Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel (Looming 1998/12)
ASJADEST JA AASTATEST
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:45:12

Peeter Sauter ”Kogu moos” 1998



Niisiis, nüüdseks on meil olemas “Indigo”. Meil on olemas “Luus”. Meil on olemas “Kogu moos”. Meil on olemas veel mõned kõvade kaante vahele jõudmata jutud, kolm näidendit (hiljutised kaks lühinäidendit tunduvad küll nagu “Persedes Mensi” dramatiseeringud), mõned luuletused ja poeem. Meil on olemas Kerouaci “Teel” tõlge, millest on kujunenud omamoodi väike kultusraamat, ja järgneda võiks Venedikt Jerofejevi “Moskva-Petushki”. Meil on olemas kaks teksti (“Kõhuvalu” ja “Lauakõne”), mis on suutnud kõrvaltvaataja pilgule äratada tardumusest eesti kirjandus kui üks subkultuuridest (Sauteriga sama ülesannet on ka täitnud Kivisildniku “Eesti Nõukogude Kirjanike Liit - 1981. seisuga, olulist.”, ent see kipub jääma rohkem tekstispetside mängumaaks).[1] Meil on olemas diplomitöö Sauterist ja lisa paistab tulevat. Meil on olemas Hasso Krull, keda on nimetatud Sauteri eestseisjaks. Meil on olemas Oskar Kruus, kes tunneb muret, et asfalttänavatel kasvanud nooremad proosaautorid (niiet alla neljakümnesed mehed-naised?) ei tunne loodust ning seega on kadunud nüüdsest moodsast kirjandusest lillelõhnad ja metsakohinad (Looming 1997, nr 2). Meil on olemas internetlased, kes siunavad Sauterit naturalismi pärast. Meil on olemas arvamus, et Sauterist võiks kujuneda nüüdisaja Tammsaare, ent ta on kohe-kohe end tühjaks kirjutamas. Meil on olemas veelgi huvitavam arvamus – nimelt Sauteril on jõudu lükkamaks juba üheainsa tekstiga ühiskonda ebamoraalsuse mülkasse ning see kära algas juba esimestest tekstidest ning praegugi on võimalik märgata järelkaja “Lauakõnele” - hämmastav rahvuslikkus (!). Niisiis, meil on olemas autor, kes on tõhusalt laiendanud oma sauterstiiliga (aga millegipärast ei paista sellel olevat järgijaid) siinse modernismi alasid. Lühidalt öeldes on eelnev asjade loetelu[2] lihtsalt märguanne sellest, et täitunud on esimene dekaad Peeter Sauteri viibimisest meie kirjanduspildis.



Kui nimetada kõige enam üheksakümnendatel nii asjalikku kui emotsionaalset arutelu tekitanud autoreid, siis nendeks paistavad olevat Õnnepalu ja Sauter (ning ehk ka Kivisildnik ja Kross). Süüdistused homoerootikast riigireetmiseni, kiitused individuaalsest stiilitundest ainevalla laienemiseni. Vägivaldselt võiks tõmmata paralleeli eelmise vabariigi ajaga, kui proosas kõrvutati kahte tollast mõttehiiglast – Tammsaare ja Metsanurk. Ent juba 1954. aastal pani Ristikivi “Eesti kirjandusloos” asjad õiglaselt paika – Metsanurk vajub paratamatult unustusse. Ja sõna sai lihaks. Kas sama võiks juhtuda Sauteriga, ei tahaks hästi uskuda. Aga kes teab, vaenlane ei maga. Valmistab näiteks viieteist aasta pärast androgüün x virtuaalse kirjandusloo ning ütleb Suure Venna messialikult raskekaalulised sõnad (või on need bitid vms).

“Kogu moosi” lugemise alustamine valmistas siinkirjutajale raskusi. Mitu päeva vaatasin ja vaatasin seda raamatut. Miks? Kuskil polnud märget, et “löö tekst lahti ükskõik kust kohast” ja kohusetundliku lugejana tahtsin raamatu läbida algusest otsani. Esimeseks tekstiks on “Kõhu valu” (seni Vikerkaares nime all “Kõhuvalu”) – see sünnitamine... mida on nimetatud ka “lapse sittumiseks”. Imeline tegevus ja tulemus, ent õudne vaatepilt või lugemisvara. Vähemalt mingile osale inimkonnast.

Ausalt öeldes paar aastat tagasi mulle väga meeldis Sauter, siinsest kirjandusest. Selline mõnus ja reaalne elukujutus, hea “lobe” kirjutamine. Fragmentaarsus on väga hea pluss – ei pea ootama peatüki lõppu või veel hullem, järgmise taandrea leidmist; samuti pole vaja pead vaevata järjekordse nüri loo meenutamisega. Paned raamatu või teksti lihtsalt kinni ja tegeled olulisemate sündmustega. Kuni jälle tuleb mõte pähe, et võiks nagu lugeda. “Indigo” on väga hea. Ehe kirjutamine ja lugemine. Muidugi leidub seal noorele inimesele kohaseid tõsiseid probleeme ja trotsi, siiski teadvustad endale, et see on “noore inimese tundeproosa” ja pool aastat hiljem on need küsimused tähtsuse minetanud. Temale ja minule. Võibolla ehk äkki loodetavasti. Kui “Indigo” oleks “Trainspotting”[3], siis “Kogu moos” kalduks “Natural Born Killers’iks” – et on küll päris loetav raamat, aga... Ehk teisiti öeldes on “NBK” lihtsalt normaalselt hea film.

Sauterist kirjutamine paneb küüsi närima. Tuleb mõni kaljukindel mõte pähe ja tahaks seda kõiketeadjalt kuulutada. Ja siis torkab pähe, et see mõte on jama. Et sa ei suuda asjadest aru saada ja neid asju, mida sa mõistad, on pagana vähe (“Luus”). Tulemuseks on järjekordne poolvale. Sauteri keele puhul tekkis üks mitmetest vastuoludest. Arvustajad on mitmel pool rõhutanud, kui tänapäevast (kõne)keelt autor produtseerib. Lugesin “Kogu moosi” ja mõtlesin, et “no mida, nii ju inimesed ei räägi, see on ju nii vanaaegne.” Jah, eks ta ole. Aga mida mina tean kolmekümneste kõnekeelest (ahjaa, muidugi, Sauteri kirjutusviis on ju enda vanusest lähtuvalt). Äkki nad tõesti ütlevad “lobe” (kunagi kasutati sellist sõna nagu “lope”, mis peaks olema tähenduselt sarnane) ja teisi võõraid sõnu. Eks ta vist nii olegi. Vähemalt mingis subkultuuris. Arusaamatu on arvamus nagu Sauteri keel kuuluks “pornograafilisse diskursusse” (Eve Annuk). Tõeliselt kummastav ja väär arusaam.

Sauteri puhul on kõige meeldivam tolerantsus. Ehk siis humanism. Hukka ei mõisteta kedagi (samas – kedagi/midagi polegi võimalik mõista). Seda võiks nimetada kristlikuks armastuseks ja halastuseks, kuid see kõlab võltsilt. Ja ka mõttetult. Sellist tolerantsi on reaalelus vähe, oi kui vähe. Raske on olla tolerantne, püüda mõtestada või aru saada kedagi-midagi. Ikka vihastad ja sõimad, mõttes või avalikult, põhjusega või ilma. Sellest lihtsalt ei vabane. Mulle on jäänud Euroopa Liidust mulje kui liikmetele võrdsustamist ja võrdõigus-likkust lubavast organisatsioonist. Nii võiks kiusu või tobeda nalja pärast kleepida Sauterile külge “eurokirjaniku” sildi. Et on selline tubli mees, kes kedagi ei süüdista ja kirjutab poliitili-selt korrektset teksti (tõsi küll, mitte konservatiivsemale lugejale ja on ka paar muud aga). Ja eks mingil euroraamatumessil olevatki muuhulgas tuntud huvi Sauteri tõlkimise vastu.

On öeldud, et Sauter kirjutab ühte ja sama teksti. Noh, ei pruugi nii olla, vähemalt vormi-lisest küljest. Vikerkaarest “Kõhuvalu” lugedes olin mõneti segaduses – nimelt polnud seda harjumuspärast fragmentaarsust ning metafüüsilisi pisiarutlusi asjadest ja inimestest. Kuni käesoleva raamatuni pidasingi seda teksti Sauteri mainstream’ist kõrvalekaldeks, nö hälbeks. H.Krull on toonud välja viis põhijoont, mis moodustavad kontrasti eelmise kolme aasta-kümne proosa rutiiniga (Vikerkaar 1997, nr 9). Üheks põhijooneks Krulli järgi on teksti hori-sontaalne kompositsioon – “Sündmused järgnevad üksteisele hierarhiseerimatult, vertikaal-sete astendusteta. Episoodid muutuvad segmentaarseks, sageli on nende järjekord vabalt muudetav.” Ja nüüd “Kogu moosi” lugedes avastasin endale veel sarnaseid kõhuvalulikke hälbeid – “Tõlkija”, “Tuimus” ja miks mitte ka “Kunagi ammu”. Kõik need neli teksti pole narratiivilt segi paisatud – nad on vertikaalse kompositsiooniga ning seega lähenevad klassi-kalisele ja ka kanoonilisemale vormile (ehk sisugi?); muidugi leidub mõningaid auke, kuid see ei sega lugu jälgimast; reeglina leidub ka vaateid loost välja, justkui oleks lisatud “võõraid” segmente – samas “Kõhu valu” on selle “reegli” rikkuja; Sauteri teksti võivad toetada teised tekstid (Poe, laulutekstid, tsitaadid). Kui fragmentaarseid tekste iseloomustab arutlused asjadest ja nende olemusest ning nende tajumise võimatusest (ka inimene jms on asi); siis narratiivsemad tekstid jälgivad elu, esitatakse elus juhtuvaid võimalusi ning muutusi – sünnitamine, armastuse püüdmine, perekond, surmaoht. Need on muidugi jämedad lihtsus-tamised ning muidugi võis siinkirjutaja mitte lugeda vastavalt autori soovile. Lugejad, kes samastaksid tekstide minategelase Sauteriga, võiksid kokku saada paraja eluloolise tohuvabohu. “Luus” raamatuna peaks kuuluma sellesse narratiivsemasse liini, “Kogu moos” ei pruugiks. Käesoleva raamatu “segasteks” tekstideks on “Kodu ja muu”[4] ning “Persedes Mens”. Muidugi tohib lugeja ka fragmentaarseid tekste hakata ühtseks looks vermima nagu seda “Indigo” puhul on tehtud, kuid siinkirjutaja arvates pole see eriti mõttekas tegevus. Parem harjutada seda Tarantino kui Sauteri puhul.

Kõigest eelnevast virisemisest hoolimata kuulub Sauteri raamat koos Sörenseni ja Dovla-toviga kolme 1998.aastal ilmunud lugemisväärse proosateksti hulka. Päris hää.






[1] Üks retsept kirjanduse propageerimisel tundub olevat järgmine – kirjeldada “Õigekeelsus-sõnaraamatusse” mittelubatud leksikaga (O.Kruus) mõnda siinse ühiskonna positiivses valgu-ses seisvat institutsiooni (praegusel juhul siis Kirjanike Liit ja vabariigi aastapäev, samuti pühalik sündmus esmakordsest meile tajutava maailma nägemisest). Niisiis kaks tingimust – kõnekeelse leksikaga positiivsest institutsioonist; lugejatele osutub vähemtähtsamaks kolmas tingimus – mingi oma sõnumi/seisundi edastamine. Et asja veelgi labastada, pakuksin omalt-poolt paar tulevast võimalust propagandaks: nt jõulud ja meie kõigi poolt armastatud presi-dent. Isiklikult ei usu, et veel sel kümnendil kerkiks avalikkuse teadvusse mõni propageeriv tekst (bad publicity is good publicity).
[2] Sauter: “Mina mõtlesin, et asjad meie ümber on üks tänase Eesti teema. /.../ See “meie asjade loetelu, mis annab pildi meie olemisest” on praegu üldse millegipärast teema. Aga mina ei tea, miks. Võibolla on see kõige napim ja täpsem kirjutamisviis, mida täna teatakse.” (“Üks on pask ja teine kobe. Isegi väga.”, Postimees Kultuur, 11.IX 1998).
[3] Sauter: “/.../ “Trainspotting”, mille üle ka iga roheline filmiteoreetik võiks lõputult viriseda, et miks nii ja miks naa, on nii hea kino, et tee või püksi, ta läheb südamesse.” (Postimees Kultuur, 11.IX 1998).
[4] Varem ilmunud noorte kogumikus “Ükskord ka väikesed” (1992), mis on jäänud täiesti teenimatult lugejate tähelepanust ilma. Selles kogumikus leidub mõningaid helgeid hetki.

Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org