Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel (Vikerkaar 2001/2-3)
Märkmeid Jan Kausi raamatust
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:30:14

Jan Kaus “Üle ja ümber” (Tuum, 2000). 152 lk. 81 kr


* Ausalt öeldes on siinkirjutajale Jan Kaus mõnest küljest kõige huvitavam nn uuema laine (kui kasutada Jaak Urmeti piiritlust, Vikerkaar 2001, nr 1) autor. Ja mõneti on Kaus sama tavaline nagu enamus selle laine proosakirjutajatest. Kui ikkagi meeldib, siis seda rangemalt tuleks neid jutte vaadata.
* Jan Kaus on Sirbi esseistikatoimetaja (www.sirp.ee), tegeleb alternatiivsemat sorti bändis (www.utv.ee/~arpo/dreamphish), luuletab nn tallinna ajakirjanike luulekoosluses Õigem Valem (www.fr.ee/YV), ja nüüd on siis sattunud kirjastuse “Tuum” (Harju tn 1, 10146 Tallinn) autorite ringi.
* Algul kasutas ta vist rohkem sellist nimekuju nagu Jan F. Kaus, assotsieerudes kunagise 90ndate kunstirühmitusega “21e67”, kus olid selliste naljakate nimedega tegelased nagu Jan Graps-Grafs ja Pier Li.
* Kirjanikuks olemine on väga tore ja noortepärane, nagu on sedastanud Urmet: “Mõnedes noortes inimestes ületavad figureerimistung ja ütlemistarve teatud erilise piiri. Need inimesed hakkavad kirjanikeks. Iseäranis veetleb ja kütkestab selle asja juures perspektiiv saada massidest kultustatud ja naistest ihaldatud – sest hea meeskirjanik on nähtus, mis vähegi intellektuaalsema naise juhtmed sädemete pildudes kokku jooksutab.” (Eesti Ekspress, 15.02 2001). Nüüd siis teame, kui kasulik on tegelikult kirjandusilmas figureerida, nüüd siis võib ka Jan Kaus selle endale igati teadvustada ja vilju noppima hakata.
* Kas “Üle ja ümber” on debüütraamat? Kui juuksekarva pooleks ajada, siis leidub Akadeemilises Raamatukogus selline teos selliselt autorilt nagu Kalle Kilokalor: “Öösel näeb halvemini kui päeval: mõned mõtteterad: luule/ üles kirjutanud Jan-Ferdinand Kaus” (1994, 48 lk). Aga eks selliseid “luukeresid” leidub teistelgi.
* Kaus paistab sisaldavat kahte poolust – üheltpoolt inimene, kes kasutab mõtete väljendamiseks Aristotelest, Platonit, Heideggeri jt, ja kellele meeldib lugeda selliseid ilukirjanikke nagu Fowles, Raudam, Orwell, Borges jms – ühesõnaga klaaspärlimängija, nagu on teda nimetanud koos Berk Vaheriga värske professor Rein Veidemann: “Mõlemal näib olevat kanda uue kirjutajate põlvkonna intellektuaalse väljundi roll.” (Eesti Päevaleht 26.01 2001). Teiseltpoolt ilmneksid teatavad kalduvused ühiskonnakriitilisteks vaatlusteks, mille põhjal võiks teda julgelt lugeda humanistiks/ patsifistiks (nt Postimees 4.01 2001, Sirp 2000, nr 7-8), kõige rohkem paistab huvitavat teda vägivalla teema.
* Need poolused kajastuvad üpriski selgelt ka ilukirjanduslikes tekstides. Liidriks osutub klaaspärlimängija, asudes eduseisu 5,5:2,5.
* Ka siinkirjutaja on inimene. Muidugi on iga tsitaat ja viide märk sellest, et mingi teine või kolmas tsitaat ja viide jäi tahtlikult või tahtmatult märkamata.
* Raamat “Üle ja ümber” jaguneb kolmeks tsükliks – kujunduse järgi (nagu ikka, on sellegi raamatu puhul tegemist sellise kujundajaga nagu Andro Küün, lisaks veel toredad fotod – kokkuvõttes üks ilus raamat) ühe klambri jutud, kahe klambri jutud ning ühe ja kahe klambri jutt. Tsüklid tekstide järgi võrdselt ei jagune.
* Ühe klambri jutte on kõige enam – tervelt viis, ka üks ajakirjas ilmunud tekst peaks nende viiega sobituma: “Vihmavari elik Videviku Tunni tülgastuste kolmainsus” (Looming 1999, nr 5). Neis peaks üldiselt kajastuma Kausi klaaspärlimängija-joon. Neid võiks siis nimetada ilukirjanduslikeks tekstideks, nö literatuuritsemine. Laename taas mõttekese Veidemannilt: “Tekstikogu pisut steriilne rafineeritus annab märku autori kõrgvaimsest orienteeritusest ka siis, kui ta kirjeldab elu jõhkrat poolt (Da isa märatsemine lk. 14).” (Eesti Päevaleht, 26.01 2001) – iseenesest hämar mõtteke, aga nii tore on midagi sellist tsiteerida! Kui aus olla, siis on selle tsükli tekstid siinkirjutajale kõige vähemhuvitavamad, nad ei ütle suurt midagi (ikkagi ohtlik, kui eeskujuks selline tüüp nagu Toomas Raudam!), paljud ja paljud kirjutavad üha ja üha selliselt. Iseloomulik on see, et tegevust on küllaltki vähe, eelkõige meenutatakse. Tekst algab “olevikuliselt”, siis peale paari lauset suubub minevikku, ja lõpuks tullakse tagasi “olevikku”. Üpriski raske on sealt läbi närida, otsida ivakest. Tavaliselt lõpetab jutu “sauterlik” lõik – lõpeb ja nagu ei ütlegi midagi, ikka tuleb lugejal kibekähku midagi metafoorset otsima hakata. Kindlasti on need kirjutajale enesele tähtsad tekstid, siin väljendub nö poeetiline mälu: “Sul võib näiteks mõne turumoori põlle värv tuua meelde kunagise armsama kleidi. Sellel mälul on mingi ühisosa, kõigil inimestel on see mälu olemas, vahe on selles, kui palju seda teadvustatakse ja väärtustatakse.” (Postimees, 4.01 2001). Mõneti tekkis nende juttudega allusioon tuglaslikule müütide loomise ülesandele – teatav kõrgstiil (samas – mida tekst edasi, seda rohkem seda kõrgstiili lõhutakse argiväljendustega). Viimased tekstid hakkavad kirjutusviisilt juba tasapisi meenutama kahe klambri jutte.
* Kahe klambri jutud ongi need tekstid, mis siinkirjutajat on paelunud – see Kausi ühiskonnakriitiline pool. See raamatu osa pole õnneks ilukirjanduslik. Kuulu järgi eelistavad “vanemad lugejad” ühe klambri tekste ja “nooremad lugejad” kahe klambri tekste – noh, mingi loogika selles muidugi on, alati saab öelda, et eks need Vetemaa ja Kallas ja Kross ja Traat kirjutasid sellest juba kolmkümmend aastat tagasi, rääkimata siis wabariigiaegsetest kirjutajatest. Aga no mis sa teed, kui maailm avardub ajapikku ja kõike vana pole aega kogeda olnud. Raamatus on kaks juttu, mõtteliselt võiks lisada Õigem Valemi almanahhis (2000) avaldatud miniluuletused, lisaks pikk poeem “Robert Kivi: Teise auhinna saanud töö gümnaasiumiõpilastele korraldatud ilukirjandus- ja esseistikavõistluselt “Meie kodumaa lähiminevik”.” (avaldatud kirjanduslikus seinalehes , et 2000, nr 9) ja ka novell “Jubedad lood maailma äärel” (Sirp 2001, nr 6 – kuigi võiks ka kippuda ühe ja kahe klambri jutu kõrvale).
Põhimõtteliselt pole selget “jutustamist”, kõike esitatakse mingeid allikaid tsiteerides, tihti on ka esile toodud eri allikate vaieldavused või sarnasused. Ja jutt on väga terav, vastu pead saavad enamvähem kõik avalikud institutsioonid, mis on idealistlikult võttes igati õigustatud. Tegemist on nagu tulevikunägemusega, mis on täiesti pessimistlik, mingit positiivset programmi pole neis märgata. Kõike kontrollib meedia ja selle abil taastoodetav ühiskondlik eliit, kõik on müüdav ja kõik on nõus ennast müüma jne. Kui on loodud mõni idealist (“Johani ümbersünd” – päris hea antoloogiatekst), siis seegi kipub olema groteskselt mõttetu kuju, kelle tegutsemine lämmatub juba eos. Ja eks ta nii kipubki olema. Kahjuks. Tundub, et kirjutaja Kaus pole samuti leidnud kellestki endale suuvoodrit, ta justkui vaatab selle maailma tegemisi kõrvalt ja lisaks tähendab selle totrusi võimalikult neutraalselt üles – kuigi tegelikult võiks ka Kausi süüdistada tsiteerimise tendentslikkuses!. Kui “Johani ümbersünd” tekitas juba esmakordsel ilmumisel Vikerkaares siinkirjutaja suurt huvi, siis selle raamatu teine tekst poliitik Andrus Kuusbergi tegemistest samaväärset vaimustust ei pakkunud – kuidagi kulunum ja kuidagi labasem (korduv kujund on ajakirja kaanepilt mingist mehest koos ihaldusväärsete aluspesus naistega). Iseloomulik on detailide kokku kuhjamine, visandlikkus, otsene tegevus puudub (kõike viidatakse ja tsiteeritakse ja refereeritakse), võlts tegelikkus prevaleerib “tõelise” tegelikkuse üle. See kuhjamine tekitab aegajalt ülekuumenemise – kõik on olemas, aga seda lihtsalt ei kasutata ratsionaalselt ära. Muidugi on kõik grotesk jne, aga ikkagi. Sooviks asjast teadaolevate faktide abil natuke põhjalikumalt teada saada, samas see venitaks teksti muidugi palju pikemaks. Võibolla oleks võinud kasutada juttudes reaalseid kaanepildiinimesi, mitte vihjetega piirduda, ehk oleks see veelgi särtsakust lisanud? Vaevalt, et selline võte tekitaks erilist kisa ja kära kirjandusvälistes ringkondades, aga ehk annaks see tekstile teatavat veenvust juurde. Kas miski on püha? Ei, siis mitte, kui sulle alalõpmata kellegi nõmeduse eraelu peakolusse topitakse, sel juhul võib seda infomüra julgelt kirjandusliku materjalina kasutada, see ei ole enam ajakirjandus (kus vist kasutatakse fakte?), vaid kirjandus (kus peaks olema fiktsioon?).
* Raamatu lõpetab ühe ja kahe klambri jutt. Kui eelnevad tekstid on üldkokkuvõttes üpriski sünged (mõneti ka ühe klambri tekstid), siis see tekst lõppeb natuke lootusrikkalt – kuigi juhtus igasugust jama, on inimene ikka lunastuse poole pead tõstmas, millises raamatus ei säiluks lootust paremale tulevikule? Teksti lõpp tekitas väikese allusiooni “Kuritöö ja karistuse” lõpu algusele – eksimus on omaks võetud, mis nüüd edasi saab. Idee järgi peaks see klambrite kombinatsioon tähendama sünteesi eelmiste klambrivõimalustega. Tundub, et selles sünteesis jäi eelkõige peale klaaspärlimängija-poolus – kuigi esmakordselt selles raamatus liigub tegevus “olevikuliselt” punktist a punkti b. Aga – tekst jääb poolikuks, lugejana kehitad õlgu ja kõik. Kas see on novell? Või jutt? Kas see tegelikult omab tähtsust? Vahel tundub, et natuke liialt vabalt on suhtutud keelelisse väljendusse – aegajalt üsnagi mõttetu vägisõnade loopimine (hea küll, üks peategelasi oli tõeliselt liimist lahti, eks siis see ole seletus) muu literatuurse väljendamise kõrval, mõneti see lõhub tasakaalu. Huvitaval kombel leidub ka üks mõtteke, mida lugeja võiks eelneva taustal tõlgendada eneseirooniliselt: “Või võta mõni kuulus kirjanik, no kurat ropendab ja kirjeldab mingeid groteskseid stseene ja ongi juba tehtud mees, kirjelda mõnda mõrva ja vea mingi kuradi paralleel mõnele piibliloole ja kõik lollid kiidavad kooris.” (lk 138). Piibliparalleele just ei osanud märgata ja lollid pole veel kiitma asunud, aga kõike muud võib sellest raamatust küll leida.
* Kausi tekstid puutuvad tihti kokku linnaga kui sellisega (linnakirjanduse etaloniks on vist senimaani Mati Unt?). Teadaolevalt on ta kirjutanud mõned artiklid arhitektuuriajakirjale “Maja”, kahjuks pole see ajakiri eriti kättesaadav laiadele massidele. Selles raamatus on tavaliselt linna kujutatud üsna sünkjate toonidega, see on moodustis, millel on omad getod ja eliitlinnaosad; õigemini pole tegemist tavalise linnaga, vaid pigem metropoliga, mis muudkui irratsionaalselt laiub ja paratamatult sellisena eritleb inimesi eri kastidesse. Linnast võib põgeneda, linnast eemal (metsas) saab öelda: “Jumal on olemas, sest temast ei saa kõnelda. Ning Rebasele oli tundunud, et siin saab seda öelda, sest siin olid nad Jumala selja taga.” (lk 57). Linnad võivad tekkida saatuse loobitud eluheidikute poolt: “Suurte sõdade, segaduste ja hädade aegu oli neid hordide kaupa, neist moodustati terveid linnasid. Ning kõik naaberlinnad olid omavahel tülis.” (lk 142). Linna tulek võib viia moraalsele allakäigule, linn (ja tema elanikud) mõjutab mõtlemist: “Ta kolis hiljem suurde linna, kahekümne kolmandalt korruselt nägi vastasmaja seina ja pisut taevast ja pisut magistraali. Siis läks ta moekunsti õppima, ühe õppejõu sõnutsi kujunes temast “üpriski liiderlik noormees” /.../. Ta viibis ööde kaupa ööklubides ja suitsetas kolm pakki ööpäevas. /.../ Paar korda mõtles ta enesetapust, kuid pigem tulenes see tema sõpradest ja suurtest linnamajadest.” (lk 65). Linnast luuakse eriti masendav pilt kahe klambri juttudes, vahel neid lausa ehitatakse selleks, et ühiskonna koorekiht saaks tuttavas keskkonnas inimjahti harrastada (Sirp 2001, nr 6). Samas ei saa öelda, et idealiseerimist leiaks mingi maaelu, ideaalid paistavad paiknevat noorpõlvemaal.
* Kaus on langenud tavalisse ilukirjanduse lõksu – luua erakordseid nimesid ja ambivalentseid nimetusi. Nagu Da, Akrwed, Marlo, Videviku Tund, Võllo, või siis Allkirjakontroll, Tõesõnakond, Originaalsuspartei. Hea küll, kahe klambri tekstid ongi grotesksemad, aga ega siis ometi ei pea üle pingutama. On ka ilusaid üldkasutatavaid eestlaste nimesid – näiteks Jaan või Robert või Toivo või Karl või Eva või Triin või Toomas jne, ei pea siis kohe kiusama vaest lugejat ulmekirjanduse totra maaniaga (millest küll on põhjustatud selline nõmedus, et igas kirjutatud ulmekas peab kindlasti olema mingi erilised keeleväänajad nimetused – mingid Rhyxtosed ja Omhtarid ja Njagnajnanjad jne, pahatihti kiputakse lausa foneetilise transkriptsiooni märkide kallale – kas siis selliste nimedega maailm on kohe palju erilisem ja usutavam?). Siiski on ka üks tõeliselt vaimukas nimi, mille puhul hakkavad igasugu seosed huvitavalt tööle – Ken-Ounlidalounli, üks piimahabemest kapitalistiroju.
* Nii Kausi, Vadi, Märka, Heinsaare, Barkeri jt kirjutajate lühitekste on juba küllalt nähtud. Kirjutada oskavad nad enamvähem ikka, aga ometi sooviks näha, mida need kirjutajad pikemate tekstidega pihta hakkaksid, kas hakkaks siis nende tõeline “omailm” tööle, millest seni riismeid nähtud? Kas neil on üldse midagi öelda või kavatsetaksegi jääda tilulilu tootma (eks sedagi ole vaja)? Ma tahan teada, mida teised minuvanused inimesed mõtlevad, mind ei huvita kollaka massimeedia pakutu. Ma tahaksin lugeda nende romaane, mitte nokkida 3-20 leheküljelisi palukesi. Ma tahan teada, mida võivad mõtelda teised minuvanused ja kas meil on üldse midagi ühist.
* Mida Jan Kaus järgmiseks teeb? Hakkab sünteesima või rahuldub seniste võimalustega? Või äkki hoopis neljas ja viies võimalus? Kirjandusajalugu kipub suhtuma debüütidesse üsna monotoonselt – tegemist on kas eksiteega või siis esimeste arglike sammudega. Mida Kausi kohta kirjutada kümne aasta pärast?


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org