Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Vilde uuestilugemise võimalustest
Toomas Raudam
by khan
Wednesday 5 January 2005 - 14:54:41

Vilde uuestilugemise võimalustest "Lunastuse" ja Taani taustal

Toomas Raudam

Taust

Eduard Vilde viibis Taanis, täpsemalt Kopenhaagenis kahel korral. Esimene kord kestis ligikaudu aasta – 1906. aasta novembrist kuni 1907. aasta oktoobrini "Nörrebros, Kopenhaageni tööliskvartaalis, ühe üürikasarmu kolmandal korral." Seejärel, pärast lühemaid ja pikemaid peatusi Saksamaal, Belgias ja Austrias ning kiirvisiiti Ameerikasse 1911. aastal, elas Vilde 1911. aasta suvest kuni 1917. aasta märtsini talle armsaks saanud Taani pealinnas rahumeelset kirjanikuelu, purssis natuke taani keelt, kuid ei seltsinud eriti kellegagi ega läinud külla isegi Martin Nexole, kellega elas mõnda aega ühes majas ja kelle "sotsialistlist meelsust" ta kindlasti oleks jaganud. Vilde ja tema naine elasid kõigepealt Vesterbrogades, seejärel aga siirdusid vanalinna Ottensoni pansionaati aadressiga Ny Ostergadesse nr 17, teine korrus, kus neil oli üks tuba. Just too teine ja pikem periood oli eriti viljakas, siis valmisid näidendid “Tabamata ime”(1912) ja “Pisuhänd”(1913) ning romaan “Mäeküla piimamees” (1916).

Teadaolevalt on Vildel ka kaks teost, mille tegevus toimub Taanis: (lühike) romaan “Lunastus” (ilmunud 1909. a. nii ajalehe joonealusena kui raamatuna), mida Vilde ise novelliks nimetab, ja novell “Asta ohver”, kus küll jäljed Taanist on napid, piirdudes tegelaste ja paari kohanimega, peale selle veel essee “Taani naisest” ja ehk veel mõni minust märkamata jäänud kirjutis. “Taani naist” me vaatluse alla ei võta, mitte et ta seda ei vääriks, vaid et sealsed seisukohad on “Lunastuses” juba olemas, Vilde sõnastab need vaid ümber.
"Lunastusest" on endale toetust leidnud mitut masti tõlgendajad ja tõlgitsejad, lõigates sealt stseene (õigemini üht stseeni) ja lauseid, mis kuulutavad Vilde sotsrealistiks või vihjavad võimalusele, nagu tahtnuks Vilde Eestis sotsialismi suisa kehtestada. Kuid sellest hiljem. Tulgem tagasi koha juurde, mis Vildele nii meele järgi oli, et ta ühes oma kirjas ütleb ennast tahtvat sinna jäädagi, kui poleks armsaid sugulasi, eelkõige aga ema, kelle eest poeg peab hoolt kandma. Muuseas, oma ajalehekirjutistes Narva "Kiires" on Vilde pseudonüümiks "Eesti daanlane."
“Lunastus” annab meile täpse ettekujutuse tollasest Kopenhaagenist. Raamatust näpuga järge ajades ja kaardiga võrreldes, saame teada, kus elasid väike Jens ja tema joodikust ema Jensine. Kõigepealt Nörrebro ja Griffenfeldti uulits, seejärel Prins Jörgeni uulits, Blaagardsgade, Kapellvej ja Solitudevej. Taani kohanimed on Vilde kirjutanud kord eesti-, kord taanipäraselt. Ja kõik need paigad on tihedalt seotud inimestega, kes neil tänavatel, parkides ja platsidel või kaipealsetel neile omasel äravahetamatul viisil oma toimetusi toimetavad. Vilde on väga hea karakterijoonistaja, nagu alljärgnevas katkes selgub, oli kirjutamine Vilde jaoks ennekõike just joonistamine (tema sõnastuses “joonestamine”), nägemisest lähtuv anne, millele kirjutamise käigus lisandusid muud meeled. Kuid just "Lunastuses" on visuaalne külg eriti tähtis: kiiresti vahelduvad kaadrid, täpne olustik, terav teatraalne dialoog. See on inimtüüpide teater, mida kirjanik juba oma lapsepõlvest Muugal teab ja tunneb. Nii ilmuvad meie ette luust ja lihast kalakaubitsejad, lihunikud, pudupoepidajad.
Vilde ise kirjutab “Lunastuse” sünniloo kohta nii:
“Seal nad sadrisid ja sibasid ja rühkisid mu all kõnniteil, hall kandam muret kukil, hinges palju vaeva ja vähe rõõmu – puhast, mürgitamatut rõõmu. Mõistsin neid, tundsin või tajusin nende hingust, hakkasin neid joonestama. Kuni sai raamat.”
Sama vaatepunkti – aknast vaatamise omistab kirjanik väikesele Jensile, kes raamatu algul ema oodates aknast välja vaatab ja lakkamatult nutab. Vaid valgus, aga ka külm tõkestavad ta nuttu. Jens näeb maailma ja inimesi selles, ta näeb olemist ja ta võib, tal lubatakse (sest valgus tuleb väljast, seega siis ülalt) näha olemist nii, nagu see on ja kus ta geograafiliselt peab olema – elu täis tänavatel. Rõõmu, puhast, mürgitamatut rõõmu peaaegu pole, kui üksikud kohtumised lähedaste inimestega välja arvata, lõpupoole ka Jensi ja Kareni armastus, mis aga on nii puhas, et ta paratamatult peab purunema. Toodud põhjus, nagu leidnuks Karen endale teise mehe, kes teda ülal peab, on ilmselt pinnapealne ja poolik. Vildega juhtub sageli nii, et ta loob kõva pealispinna, kohad ja karakterid, on samas ka pädev psühholoogiline vaatleja, kuid palju jääb sellist, mis võib jääda ja on jäänud pealiskaudsest lugejast märkamata. Kuid siin on kõik selge: Jens hoidub sugulisest vahekorrast sellega, keda armastab. Ja mitte hirmust või kogenematust, sest vahekordi on tal lõbutüdrukutega olnud. Patt ja liha on Jensi jaoks üks, sünnitusakti signeerijaks saab olla üksnes Jumal. Tähelepanuta ei saa jääda seegi, et Jens kutsub Karenit “mammiks.”
Toon nüüd ära kõik need kohad, mida Jens oma Kolgata teel läbib. Sest Kolgata tee see on, täis alandust ja kannatusi. Jens on prohvet, vähemalt prohvet kui mitte Jeesus Kristus ise. Mitte ilmaasjata ei kanna raamat sellist peal kirja. Kuid siin need kohad on – tuge pakkuvad majaseinad ja müüriorvad.
Niisiis: Nörrebro, Griffenfeldt, Jörgengade, Blaagardsgade, Kapellvej ja Solitudevej (kus askeldavad kalakaupmehed ning kus asub kõrts) Slotsgade (lihunik), Assistentsi surnuaed, kustpoolt, tegelikult vabrikust, tuleb ema: “Surnuaia värava ees sai ta oma pojakesega harilikult kokku.”
Teekond on traumaatiline, Aabulvaril näeb Jens, kuidas linnavahid võtavad kinni Sortedami järve poolt põgeneva, rahvasummast jälitatava varga: “Tema käed seotakse selja taha ja rahvahulga saatel viivad mõõgamehed ta ära.” Meenub kohe Vilde enda lapsepõlv, kus ta õuel nägi talupoegi nuhtlevaid tsaariarmee sõdureid. “Seesugused ja teised säärased sündmused kopsasid pisukesele Jensile nagu nuiaga hinge pihta.” Vilde loomingus (nii palju kui mina seda olen jõudnud uurida) kohtab ikka ja jälle samu või sisult sarnaseid stseene, mis osutavad lapsepõlve-elamustele. Kirjanik mäletab, kuid tähtsamgi veel on unustamine. Unustamine on anne, talent, mida on antud vähestele. Kirjanik ei tohi teada, et kordab igas raamatus iseennast ja oma valusid, ta loodab, et on neile igas teoses andnud uue ja äratundmatu näo, ta ei tohi mõelda, et ta eksib. Või muidu ei alustaks ta uut, uut vana. See peab paika ka Vilde puhul.
Edasi tuleb juba uus linnajagu Vesterbro Danenbrog-gades, kus Jens saab teada ema tabanud haigusest. Vilde pole täpselt öelnud, mis haigus see on (ka Jens ei ütle seda kordagi välja), kuid võib oletada, et see on süüfilis, mis hiljem tundub leevenduvat. Kuid lapsi neiu Jensine enam ei saa. Nad on Jensiga ihuüksi, kahekesi. Paraku on nende lähedus vaid ruumiline, ema ei mõista poja muresid, tema kinnist olekut. Vilde teeb täpse psühholoogilise tähelepaneku: “… enesepiinamine on hingeliselt põdejaile omane, jah, sagedasti nende tegude sihilik otstarve.” Selline Jens ongi, kannatamine ja valu on ainsad, mida ta usaldab.
Koolis käib Jens Istegades. Kool on Jensile suur kergendus, siin kohtab ta oma ainsat sõpra, neegripoissi Holger Rasmusseni. Holgeris liituvad valge ja must, taani ema (Vilde ettekujutuses ingel) ja aafrika neeger. Lähedal asub ka kirik, kus Jens koos emaga käib.
Jensi ja Jensine (nimede lähedus!) viimane peatuspaik enne traagilist lõppu on Helgolandi uulitsas. Vilde mainib veel teisigi kohti, koht ilma nimeta on Vilde jaoks sama mis inimene ilma nimeta – teda pole. Mitte midagi ei toimu kuskil või kusagil, kõik kannab nime, kõik on nime-tatud. Midagi eriskummalist selles pole, oli ju Vilde realist. Kuid “Lunastuses”, kus isa ja isa nime, isa õige nime ning õige isa õige nime otsing on nii tähtsal kohal, muutuvad ka muud nimed ja nimetused tahes-tahtmata märgilisteks või ikoonilisteks. Liikumine on lineaarne, paigast paika, kohast kohta, kuid samas ka horisontaalne – märkamatult antakse märku tungist üles. Nii näiteks on Jens ja ema oma viimases korteris “taevaisale märksa ligemal, nii ligidal, et tema päike ka nende peale võis paista.”
Kuid nimetagem ka ülejäänud kohad-paigad: Charlottelund (miil linnast, meri), Hannibal Laurseni alevitrahter, Frederiksbergi puiestik, kus asub sõjakool, mille ees Jens jääb ilma oma armsamast ja sülitab verd (tal on tiisikus, tema sigitus-isa ja kõikide tööliste haigus). Verd näeme raamatu lõpupoole veel mitu korda, punane muutub hallil või must-valgel emotsionaalsel taustal visuaalseks ärritajaks, ülepaisutatud võikaks sümboliks, millel pole muud tähendust peale värvi – punase – enda: "Kui nad jälle kord üksmeeles väikese õpilaua ääres istusid ja poeg emale parteilehest ette luges, tuli Jensile äkki kõvem köhahoog peale. Ta kahvatas ära ja vajutas käe suu peale, kuid sõrmede vahelt purskas veri välja ning sadas punase vihmana "Sozial-Demokrateni" veergudele ja lambi piimvalgele kuplile." Värv omandab tähenduse vaid võimalikus religioosses kontekstis.
Enne kui asume “Lunastust” tabanud väärtõlgenduste, aga ühtlasi ka võimaluste juurde, kuidas Vildet uuesti, õigesti või õigeks võiks lugeda, toogem veel ära ühe katkendi:
“Taevataat tegi inimese mullast, aga taanlase tegi ta suhkrust. … Kui magusad peavad veel taani Eevad olema! olen ma sagedasti mõelnud, sest need on suhkrust ja rõõsast koorest tehtud. “
See on ainus kord, kus Vilde mina-all teksti sekkub. Eks ole seegi märk Vilde suhtumisest Taani, mis tema jaoks vist tõesti paradiis oli. Selliseid katkeid leidub “Lunastuses” teisigi, kord koos taanlase lemmiksõiduriista jalgrattaga, kord koos portselanpiibu ja ülikonnaga, mida ühel õigel taani mehel peab olema vastavalt viis ja kaks.

Lugemine
“Lunastust” on peetud vigaseks teoseks. Tuglasele ei meeldinud teose naturalism ja esteetikavaegus. Kampmaa andis teosele soodsama hinnangu, samuti ka Ridala, kuigi ka tema taunib “naturalistlikke kirjeldusi.” Raamatu 1948. aasta väljaandele (vististi esimesele vene-aegsele, kust mingil veidral põhjusel puudub raamatu alapealkiri "Ühe töölise noorpõlv") järelsõna kirjutanud Nigol Andresen ütleb: “Oleks suur eksitus pidada “Lunastust” Vilde teoste seas ideeliselt kõige küpsemaks või üldse küpseks teoseks.” Kuid ühes on arvustajad ühel meelel – see on raamat töölisklassist, mille naispoolt esindab ema ja (lapsemeelset) meespoolt Jens. Nii on jäänud märkamata “Lunastuse” sügavamad allkihid, kõik need tõukejõud, mis tegevuse käivitavad, kõik tungid, mida tekst endas peidab. Tähelepanuväärne on see, kuidas teost kas stiililisse või poolpoliitilisse dogmasse kiskuvad tõlgitsejad teevad oma järeldused ühestainsast stseenist, kus Jens riputab toa seinale üles Darwini ja Marxi pildid, öeldes need olevat enda isad. Edasi raamatut ei loeta, sellest piisab (negatiivsete) järelduste tegemiseks. Andresen: “Marxi ja Darwini pildi seinalepanekust ei jätku teadagi Jens Nielseni sisemise kasvu näitamiseks.” Villem Alttoa arvamus on veidi erinev (praktiliselt sama mis Vildel): “Aga teadmine, et osavõtuga tööliste klassivõitlusest on ta andnud omapoolse panuse rahva parema tuleviku kujundamiseks, toob Jensile rahulduse…” Alttoagi peab vajalikuks oma arvamuse toetamiseks viidata mainitud stseenile. Karl Mihkla ei panusta stseeni eraldi, kuid temagi hindab "Lunastust" eelkõige kui "väljapaistvat psühholoogilist töölisromaani." Toomas Liiv toob oma artiklis “Sotsialismuse tõid Eestimaale juba Vilde ja Suits” stseeni täispikkuses ära ning arvab: “”Vilde “Lunastuse” näol on kahtlemata tegemist intrigeeriva avalöögiga sellele esteetilisele paradigmale, mida paar aastakümmet hiljem Moskvas hakati sõnaselgelt kutsuma sotsialistlikuks realismiks.”
Tõepoolest, kui loeme Vilde artikleid ja poleemilisi sõnavõtte, siis kumab neist läbi igatsus parema riigi- ja ühiskonnakorralduse järel, ka ei häbene ta oma tutvust marksismi klassikute ja nende teostega. Küll on see rohkem inimlik rõõm teadmistest ja teada-saamisest kui revolutsiooni-iha. Me peame olema tähelepanelikud märkamaks, et Vilde hoiab ennast kui uute ideede propagandisti ja kirjanikku rangelt lahus. Kas see tal igal konkreetsel juhul ka õnnestus (näiteks “Lunastuses”), on iseküsimus. Kirjas Kampmanile (Kopenhaagen, 14. (1) veebr. 1913) sõnastab ta oma kirjandus-usu nii: “Ma tähendasin Teile juba oma esimeses käsikirjas, et mina kui ilukirjanik lamedat tendentsi ei salli. Ka siis, kui meie tsensuuriolud lahedamad oleksid, ei teeks ma sotsialismile kui sellele oma töödes propagandat selle sõna otseses mõttes.” Küll võib siis arvesse võtta kaud- ja kaldteid, kuidas ideoloogi-sõnumit siiski lugejani toimetada. Milline see sõnum siis oli ja kuidas see konkreetses teoses realiseerus?
“Lunastusest” rääkides on Vilde arvamusel, et “lootus uue päästva tuleviku peale heidab sellele hädapõlvele juba nüüd helki: minu peategelane /Jens/ viimases novellis tunneb enese “lunastatud” olevat, kuigi ta ise seda tulevikku enam maitsta ei saa, vaid tema klass.”
Siin räägib Vilde millestki, mida “Lunastuses” pole – “lamedat” lunastust. Ta võib seda väita, on ta ju Jensile veel üks lisa-isa (maha vaikitud viies), kuid paraku pidanuks ta siis “Lunastusele” järje kirjutama. Küll tundub, nagu poleks Vilde ise oma teost lõpuni lugenud, jäädes toppama ja ennatlikke järeldusi tegema just tollesama saatusliku stseeni juures, mis tema hilisemad tõlgendajad. Või mõne kihutuskõne juures: “Sa oled organiseerimata, ema. Kui ma õigesti mäletan, siis olid sa ainult sel viimasel aastal, mis sa Skjoldebergi vabrikus töötasid, ametkondlikult organiseeritud. … Kas sa oled nõus, ema? Kõigepealt ametiühinguliselt, siis ka poliitiliselt – ?“
Kuid Jensi emast ei saa kunagi Maksim Gorki “Ema”, kes poega kihutustööl lendlehti jagades aitab. Ka Nigol Andresen ei pea võimalikuks kahe teose kõrvutamist: “Selles osas on täiesti väär võrrelda “Lunastust” näiteks Gorki “Emaga”. Andresen teeb panuse negatiivsele, väljapääsu puudumisele ning vihjab vene kirjaniku üleolekule eesti kirjaniku ees. Väljapääsu näitamine oli sotsrealismi põhiprintsiip, sellest mõtiskles ka Vilde, kuid ikka pigem empaatilisel ja võib olla ka teoreetilisel tasandil. Toomas Liivi jaoks suurt vahet pole: “ Vahe on kõigepealt selles, et Gorki tegelased on venelased, Vildel aga taanlased…” Tõepoolest, kui valida vaatlusobjektiks pealispind, siis pole ka Vildel ja Zolal suurt vahet, üks naturalism kõik. Mõlemad kriitikud tunduvad siin olevat üht meelt, Andresen otsesõnu (“Vilde on ilmselt ilma kriitikata omaks võtnud need töölisklassile täiesti võõraste kirjanike /Zola jt/ arusaamad.” ), Liiv lihtsalt niisama, muuseas.
Kuid vaadakem, mis juhtub raamatus edasi.
Esimesele pildikleepimisele järgneb peagi teine. Jens kinnitab toa seinale teise ikooni: “Viimane oli kordaläinud koopialine suurendus sellest vanast, pisukesest päevapildist, mis neiu Nielsenit mõrsjana ta peigmehe kõrval kujutas.” See on emale sünnipäevaks: “Ma ei raatsinud ka iseennast sinu sünnipäevaks ilma kingituseta jätta,” naeratas Jens. ""
Nõnda üritab Jens oma ema paari panna surnutega. Elavatega polnud Jensinel vedanud, need olid teda teinud “litsiks”. Jens igatseb oma ema endale võita igaveseks. Juba varemgi, lapsena oli ta soovinud endale haigust, et nii ema enda külge köita. Kuid igavene armastus on võimalik ainult surmas. Ja selle Jens ka lõpuks saab.
“Kui noor Nielsen järgmise päeva lõunaks koju tuli, leidis ta ema ootamata kombel lugemislauas istumas. Tema tulekut ta ei kuulnud, tema kõne peale ta ei kostnud. Jensine Nielsen vahtis kustunud silmadega nagu täis põnevust midagi oodates poja kolme isa poole üles, kuna ta ristis käed äkitselt seisma jäänud südame vastu olid surutud.”
Neid kaht pilti, esimest ja teist ülesriputamist (rõhuga sõna esimesel poolel) omavahel võrreldes tajume õudu, üha kasvavat õõva. Pildiline substants on “Lunastuses” ülitähtis: kes kohe näeb, mõistab, kes aga ainult loeb, võib sattuda eksiteele ning väita nagu oleks “Lunastus” klassivõitlus eepos või sotsialismi ämmaemand. Vastupidi, Darwin ja Marx on pettekujutelmad, kes neisse usub, peab surema. Ema aimabki poja surma, ta ilmub öösel tema ette “verise peaga”. Kuid poja eest sureb ema, käed rinnal nagu palvetades risti.
Religioonikriitika “Lunastuses” on küll olemas, kuid see on ainult üks väike osa suuremast soovist, ihast või igatsusest millegi tõelisema, parema ja jäävama järel. Erinevalt mõnest teisest Vilde “musta mantliga mehe” jutust, ei näidata "Lunastuses" meile mõnd silmakirjalikku kirikuteenrit, kes kõiges süüdi on. Vastupidi, ainus kirikuõpetaja “Lunastuses”, Ole Christiansen on igati sümpaatne kuju, tänu kelle meeldivale jutlusele Jens ja Karen kokku saavad (stseen ise on selgelt ilmutuslik). Jumal ei täida Jensi soove, kuid teeb ilmselt õieti. Kuulakem üht neist: “Ta /Jens/ palvetas edasi, et armuline isa kõrges selle ilge isiku /ema magataja Jebbenseni/ temale ja ta patusele emale lunastajaks määraks, päästjaks karistuse alt, mida teised lapsed neile mõlemale peale olid pannud.” Jumal on Jensi sees, mitte väljas, ta võtab temalt (ja emalt) veel ühe võlts-isa, ema elukaaslase, valjult norskava ning veidralt aseksuaalse Hans Kaspar Jebbenseni. Jens on jälle oma emaga kahekesi, üksi. Alles seejärel leiab ta endale uued isad, Darwini ja Marxi, temast saab iidolikummardaja ja ematapja. Jens arvab, et teenib jumalat. Tal võib olla õigus, kuid võib olla on inimese, mitte jumala vastus.
Veidral kombel on ka teises Taanis toimuvas loos “Asta ohvris” pildid ja kujutlus tähtsal kohal: peremehe pojast petetud maatüdruk Astale ei meeldi tema võrgutaja mitte tema enda, vaid “pildi” pärast, mida too enda teadmata endas peidab: "“Ta meeldis mulle,” vastas Asta, “ta on ju nagu maalitud või peiteldatud – nagu Thorvaldseni vürst Potocki.”" Toda teemat, fantaasiast tõusnud obsessiivseid kujutlusi, sealhulgas pornograafiat kui iha ja hukkamõistu Vilde loomingus võiks keegi teine edasi uurida.
“Lunastus” on totaalselt pessimistlik teos. Ainus valgus, mis siin paistab, on päikese ja Jumala oma. Jensil on kolm isa, kõik nad on sünged minevikuvarjud. Kuid pildil on veel neljaski isa. See on ema, tema keha on veel soe. Juba varem, paarkümmend lehekülge eespool on Jens säärast võimalust, ülimat transsubstantatsiooni aimanud: ““Mul on kolm isa ja neljanda saan veel – kas teist kellelgi rohkem on?”
“Lunastust” ei tohi lugeda lugedes, teda ja temas toimuvat peab nägema. Sõna võib petta ja petabki. Samas annab just toores, kunstiliselt rabe sõna märku allhoovustest, mis ka Vildele endale jäid märkamata.
“Lunastus” on lugu religioossest märtrist, kes kannatab kannatamise pärast. Jens ei oska elada ilma valu ja piinata; või ilma fanaatilise põlemiseta. Ta tahab luua usku, millele kõik vastuvaidlematult, sealjuures iseendale haiget tegemata, võiksid alluda. See on usk, kus on ainult Jumal, kuid ilma inimeseta. Või ainult Inimene, ilma Jumalata. Mõistagi on üks võimatu ja teine ohtlik.
Just varjatud religioosses võtmes kirjutamine tundub mõnikord olevat Vildele omane, see, mis "Lunastuses" on puhas meeleheide, võib teistes teostes osutuda eesmärgikindlamaks võitluseks silmakirjalike usuteenritega.
Nii võiks too väike ja haiglane, ebaküpseks tunnistatud teos heita uut valgust Vilde loomingu tuntumalegi osale.
Paul de Man on öelnud, et alati, kui Jean-Jacques Rousseau´ loomingut, aga ka kirjandust üldisemalt tõlgendatakse, tehakse seda pimestatuna oma tõestamist vajavatest seisukohtadest. Samas on pime(dana)-lugemine lugemise loomulik koostisosa; ilma pimeduseta poleks ka valgust, mida iga järgnev lugemine võib loetule heita. Õige lugemine (aga ka kirjutamine) on pidev kõikumine kahe polaarsuse, pimeduse ja sissevaate (blindness and insight) vahel. Mingi hüpoteetiline artikkel (või kirjandusteos) võib sellele lõputult läheneda, kuid mitte iialgi saavutada. Sunniviisilisel sotsialistlikul, nüüd siis ka postsotsialistlikul pimestatusel de Man ei peatu.
Vildet on ideoloogilise surve mõjul loetud vääralt või ühtviisi, ühtviisi tuimalt juba õige pika aja jooksul. Labaselt öeldes on Vilde tekst tähendanud ainult "Mahtra sõda". (Kuigi ka "Mahtra sõda" on ilmselt keerukam teos.) Samas pole see ka suisa vale, pealegi on Vilde ise oma agara publitsistikaga ennast võimustruktuuridele kätte mänginud. Toomas Haug on Vilde saladuse (püsimise) kohta öelnud: "See "reaalsus", mida Vilde kujutab, feodaalsed mōisatallid, vaesed popsikambrid vōi umbsed töölisbarakid, on tänaseks pea tundmatuseni muutunud. Aga selle "reaalsuse süvastruktuur" - see, et me ikka veel oleme poolel teel hädaoru ja "oma päikesetōusu" vahel - on jäänud muutumatuks. Vōibolla on see üks Vilde "klassikalisuse" saladusi."
Sellega peab nõus olema. Ning "reaalsuse süvastruktuuris" on peidetud kihte, mille avastamiseks peaks lugema nõnda, nagu poleks Vilde kohta kirjutatud ühtki sõna, vabastades ta kõikide eelnevate lugemiste taagast. See pole kerge, kuid ka mitte võimatu.





Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org