Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Berk Vaher (www.bahamapress.org)
Kiwa ”Lastehaiglast põgenenud mänguasjad”
by khan
Saturday 8 March 2003 - 1:19:24

Tallinn, EKSA 2002
leheküljed nummerdamata

Küll seostab ta end Alice'i, küll Lolitaga. Ohtlikult noored plikad on ka sage teema ta kunstiloomingus; debüütraamatus leiame lausa tsükli pühendustekste päälkirjadega „Dolores lae all”, „Victoria põrandal”, „Virginia rentslis”, „Aurora katusel”, „Dolores lae all II”. Või kas ongi tegu pühendusluulega?
Ons need tirtsud ta ihalusobjektid? Pigem tundub, et plikalikkus on Kiwa jaoks lummav maailmatajumise viis, ühtaegu süütu ja flirtiv ja ekstravagantne ja siiras. Ja mõnetigi demiurgilik – eks ole nukkudega mängimises või salmiku/staarialbumi tegemises mingit maailmaloomislikku ennastunustavust! Ses suhtes sarnaneb Kiwa Pilu-Kellukesega. Mööngem ometi, et viimane on tunduvalt drastilisem „keiss” nii ainese otsimisel kui selle vormistamisel/kehastamisel. Säärases võrdluses ilmneb Kiwa manerism.
Mitte et manerism iseenesest paha oleks. Ürgne jahimees, kes oma kütitava ulukiga samastuda püüab, on samuti omamoodi manerist. Ta säilitab distantsi, ei loomastu täiesti. Säärane võrdlus pole urbanistliku Kiwa puhul sugugi nii kistud, kui algul tundub: „Vahel räägivad loomad ja linnud minuga / Ent üldjuhul pole neil subtiitreid all,” avaldab Kiwa ise oma taotlust tehnoloogia taga elus-ilma näha. Loodust on siin raamatus üllatavalt palju. „Võhumõõk muskus ja aprikoosid / Kivid ja kivid ja kivid / Sind ei puuduta rebase saba / Mina kes muutunud kiiliks.” Timo Maran? Ei, endiselt Kiwa! Või on Kiwa loodussõbraliku ilmumise taga produtsent Hasso Krulli valiv käsi? Küllap siiski ka seda. Aga too õlalepatsutus lähetab Kiwa õigesse suunda, häädele jahimaadele. Roheline sobib talle.
Areeni jõmmkriitik Mart Juur võttis Kiwa raamatu kallal ilkuda – ikka stiilis, et „vaat, kus kirjanikuamet on nii pop, igaüks nüüd ka üllitab” – nagu tal endal oleks vähimatki voli öelda, kes võib kirjanik olla ja kes mitte. Minu jaoks on aasta parimad raamatud tänavu avaldatud just nende poolt, kelles kirjanduslik eliit tõusikuid ja edvistajaid näeb. Heiti Kender, Rüblik Sirts. Kiwa samuti. Ta raamat on oma kohatises biidilikus neurootilisuseski ikka multifilmilikult mänglev. Kui siin ongi irooniat (millest mul on risti ja põiki kõrini), siis ei pääse see kuigivõrd mõjule.
Nagu juba Postimehe-arvustuses ütlesin: see raamat on õigupoolest osa ühest suuremast kunstiteosest – ja samas siiski eneseküllane osa. Kiwa on loonud ühe vaimse ökosüsteemi. Smells like Kütioru spirit!



Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 19 Oct : 5:09
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org