühest Hollywoodi well-made playst ja “Trainspottingust”. Kõrvalepõikena ta kirjutab “meie asjade loetelust, mis annab pildi meie olemusest.” See asjade loetelu on millegipärast väga tähtis, aga ise ka ei saa aru, et just millepärast. Ka Hiramil on asjad väga tähtsad. No see selleks. Sauteri põhipaatos artiklis oli see, et kuigi “Trainspotting” on krobeline ja ka vahel amatöörlik, siiski on ta nii hea film, et “tee või püksi, ta läheb südamesse.” Mitte see well-made play, mis justkui tahaks pakkuda midagi enamat kui esmasel tasandil paistab. Siinkirjutajal on “mõru maigu” puhul sama probleem – muidugi mitte nii äärmuslikult, olgem ausad. Seda arvamust ei pea üldistama, see on ühe lugeja arvamus. Kellel on juhuslikult võimalust arvamust avaldada.
Mõru on elu maik. See on vist sapist.