Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel (Vikerkaar 2001/5-6)
Märkmeid Tarmo Tederi raamatust
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:47:28

Tarmo Teder ”Jutte kambrist 27-1” Tallinn 2001



* “Tõesti olen proovinud tsivilisatsioonis aktsepteeritud vahendeid, et peletada – mida? Kurat võtaks! Mida ma pidevalt iga nädal paar korda peletada püüan?” (lk 20).

* Paistab, et kultuurileht Sirp on üpris loominguline koht. Lisaks sellele, et seal kultuuri kajastatakse, seal ka luuakse kultuuri. Nii elab ja särab Mihkel Mutt, Eesti luulepõldu künnab Doris Kareva, nii visandavad ka Jan Kaus ja Tarmo Teder mõningaid eesti proosa jõujooni.

* Võib vist julgelt väita, et selle raamatuga on Tarmo Teder jõudnud eesti nüüdiskirjanduse kümne esiprosaisti hulka. Ja seda on temalt juba mitu aastat oodatud (Vaapo Vaher jt). Nagu juba mitmel pool mainitud, on kaasajast raske leida Tederile lähedast kirjutajat. Ei leia seda minagi. (Võibolla Kivastik?)

* Kahjuks paistab Tederi teiseks nimeks kujunevat “Kopli naturalist”.

* Samas – oleks see tekstikogumik ilmunud paar aastat varem, ilma 1998.-1999. aastal kirjutatud nn Kopli juttudeta, oleks tegemist olnud üpris tavalise raamatuga. Või isegi igavana.

* Huvitav, et kirjastus Varrak on välja andnud küllaltki koledalt kujundatud raamatu. Kui tavaliselt ponnistab Varrak teha kõvakaanelisi ja kriitpaberil klantsväljaandeid[1], siis Tederi raamat pärineks nagu 90ndate esimesest poolest. Kõik jutud on üksteise sabasse kokku lükatud ja seda kõike esitatakse mingil kollakal paberil. Kas on see kokkuhoid, tegijate möödapanek või peab see olema millegi märgiks?

* Raamatu esmakordsel lugemisel tekkis mulje, et küllap see Teder on hea kuulaja. Teistkordsel lugemisel tuli juurde mulje, et küllap see Teder on üks kogemuste otsija – selliste, mida võib vahel ka kirjandustekstiks kirjutada.

* Ausalt öeldes on see kogumik mulle samahästi kui esimene kokkupuude Tederi tekstidega. Võibolla on midagi ajakirjadest loetud, aga mälu ei mäleta enam. Nii pole ma lugenud ta esimest jutukogu[2], luulekogu ja romaani. Häbi tunnistada, aga puhtintuitiivselt on mulle kogu aeg tundunud, et Teder on rohkem keskealiste inimeste kirjanik. Ja ega ta kirjutagi hilispuberteedi hingevalust ja maailmaängist. Tema lugejad peavad olema kogenud stagnaaega ja taasvabanemist täiskasvanuna, et siin midagi hingelähedast (?) tabada. Näiteks on Tederist üsna üksmeelselt vaimustunud nii Lembit Kurvits kui Andrus Kivirähk (Looming 2001, nr 4). Kuid samas tuleb öelda, et nii mõnedki tekstid olid ka mulle paeluvad, millegipärast on eriti painama jäänud “Kotka lend” (Kurvits on küll sellele ühe igavesti kõrgelennulise interpretatsiooni loonud).

* Arvatavasti mõjutab kogumiku algusesse paigutatud tekst “Harrastusalkohooliku meelespea” küllaltki tugevalt järgmiste tekstide retseptsiooni. Ehk lugeja isegi arvab, et tegemist on autori mingisuguse ülestunnistusega või hoopis programmilise avaldusega. Niisiis peaks tekkima autorist ettekujutus kui ühest ausast ja otsekohesest inimesest, kes võib ja tahab näidata oma tugevusi ja nõrkusi, midagi häbenemata. Üks sirgjooneline eesti mees. (Tegelikult ongi Teder internetiportaali Delfi üks rahvuslikumaid kolumniste.) Noh, ausalt öelda siinkirjutajale mõjus see avatekst millegipärast segavalt, see nagu õgvendas/???ahendas?/ tõlgendusvõimalusi.

* Tegelikult ongi raamatu esimene tsükkel võtmeline, eks pärine just sellest tsüklist raamatu pealkiri ning sealt leiab ka siinse arvustuse algul tsiteeritu. Hea tahtmise korral võib siin näha niite kõigest sellest, mis järgmisteski tekstides ilmneb/???see lause väheke ikka veel lonkab/. Teatav mäng autobiograafilisusega, mõneti stamplik mehe- ja naisekujutus, alkohol; siin hakkab juba kuju võtma Tederi Kopli, ikka need lootusetult sassis inimsuhted ja paratamatu üksildus. Pahatihti kumavad Tederi tekstides läbi ka taasiseseisvumist käsitlevad teemad. Selles tsüklis on ka raamatu kõige arusaamatum tekst – “Maailmaarmastuses” – justkui pohmellis Berk Vaheri bad trip. Aeg-ajalt esineb sellist literatuuritsemist teisteski tekstides, aga õnneks mitte nii silmakriipivalt. (Kivirähk: “Rohked kujundid ja omadussõnade liaanid mässivad Tederi jutud endasse ning nende lahtipakkimine pole isegi võsanoa abil kerge töö.”)

* Tuleb olla tänulik, et Teder on sisukorda märkinud tekstide kirjutamisaastad. Nii võib öelda, et siinkirjutaja arvates on Tederil mõned perioodid, mil ta kirjutab huvitavamaid tekste. “Kõrgajaks” oleks 1992. ja 1998.-1999. aasta.

* 1992. aasta paiku kirjutatu on üpriski vaimukas ja leidlik ning üldiselt kujutab see kunstnike tegemisi. See ei ole kuigi filigraanne kirjutustöö, aga millegipoolest on just see natuke konarlik ja hüplik kujutamisviis võluv: “Kaheksas”, “Viimane aktsioon”, “Installatiivne kunstietendus”.

* 1998.-1999. aastal kirjutatu on muidugi see “Kopli naturalism” (aga mitte ainult), mis on andnud kiitjatele hea võimaluse Tederi lahterdamiseks-sedeldamiseks. Ja kui kuskil on nii vorm kui sisu ühtviisi paeluvad, siis juhtub seda just nendel aastatel kirjutatu puhul: “Kolja surm”, “Sibi Innu jõululobi”, “Õhkija öö”, “Kureikini revisjon”.

* Mitme teksti puhul tekkis mõte, et siit võinuks ka midagi suurejoonelisemat välja kukkuda: näiteks “Õhkija öö” ja “Häda-abi” – päris korralikud põnevikud, mis Juhan Pajule paneks pika puuga ära. Kui tavaliselt jääb Teder kirjeldama üht suhteliselt kitsast aja- ja tegevuslõiku, siis neis tegutsetakse hoopis avaramalt.

* Vahel lööb Tederil välja ka naljakas pateetika – näiteks seal, kus ta Saaremaast (“Kakskümmend aastat hiljem”) või Koplist (“Õhtul Koplis Tallinna lähedal”) kangesti hingestatult vestma kipub. Mina olen vist liialt kalk ja küüniline inimene.

* Nagu juba mitmel pool mainitud, on Tederi kangelased (eriti aga mehed) üpriski stamplikud – ikka need mehised mehed, kellel on mitmeid purunenud või purunemas olevaid naissuhteid, aeg-ajalt panevad nad korralikult viina või õlut, vahel viskavad mõned sajalised kasiinosse, vahel magavad armukestega või maksavad prostituutidele, muudkui liiguvad selles maailmas üksi ja otsivad oma jumalat. See on muidugi ülepingutatud üldistus.

* Paistab, et enne Tederit polnud uuemasse eesti proosasse millegipärast teed leidnud selline teema nagu kasiinodes mängimine, ka mängusõltuvus.

* Üks õpetlik iva igale lugejale ja mittelugejale – ei tasu plekkpurkidest alkohoolseid jooke manustada, transamehed võivad olla ladudes nende peale kusnud (lk 94).

* Lõpetuseks tunnistan ausalt, et tegelikult ma vist ei oskagi selle raamatu kohta midagi paikapanevat öelda. Näen küll, et on üle keskmise raamatuga tegemist, aga mingit erilist “sähvatust” mul sellega seoses ka ei teki. Loodetavasti Tarmo Teder ei tunne end sellest puudutatuna – sellel poleks küll mõtet.






[1] Mitte ei saa aru, miks peab see Varrak igal juhul raamatu hinda kõrgeks kruvima, kas nad loodavad oma klantslikkusega mingit staatust või prestiizi näidata? Või tahavad seda oma lugejatele pakkuda?

[2] Kirjutamisaastate poolest – enne 1990 – võinuks ligi kuus vastsegi raamatu teksti sinna sobida. Miks siis ei sobinud? Koostajale liiga lahjad? Ega ometi tsensuur, pigem enesetsensuur?


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org