Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel (Vikerkaar 2002/2-3)
Märkmeid Leo Kunnase raamatust
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:38:06

“Sõdurjumala teener”, Tuum, Tallinn, 2001, 334 lk

“On ju, et tahte abil võib inimene kõike saavutada? Ükskõik mida! Kui ta ainult väga tahab,” otsis Pavka oma mõtetele kinnitust.
“Loomulikult,” ütlesin ma. “Mida iganes!”

Järjekordne väljalase “Tuuma” hitivabrikust.
Naljaga pooleks võiks öelda, et seda debüütraamatu autorit olen proosakirjutajatest kõige rohkem kuulanud – nimelt pidas Leo Kunnas Tartu Ülikoolis 2000. aasta sügissemestril “Riigikaitse aluste” loengut. Väga korralik loeng oli, selgelt esitatud ning jagati palju materjali. Ning neiud esiridades kuulasid üpris heldinult. Hea küll, see pole tähtis.
Lühidalt öeldes on see raamat kergesti loetav – lõdvalt võib päeva või kahega selle läbi lugeda. Omamoodi põnevgi. Kuid ausalt öeldes ei ole see raamat minu maitse – aga mis siis sellest (“Puhtsüdamlik ülestunnistus kergendab süüd, aga lisab aastaid.” Lk 40). Ega siis raamatut niisama materdama hakka. Järgnevalt püüangi võimalikult segaselt sellest selgest raamatust rääkida.
Kui romaani “Sõdurjumala teener” on nimetatud “meestekaks”, siis tegelikult pendeldab kogu raamat pidevalt poisteka ja noorteka vahel. Romaani kahe osa – “Lapsepõlve lõpp” ja “Päev, mil ei alanud sõda” – puhul oleks nagu tegemist rahvuslike aadetega (täiskasvanud) Toomas Linnupoja askeldamistega. Huvitaval kombel toimub siis tegevus Eestis (jutustuses “Kustumatu valguse maailm” pole Eesti kohana niivõrd tajutav). Justkui õhinaga loetav poistekas – ainult et küllaltki tõsiste teemadega (või siis see moodustabki kokku meesteka?).
On üks Peeter Tergensi nimeline poiss, kes 1980. aastatel elab üleb rahvusliku ärkamise ja 1990. aastateks lei(ut)ab endale jumala – sõdurite jumala (nt 278-280), kelle abiga Eestile ja selle iseseisvumisele toeks olla. Raamatu jooksul on võimalik heita pilgu vanglasse, Venemaa lohututesse kolgastesse ja muidugi ka tolleaegsesse Eestisse. Seda uut jumalat nagu ei oskakski kommenteerida – usuliselt külma inimesena tundub see olevat eelkõige teatav väärtuste kogum, mis elu ja selle keerdkäikudega inimesele kogunenud (“Milleks on jumal vajalik – ainult selleks, et anda inimesele sisemine tasakaal, kinnitada tema tahet ja hoida moraal kõrgel.” Lk 279, “Ma usun jumalasse, kelle olen loonud selleks, et võiksin temasse uskuda ja selle läbi elada ja surra tasakaalus iseendaga.” Lk 280). Tee sellise jumalani on raamatus jalustrabavalt julm ja kannatusterohke (“Nüüd, aastate pärast mõistan, et olin hakanud pealesunnitud tegude tõttu iseenda silmis oma nägu kaotama ning olin lähedal piirile, kus isiksus hakkab lagunema.” Lk 166, “Põgenesin nende rollide eest, mida ma ei tahtnud mängida, põgenesin reetmise ja halva kohtlemise eest, põgenesin iseenda eest, õigemini tolle eest, kelleks ma ei tahtnud muutuda!” lk 275-276). Mõneti üllataval kombel on sel jumalal mõjutusi samuraide bushido’st (nt lk 231-233) ja ka zen-filosoofiast (lk 156).
Nagu juba eelnevalt öeldud, on sisu poolest raamat vägagi loetav. Jutt jookseb ning põnevust ja tundeid jätkub. Peeter on sõjaväelaslikult praktiline poiss, ka ta kõnepruuk ja mõttemaailm on vastav: “Sünnipäeva polnud raske korraldada, eriti kõige selle valguses, mida olin harjunud organiseerima. Olin hankinud piisavalt toiduaineid ning värvanud mõned klassiõed toitu valmistama ja lauda katma. /--/ Külalised tõid kingituseks mõned raamatud ja väikseid asju, mis keskkooliõpilasele taskukohased. Raamatud olid mul kõik juba olemas, ja asjad, mis nad tõid, absoluutselt ebavajalikud. Kuid sellegipoolest olin rõõmus. /--/ Tantsisin vaheldumisi kõigi tüdrukutega, rääkisin koolist ning niisama tühjast-tähjast.” (lk 132) – seda “tühjast-tähjast rääkimist võib Peetri puhul lausa kangelasteoks pidada, isegi oma armastatud tütarlapsega suheldes on nii “olulist” kui ka “ebaolulist” (lk 190). Nagu sellelt ühelt leheküljelt kokkukuhjatud lausetest näha, võinuks ka vähe inimlikumalt kirjutada. Kuid las siis Kunnas kirjutab niimoodi.
Teksti iseloomustab lihtlauselisus, hüüumärgi küllus ja aegajalt küllaltki vaba sõnastusega dialoogid (erinevaid “perssekeeramisi” ja “suhuandmisi” torkab silma – aga eks see ole temaatiline). Ausalt öeldes on see hüüumärkide möll natuke häiriv – vahel tekib tunne, nagu toimuks kõik ülevas ekstaasis. Noh – võiks ehk natuke rahulikumalt, muidu võib veel vastik kommertsi maik külge tulla.
Võiks muidugi juurelda, kui palju on raamatus reaalsest elust maha kirjutatud. Selleks annaks hea võimaluse tavaliselt peatükke lõpetavad kaldkirjas lõigud – kes sai äsjaloetud tegelastest millalgi peale romaani lõppu kõrgeks ohvitseriks või langes Tšetseenias või lasti siinse allmaailma arveteõiendamise käigus maha. Aga noh, kirjanduses pole reaalsete sündmuste järgi nuhkimine just kõige tarvilikum.
Kui eelpool sai pateetiliselt öeldud, et “tore on, aga muidu ei loeks”, siis tegelikult võib väikese möönduse teha – nimelt jutustuse “Kustumatu valguse maailma” puhul. Võibolla mingis mõttes naiivsel – sellest ka siinse arvustuse pidev pudrutamine poistekast ja noortekast – tekstil on tegelikult vägev emotsionaalne laeng. Tegevus toimub noorte eeluurimisisolaatoris ja lõpeb sellega, kuidas peategelasele hüüdnimega Metsavend rahvustevahelist solidaarsust õpetatakse (lk 76-89). Siin tõuseb ehk kõige teravamalt esile kogu raamatu puhul oluline “tahte ja endaksjäämise” teema. Nagu hiljem teada saab, algab see erusõjaväelase hüüdnimega Kapten õpetussõnadest: “Tegelikult on elus ainult üks asi tähtis, üks ja mitte miski muu! Ära mitte kunagi loovuta oma tahet, mitte kellelegi ega mitte millelegi! Kui oled seda teinud, on väga raske, meeletult raske seda tagasi saada! Ilma tahteta on inimene aga... eikeegi!”(lk 147) ja “Tahe on see, kui teed viis kätekõverdust rohkem, kuigi enam ei jaksa. /--/ Tahe on see, kui teed asju, mida ei taha teha, aga pead tegema või on vaja teha.” (lk 111), tegelane nimega Poliitik tõlgendas seda edasi: “Tead, on olemas kaks maailma. Üks väline, see, mis on meie ümber, ja teine, mis on meie sees. On vaja avastada see teine maailm, ja see maailm kuulub ainult sulle, siin ei saa keegi teine kamandama tulla. Siis saad teada, kui võimas tahe võib olla inimesel ja millist rõõmu võib tunda eneseületamisest.” (lk 47). Suurt rõõmu see jutustuse lõpu lõpmatu venelaste peksmine Metsavennale ei toonud, aga ta jäi endaks edasi.
Raamatus järgneb jutustusele romaan. Võiks arvata, et jätkub Metsavenna lugu, kuid lehekülgede edenedes saab teada, et oleme nüüd sukeldunud hetkeks jutustuses vilksatanud (lk 43-47) kuid seda suuremat mõju avaldanud Poliitiku elukäiguga (aka Peeter Tergens). Selline hetkeline segadus/petmine oli vähemalt minu jaoks raamatu kõige õnnestunum nüke (kui vähe on vaja, et teha inimest õnnelikumaks). Huvitav, kuidas romaanivõistluse žürii seda romaani ilma jutustuseta luges? Võibolla oleks üheskoos isegi esikoha kätte saanud.
Hea küll, sisu ei hakka ümber jutustama, selle võiks huvi korral ikka ise raamatust lugeda.
Kõlab naiivselt, aga on tore, et keegi väljaspool neid kapseldunud kirjandusringkondi ka lugemisväärset kirjandust toodab. Ilusam oleks muidugi öelda “loob” – aga “loomiseks” soovitaksin puhtsüdamlikult härra Kunnaselt loobuda ilukirjanduslikest konventsioonidest, kirjutada nii nagu Leo Kunnas oma “teises maailmas” teha tahaks. “Rääkisime omavahel võru murde idapoolsemat dialekti, millesse oli segatud venekeelseid sõjaväetermineid ja slängi, keelt, millest vaevalt keegi peale meie oleks aru saanud.” (lk 94) – ehk oleks ikka, tuleb vaid proovida, end vabaks lasta ja kuhugi edasi minna. Ja vot selle Kunnase “teise maailmaga” oleks hoopis põnevam kokku puutuda.
Tuult tiibadesse, härra Kunnas. Aastani 2009?

PS. Ei tea miks, kuid millegipärast tekkis selle raamatu puhul mingi sõnulseletamatu paralleel Mait Rauna raamatuga “Wake up” – mingi kadunud põlvkond või?


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org