Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel (Looming 2001/1)
Üle hulga aja üks rahvalik kirjanik
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:36:42

Kaur Kender “Ebanormaalne”, 2000, 296 lk

... ja roheliste silmadega põhjamaalased tulevad, tulevad vaikselt tasase maa soodes, üle Atlandi ookeani, vaikselt, nad tulevad öösel nagu udu, ja märkamatult kõigile on need dollariroheliste silmadega mehed reserveerinud igaveseks parimad lauad parimates restoranides, nad on võtnud ära ilusaimad naised, neil on kalleimad autod, neil on parima vaatega penthouse’id, ning kogu New York märkab võpatades – pole asja, mida need roheliste silmadega põhjamaalased ei kontrolliks! (lk 121)

Narril kombel on siinkirjutaja sattunud kirjutama kahest aasta jooksul ilmunud menuromaanist – “Ebanormaalne” ja “Mõru maik”. Tihti tahetakse neid nimetada lausa kultusraamatuteks. No ei tea, tundub üleliigse paisutusena, mis sobib kollasemast kollasemasse ajakirjandusse. Siinkirjutaja arusaamist mööda eeldab kultuslikuks saamist nähtuse teatud ajalist nihet, no vähemalt kümme aastat, ja seda nähtust naudib üpris kitsas ringkond. Näiteks Sauteri “Indigo” (kohitsemata variant) ja Raua “Lugu lendavatest taldrikutest” (värviline väljaanne) – need on juhuslikud näited. Niiet kultusraamatuteks oleks neid natuke vara nimetada, las kosuvad veel, las aeg annab arutust. Võiksime leppida siis menuromaani nimetusega.
Paistab, et viimastel aastatel on tegeletud üpriski agaralt “eesti kirjandusruumi täitmisega”. Leidub nii tugitoolianarhismi, iroonilist “postmodernismi”, ateismi piibleid, rahvusmütoloogia dekonstruktsiooni, “ajaviitelise” maiguga horrorit ja naistekat ning mida kõike veel; kuuldatavasti Kender koos Herkki Erich Merilaga plaanitseb välja anda linnalugude raamatut, eks näis, kas sellest tuleb rosaliksom või mihhailveller. Teatavasti tegutsevad üpriski agaralt ulmehuvilised ja needki rikastavad meid “oma” kirjandusega. Ja muidugi leidub veel tohutul hulgal kurba naiskirjandust, keskealist ja vanemate tänapäeva ja ajaloolise maiguga kirjandust ja mida kõike veel – aga see on rohkem “ruumi ummistamine”. Muidugi võib vastu vaielda, et juba eelnevalt oli “ruum” vastavate sopikestega täidetud, kuid hetkel lühinägelikult selja taha vaadates näis “ruum” natuke lamedam ja maavillased – muudkui hüpeldi ja hüpeldi vastikustundega (teatavasti realism ei sure) modernismi poole. Päris huvitav, kui ilmuksid näiteks Anja Kauraneni “Pelon maantiede” ja Brett Easton Ellise “American Psycho” tõlked – kas ja milliseid mullistusi need nooremate lugejate ja kirjutajate hulgas tekitaksid. Kas tekiks hardunuid järgijaid? Noh, värskendav oleks, aga muidugi – trenditeadjad inimesed on neid tekste vähemalt viis aastat tagasi lugenud. Mingeid Ellise virvendusi võiks näha “Mõru maigus”. Tuleb ausalt tunnistada, et eelnevale on liialt kerge vastu vaielda, kahtluse alla seada, kuid tähelepanu koondub siin siiski Kaur Kenderi “Ebanormaalsele”.
Korraks tagasi “Mõru maigu” ja “Ebanormaalse” juurde. Nimelt on kuskil kõlama jäänud väide, et “nüüd on olemas internet ja internetis on andmebaasid ja interneti andmebaasidest võib lõdvalt kogu olustikulise maha tõmmata” – ja nii valmib “Mõru maik”. Kahtlen. Vastandina peetakse “Ebanormaalset” – kõik puhta elust enesest. Oma osa on selles muidugi meie ajakirjandise pidev kaasaelamine härra Kenderi rännakutele maailmas ja ööklubides (viimati teatas Eesti Päevaleht, et oktoobris on minek Itaaliasse). Nojah. Eks ta ole, midagi selles tõtt on, aga mingit “autentset” ümbervalamist siin ikkagi ei toimu. Nii väidab ka Kender mitmes intervjuus ja selleks on ka romaan liialt lugejatele konstrueeritud. Naljakal kombel täidab “Ebanormaalne” naiste ootusi rohkem kui moodsa naise käsiraamatuna reklaamitud “Mõru maik”, mis neid pigem ärritab.
Berk Vaher on arvanud, et Kender oleks väga hea lastekirjanik. Esta Tatrik pakub, et Kenderist saaks hea naistele kirjutaja. Ja mõned mittekriitikutest naislugejad on sellega nõus – Stiilis (2000, nr 7) ilmub kena romantiline “Kiri 30 aasta taha” ja vastukaja samas ajakirjas (nr 9) Lea Kiivitilt – “Kaur Kenderi “Kiri 30 aasta taha” keeras kraanid lahti. Et lugesin hilisõhtusel ajal, oli ka pingeid üksjagu ja nii pisarad voolasid. Ei näe lõppu enam karussellil, kus on kiire ja veel kiirem... Sestap mõjus kiri kui tammepuuga saareke keset õõtsuvat sood – soe, kindel, paigal, HOOLIV; kõik see, mida ma vajan ja mida nii vähe on!”; Tartlase internetiportaalis leidub romaanile kiitev vastukaja – pille k. (www.tartlane.ee/kommentaarid/artikke1286.shtml): “Juba paar päeva tsiteerin ma, hardusest pisar silmis, vaid Kenderi uut romaani, sest ammu pole ma kuulnud/lugenud midagi nii huvitavat/ilusat. Missugune suursugune hing on selle kirja pannud! Oleks kõik inimesed niisugused nagu "Ebanormaalse" jutustaja (äkki mr Kender ise?): tundelised, aga mitte kunagi läägelt sentimentaalsed; vaimukad ning seda mitte ülbelt tsitaate ja muid teadmisekilde loopides, vaid lihtsalt märgates asju ning tulles mõtete peale, mida enamik ei märka või mille peale enamik ei tule (ja kunagi ei viitsigi tulla). Ja missugune sõnaosavus! Muudkui loe ja loe (sest lihtsalt ei saa raamatut käest ära pandud) ja naera ja nuta. Much respect, mr Kender!!!”. Lisaks nendele leidub hulgaliselt nö suuliseid teateid, kui vaimustunud see või teine naislugeja Kenderist ja “Ebanormaalsest” on. Mis on hea – inimestel on probleeme ja nad loodavad näha lahendusi.
Võiks julgelt väita, et ilmunud on üks rahvalik romaan. Kui varem mõeldi “rahvaliku” all muhedat mehejuttu meestele, siis nüüd pigem ilusat ja siledat juttu nö keskklassi naistele – labaselt võttes on suurem osa lugejatest niikuinii naised. Veel vulgaarsemalt võiks lisada, et praegu on tegemist ikkagi üheksakümnendate aastatega – ühiskonnas toimub üks pidev soorollide piiride hägustumine ja feminiseerumine ja androgüniseerumine ja mida kõike veel. See kõik toimub muidugi püramiidi ülemises otsas, allpool on lood natuke hägusamad. Põhimõtteliselt võiks nõustuda Tatrikuga – vähemalt praegune Kender on tabanud soone, kuidas (nais)lugejatele õnnestunult kirjutada. Ja siin võiks ka arvustuse lõpetada, väites, et vähemalt siinkirjutajale on selle raamatu puhul tegemist üpriski lääge ja ka konstrueeritud romaaniga. Mida kõike ei tehta lugejate hõivamiseks. Aga nii vist ei sobi arvustust kirjutada...
Kui hakata kriitilisemalt mõtlema, siis “Ebanormaalne” pole üllatav jätk senistele romaanidele, pea koguaeg toimub liikumine pehmenemise suunas, kirjanduselt ilukirjanduse poole, nö hea kirjandusliku maitsega teoste poole (erandiks jääb “Crack”, Vikerkaar 1999, nr 2-3). Selles suhtes on nagu saavutatud mingi nivoo, teatav kanoonilistele ootustele vastamine, millelt toimub siis “tagasiminek”, kuidas kellelegi, muidugi, imelik on oodata midagi uut ja huvitavamat kirjanduses. Esmakordselt on sellele “kanoonistumisele” tähelepanu pööranud Mart Velsker: “ “Iseseisvuspäev” elas puhtalt jutustamise mõnul, “Yuppiejumalas” tundus alltekstide loomine olevat liiga pingutatud ja “pealmise” kihi piisava katteta. Selle raamatuga on Kender eemaldunud “kirjelduskirjandusest” klassikalisemate võimaluste poole.” (Looming 2000, nr 4) – ja üha klassikalisemaks läheb. Tulevik on pehmekaaneliste bestsellerite päralt. Tasub võtta õpetust Tiit Hennoste sõnumist kirjandustandrile: “See punnitatud vormimäng pole modernismi, vaid lihtsalt halva kirjanduse tunnus.” Eelmiseid romaane oli vähemalt lõbus lugeda ja pinget, aga see tekst püüab lihtsalt kaht moodi tähelepanu võita – tavalugejate oma “siira armastusega” ja nö kriitikutele on präänikuks flirtimine vormiga ja viitamine teistele tekstidele, eelisõigus kuulub müütilisele mässajale Puškinile. Kui kirjanik kirjutab kirjutamisest ja kirjanikuks olemisest, siis on see kirjandusfunktsionääridele tavaliselt huvitav, millegipärast on see nende arvates parim viis maailma adumiseks. Ma ei tea, see õieti ei veena. Võiks vanamehelikult tõdeda, et on õpitud hästi kirjutama, see oskus on käes. Kõrvalepõikena võiks mainida, et viimase aja kirjanduses on täiesti ootamatut kvaliteeti (imelikult kantseliitlik väljendus) näidanud Kivirähk oma “Liblikaga” – igal juhul on tegemist mitmekülgsema kirjutamisande avaldumisega kui seda võiks täheldada “Ebanormaalse” puhul.
Kender on arvestanud sellega, et kriitikutega tuleb ka midagi ette võtta: “Sa pead igaks juhuks arvestama, et sinu esimese raamatu arvustajad võivad olla samasugused geenidefektidega valged rassistid.” (lk 90), valides kirjutamise inspireerimise kuulamiseks oma armastatud Tupac Shakuri asemel klassikalise J.S. Bachi. Nojah, kümme lehekülge eespool on rõhutades tulle lükatud selline apokriiva, mis siinkirjutaja arvates lahendab ka romaani nime probleemi: “Kes tunneb ennast ära, see tuntakse ära.” (lk 80). Midagi on selles tekstis kahepalgelist. Samuti räägitakse “Ebanormaalses” harjumatult palju rahast, rikkaks saamisest ja kuulsusest. Ambitsiooniks on ka saada Nobeli kirjandus- või rahupreemia (lk 195). See selleks. Muidugi, nagu alati korratakse, ei kirjutagi Kender elukaugetele kirjandusteadlastele ja kriitikutele, vaid lugejatele, kõigile neile, kes tahavad head ja uut lugu: “Või on hoopis nii, et kõige andekamad loovad uut. Uut nägemist, mis näeb uut maailma.” (lk 84).
Millest siis selles romaanis jutustatakse. Algab peategelase New Yorki saabumisega ja lõpeb sealt lahkumisega. Vahele sekkub meenutus unenäolisest Taimaal viibimisest koos preili Katerinaga, kes on hingetult ilus ja hea ja kelle järele kogu maailma mehed jooksevad ja kelle kiitmiseks peategelasel sõnu ei jätku. Et lugejad ikka teksti külge kinnistuksid, on juba algul pikem naljakas lõik peategelase Taimaalt lahkumisest – kuidas tailased ei oska korralikult keelt rääkida, nii nad hoopis lalisevad lapsikult (lk 14-16); kui lugeja on juba korra lõbusalt turtsatanud, eks ta oota ka siis lisa, mis ei jää tulemata. Veel on romaanis üks vahepala nimega “Mu ingel” (Kender intervjuus Peeter Künstleriga (Keel ja Kirjandus 2000, nr 3) on seda pakkunud käesoleva romaani nimeks – õnneks asi niikaugele ei jõudnud), mis on peategelase ilukirjanduslik katsetus, mis on tema ja teiste arvates vaimustunult õnnestunud (ka “Mõru maigu” Cal kirjutas hunnitult vaimustavat luulet). Muidugi see katsetus annab aimu, millega võis olla tegemist jutustamisele - mis paikneb kindlalt kahel jalal NYCis - eelnenud tegevuses.
Ahjaa, peategelase nimeks on Claude Chevalier. Ta on 26.a, 187 cm ja 100 kg, 24/7/365. Tegemist ei ole ülekaaluga, vaid rüütel Claude on lihastes kuju, tegelenud poksiga, kelle lihastes käele on tätoveeritud “outlaw”, mis on muidugi märguandeks, et ta on neegriks valgete maailmas ja valge afroameeriklaste maailmas: “Üksi ja üksik.” (lk 112). Natuke macholikult paheline kah – korraks vilksatab tekstis isegi selline bad to bone Kender, millega seni vanu inimesi ehmatatud sai – tegemist on olukorraga, kus Claude’i süüdistati loomapiinamises. Tema reageering: “Sa vaatad seda naist ja mõtled, kuidas sa tema silme all ta lapsi vägistaksid.” (lk 276). Kuigi Claude’i välimus on sinajutustaja pakutu järgi macholikult muskliline, on tal siiski õrn hing, soovides elada tšehhovlikus mõisas ja näha aadlipreilikesi ta ümber tiirlemas. Kui sitt-nikk-kräkk kirjutajatele on naine vaid vägistamisobjektiks, kellel oma komplekse välja elada, siis Kender enam nii poliitiliselt ebakorrektne ei ole. Aeg teeb omad parandused. Nojah, ega siis romaanis ainult naissugu ei jumaldata. Claude Chevalier on kõigele lisaks 21.sajandi kunstnik, kes tahab romaani kirjutada. Tema kirjutaski selle “Mu ingli”. Ja nii leidub romaanis ka arvamus 21.sajandi kirjanikust (lk 83-87, 129), milles on hingesugulust futuristide kõrgelennuliste ideedega; samuti arvamusi teistest kirjanikest ja ka enda kirjutamisplaanidest. Piisav, et “Ebanormaalset” lugevad kriitikud saaksid kirjandusteoreetilist mõtet arendada. Keda muud peaks mingi tuleviku kirjanikumudel huvitama? Vahest pole viited muinasjutustruktuuridelegi päris niisama tehtud. Võiks vulgariseerida ja öelda, et Claude’i ja “Ebanormaalse” puhul on tegemist mingite romantismiaegsete ideaalidega. Kui irooniliselt seda võtta tuleb, ei oska öelda.
Tegelikult on sinajutustaja valik traditsioonilise mina- või temajutustaja asemel Kenderil õnnestunud valik, sellega poeb kuidagi erilisemalt lugejale naha vahele. Kindlasti kirjutadeski on hoopiski teised perspektiivid kui muudkui “minasid” ladudes. Enda kõrvaltvaatamine tavapärase endast rääkimise asemel.
Kenderi New York meenutab mõneti pealiskaudset Woody Alleni New Yorki – ta söödab lugejatele ette woodyallenliku NY kirjeldamisviisi, milline mõjub teadjaile kihvtina juba asjana iseeneses ning peaks samas justkui tagama, et kirjutaja on NY loomuse tabanud. Kuigi see võib olla pelgalt tehnika kopeerimine. Sest kõik on kõige paremas korras, kõik on hää, cappucinost niggadeni. Selles on midagi ajakirjalikku, justkui viibiks neis piltides, mida ajakirjad loovad, pakkudes just seda cooli, mida on harjutud ootama. Ja muidugi selline New York mõjub, kõigil kisub nägu naerule ja muudkui tahaks sosistada omaette “let me serenade on the streets of NYC”. Huvitav, kuidas siis kukub välja tulevane serenaad Tallinnale, meie kilukarbi linnale, millesse raamatus eriti head sõna ei pühendata: “See on sõbralik maa. Inimesed tahavad elada ja elu anda. Siin on võimalik. Siin ei ole palju kurjust. Seal on. Siin on õhku. Seal on vähe.” (lk 169). On see tavaline alaväärsuskompleks või mitte. Ei tea, ei tunne end rahvuslasena. Muidugi, ka Chevalier jõuab lõpuks järeldusele, et kuigi juurte mõte on iseenesest vastumeelsed, siis ikkagi: “Juured ongi investeering.” (lk 174-175). Lisaks Woody Alleni New Yorgi-nägemusele pakub ta ka midagi muud: “Tuleb toimida nii nagu Woody Allen. Sülitada konventsioonidele. Tuleb kogu aeg toota ja toota ja toota. Ning siis saabub selline olukord, kus kriitikud räägivad eelmisest asjast, lugejad loevad uut asja, ning sina räägid tulevasest asjast. Ning ei lähe kaua, kui kriitikud on end lootusetult lolliks teinud. Ja sa saad segamatult lahutada inimeste meelt. Online. Real time. 24/7. 365.” (lk 86).
Tagasi romaani tegevuse juurde. Füüsiline ja muu halli massi töö peategelasele ei kõlba, tema eelistab meeliskleda oma esmaromaani üle ja meenutada eri ilmanurkades viibivaid armastusi, New Yorgis viibiva vend Henry ja teiste eestlastega üksteist hingestatult patsutada ning muidu igasugu rahvuste esindajatega suhelda, eelistatumalt Lähis-Ida või India päritolu. Newyorklastele meeldib see eesti poiss, temale on mõnus tarkussõnu jagada. Claude kohtab mitmeid naisi, kes on üldiselt hingepimestavalt kaunid ja samuti targad ja kelle välimuse kiitmiseks ka ei leidu sõnu. Kuigi nendega magamiseks on võimalusi, ei kasuta ta neid – nad ise pakkusid end välja, Chevalier’le see ei sobi. Südames on siiski Eestisse jäetud imekaunis Mirjam ja Tais Claude’st lahkunud imekaunis Katerina, kellega suhet võiks natsionalistlikust vaatepunktist tõlgendada kui väikest eksisammu – ikkagi venelane, eestlane kuulub ikka eestlasele. Lõpuks ilmub ka imekaunis ettekandja Michelle, keda Claude rüütellikult aitab buldog Butchile varjupaika otsides ja mille tasuks on fantastiline seksuaalvahekord ööl enne New Yorgist lahkumist. Niisiis Chevalier lahkub ja avastab lennujaamas sellise koha nagu Bombay, mis kõlab tuleviku suhtes paljutõotavalt. Võib julgelt öelda, et kui läbi raamatu kirjeldada imekauneid naisi ja natuke õnnetust armastusest ja andumusest nende vastu, siis ühe sugupoole esindajatel kipub üldiselt tekkima vaimustus, ja natuke pea segi minema. Jälle liialt vulgaarne järeldus, aga las ta jääb. Ahjaa, samuti tasub personifitseerida selliseid loomi nagu kassid. Enamikel inimestel on nõrkus, või vähemalt sümpaatia, kasside vastu. Ja kui nende kassidega semulikult suhelda, on kõigil tore ja keha läbivad heldimusvärinad.
Loogiline, et ei ole ilus kirjanikku paremini kirjutama õpetada. Ja seda ei püüakski teha – ühe erandiga. Nimelt dialoogides leidub tihti otsetõlkeid ameerika kõnekeelest. Näited: “Ole minu külaline.” (lk 22), “murduvad uudised” (lk 53), “Väikelinn, kas pole?” (lk 74), “Ma armastaksin seda teha.” (lk 187), “Siin sa oled.” (lk 256), “Õnnelik sina.” (lk 258). Kui algul on need naljakavõitu ja kindlasti ka sellisena mõeldud või isegi mingi tagamõte leiutatud, siis hiljem muutuvad need tobedaks. Oleks siis parem võinud jätta tõlkimata – nagu mitmes kohas on ka tehtud.
Mida siis teised arvustajad on “Ebanormaalsest” arvanud? Valle-Sten Maiste sai esimese sõnaõiguse: “Läbi romaani kolmesaja lehekülje on otsitud armastust. Brutaalseks arvatud Kender liigub lausa sentimentaalses maailmas, mis on siiski midagi muud kui kui paljukuuldud soigumine armastusest, headusest ja nende puudumisest. Ja mingil sõnulseletamata kombel õnnestubki Kenderil armastus sõnadesse saada, viisil, mis pole kulunud ja mis mõjub.” (Postimees, 29.08 2000). Argo Riistan sõitis vist romaani lugedes New Yorki ja oli pilvedest kõrgemal, ühel moel või teisel (Eesti Ekspress, 10.08 2000). Berit Selberg leidis, et romaan on heas mõttes “ruumiline”, naised on seekord natuke ebareaalsed ja armastuski võinuks olla maisem. Tema lemmiklõik on selline: “Aaron, ütled sa mõttes ja silitad kassi. Mjäu, ütleb ta, ja sul on tunne, nagu räägiks ta sinu keelt. Sa naeratad.” (Sirp, 25.08 2000). Arno Oja leiab, et hästi on ühendatud ajaviite- ja elitaarkirjandus. Soovitab lugejatel tähelepanu pöörata romaanis esinevate nimede algtähendusele ja Hesse “Stepihundile” (Sirp, 15.09 2000). Martin Palm arvab, et see romaan võib tekitada rahvusvahelist tähelepanu. Palm lausa ahmis kirjutatut: “Tema realism on toores ning parematel hetkedel nii ehtne, et lausa näed vedurit jaama sõitmas, sa tunned metroojaama haisu ja oot-oot, siin leheküljel liigutas end üks naine.” Kui Palm lummusest ärkas, leidis ta, et “Ebanormaalne” on suurepärane romaaniõpik: “Efektne stiil, haarav loo-jutustamine, terav teemakäsitlus, keeleuuendused, vaimukas ja ehe dialoog, väsimatu ideedevool, täpsed markeeringud, elusad karakterid, essee kvaliteediga sisemonoloogid, püänteeritud lõpud, sotsiaalse närvi snaiperlik tabamine, kaasaegse maailma irooniline kirjeldus ja igavikuliste probleemide värske käsitlus.” (Eesti Ekspress, 28.09 2000) – võta nüüd kinni, oli see irooniliselt mõeldud või mitte... Kõige huvitavam on Jaanus Adamsoni lähenemine, kes pakub selle romaani keskseteks märksõnadeks kreatiivsus ja kurtuaassus. Niisiis kasutab Kender osavalt rüütlikirjanduse stereotüüpe: “kõik, mis mees teeb, teeb ta vaid naiste nimel. /.../ Midagi eriliselt avastuslikku selles muidugi pole. Ei vaidleks vastu, kui keegi kuulutaks kogu kurtuaassuse üheks stereotüüpide lademeks. Sest seda ma öelda tahtsingi. Kirjanik, kes tahab meeldida paljudele, kes tahab rahva meelt lahutada, saabki tugineda ainult stereotüüpidele.” (Eesti Ekspress, 28.09 2000). Nähakse seda, mida näha tahakse.
Jah, tuleb tunnistada, et romaani saab lugeda, ta ei ole siiski kirjutatud täielikult realistliku mudeli järgi, natuke on püütud kunderalikult peatükkidega mängida. Mingitpidi saab nalja ja eks leidu ka põnevamaid kohti. Kirjanik on järjekindlalt kasutanud sinajutustajat, paar korda seda lõhkudes. Muidugi, dialoogide vormistus on aegajalt üpriski huvitav, ka on Kender näidanud, et ta oskab pikki-pikki lauseid koos hoida. Iseasi, kas selles on nii palju räägitud “maagilist” rütmi. Aga see on rohkem näpuosavus, nö jõudemonstratsioon.
Keegi Kenderi salapärane kaitsja Anna Ydberg (Looming 2000, nr 2) hurjutas arvustajaid, et miks nad ometi Kenderiga intervjuusid ei loe, seal on ju ometi kõik olemas, tuleb vaid õiged sõnad ja mõtted üles korjata ja need korralikult kokku laduda, miks nad ometi peavad mingeid tobedusi kokku kirjutama, millest ometi tuleneb see arvamuste erinevus. Imelik lähenemine. Selline üleskutse lausa sunnib vastukarva lugema, säilitama võimalust oma isiklikuks tõlgenduseks. Aga mida Kender siis ise ütleb raamatute ja lugemise kohta: “Ainus, mis on lugedes oluline, on see, kas raamat ütleb mulle midagi, kas minu maailm on pärast lugemist suurem, kas ma olen õnnelikum, kas ma olen vabam, kas midagi on muutunud. Kirjandus peab elus olema.” (Postimees, 29.07 2000). Aus vastus – minu maailm murrangut ei leidnud, ei saanud õnnelikumaks, vabamaks. See romaan jättis külmaks. Vähemalt ei tekkinud negatiivset refleksi, lihtsalt tegemist on raamatuga, mis ei räägi mulle midagi. Võibolla ma ei osanud kuulata, võibolla mind ei huvitanud kuulamine. See on andestatav. See on ainult ühe inimese arvamus. Nagu näha, näevad inimesed asju isemoodi, näevad hoopis teisi asju. Igalühel on oma nahk kõige lähemal, igaüks võib väita, et tema armastus ja kannatused on sügavamad või valusamad. Seda lihtsalt ei ole ilus tunnistada, eks. Aga eks ole sellelgi romaaniõpikul täita oma koht “ruumis”, vähemalt sel hetkel. On hea, et on siiski alternatiivina olemas algupäraseid jutukaid, mida muidu tõlgitakse inglise keelest.
Huvitav, kas mind ka tsiteeritakse tagakaantel?




Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 10 Oct : 18:28
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 08 May : 19:27
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org