Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Eesti kirjandus internetis – tõsiseltvõetav alternatiiv või marginaalia?
Sven Vabar - 1. juuli, 2002 17:00
by khan
Wednesday 31 December 2003 - 17:43:51

Eesti kirjandus internetis – tõsiseltvõetav alternatiiv või marginaalia?

Sven Vabar - 1. juuli, 2002 17:00

On tõsiasi, et eesti kultuuriajakirjandus on viimaste aastate jooksul vähemasti mahuliselt kokku kuivanud ning artiklid muutunud lühemaks. Samas on viimase viie aasta jooksul tublisti suurenenud kultuuri- ning kirjandusalase materjali pakkumine internetis. Lausa nii tublisti, et kui kõik võrgus enam-vähem regulaarselt uuendatavad kirjandusküljed kokku lugeda, tundub tulemus uskumatu, ja seda mitte ainult mahulises mõttes.

- - - - -

Kes kurdab eesti kirjanduspressi ahtuse üle, neile teadmiseks või mäluvärskenduseks, millist kirjandusalast materjali või infot on võimalik võrgust leida. Interneti näol on olulise väljundi leidnud mitmed kirjanikud, kes on teinud oma kodulehekülje, mida nad regulaarselt uuendavad. Teiste hulgas näiteks Jaan Kaplinski (jaan.kaplinski.com), kes viimasel ajal siiski eriti oma kodukülge uuendanud ei ole. Jüri Ehlvest (www.hot.ee/krauklis/) on Kaplinskist mõnevõrra usinam olnud. Peeter Sauter (www.peetersauter.ee) aga kirjutab oma koduküljel raugematu usinusega onlainis lausa romaani.

Kuid on ka väljaandeid, mille spetsialiteet on palju avaram. Näiteks Hasso Krulli ja Kalju Kruusa toimetatav üsna aukartustäratava autorite- ja tõlkijateringiga tõlkeluuleajakiri “Ninniku” (www.eki.ee/ninniku/) või viimased aastad stabiilselt elujõulisena püsinud ulmeajakiri “Algernon” (www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/ index.html), milles avaldab näiteks oma proosat ohtraltkiidetud ja trükis avaldatud kodumaine ulmekirjanik Indrek Hargla. Teise noore kirjaniku Priit Kruusi tehtav “Bahama Post” (www.bahamapress.org) ei avalda mitte ainult kirjandust, vaid ka kriitikat, uudiseid ja muudki kirjandusalast materjali. Netiajakirjanduse alla klassifitseerub võibolla ka noore kirjaniku Hirami kureeritav “thePression” (home.uninet.ee/~laaniste/thepression), mis avaldab peale kirjandusalase ka koomikseid ja muudki.

Kuid netis saab ka teadusajakirja välja anda, nagu näitavad rahvaluuleajakirjad “Mäetagused” (http:// haldjas.folklore.ee/tagused) ning ingliskeelne “Folklore” (http://haldjas.folklore.ee/folklore). Omamoodi nähtus on ennast sahtlissekirjutajate väljaandeks nimetav Heiki Vilepi toimetatav “Kloaak” (www.hot.ee/koaak), kust võib lugeda paarisaja autori kirjandusloomingut. Kuigi “Kloaagi” üldine kirjanduslik tase pole teab mis muljetavaldav, näitab see netisait, et Eestis on lisaks väga suurele hulgale enam-vähem tunnustatud kirjanikule veel tohutul hulgal sahtlisse kirjutajaid.

Selge on, et eelpooltoodud nimekiri viitab vaid murdosale eesti kirjandusalasest võrgumaterjalist. Olukorrast parema pildi saamiseks tasub vaadata eelpoolviidatud “Bahama Posti” koduküljel asuvat väga mahukat linkide nimekirja , kuigi ka see pole täiesti ammendav. Aga kui “Kloaak” välja arvata, võib ennistviidatud linkide põhjal küll väita, et võrgus avalduv ei ole sugugi halvem trükisõnas ilmuvast kirjandusest või kirjandusalasest materjalist.

Inimesed, kes tunnevad muret eesti kirjanduse käekäigu ja tuleviku pärast, võivad seega ainult heameelt tunda õitsva kirjanduselu üle – kirjanikke, eriti noori, on meil praegu palju, ohtralt ilmub neilt ka raamatuid. Nüüd on nad ka interneti näol enestele väljundi leidnud. Selle reipa tõdemusega võiks antud teema lõpetatuks lugeda.

- - - - -

Aga kui võrk kõrvale jätta ning näiteks Eesti lehtede kultuurikülgi vaadata, võib meie kirjanduselust sootuks teine mulje jääda. Ainult lehti lugedes näib, et meil peale Krossi, Kenderi, Kivirähki, Õnnepalu, Sauteri ja võibolla ka Mehis Heinsaare ja Mihhail Velleri polegi suurt kedagi. Äkki ei olegi? Kui ülejäänud eesti kirjanikud suurt inimesi ei huvita, kellele neid siis peale nende endi ja nende sõprade üldse vaja on?

Kuid taolisele, Eestile juba aastaid nii iseloomulikule libertaarsele vaatepunktile vastandub ka teistsuguseid massikommunikatsiooniteooriaid, mille kohaselt inimesed loevad seda, mida neile lugeda antakse. Luuletaja Jürgen Rooste leidis paar kuud tagasi “Sirbis”, et meie lehed alahindavad lugejaid.

Taolisest seisukohast näib kantud olevat ka ennistmainitud “Bahama Post” – teadaolevalt ainuke eestikeelne võrgusait, mis üritab vähemasti oma kontseptsiooni järgi meie kirjanduses ja üldse kultuuris toimuvat vaadelda sama laiahaardeliselt kui trükipress, avaldades kriitikat, uudiseid, esseid, intervjuusid ja muud. Tegelikkuses “Bahama Post” ajalehtede kultuurikülgedele konkurentsi ei paku, sest oma vabast ajast toimetavad “Bahama Posti” ainult paar-kolm inimest, ütles RVEle toimetaja Priit Kruus. Kuid siiski on “Bahama Postis” seniilmunud vähesed artiklid trükipressile vähemasti kvalitatiivselt tõsiseltvõetavaks alternatiiviks – selle väljaande autorid ei saa kurta selle üle, et tavameedia nad ära põlanud oleks.

Samas kurdab Kruus, et ega inimesed “Bahama Postile” eriti kirjutada ei viitsi, kuigi kultuuripressile praegusel ajal tüüpiline probleem – ruumipuudus – ju võrgukülgi ei kimbuta. Kas on asi selles, et honorari ei maksta või peetakse kultuuriajakirjandust võrgus oma olemuselt ikkagi marginaalseks, mittetõsiseltvõetavaks, sõpruskonnasiseseks? Kas tulevikus võiks netiajakirjanduse roll trükipressi arvel kaalukamaks muutuda või tuleb oodata trükitud kultuuriajakirjanduse helgemaid aegu ning leppida sellega, et võrgus ilmuv on oma olemuselt marginaalne, spetsiifiline? On ju kogu eestikeelne kultuuri puudutav materjal peale “Bahama Posti” spetsiifiline – olgu siis tegemist mõne konkreetse literaadi või rühmituse ehk siis mingi kindla valdkonna (“Ninniku”, “Mäetagused”) koduküljega.

Ühe vaatepunkti kõnealusele probleemile pakub alljärgnevas intervjuus luuletaja, humanitaar ja “Ninniku” toimetaja Hasso Krull.

Kas aeg-ajalt või regulaarselt uuendatavad kirjandusalased võrguleheküljed kujutavad teie arvates endast tõsist alternatiivi tavaajakirjanduses leiduvale kirjandust või üldse kultuuri puudutavale materjalile või on tegemist pelgalt marginaaliaga, oma lõbuks tehtavate võrgukülgedega?

Minu meelest on taolised võrguküljed kindlasti väga olulised, kuid võibolla ei ole taolises kanalis peituv potentsiaal veel üldse vallanduma hakanud. Tegemist on väga tähtsa suundumusega just marginaalsuse ja ekspansiivsuse vahekorra seisukohalt. Just võrguajakirjandus on ala, kus piir marginaalse ja mittemarginaalse vahel väheneb või vähenema hakkab: hüpped esimesest teise toimuvad väga hõlpsalt; eriti just niisuguste väljendusvaldkondade puhul nagu eestikeelne kirjandus või eestikeelne humanitaarteadus. Nende jaoks on võrk üldse üks paremaid vahetu väljenduse ja teadaandmise kanaleid. Teine asi on muidugi see, kuidas väljendus või teadaandmine suhtuvad vastavate tekstide tarvitamisse ja realiseerumisse - kui palju see teadaandmine läheb üle mingiks muuks mõjuks. See on esialgu veel ebamäärane.

Kas see muu mõju võib tekkida? Missugune võiks kultuurialase võrguajakirjanduse potentsiaal tulevikus olla?

Esialgu on kõik alles algusjärgus. Kui otsustada selle põhjal, mis praegu toimub, siis on võrguajakirjanduses täheldatavad kaks suunda.

Esimene on selline suund, mida meie “Ninniku” esindab – väga väikeste jõududega, ilma rahalise käibe ja ilma laialdase tagasiside võrguta (ainuke tagasiside on “Ninniku” tellijate list) suhtselt spetsiifiline perioodiline leht.

Teine suund on midagi sellist, nagu need etnograafia- ja folklooriajakirjad, mida Andres Kuperjanov ja Mare Kõiva teevad - “Folklore” ja “Mäetagused”. Kõikvõimalikud folkloori puudutavad teemad on neis väga laias skaalas esindatud ja inglisekeelse “Folklore`i” koteering on ju ka “Google`i” mootoris väga kõrge. Taolised väljaanded on institutsionaalsema iseloomuga. Ma ei tea, kuidas nad on rahastatud, aga kindlasti peab neil olema teatav käive ja kogu üritus on organiseeritud natuke universaalsemalt ja üldise humanitaarteaduse raames.

Nii et need kaks põhilist võimalikku rada on olemas ja ette antud. Ainult võibolla seda massi, mis võiks olla, ei ole veel eesti võrguajakirjanduses tekkinud. Aga ma kujutan ette, et teatava aja jooksul tuleb väljaandeid juurde.

Kas võrguajakirjanduse arenedes tavameedia kaotab?

Ma ei usu, sest kui pidada silmas päevalehti ja keskseid telekanaleid, siis tavameedia niikuinii vähendab enda spetsiifilist oskaalu enne kui keegi teine jõuaks seda teha. Tavameedias on juba viimase kümnekonna aasta jooksul toimunud mitte ainult meil, vaid rahvusvahelises plaanis selge regressioon. Sel ajal kui käivet püütakse suurendada ja kanalid võistlevad omavahel, tõmbab tavameedia otsi kokku. Selle funktsionaalsust vähendatakse teadlikult. Nii et tavameedia on juba ise selle välja vabaks jätnud ja see tuleb lihtsalt ära täita. Siin pole küsimust, et see väli tuleks tavameedia käest ära rebida.

Te kirjutasite kunagi üheksakümnendate alguses kirjanduse pudenemisest. Kas me võime tasapisi areneva võrgus publitseerimise näol rääkida ka ajakirjanduse pudenemisest? On ju ka need netiajakirjad mõnes mõttes spetsiifilisemad, marginaalsemad kui suurtes lehtedes ilmuvad kirjandus- või kultuuriküljed.

Mõnes mõttes on küll sama tendentsiga tegemist. Aga teisest küljes need marginaalsed, või õigem oleks öelda spetsiifilised võrguväljaanded ka koondavad seda pudenevat, sest võrgu põhiliseks ideeks on praegu ikkagi üldkättesaadavus. Taolised võrguküljed on kohad, kuhu on kokku kogutud ja inimestele kättesaadavaks tehtud materjal, mis muidu laguneks laiali või näiteks tõlkeluule puhul jääks inimeste sahtlisse või koduarvutisse. Kui ei oleks näiteks ka ennistmainitud folklooriväljaandeid, nihkuks ilmselt kogu nende temaatikaga haakuvate uuringute raskuspunkt Eestist hoopis eemale; vastava ala spetsialistide huvi kanduks Eestist mujale.

Ma ei näe siin mingit suuremat pudenemist kui see, mis juba üheksakümnendate algul toimus. Pigem võime rääkida mingi tihenemise ja täpsustumise protsessist, mis on algamas.

Aga Eesti on ju väike ja võrguväljaannete tegijatele ei maksta. Kas see asjaolu ei vähenda kogu ürituse kaalukust ja professionaalsust, ei taanda seda pelgaks hobiks?

Oleneb, millise alaga on tegemist. Kui me räägime fundamentaalsematest uuringutest humanitaarteaduse alalt, siis on selge, et need inimesed peavad millestki elama. Aga need inimesed on ka huvitatud, et see, millega nad tegelevad, saaks teatavaks. Alati ei ole teaduses ju uuringute finantseerimine ja nende tulemuste levitamise finantseerimine kooskõlas.

Teine asi on väljaannetega nagu “Ninniku”, kus tehakse midagi ilma rahalise käibeta. Majanduslikus mõttes on tegu kõrvalproduktiga, aga tegijate endi jaoks võib olla väga oluline mingit osa nende tegevusest niimoodi fundamentaalset koondada. Küsimus pole otseselt professionaalsuses, sest see, kas ühe või teise töö tulemuse levitamine on tasutud või ei ole, ei mõjuta töö tulemuse professionaalsust või kvaliteeti. Küll on siin tegemist küsimusega, millised on üldse kultuuris teatavat laadi ökonoomiate vahekorrad.

Üks ökonoomia liik on vahetuse, müügi ökonoomia, teine aga selline, mida võiks nimetada kingituse ökonoomiaks, mis on ju sama oluline ning sama vana või isegi vanem kui müügi ökonoomia. Tänapäeval on see kinkimise ökonoomia kultuurivestlusest kuidagi kõrvale surutud ning arutlus turu ja vahetuse üle on pääsenud ainumaksvaks.

Aga tegelikult ei ole ju väga oluline osa produktsioonist, mida meie ajal kultuuri alla arvatakse, mõeldud vahetuse või müügi jaoks – tegu on tulemusega, mida tuleks kinkida. Ja kui tegu on luulega, mis kingituse ökonoomiat enamvähem kõige puhtamalt esindab, mida kirjutatakse, tõlgitakse või tehakse kättesaadavaks tasuta, siis on taoline tegevus minu arvates teatud mõttes ideaalne siht. Küsimus on antud juhul ainult selles, kui palju need, kes seda tööd teevad, oma tegevuse seesmist ajendit mõistavad. Kui see ajend on ebamäärane, siis kuigi kaua ei viitsita; kui aga selge, on loota püsivamat produktsiooni.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org