Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Marko Kompus, luuletaja
Sven Vabari intervjuu
by khan
Thursday 1 January 2004 - 15:54:38


Kompus kuulub laiapõhjalisse luulerühmitusse ”Erakkond”, ta on välja andnud kogud ”Koirohusein”, ”Max Rebu naiste pesu/Luuletusi Ants Pasuna järelejäänud paberitest” ning ”Make love not love”. Avaldanud arvukalt luuletusi ”Sirbis”, ”Loomingus”, ”Vikerkaares” ja mujal. On raskesti tabatav, sest telefoni ei oma ning Tartus viibides peatub harva pikemalt mõnes kindlas kohas. Maalib, mängib Tartu Parmupillide Orkestris parmupilli, luuletab.
Ma ei tunne Kompust lähemalt, kuid võibolla, kui Erakkond oleks bänd, oleks Kompus nende Sid Vicious (Sex Pistols), Syd Barrett (Pink Floyd) või Mülleri Sass (Suuk). Mitte, jumal hoidku, kahe esimesena mainitud persooni traagilise saatuse pärast. Kuid tänu kurvale saatusele ning äärmuslikule iseloomule me tunneme neid muusikuid, neist on saanud meedialegendid. Ajalugu aga reeglina vaikib näiteks neist hipidest, kes jätsid pärast Vietnami sõja lõppu pintsaku selga ajamata ning käivad tänapäevani pikkade juuste ning habemega ringi. Samuti nagu ei ole kangelasteks kuulutatud neid Teise Maailmasõja aegseid sõdureid, kes veel kaheksakümnendatel end kuskil mahajäetud katakombides varjasid, arvates et sõda veel kestab. Kuigi kahtlemata oli tegemist tublide ning väärt sõjameestega.


Räägi, mida sa viimastel kaunistel kevadpäevadel teinud oled.

Noo... osad asjad on saladus, kõigest ei saagi rääkida. Aga ma käisin näiteks Moostes oma näitust maha võtmas. Sõitsin eile maalt rattaga linna (Tartusse) ja linnast bussiga Moostesse. Seal oli mul üks teine ratas, mida ma natike parandasin ja millega ma siis täna tagasi Tartusse sõitsin – pärast seda, kui pildid maha võetud said.

Sa sõidad üldse palju rattaga. Kui ma sind linna vahel näen, siis ikka ratta seljas.

Eks ta ole vaese luuletaja asi. Ma olen juba umbes kümme aastat pidevalt rattaga sõitnud. Viimasel ajal rahvas räägib, et ma hakkan nooremaks muutuma. Kõik see tuul ja see värk... see on minusse sisse tunginud. Ma nimetan nüüd vastu tuult sõitmist palvetamiseks. Vanasti oli vastu tuult väntamine ikka väga tüütu. Ma ei taibanud, et tuul – temaga rind rinna vastu koos olemine - on kõige tähtsam.
Mul on muuseas hästi vana ja roostes vene ratas, kuigi ta enam-vähem ikka funktsioneerib. Aga ta on ilus. Mulle ta meeldib, ma ei ihkagi teisi.

Miks sa Moostes oma näituse tegid?

Siin Tartus näiteks on liiga palju näitusi ja kunstnikke... Oma esimese näituse kolm aastat tagasi korraldasin ma ka kõrvalises kohas – Kaika suveülikoolis. Ma tahangi, et minu näitusel ruumid tühjad oleksid. Eks mõned inimesed ikka käivad vaatamas – sõbrad peamiselt... Aga märk on ikkagi maha pandud – näitus on korraldatud. See fakt on minu jaoks tähtis, isegi kui mitte keegi vaatamas ei käi.
Kuigi samas mulle meeldiks, kui mu pilte näeksid välismaalased. Võõraid keeli ma ei oska, tahaks nendega ka suhelda. Minu luuletust võõramaalane ei mõista, pilti aga võibolla küll. Nii saaksin ma temaga tuttavaks: suheldes ilma sõnadeta inimesega, kellega mul ei ole ühist keelt. Mul ei ole muusikalist kuulmist, võibolla ma sellepärast ei oska võõraid keeli kah. Viimasel ajal ma olen natuke muusikat õppinud, just kõige ürgsemas mõttes: lüües näiteks üht puutükki teise vastu ja niimoodi katsetada, kas see ürgne värk tuleb välja, millest jälle kõike pihta hakata...

Sa oled ise ka maalt pärit?

Olen jah Põlgastest pärit, Kanepi vallast, Põlvamaalt.

Sinu luuletused on ka ilmselgelt lõunaeesti luuletused.

Ega ma mujal suurt ei käi ka. Kohad, kuhu ma satun, kipuvad ikka Põlgaste ja Tartu vahele jääma. Võrrugi olen harva juhtunud. Aga ei tahagi mujale minna, ma olen lausa territooriumi ära piiranud, kus ma liigun. Ma olen saanud aru, et need neli algelementi - tuli, õhk, vesi ja maa - on ju kogu aeg käe-jala juures. Tuleb neid ainult kogeda, läbi elada, siis nad teisenevad, muutuvad. Ja siis saab jälle kirjutada.
Aga maakeskne, looduskeskne olen ma küll, looduses asuvad lihtsalt minu reaaliad. Kui ma praegu vaatan seda vahtrat, siis minu jaoks tema värvitoon õhtuvalguses, tema kollased õied on mu meelest ilusad ning muudavad selle vahtra minu reaaliaks – see tähendab, et ma pääsen talle ligi. Klubi ”Hollywood” ei ole minu reaalia, sest ma ei pääse talle ligi ja mind ei tõmba ka. Kui ma väiksest peale kuskil mujal oleksin elanud ja mind teistesse kohtadesse oleks viidud, siis oleksid võibolla hoopis teised reaaliad... aga praegusel juhul on minu reaaliad mul täiesti tasuta käes ja minu jaoks kõige võimsamad.

Mõned sinu tekstid pole üldse loodusluuletused.

Aga ega neis luuletustes Marko Kompusega midagi tegemist ka ei ole. Need on Max Rebu luuletused. Ja muide, alles eelmisel nädalal tutvusin ma veel ühe luuletajaga – tema nimi on Uubunks! Uubunks on selline urbaniseerunud, linnakiiksuga tegelane – friik, kellel on vahel kikilips ees või haikalanahast mantel seljas. Mingi looduseinimene ta ei ole. Uubunks käib kasvõi siinsamas Tartus ööd ja päevad kiirel sammul mööda linna ringi, kuid samas on vist peaaegu kõigi jaoks nähtamatu. Minu jaoks üldiselt kah. Aga vahel kui mina olen linnas, siis ta tuleb ja astub minu kehasse ja siis hakkan mina sihitult mööda linna ringi käima.

Kas ta luuletab ka?

Vot point on selles, et ta ei ole oma luuletusi veel mulle näidanud.

Aga loodad, et näitab?

Loodan, aga meie tutvus on alles värske.

Kes on Max Rebu?

Ah, see on selline tegelane, nagu need sürripanejad Eestis ikka on. Ta on Kompusega ikka ka natuke seotud, kuigi rohkem tegutsejatüüp...

Aga Ants Pasun?

Tema suri millegipärast ära. Kuid on võimalik, et ta tõuseb üles - viimselpäeval. Marko Kompuse viimselpäeval – siis, kui Kompus sureb – tõuseb Ants Pasun üles.

Mis sorti tegelane tema oli?

Tema oli selline ametnikutüüpi... Aga ma ei tea ka... Ei tea, sest ma olen ju Teadmatuse Akadeemia liige kah. Isegi seda eiteadmist on väga raske seletada.

Teadmatuse Akadeemiast vestab meile põhjalikult ka Mehis Heinsaar oma ”Härra Pauli kroonikates”.

Mehis arvab jah, et ta Teadmatuse Akadeemia liige on, aga see ei ole veel kindel. Ta küll räägib ja pasundab sellest, aga ei tea midagi... võibolla ta praegu on liige, aga mingil hetkel... Teadmatuse Akadeemia liikmestaatuse üheks tingimuseks oli, et sa ei tohi käia ülikoolis. Nii et siis, kui Teadmatuse Akadeemia loodi, ei saanud Heinsaar igatahes sinna kuuluda, sest ta käis veel ülikoolis. Kui, siis toetajaliikmena. Aga ta on muidugi vägev, me olime meelitatud, et ta meiega kasvõi toetajana liitus.

Aga sina oled kogu aeg täisliige olnud?

Jah, sest mina pole ülikoolis käinud. Mul pole keskharidustki – keskkool jäi lõpetamata. Hiljem olen ma saanud tublisti tuule- ja armastuse ja üksinduse ja igatsuse ja muid selliseid haridusi. No uneharidust nii palju ei ole...

Kas Teadmatuse Akadeemiaga ei ole vahel nagu ülikooliga, et vahel ei viitsi loengutes käia, punktid jäävad tegemata ja nii edasi? Või oled sa igati korralik Teadmatuse Akadeemia kursant olnud?

Tundub jah, et mina olen korralik olnud. Mina olen küll harva ära käinud. Ülikoolis olen ainult paari loengut kuulamas käinud - vabade kunstide kateedris Kaplinskit ja... Üldiselt ei ole ma oma nina sinna pistnud. Ma ei tahaks sellega uhkustada, aga ega ma ei põe kah sellepärast.

Kas sa praegu ei taha Ülikooli astuda?

Oleks tahtnud küll nii seitse aastat tagasi, aga nüüd enam ei tunne vajadust. Võibolla hiljem tuleb. Elus edasijõudmiseks pole mulle Ülikooli vaja, luuletuste jaoks on kõik sõnad juba olemas. Kui tarvis, võin Wiedemanni või ka mõne muu sõnaraamatu lahti võtta ning leitud sõnadega teha, mida ise tahan. Ning armastuse ja koosolemise ja üksinduse kursused kestavad ju ikka edasi. Nad ei ole kuhugi kadunud, ma olen õppinud neid õppima.

Ometi oled sa kirjutanud Heideggeri vahtravaikusest ja Nietzsche mähkmetest...

Nietzsche on mulle küll tähtis olnud, ”Zarathustrat” ja ”Ecce Homot” olen ma ikka lugenud. Just tema vaen akadeemilisuse vastu, tema eemale-, mägedesse mineku ülistus. Aga Heidegger... See värss sai siis kirjutatud, kui kõik teised käisid Heideggeri loengus ja olid vaimustatud, aga mina ei teinud ega lugenud midagi, kirjutasin hoopis, et ”Heidegger oli vahtravaikusest haaratud”... Ma tahtsin nii pigem vastanduda Heideggerile, temast distantseeruda, oleks pidanud hoopis kirjutama, et Heidegger oli vahtravaikuse alla maetud... Vaher, nagu öeldud, on üldse minu jaoks tähtis reaalia... Kõik arvavad, et ma tahtsin Heideggeriga edvistada. Ei tahtnud, kuigi hiljem olen ma teda lugenud küll ja tema filosoofiakeel meeldib mulle. Aga see oli juhuslik - ma lihtsalt võtsin selle reaalia. Oleks võind ka teisi reaaliaid kasutada. Minu luuletustes on tihti nii: kui on näiteks mingi prantsuskeelne pealkiri, siis see on lihtsalt kuskilt postkaardi tagant võetud. Ega ma ju ei oska prantsuse keelt.

Kes su esimese kogu, ”Koirohuseina” kirjutas? Ikka Kompus?

Jaa, ikka. Varajane, noor Kompus. Kuigi enne selle kogu esimeste luuletuste valmimist olin ma juba kuus aastat kirjutanud. Pärast neid aastaid hakkasin ma, võib öelda, oskama kirjutada. Varem olin ma maal ja üksinda ja õudne tahe oli kirjutada, aga mul ei tulnud välja kuidagi... Mul ei olnud sedasi, et ma kirjutasin algusest peale õudsalt andekaid luuletusi. Aga ma hakkasin kaheksateistkümneselt julmalt pihta ja nägin kõik need aastad vaeva, kuigi alguses ma olin ikka eriline diletant. Teised juba lõpetavad kaheksateistkümneselt! Aga vot mina tahtsin osata luuletada, luuletajaks saada. Praegu ma enam ei taha, sest kui sa oled juba saanud kellekski, siis mis siin enam tahta... Nii et mina kasvan nagu puugi aeglaselt. Ma olen üldse enese jaoks aegluse avastanud ja mulle see meeldib. Mul on aega küllalt, ma ei tahagi, et mulle kõik kiiresti kätte tuleks ja et ma ennast neljakümnendaks eluaastaks tühjaks pigistanud oleks.
”Koirohuseina” valmimisele aitas tublisti kaasa Doris Kareva. Tema toimetas terve kogu – mina andsin talle lihtsalt paki kätte ja ütlesin, et kõike võib teha, mida vaja on... Kareva on minust ja minu luuletamisevärgist ikka palju hoolinud. Kuigi näost näkku olen ma temaga ainult paar korda kohtunud.

Avaldanud on ta sind ka palju – eilseski ”Sirbis” olid sinu värsid.

Jajah, seekord avaldas ta need õige kähku ära. Ju talle siis meeldisid. Aga need olid ka sellised armastusluuletused. Selle kevade ühest olulisest sündmusest... Nii et need luuletused sobisid Karevale, näiteks Ants Pasunat on ta avaldamata jätnud. Võibolla see avaldamata jätmine aitas Pasuna surmale kaasa ka... Kuid ma ei ole üldse pahane, et ta surnud on. Hea, et surnud.

”Vikerkaarele” on aga näiteks Rebu küll meeldinud.

Jajah, vähemalt see Rebu, kes nüüd aasta alguses ”Vikerkaares” oma värsse ilmutas. See oli ikka eriline Rebu. Need luuletused kuuluvad ”Valge kärbseseene liturgiate” raamatusse. Ma loeksin ette ühe väikse kivisildnikliku värsi sellest raamatust: ”Metsakalmistul löödi kopp maasse/algasid Jaan Krossi matused”. Need tekstid võiksid inimestes viha tekitada, aga klassikaline Rebu ”Valge kärbseseene liturgia” luuletus peabki selline välja nägema. Viimastel aastatel on mulle üldse Kivisildnik meeldinud, ma olen temast hakanud aru saama.

Kas Max Rebu ”Valge kärbseseene liturgiad” ongi see kogu, mida sa lähemal ajal avaldada tahad?

Ei, see, mida ma avaldada tahan, on ”Niudepeatus” ehk ”Tuhude pesa”. Ma ei tea veel, kumma pealkirja ma talle panen. See on hoopis teistsugune kogu... sellest muuseas ei tule väga head raamatut, ma arvan. Aga mis siis, mulle meeldib niimoodi rutiinse järjekindlusega raamatuid avaldada. Sel raamatul ei peagi mingit tähtsust olema. Eesti riigis võib vabalt olla luuletajaid, kes avaldavad palju kogusid ja riik võiks selleks neile raha anda küll. Näiteks üks ametnik saab juba autoga sõitmiseks bensuraha mitu tuhat. Miks ei võiks siis raamatuid avaldada. Luulet võib väga palju olla, ta mahub ära küll.
Ma leian, et mina olen ka Eesti riigis ametnik. Ma teen tööd ja ma tahan, et mulle makstaks selle eest. Tööinimene ikka tahab, et talle palka makstaks. Aga kui ei maksta – ei maksta, mina töötan ikka edasi, mulle meelib mu töö. Eesti mehele meeldib ikka tööd teha. Ma armastan oma raamatuid palju kinkida kah – näiteks neile, kes viina ja suitsu ostavad. Nemad on andnud raha, mille eest mina olen oma kogu trükkida lasknud. Ma siis annan neile nende töö ja vaeva eest teenitud raha tagasi. Kõigile viinajoojatele muidugi ei jõua kinkida.

Kas sa töötad kogu aeg?

Ei, luuletajal võib olla ka ühetunnine töönädal. Tema töötab selle ühe tunni jooksul siis lihtsalt intensiivsemalt. Tegelikult töötab ta ju ka muul ajal. Üks-kaks luuletust nädalas on täitsa paras, mina kirjutan isegi rohkem. Riik võib luuletajaid endle lubada küll, ta võib mind endale lubada. Aga ta ei pea seda tegema, kuigi võiks.
Varem ma ei osanud tööd teha, nüüd ma arvan, et oskan. Ma olen ajapikku pisut teistmoodi kirjutama ka hakanud. Näiteks mõned neist viimastest ”Sirbi” luuletustest tulid täitsa korraga kohe. Varem ma tihti ehitasin luuletusi üles. Korjasin sõnu ja tunde abil ehitasin... eesti mees peab ikka maja ehitama. Minu maja on üks kogu ja teine kogu ja kolmas kogu ja... nii edasi... mitu maja ehitatud juba.

Sinu tekstidest käib budismi-temaatika tihti läbi.

Selle asjaga on jälle nii, et ma tegelikult ei tea budismist suurt midagi. Vahel tundub lihtsalt mingi sõna hirmus tähtis olevat. Aga eks see Buddha-lugu oli mulle oluline ka... Mispärast ta läks ära oma kauni naise, oma lapse ja oma kuningriigi juurest, miks tal tekkis see rahulolematus? Mul tekkisid mingid paralleelid tolle ajaga, kui ma kaheksateistkümneselt keskkooli lõppu käisin. Ma jätsin ta ikkagi lõpetamata, kuigi teadsin, et kui ma seda ei lõpeta, siis ma kuhugi edasi ei pääse. Tekib vajadus nullist peale oma teed otsima hakata, mitte mingil juhul minna sinna, mis on sulle ette määratud ühiskonna poolt. Kuigi nüüd ma näen, et pääsu ei ole, see, mis ma praegu olen, on ka ühiskonna poolt ette määratud.

Nii et nirvaanat ei looda?

Ei looda mingit nirvaanat. Võibolla kunagi olen rohkem lootnud. Mina olen ka ikka ühiskonnas sees, ma olen lihtsalt... teine eestlane... Aga Teine Eesti jõuab ennem nirvaanasse kui Esimene!

Sa oled praegu vist päris õnnelik.

Praegu olen jah õnnelik. Mitte siiski väga, kuid... iha mõningate asjade järele on ära kadunud. Eks ma ole üht-teist kätte ka võitnud, aga ma olen aru saanud, et kõige tähtsamad on need asjad, mis mul kogu aeg olemas on olnud. Ma võin minna välja peale ja käe püsti tõsta, kui tahan. Võibolla lendab otse sellest käest, mille ma üles tõstsin, vares üle. Mul on loojang või päikesetõus või kulurohi maas. Mitte, et mul oleks... ma ei tea... õnnelik abielu või... mul ei ole õnnelikku abielu. Mul pole üldse abielu. Või et mul oleks raamatud ilmunud... selle üle ei mõtlegi. Mulle on tähtis, et ma puutuksin kokku selle väega, mis on kõige alguses. Mul kulus kümme aastat sellest aru saamiseks, nüüd ma tean, et see vägi on olemas. Varem olid sõbrad mulle kõige tähtsamad. Ma sain neilt väga palju ja nad on ka praegu mulle olulised, kuid nüüdseks on sedasorti suhtlemine taandunud. Ma saan seda väge ka mujalt...

Castanedat oled sa ka lugenud.

Oi jah, see oli ka. See oli siis, kui ma sõjaväest tulin. See oli 1994. aastal, siis kui ma sõjaväest lahti sain. Ma olin vist ainult neli kuud sõjaväes ja pääsesin sealt 24. veebruaril. Seadused muutusid, ma käisin uuesti arstlikus komisjonis ja sain tervislikel põhjustel vabaks. Pärast olid hirmuunenäod, kuidas ma pean uuesti sõjaväkke tagasi minema ja need ülejäänud kaheksa kuud ära teenima. See oli õudne. Mitte et sõjaväes raske oleks olnud, aga see vaimse vabaduse piiramine... Ma ei saanud seal teha, mida ma tahtsin. See oli mu jaoks ikka päris kole asi. Nüüd ei ole ma sõjaväeunenägusid enam näinud.
Aga siis ma ostsin selle “Tee Ixtlani” ja oi, kohe mõjus. Hakkasin lugema ja nüüdki loen vahel. Kuigi usklik ei ole. Aga don Juani sõnad ikkagi mõjuvad, umbes nagu Kristuse omad. Ma ei tee Castaneda võimlemist ja mis seal kõik on. Ma tean väga hästi, et kui tullakse ja viiakse sind nõiaks, siis viiakse ja kui ei tulla ja ei viia siis ei viia.

Need Max Rebu valged sisalikud vist on ka Castanedast pärit.

Jah, aga siin me näeme jälle erinevust Kompuse ja Rebu vahel. Rebu jaoks oli valge sisalik lihtsalt mingi kujund, ega ta ei ole seda sisalikku kuskil näinud. Aga Marko Kompusega, kes rattaga sõidab, tõepoolest need asjad, millest ta kirjutab, enamasti ikka juhtuvad. Kompuses on tõde rohkem.

Nagu kirjasõnast pärit kujundid nagu “valge sisalik”, nii näivad ka looduses sulle mõned motiivid eriti meeldivat: tihased, tuul...

Jah, kimalased, tihased, vahtraõied, kulupõld... Muide, mu viimase luulekogu “Make love not love” kaanel on kujutatud kevadist kulupõldu. See raamat kohe kuulub, kulub sinna kulupõldu. Tegelikult sai kaane jaoks pildistatud vanakraamipoest ostetud taldriku põhja, aga see tuli natuke tuhmilt välja. Aga ma olen mõningaid kinkimiseks mõeldud kogude kaasi õlivärvidega üle ka värvinud ja sinna fotosid peale kleepinud.
Ja ülased! Tead, intervjuu võiks lõppeda sõnaga “ülased”. Mulle meeldiks. Mingi muu asi ja siis – ülased. Sest praegu on ülaste aeg. Täna tulin Moostest rattaga ja nägin, kuidas valge kass kõndis valgete ülaste sees. Võibolla sellest tuleb luuletus, võibolla mitte, aga sa saad aru, et midagi on sulle jälle näidatud. No ja tuul muidugi. Tema on ikka kõige tähtsam. Ta on minu sisse ka juba läinud. Või rohututt kuskilt asfaldist või puu müüri seest välja kasvamas... Õhtune valgus puutüve peal, eriti noortes kuusikutes... kui päike on hästi madalal ja punane. Või udu kuusikus... aga udu üldse. Mul on selline mõte, et võiks foto- või ka mingit muud sorti raamatu teha: “Eesti udud”. Ta ei pea üldse luuleraamat olema.

Õnnepalul ja fotograaf Tiit Leitol on üks jutu- ja fotoraamat “Vete sinisel piiril” – selles on ka palju pilte udust.

Ma olen seda raamatut vaadanud, aga minu nägemus eesti ududest on küll hoopis teistsugune. Minu raamatus ei oleks ainult loodusepildid. Võivad ka linnas võetud pildid olla, näiteks sellest, kuidas õllepudel tõmbub märjaks ja uduseks. Minu jaoks on bensiinijaam ka loodus. Midagi ei ole väljaspool loodust. On erinevat loodust, aga kõik on loodus. Sõna “loomine” juba... Iseasi, kas ma olen suur bensiinijaamade fänn.
Aga Õnnepalu on mulle ka mingil perioodil tähtis olnud... Ma imestan tema fenomeni, et selline inimene üldse olemas on. Ta on tõesti teistmoodi, kuidagi kõige täiega.

Sinu luulet arvustades on mainitud peamiselt Laabani, Alliksaare ja Masingu mõjusid. Aga kui ma esimesi ”Koirohuseina” värsse lugesin, tuli Viiding ka meelde.

Viiding oli vahepeal mulle oluline küll, mitte siiski päris noorema põlve asjades, pigem hiljem, aga ta ei ole kunagi mu meeli lausa vallanud. Võibolla mõnda aega mingi tunnetus oli. Aga Masing nagu Alliksaargi on küll kõvasti mu meeli vallanud, kuigi praeguseks olen ma Masingust natuke väsinud. Aga vahel ma ikka loen teda, ma tean küll, et ta hea on. Mulle meeldib just hiline Masing. Lugesin just tema ”Itkusid õele” – väga võimsad tekstid, isegi paremad kui ”Kurtes Taevaskoja varisevat kallast”. Aga ma ei tegele Masinguga niimoodi nagu Sommer (Lauri), kes muudkui loeb seda ja toda raamatut, mida Masingki luges... inimest on vallanud täielik kirg. Mina lähtuks pigem Masingu õpetusest, et ei ole võimalik teist inimest ära õppida, tuleb ennast ise leida. Masing jutustab oma ”Taevapõdra rahvaste” raamatus loo, kuidas Karjalas üks poiss kuulsaks laulikuks saada tahtis ja muudkui käis ühe ja teise vana lauliku juures, kes kõik ta minema saatsid. Aga siis ta sattus üksinda metsa ja vat seal tulid tema juurde need õiged laulud. Mina tahaks ka niimoodi seal metsas olla. Ükskord, ma arvan, tulevad ka minu juurde need õiged laulud. Sellised, et kui loed, siis imestad ise kah, et tohoh, misasi see siis on, mis see nüüd siit läbi kostab... Väega laule ja luuletusi ei saa õppida, need tulevad ise. Minu praegused luuletused ikka ei ole veel päris sellised.
Aga see ei tähenda, et enese harimine oluline ei ole, ikka on. Erakkonnas on kõik väga haritud inimesed, paljud on varsti juba magistrid. Minul seda haridust ei ole ja vist ei saagi kunagi olema. Sommer meeldib mulle siiski luuletajana väga, tema käib ka metsas ja kirjutab samadest asjadest, millest minagi, tema otsingud lihtalt põhinevad hoopis millelgi muul.
Ma tõepoolest ei arva, et mingid eeskujud mulle nii hirmus tähtsad oleksid. Kui nad mulle midagi õpetanud on, siis ennekõike seda, et sa võid teha keelega, mida iganes tahad, kellelgi ei ole virisemist. Keel ongi selleks, et teda väänata. Ma ei arva, et minu luuletused hirmus uudsed oleksid, eks ma teen ikka asju, mida on juba tehtud. Ma ei tahakski ennast mingi stiiliga piirata. Tõsi küll, riimilist luulet ei ole ma kunagi eriti kirjutanud ja vaevalt ka tulevikus kirjutan. Minu jaoks on rütm tähtis, elurütm, sõnaderütm...
Ka Masingut on mul tema riimiliste luuletuste pärast vahel raske lugeda.
Ma olen juba kolmkümmend ja ei satu nii kergesti mõne teise kirjamehe mõju alla ka. Kuigi vahel ikka avastad ka midagi. Hiljuti lugesin just seda Ted Hughesi raamatut, mille Väljataga tõlkis. Vot tema on jälle minu mees. Tema reaaliad mõjuvad mulle. Hughes kirjutas näiteks, kuidas lõoke laulab nii väljapoole kui sissepoole. Linnu kõriehitus ei ole nagu inimesel, kes teeb häält suu ja häälepaelte abiga. Linnul on suu lahti ja ta lihtsalt hingab läbi heliaparaadi nii sisse kui välja, katkematult. Selline ilus metafoor: nagu sisemine valgus...

Sinu teine Erakkonna-kaaslane Timo Maran kirjutab kah loodusluuletusi.

Vot tema luule lähtub samuti hoopis millestki muust. Võibolla meie luulekeeled kunagi lähenevad üksteisele, aga praegu... Mina tahan
rohkem asju, rohkem reaaliaid... mind ei huvita selline üldine loodusluule, et luiged lendasid üle ja... Mind huvitab just see konkreetne. Timo Maran muuseas rääkis kunagi väga hea loo, mis oli umbes selline: tal oli metsas janu tulnud ja ta oli kraavist vett joonud. Aga hiljem märkas, et natuke maad ülesvoolu vedeles kraavis metskitse laip. Vot kui ta sellest sündmusest oleks luuletuse kirjutanud, selles loos oli ehtsat hõngu... Aga Maran on muidugi käinud ja kogenud, ma ei kahtle tema vägevuses.
Ega see nüüd pahasti välja ei kukkunud?... Aga tühja kah, seesama vihm, mis sajab tema peale, sajab ka minu peale... üks ja sama vihm sajab heade ja halbade raamatute ning heade ja halbade inimeste peale.
Muuseas, Margus Lattiku ”Mathura” kogu viimased luuletused meeldivad mulle küll väga.

Räägi, mida sa õieti selle reaalia all mõtled.

Ma mõtlen mingit hetke või tunnet, mis puutub konkreetselt ainult minusse. Ma ei eeldagi, et keegi teine sellest aru saab. Kui ma loen kellegi teise hetkekogemust, siis ma ei saa muidugi iial tunda, mida ta täpselt koges, aga ma saan aru, et ta kas koges või ei kogenud midagi päriselt, ta kas oli või ei olnud selle elu keskel. Just see Kaplinskilik värk, ma olen viimastel aastatel Kaplinski abi sellisest tunnetusekirjeldamisest aru saanud.
Mehisel (Heinsaarel) on muuseas väga hea haiku, ma nüüd peast tsiteerin, ei tea, kas ta silbiliselt tuleb täpselt välja. Nad olid kuskil Viljandimaal ühe külapoe juures õhtu otsa veini joonud ja siis tekkis Mehisel selline haiku: ”vaadates kuud/kulus kolm korvi veini/kasu ei tuhkagi” või ”tühjagi”. Vot sellest haikust on võimalik aru saada, et ta on elanud seda, ta teab seda... Räägitakse Heinsaarest kui suurest novellistist, aga minu jaoks on ta ennekõike väga hea luuletaja.

Te olete vist suured sõbrad.

Jah, aga me väldime mingi tunnetuse abil üksteiselt ülevõtmist. Isegi kui ma ütlen Heinsaarele, et näed, selline hea kujund, siis ega ta ei kasuta seda, pole lootagi. Mina võin ennem temalt midagi üle võtta. Aga samas ma ikka kritiseerin ka teda tublisti, hosiannalauljat minust ei ole.
Ma lubasin talle eile, et ma nimetan teda täna intervjuud andes lahkeks mulgiks. Mulgid on ju ihnsad muidu. Täna hommikulgi mina seal Moostes: “mine poodi, mine poodi! Too süüa!” Läks kah. Minu meelest on see suur asi, et me suudame niiviisi suhelda, me ei pahanda või ei tunne ennast halvasti. Ta isegi peab minust kuidagimoodi lugu. Ma ise ka imestan, mispärast. Kuigi ma kiusan teda ja olen terava keelega. Tema ei ole nii palju.

Kas sulle ühiskondlik-poliitilised probleemid ka korda lähevad: narkomaania, vaesus, sotsiaalne kihistumine?

Nad lähevad mulle korda, kui nad on seotud ühe või teise konkreetse inimese, tuttavaga. Vanasti ma ikka käisin valimas, aga nüüd enam ei käi, sest mulle ei lähe valimised millegipärast korda. Ma ei ole selline nagu Rooste, et oo, sotsiaalne... aitaks Aafrika näljahädalisi, Eesti näljahädalisi... kirjutaks sotsiaalset luulet... Luule ei aita sellisel kujul. Mees tahab aidata – aidaku, aga hoopis teistmoodi. Niiviisi rääkida ja seletada – keda see, kurat, aitab! Praegu ta ainult teeb endale reklaami. Enne, kui ma intervjuud andma tulin, siis... tead seda vanameest, kes tahab purskkaevu hüpata ja palub, et talle inglisekeelseid abipalve-silte kirjutataks? Mina istusin tüdrukuga Kloostri tänavas - mis on üks ilusamaid tänavaid Tartu linnas – ja siis läks see mees mööda ning andis mulle pudeli õlut. Sest talle oli antud raha tingimusel, et ta ostaks endale, aga jagaks ka teistega. Mingid tudengid läksid sealt veel kummipaadiga mööda - mees viskas neile ka pudeli kummipaati. Vat sellised asjad lähevad mulle korda: et nad üldse juhtuvad. Kui ma tahaks sotsiaalne olla, siis ma kirjutaks, et selline sündmus on aset leidnud, või teeksin ise sedasorti asju rohkem... Aga Rooste poeedina on muidugi võimas. Nagu Contragi. Tema lorilaulude stiil on mulle siiski võõras, aga kui ma ükskord Põlva raamatukogus tema esimest kogu lugesin, siis ma sain aru, et ta on ka neid asju ikka elanud, millest ta kirjutab... Kui ta oleks oma kogemused teistmoodi lahti kirjutanud, siis ta oleks mulle hirmsasti meeldinud.

Kuidas nüüd teha, et intervjuu ülasega lõppeks?

Kirjuta, et... “intervjuu lõppeb lihtsalt ülasega”... “viimane sõna, mida ta ütles, oli... “ülane””... Ei, nii ei kõlba. Võibolla ei peakski ülasega lõpetama... “Intervjuu ei saa kuidagimoodi ülasega lõppeda, aga siiski lõppeb ta sõnaga “ülane””.


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 08 Dec : 14:04
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 08 Dec : 14:05
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org