Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Grass ja Proust. Üks katse mõõta kirjandust (ja mõista ahvi).
Toomas Raudam
by khan
Wednesday 5 January 2005 - 14:57:35

Olen juba ammu unistanud puhtast, eelarvamustevabast kriitikast. Olen selle puudumist teistele ette heitnud, kuid ise ikka ja jälle iseenda püstitatud püünistesse langenud. Kas tõesti on nii, et kõige puhtam (eelarvamustevabam) on kirjandus, kõik see aga, mis sellest ära ripub, on paratamatult paatunud ning nii sekundaarne, et tal originaaliga enam mingit sidet olla ei pruugigi (osa kriitikat kuulub ilmselgelt siia alla)? Kas ei leidu mingit avaramat põhimõtet, mis võiks kriitikul kõrva taga tiksuda? Kas tõesti pole osalistki väljapääsu sügava subjektiivsuse/vastutustundetuse kuristikust?

Loomulikult sõltub kõik kirjutajast, tema eetikast ja haritusest, viimane, tõsi küll ei pruugi pidurdada artikleid, milles “tarkus” on segunenud rafineeritud vihkamise ja vulgaarsete hinnangutega. Nii saab võimalikuks, et teineteisele ulatavad kultuuriareenil käe nii erinevad literaadid nagu Linnar Priimäe ja Vaapo Vaher või Kalle Käsper. Pean siin silmas “Somnambuuliga” seoses olevaid teravaid väljaastumisi, kus ühe konkreetse filmi analüüsimisel jõuti järeldusteni, mille üle saab uhke olla vaid väga väärastunud “eksimatu” teadvus. Kui kriitika on selline, siis on ilmselge ka see, et autor võib selle kohe unustada või kõrvale heita.
Järgnevalt tahaksin esitada mõned kainemaks vaatluseks sobivad põhimõtted. Kirjanik võiks nendega arvestada, kriitik aga teada, et kirjandus on vaid abivahend, sild inimese ja inimese, inimese ja maailma vahel. Ning rõõmustada või jääda kurvaks, leidmata või leides oma kirjatükkides noile pisukestki vastukaja või –helki. Paremini, tõsi küll, rakenduvad need suurteoste ja suurvaimude puhul, kuid kes meist – teist? – ei tahaks siis olla suur ning surematu?
Et minu jutt ei jääks abstraktseks, siis kirjeldan allpool toodud printsiipide taustal teost, mis on selleks sobiv nii suuruselt kui sisult: Günter Grassi “Kammeljat”, kõrvutades seda Marcel Prousti romaaniga "Kaotatud aja otsing", mida olen analüüsinud essees "Teie." (Eesti Keele Sihtasutus, 2003) Kuid enne üks asjakohane märkus. Kuigi see tuleb kohe ilmsiks (vast ka siis, kui ma seda välja ei ütlekski), ütlen, et printsiipide autoriks pole mitte allakirjutanu (mina ise), vaid Dundee ülikooli professor Neil Cooper, kelle essee “Inimeste mõistmine” (Understanding People) leidsin juhuslikult Cambridge´i ülikooli väljaandest “Philosophy. The Journal of the Royal Institute of Philosophy” (2000, 383–400).
Cooper peab kirjandust inimestevahelise kommunikatsiooni koostisosaks:
“Kui romaanikirjanik tahab aidata lugejaid mõista inimesi, peab ta kirjutama võimalikult avaralt. Tundlik kirjanik võib endas välja arendada ja ühendada soovitavad faktorid. Minu meelest võiksid neiks olla:

1. Ulatuvus.
2. Tuvastatav komplekssus.
3. Konkreetsus.
4. Distants.
5. Tasakaal erinevate vaatenurkade vahel.
6. Usutavus.
7. Tundlikkus.
8. Tõlgitsuse keerukus.”

Vaadelgem neid tingimusi ükshaaval:
1. Ulatuvus.
Ulatuvuse all peab Cooper silmas “piisavalt suurt lõuendit, mis oleks mingil määral võrreldav kogu tegeliku elu komplekssusega.”
Grassi puhul ei saa kahelda – 591 leheküljest peaks “suuruse” tõestamiseks piisama, ka tegelaste rohkus lisab suurusele kindlasti kaalu. Võrdluseks: Proustil on lehekülgi 3000 ringis, sõnu 1 309 776, tegelaste arv ulatub 500ni. Kuid mahutavus on vaid anum, eeldus vaimse üleoleku saavutamiseks, mille mõõduks omakorda võiks olla surmajärgne tsiteeritus, kordustrükid jms. Paljud autorid on kirjutanud “palju”. Kuid vaid vähesed on oma surma üle elanud. Niisiis on ulatuvus vaid hüppelaud, kust lähtuv lend võib vabalt ka luhtuda.
Grassi teoste tegelaste õiget arvu poleks võimalik kindlaks määrata ka siis, kui teos oleks sisestatud arvutisse. Kõik on peidus kirjanikus, kirjanik, see on masin, mis sigitab kõike ja kõiki, elu ja surma, asju ja ideid, metafoore ja mõtteteri, lühikesi ja pikki lauseid (ka mõttetusi, mehaanilisi kordusi jms). Kirjaniku pea (aju, mõistus) on naise kõht. “Kammelja” vundamendiks on tegelikult kulunud klišee. Mõlemad ju sünnivad, raamat ja laps. Küsitavaks jääb, kummale taoline võrdlus sobivam on, küllap siiski lapsele. Hiljuti nägin telerist, kuidas üks romaaniga “maha saanud” naiszurnalist oma sünnitusvaevu judinaid peale ajava siira üksikasjalikkusega kirjeldas. Loomulikult ei anna Grassi ja õhetavat grafomaani omavahel kuidagi võrrelda, kuid ehe sünnitamispaatos on Grassile iroonilises konktekstiski omane.
Tegelaste arvu põhimõtteline, kontseptsioonist johtuv määramatus vähendab iga karakteri tõsiselt võetavust ning mõjujõudu, mis tal elava entiteedina avaras kirjanduses kindlasti peaks olema. Kõikidest ilmsetest erinevustest hoolimata (Grass kui pindadel liuglev luiskaja, Proust kui kirjanduslik süvaveetuuker) on ka Prousti kangelased samade või lähedaste omaduste kandjad, kuid kui esimese jaoks on identiteedi kadumine kerglasevõitu, olgugi et filosoofiliselt motiveeritud mäng, siis teise jaoks on see tõsine ning traagiline tõde, mille eest pole kellelgi pääsu.
2. Järgitav /traceable/ komplekssus.
“Järgitav komplekssus tähendab seda, et romaan peab olema ““instruktiivne” (see õnnetu sõna tähendab vaid seda, et teos peab võimaldama mõista inimeste tundeid ja tegusid), kuid selleks on vajalik, et komplekssus oleks järgitav. Romaanikirjanik on oma teostes kõiketeadja, õiglaselt välistab ta kõik asjasse mittepuutuva ja juhusliku, mis tegelikus elus võib takistada või teha võimatuks otsustamise või hinnangu langetamise.”
Cooperi järgi on raamat puhastatud elu. See, mis elus jääb varjatuks (sest motiive on kas liiga vähe või liiga palju või nad on nii hästi varjatud, et inimene ei vaevu või ei suuda neid üles leida), on raamatus avali: lugeja mõistab, miks üks või teine asi juhtus, kuigi mitte kunagi lõpuni (see oleks madala kirjanduse tunnus). Raamatu karakter ei tohi olla liiga lihtne, “papist”. Ta peab olema kompleksne, kui Cooperi terminoloogiat kasutada; lihtsamalt öeldes elusarnane ja –suurune: “elus&elav.”
Essees “Teie” olin ma Prousti puhul sunnitud möönma, et Cooperi teine tingimus päriselt ei kehti, sest hoolimata Prousti ilmsest, teoses ka selgelt välja öeldud soovist inimesi oma raamatuga aidata (olla instruktiivne), pole “seletuste tihnikust läbi tungimine kindlasti mitte igale lugejale jõukohane.” Proustil haakus ühe inimese selgitamine ja tema käitumismotiivide avamine terve maailmaga, kus ka elutud asjad omandasid elu ning hakkasid kaasa mõtlema. Sama võib väita ka Grassil. Ühe olulise erinevusega: “Kammeljas” on enam ideede kui inimeste romaan, inimene (kangelane, tegelane) ilmub sinna kui kõrvalprodukt, vajalik mitte iseendas, vaid ideede elavdamiseks. Grassi iga tegelane saab küll “oma näo”, kuid see nägu on loodud peaasjalikult lopsaka sõnavara ja baroksete loendite abil, mis võimaldab lugejal laskuda mõnemeetrisse kultuuri- ja teadmiste basseini, kuid mitte mõõtmatutesse hingesügavustesse. Vaid üks suhe on sügav: latentse nimega (võiks öelda nimetu) jutustaja ja tema naise Ilsebilli vahel, kuigi nemadki peadpööritava kiirusega oma kuju ja isegi sugu muudavad. Samas on see suhe nii sügav ja intiimne, et sellest õiget ettekujutust ei saagi – pigem igatsus kui reaalsus. Sama võib tajuda näiteks ka Nabokovi “Adas”: sulle, ainult sulle, mu arm, mu uks ja usk, Vera!
3. Konkreetsus
Konkreetsuse all peab Cooper silmas seda, millel me juba peatusime – teose karakterid ei tohi olla “papist”: “Nad peaksid panema lugeja uskuma, et need on inimesed, keda ta võinuks tunda. … Sest inimesed pole üksteise massikoopiad, vaid indiviidid, kel on oma selgelt eristavad soovid ja hirmud, rõõmud ja mured, armastused ja vihkamised.”
Nagu juba öeldud, on Grassi romaani karakterid küll konkreetsed, kuid nende fundamentaalne “ideelisus” röövib neilt nende armastused ega luba neil ka kõigest jõust ja täiest südamest vihata. "Idee" asemel võiks öelda ka "tähendus" või "sümbol." Kirjanduses tajutakse sümbolit/tähendust teisiti kui filmis; sõna on alati, ka kõige lihtsamatel juhtudel polüsemantiline, siit ka avar mängumaa, võimalused irooniaks, lugeja ootustega mängimiseks jms. Filmis domineerib visuaalne konkreetsus, iga asi või mõiste on eelkõige see, mis ta on, mida me temast näeme ja teada saame. Sümboliks muutumine, tähenduse omandamine toimub alles jutustamise käigus. "Somnambuuli" põhiviga selles seisneski, et tähendus käis sammu võrra tegevusest eespool. Vaatajale öeldi: vaata nii, mõtle sellest! Selline mäng nõuab paraku teistsuguseid reegleid, mida tegijad ei vallanud.
Ka Proustil on mõnikord raske vahet teha, kus üks karakter lõpeb ja teine algab või kas ta üldse olemas oli (Albertine´i juhtum).
4. Distants
“Igasuguse tunnetusliku arusaamise juures inimestest, eriti aga siis, kui sellest võtavad osa ka emotsioonid, on distants hädavajalik, et puude tagant mets paistma hakkaks.”
Teisisõnu (kuid pea samade sõnadega): kirjaniku puud on lugejad, mets, mis nende tagant paistma hakkab, on raamat. Raamat on kogemus, terviklik tunnetuslik arusaam maailmast ja inimestest. Proustil oli distantsi saavutamisega suuri raskusi, esimesed katsed vabaneda kirjutamisel isiklikkusest, oma minast ja valust teiste minade (lugejate) ja valude kasuks luhtusid. Proust polnud professionaalne kirjanik ega saanud selleks kunagi; Grass seevastu on sündinud kirjanik, tal pole emotsioonide jagamisel ja jaotamisel mingeid probleeme.
5. Tasakaal erinevate vaatenurkade vahel.
“… Avaras kirjanduses on hõlpsam näha asju samaaegselt rohkem kui ühest perspektiivist… Arusaamine sõltub alati perspektiivist ning selleks, et arusaamist tõhustada peaks eesmärgiks olema tasakaalu saavutamine…Tegelikus elus võib tasakaalu saavutamine asitõendite puudumisel osutuda võimatuks…”
Mõlemad, nii Grass kui Proust on tasakaalukunstnikud. Vaatenurkade vaheldumine on Grassil kiirem ja kaleidoskoopilisem, aeglased ja piinarikkad proustlikud üleminekud puuduvad. Proust balansseerib elu ja surma piiril; Grassi hoiab tasakaalus rõõm. Prousti looming on puu, mis kasvab maast taevasse, sinna eales jõudmata. Grassi puu on taevapuu, tema suurus on vääramatu konstant, tema kasv ei allu ühelegi seadusele. Prousti romaanis on viltuseid vaatenurki rohkem kui õigeid, Grassil on kõik vaatenurgad õiged ja õigustatud ning sellega seoses ka pingevabad. Prousti lugeja mõistab inimest, Grassi lugeja kultuuri. Prousti teoses jääb domineerima kahtlus, püsiseisundite illusoorsus. Grass algab sealt, kus Proust lõpetas: püsiseisundite illusoorsus on seadus.
6. Usutavus.
“Kirjanik, kes kirjutab realistlikku kirjandust, peab oma paratamatult piiratud elukogemustele ja teadmistele toetudes kirjutama raamatu, mis teeb läbi aja proovi ning kus kõik, nagu öeldakse, on “nagu elus.””
Cooperi käsitluses ei määratle “realistlik” stiili, vaid seda, mis läheb lugejale korda, mõjutab tema vastuvõttu ja meeli, aitab tal mõista maailma ja inimest, iseennast. Selles tähenduses on ka muinasjutt reaalne. “Kammeljas” ongi muinasjutt, kirevate kildude, lugude ja legendide, juttude ja jutustamisviiside kogum. Ka Prousti romaani on ristitud muinasjutuks täiskasvanutele ning nähtud teose jutustamisviisis analoogiat "Tuhande ja ühe öö muinasjuttude" vestja Sheheradze jutulõnga punumisega.
Jan Kaus on oma arvustuses "Sugudevaheline ajalugu" mõistnud "Kammeljat" kahe ajaloo, väikse ja suure, lihtsate inimeste ja kuningate/kangelaste ajaloo kohtumisena. (Vt Eesti Päevaleht, Arkaadia, 23.12).
Kuid selle kõrval, õigemini all on veel teinegi, mis kordab põhimõtteliselt raamatu ja inimese sünni samasust või sarnasust ning mis seisneb selles, et ideedel on nende asine kuju, mille all tuleb mõista ideed materialiseerivat lugu, mis võib olla ja on “Kammeljas” valdavalt naerutav või lollitav, kuid just seeläbi inimlikustav. Idee ilma loota on nagu toores liha, mis enne seedekulglasse sattumist peab läbi käima jutustava keele ja jahvatavate hammaste alt. (“Kammelja” paralleelid Levy-Straussi “toore ja keedetuga” on ilmsed juba esimestest ridadest.) “Hüpe ajaloos” võrdub last ootava Ilsebilli “üli-Hegeliku” hüppega üle kraavi ning on sellega samaaegne: “Meie paberil leiab enamik asju aset üheaegselt.”(lk 137) Lastki ei sünnitata nagu last, vaid kui ideed: “Viimasel sügisel, enne kui me pärast ubadega lambapraadi lapse sigitasime, nagu oleks ta mõni idee…” (lk 388) Seega võib laps olla ükskõik mis või kes. Keskaegselt julm printsiip on “Kammeljas” leidnud uue vormi ja moodsa ajakohase sisu. Sünnitamismetafoor või -metamorfoos on “Kammelja” üks pingsamaid ning nagu mulle tundub, võikamaid kujundeid. Puhtalt keeletasandil assotsieerub see selliste eestikeelsete sõnapaaridega nagu “mõtteloode”, “mõtteidu,” “eosmõte” jms. Võib väita, et Cooperi “nagu-tingimus”, mille kaudu realiseeruks lugeja iseenda äratundmisrõõm raamatu lehekülgedel (mina olen Marcel, Anna Karenina, Ismael) on “Kammeljas” vaid formaalne ettekääne kõikvõimalikeks pooldumisteks ja paljunemisteks. “Nagu” ei korrasta kaost, vaid suurendab seda. Kui kõik on keegi, siis üks pole miski. On vaid üks tõsiselt võetav kangelane – müütiloov, lugusid põimiv keel, mille tõlkimisel tõlkija (Mati Sirkel) seisis usutavalt nii mõnigi kord samade valikute ees kui Heideggeri eestindaja.
Ka Proustil on “nagu`ga” raskusi. Cooperi sõnadega: “Hõivamaks meie emotsioone”, on Prousti kangelased “meiega küll olulisel määral sarnased”, kuid tihti on nende erinevused meist liiga suured, “hõivamaks neid /meie emotsioone/ kõrvalseisja positsioonilt.”
7. Tundlikkus
“Aktiivne tundlikkus on seotud nii kontseptuaalsete kui emotsionaalsete uuringutega. Olemasolevate jäikade kontseptsioonide /thick conceptions / kohandamine, laiendamine ja peenendamine nõuab kontrolli all olevat simulatsiooni, enda asetamist teise inimese olukorda, tema mõtetesse ja tunnetesse.”
Jäikade eetiliste kontseptsioonide hulka loetakse sellised ühiskonnas käibel olevaid mõisted nagu ausus, kaastunne, isekus jms, misläbi hinnatakse ja kirjeldatakse inimese käitumist.
Grassi poolt pakutavas virrvarris pole ühelgi kontseptsioonil püsi, tekstist kinnitust otsimata võib eksimist kartmata öelda, et pole mõistet, mis ei haakuks oma vastandiga. Aktiivne emotsionaalne tundlikkus on asendunud professionaalse kirjutamisoskusega, sulge tõukab mitte tunne, vaid kontseptsioon. Cooperi järgi ei saa seda taunida. Ka Proustil võib kohata leheküljepikkusi arutlusi. Kuid see, mis Proustil on primaarne – inimtasandil mõistmine – , on Grassil tähtsusetu kõrvalprodukt.
8. Tõlgitsuse keerukus.
“Meie kontseptuaalsetest varudest ei piisa igakord, mõtestamaks iga konkreetse olukorra kõiki peensusi. Kogu asjassepuutuva informatsiooni totaalsus võib kõigutada meie otsustamisvõimet, samuti meie hinnanguid. Realistlik romaanikirjanik peab mingil määral simuleerima tegeliku elu ebamäärasust.”
Ka siin, nagu ka kõigi eelnenud punktide puhul, esineb kahe suurvaimu vahel kokkulangevusi. Tähtis on fraas: kogu asjassepuutuva informatsiooni totaalsus. “Ühest küljest oli piiratus, vahendite limiteeritus, meelekanalite isoleeritus ja ande nappus (mitte-kirjutamine kirjutamise asemel) Prousti romaani põhiteema, teisest küljest on aga ilmne, et ka vähesemate ressurside puhul oleks ta kangekaelselt taotlenud ei vähemat kui kõike, kogu. … Mida Proust kindlasti ei vallanud, oli “mingil määral”, elu tema teoses on alati ülemäärane, üliküllastatud: sellist elu ei saa (on ohtlik) elada, isegi mitte siis, kui ta on “kirjutatud.””
Kuid Prousti ja Grassi üliküllasus on kaks eri asja. See, mis Grassil on omaduste oskuslik üksteise otsa lükkimine, neist karakterite ja sündmuste tekitamine, on Proustil piinarikas ja valulik protsess. See on pidev otsing, täis üllatusi ja avastusi. Grassil on “tegeliku elu üle otsustamine” toimunud juba enne kirjutama asumist, ka siis (ja just siis), kui elu kohta käiv otsus on – “ebamäärane.”

On vist päris selge, kummale kirjanikule kuulub allakirjutanu eelistus. Tunnistan ka, et mul oli suuri raskusi varjamaks oma vaimustust mõne Grassi raamatu aspekti, näiteks keele üle, selle üle, kuidas keel liistule tõmmatakse, kuidas temast viimane – ja millise hinnaga! – välja pigistatakse. Kuid veel tähtsam oleks tõdeda, et Cooperi “igavikuväravast” ei pääseks kellade tilisemata läbi ei üks ega teine. Mõistmine, mille saavutamise vahendiks on kirjandus, saab olla vaid osaline. Kui kirjanduse headust saab mõõta, siis vaid selle järgi, kuidas ta võimaldab meil mõista maailma ja teisi inimesi, iseennast. On teoseid, kus selle poole püüeldakse. Just see on oluline, mitte lõpptulemus.
“See, kes mõistab ahvi, on teinud metafüüsikale suurema teene kui Locke.”
Selle Charles Darwini ütlusega lõpetaksin. Kuid siingi pole ma mina ise: sama lause toob oma essee motoks Neil Cooper.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org