Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel (Vikerkaar 2000/11-12)
Vadi saab vitsa
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 22:49:22

Urmas Vadi ”Suur Sekund” Tartu 1999

Ants Juske ütleb, et “Kirjarahvas elab impressionismis” (Looming 2000, nr 3). Jah, paistab küll sedamoodi. Ja kas mitte kirjandus ei paista üha igavamaks manduvat? Jah, paistab küll. Kirjanduse lugemine paistab üha lähenevat teatavale masohhismile – pead end segi lugema, üha piitsutama end lugemiseks, et siis noppida pärleid (Mari Sobolev: “Kõike, korraga ja kohe!”). Ei ole kerge olla lugeja ja elada aastal 2000 (tõene lause, iroonia, eneseiroonia). See selleks. Vaatame, milliseid realistlikke pärlikesi võib leida sellest raamatukesest.
Urmas Vadi on kahtlemata oodatud kirjanike sekka astuma, ühtviisi kiitvaid ja toetavaid sõnu leiavad kõik jutukogu “Suur sekund” arvustajad – nii Kivisildnik, Berk Vaher, Mati Unt ja teised. Siinkirjutajat jäi painama Undi arvustuse pealkiri – “Üle hulga aja rahvalik kirjanik” (Looming 2000, nr 4). Painavaks osutusid sõnad “rahvalik” ja “kirjanik”. Tekib pildike Albert Uustulndi ja Raimond Kaugveri (nüüdisajal on teda vist moekas esile tõsta) mutandist. Nojah. Paistab, et Vadi on sobitunud voolus sellisele kohale, mida küllaltki lai lugejaskond on võimeline tarbima. Loodetavasti ta selle koha hõivamist õigustab.
Ei salga, et siinkirjutaja on Vadiga tuttav. Loodetavasti see ei sega minu arvustuses antavat hinnangut. Mis ei ole kiitev. Ehkki võibolla toetav. Miks? Olen mõneti pettunud. Arvatavasti on Vadil head eeldused kirjutada huvitavat teksti. Aga pole midagi parata, selles raamatus avalduvad need eeldused kaootiliselt. On mõni helgem hetk, ja siis vajub ära. Muidugi, üheks mõistmatuse põhjuseks on veregrupi erinevus – nähtavasti Vadigi ei taha hästi seedida siinkirjutaja toodetud proosat. Aga ega “pikk kõhn mees” arene, kui ta ei saa mõnelt valesti mõistjalt ebaõiglaselt vitsa. Ükskord purjuspäi sai Vadile peetud jutlus, milliseid tekste ta peaks kirjutama. Kas ülilühikesi või siis pikemaid. Rohkemat sellest jutlusest ei mäleta. Praegugi peaks vist eksisteerima selline žanr nagu jutustus. No keeraks ta siis ühe pikema jutustuse kokku, äärmisel juhul romaani. Niikuinii lühemate tekstidega ennast maksma ei pane. Aga ei, Vadi jätkab 3–8 leheküljeliste novellide kirjutamist. Kahju, et raamatus on ilmunud seni ajakirjanduses avaldatu, jääb kuidagi kulunud mulje. Pole seda värskemat tuulekest. Muidugi, on arusaadav, et ta tahtis vanad tekstid kaelast ära saada, veel viimast neist välja pigistada. “Suur sekund” kokku on 60 lk pikk – paras, et kokku keerata jutustuselaadne tekst (à la Jüri Ehlvesti “Elli lend”). Näiteks, mis mees see Indrek vői Elvis őieti on. Ja Eve kah. Muidugi, vahest see raamat pidigi moodustuma ühtse süsteemi. Ei tea. Vőibolla peaks keegi Vadi tekstidega samamoodi ümber käima, nagu Janek Kraavi reastas Mehis Heinsaare jutte virtuaalseks raamatuks.
Kas Vadi ise tahab saada kirjanikuks? Paistab küll. On meeles ajalehepildike, kus nad koos Contraga őhinal uurivad Kirjanike Liidu pőhikirja. Kindlasti saaks Vadi puhul rääkida “kirjandusloolisusest kui hoiakust” (vt Aare Pilv rmt-s “Traditsioon ja pluralism”, 1998). Kindlasti proovib ta suhestuda kirjanduslooga, panna ennast paika. Põhimõtteliselt võiksid siinset arvustust asendada ka tsitaadid Vadi eneseretseptsioonist (nt Edasi 23.11.1999, Arter 15.01.2000, Tervisetrend 2000, nr 4). Kas Vadi püüab olla üldarusaadav? Jah, muidugi. Jutt peab olema selge ja mingeid tehnilisi vigureid pole mõtet sisse toppida – kõik peab olema reaalselt läbi elatud, kõigel peab olema põhjendus: “Mul on, mille pealt kirjutada.”
Kui Vadi pingutama ei hakka, ootab teda ees reakirjanikuks kujunemine. Berk Vaher: “Noor autor kirjutab, toob toimetusse, tekst lükatakse tagasi, arene veel, noor nõustub, areneb, juba hakkab minema, toob uuesti, juba lähebki, teine veel, nimi meeles, kulkast raha, raamat, nimi gallupis, uued jutud, raamat, preemiad, gallupi võit – ja järjekordne kulka stippi saav reakirjanik on valmis” (Vikerkaar 2000, nr 4). Pool teed juba läbitud.
Igal noorkirjanikul peab vist olema mingi imidziosa, mis leiab kőikjal rőhutamist. Näited – Lauri Sommer on teeninud aega Eesti sőjaväes, Veiko Märka on 20 aastat punkar olnud, Ivar Sild on iluveaga homoseksuaal, Marko Kompus pole eales palgatööd teinud, jne. Vadi on näiteks korra keskkoolist välja heidetud ja aastakese ehitajaks őppinud.
Niisiis, mis on vajalik Vadi järgi hea teksti kirjutamiseks – raamatutarkus on üpriski kasutu, kirjutada tuleks ikka elutarkuse järgi. Kirjutamine on painetest vabanemine, loobumine LSD-st ja baarikaklustest. Lool peab olema vundament, millele toetuda ja sellelt saab asja nii pööraseks keerata, kui vähegi tahad. Söök on laiskus, lodevus – energiale vastanduv jőud. Vadi oleks vőinud olla ka tuupur – őppida selgeks keerulised konstruktsioonid, viidata ja parafraseerida, ning siis midagi mőistusega valmis kirjutada. Aga selliselt kirjutades puudub valgusesähvatus, pole energiat. Vadiga vőib nőustuda, kui ikka tekstis pole energiat, siis on asi mőttetu. Ja seda mőttetust on enam kui palju meie armastatud kaasaegses kirjanduses.
Kuidas Vadi kirjutab? – “Lugu saab looks siis, kui seal sees on mingi nihe. Lükke sissepanemine tegelikkusele mind tegelikult paelubki. (...) Igal lool olgu algus, keskpaik ja lőpp. Mina topin oma painaja ühest otsast sisse ja siis panen teise otsa koodiga kinni ja mina olen painajatest prii. Aga lugeja jaoks peaks asi kummitama jääma” (Arter, 15.01 2000). Pärast selliseid suunavaid mõtteid peaks arvustusekirjutamine üsna mõttetu olema, kirjaniku juhised juhatavad kõigile õige tee.
Arvustajad on märkinud, et kogu esimese tsükli tekstid on varasemad, teise omad hilisemad. Nojah. Tekstid lähevad pikemaks – kas on siis kirjanikunoorhärral nüüd pained suuremad, suurem soov reaalsest maailmast pageda – “omada seitset naist, mängida Elvis Presley’ga kabet või lõunatada kuu peal” (Tervisetrend 2000, nr 4)?
Kui varem olen Vadi paigutanud Andrus Kiviräha kaugeks järglaseks, siis värskema pilguga lugedes kipub ta liikuma Ehlvesti jälgedesse – ehk siis peamiselt meeleolult, mis võiks või Vadi arvates peaks tekstist õhkuma. Võib nõustuda Hennostega, et kirjutamistehnika on neil sootuks erinev – Vadil on tavaline neutraalstiil, lihtne lühike lause ilma eriliste kujunditeta, mis seostub eelkõige neutraalkeelega; Ehlvestil pigem modernistlik klišee – spontaanne fragmentaarne, paljude kiiludega lause (Vikerkaar 2000, nr 7).
Tagasi raamatu juurde. Vadi peab vajalikuks, et kirjutamisel see õige hoog sees oleks. Kui nii võtta, siis tema õnnestunumad tekstid algavad juba esimestest lausetest õige vungiga – “Kalal”, “Muna”, “Elvis”, “Automatism”, “Kiim” ja “Suur sekund”. Aga kui on näha, et avalaused on “kirjanduseks tehtud”, siis ega midagi säravat välja ei kuku. Justkui töötav kirjanik – tõusen, kell üksteist alustan või jätkan kirjutamist, ja kell kaheksa lõpetan. Siis on naine kodus ja söök laual. Muidugi, kui naine reaalselt eksisteerib. Vähemalt pole Vadi langenud kirjanike lemmikteemasse – kirjutada kirjanikuks olemisest ja kirjutamisest endast.
Vahel tekib tunne, et Vadi ei viitsi oma teksti kainelt lugeda – no mis segapudru on “Muna” esimeses lõigus? Algab löövalt, aga lõigu lõpuks ei saa aru, mis või kes on aastakese teist näinud. Avalugu “Leib” – väga metafoorne uste paugutamine loo lõpus, kas see siis annab lõpuks tekstile sügavuse? Kahtlen. “Puuliimija” – pallid kui pingpongipallid. Niisiis alakeha pallid. Põhjaeestlasele meenub Soome TV, kus soome jorsid istuvad saunas ja sügavad palle. Nilbe. Aga võibolla olen ainus, kes seda nilbena tajub. Igatahes on see jutuke suhteliselt mõttetu, vähemalt minu jaoks. “Pesamuna” – Vadi proovib kirjutada tõsimeelselt realistlikku kirjandust, lõpuks on vaja üllatav puänt välja pigistada – et ikka traditsioonilise novell mõõdu annaks. Jah, nüüd sai kõik sopaga üle valatud. Aga tõesti – peaaegu iga lugu on liigselt sõnadega üle kuhjatud, võiks asja ikka külmemalt võtta. Ühe tuttava versiooni kohaselt need tekstid muud ei sisaldagi kui sööki, higi ja spermat.
Vähemalt kordki võtab Vadi asja külmemalt – “Kalal”. Ei oskagi öelda, miks see tekst mind vaimustab. Selle teksti on nagu kirjutanud Vadi, keda võib teistega koos kiita. Asi töötab: “Muudkui kät-kät-kät, tulgu ma kalale, kät-kät-kät, värske õhk ja Vadid ka, kät-kät-kät. Ei saanud ma sõnagi suust, kui juba istusin paadis ja aerutasin, kolm naissoost Vadit kiitlemas, kes neist suurema latika kätte saanud. Mina olin vait ja aerutasin. Aga nemad muudkui kät-kät-kät, latikas ja haug ja ahven” (lk 9). Üldse paistab Vadile meeldivat kasutada onomatopoeetilisi sõnu, ja see on igati tervitatav. Pole selles loos midagi tarbetut, mõned sõnad on rõhutavalt kaldkirjas, aga ega sellest ei pea miskit sügavat otsima. Üheks lugemisvõimaluseks on lihtsalt arvata, et Vadi ajab nende kaldkirjas sõnadega mingit suvalist udu, lõõbib kirjandusega. Jah, hea lugu on.
Veel mõned mõttekesed enne nullhinnangut. Võibolla Vadi pole proosakirjanik, vaid hoopis draamakirjanik. Teatavasti on ta tegev noordramaturgide grupis. On kuidagi tajutav, et ta tegelased tahavad olla lihast ja luust, vaataja hinnata. Üks lastenäidend on tal saanud auhinna, üks näidend peaks sügisel Vanemuises etenduma, mingeid näidendeid peaks veel teatriinimeste hulgas liikuma. Vadi tegelaste “kehalisust” võib näidata seegi, et tantsutrupp SPA on “Suurest sekundist” inspireerituna teinud tantsuetenduse – kahjuks pole näinud, aga tuleks ikka ära vaadata. Sest moderntants on pahatihti väga huvitav. Berk Vaher (Sirp, 17.12 1999) on näidanud, millest selles raamatus teoreetiliselt peaks kirjutatama – inimese loomalikust küljest ja ihadest. Ja on olemas selline tegelane nagu Andro Küün, kes annab loetava kuju vähemalt pooltele nooremate autorite raamatutele ja almanahhidele. Ei taha loobuda kurjustamisest – kõik nooremad autorid on ideoloogiavabad ja kirjandusse kapseldunud.
Sellised mõttekillukesed tekkisid “Suurt sekundit” lugedes. On ikka jube küll, kui noor kriitik lastakse noore autori peale lahti. Ent tõesti – Vadi peaks olema võimeline kirjutama palju paremat kirjandust kui selles raamatus. Ja selles ma ei kahtle.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org