Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Priit Kruus :: Naljad jäägu naljadeks
Aapo Ilves “Ema on kajaka juures” (Vikerkaar 11-12/2001)
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 20:01:29

NAKi pullitegijate seltskond on teada igale Tartu inimesele ja kõikidele teistelegi, kes neid Tallinnas või Lõuna-Eestis näinud purjus peaga laval värsse räuskamas ja kadrillitamas. Jaak Urmet ütleb selle kohta elujõud ja pauer (vt Urmeti arvustust Ruitlase lasteraamatu kohta eelmises Vikerkaares). Selle elujõu ja paueri sisu üle võiks vaielda, väline külge on igal juhul selge – visata kildu, tõmmata Etsil verbaalselt üle kurgi ja panna õltsi.

Mainitu taustal raamatut “Ema on kajaka juures” kätte võttes on märgata, et üksteise vastu mängivad kaks poolt - oma juttudes lahkab Ilves naklaste joomingute ja saunas käimiste kõrval ka seda, kui ilus on õhkav öö kuukiirtes (“Tulemine”) ning näitab romantikust ilu-Eedi palet. NAK-i luuleõhtutel käinul (nagu siinkirjutajal) võib olla raske loobuda eelarvamusest ning paratamatult võib tekkida tahtmine otsida anekdootlikku puänti või sürrealistlik-jaburat point’i ka juttudest, kus neid ei ole ja ei peagi olema. Näiteks - millal teeb kiirgav kuu jutus “Tulemine” (lk 40) ettepaneku võpsikus üks poolik teha? Jutus kirjeldatakse magaja tõusmist kosmiliselt ilusal ööl, mil terve tuba on täis imelist ootusärevust. Kohe-kohe peaks ju naerupahvaku välja meelitama plärtsatus, mille põhjustab ärkaja jalg, mis mütsatab oksekaussi voodi ees. Sellist ootust ei tekita ainult mõned luuleõhtu kogemused – Ilvese jutud on suures osas NAKi pullimentaliteedi peegeldajad, raamatut saab osaliselt võtta NAKi logiraamatuna. Armas portree on loodud kaasnaklasest (vihjed lubavad arvata, et tegemist on Jaan Pehkiga).

Ilves on igal juhul kahel rindel pesitseja. Tema jutud võib jagada kahte lahtrisse – peamiselt on raamatus küll kirjutatud jutud, kuid on ka lood, mille kirjutamisest on kirjutatud (nt “Jaan”, lk 26 ja “Üks vana peer pani kuhugi küüslauku”, lk 76). Kas teatrikriitikutel mitte polnud oma peksupoiste nahutamiseks väljatöötatud sõnavaras sellist väljendit nagu “näitlemise näitlemine”? Raamatus kipub esiplaanile halva n-ö kirjandi sündroom – suurimaks veaks peavad pedagoogid teema käsitlemise asemel jahvatamist sellest, kui põnev on kirjandit kirjutada. Ei, kirjand ei ole sama mis Ilvese hüpersuperpostpostmodernistlik stiil, kuid mõningane printsiibipojuke peaks siingi kehtima. Kirjutamisest on ju võimalik ka hästi kirjutada Samas on nali muidugi maitse asi.

Õnneks ei lase Ilves vähemalt igavusel tekkida, ja seda mitte teksti voolavaks silumisega, vaid pigem hüplikuks hakkimisega. Ilves laseb ennast kiiresti lugeda, eriti seetõttu, et uudishimu piitsutab tagant - justkui kuulaks anekdooti, mille lõppu ei jõua ära oodata. Siiski on hakkimisel “kääre” liiga palju laksutatud – kui raamatu terviklikumad jutud (“Kiri väljast”, “Mõrkjad tolmukad” ja mõni veel) kõrvale jätta, on lugude üheks läbivaks tunnusjooneks teatav pooliklikkus. Autor justkui kehitab tagasihoidlikult õlgu, köhatab, et “heh, mul oli selline mõte nagu…” ja räägib lugu täpselt niikaua, kuni arvab heaks käega rehmata – “noh, oli küll siuke mõte, aga mis ma nüüd ikka…”. Mõni inimene tõesti ei oska lugusid esitada, puudust on aga jutustajal võimalik kompenseerida enda klouniks tegemisega ja lõpptulemusel pole väga vigagi. Seda muidugi juhul, kui eesmärk on pelga muheluse tekitamine. Muheleda ja muhelema panna oskab Ilves väga hästi, lausa hüsteeriliselt muhe on episood jutus “Jaan” leheküljel 32. Tegemist on küll beavis-ja-butthead’liku nõmetsemisega, mis igale maitsele ei pruugi vastata - minategelane katsub bussis enda ees istuva tüdruku kauneid kiharaid – kiharad tundusid sõrmede all siidjad, kuid tugevad – ja imiteerib seejärel tüdruku juustesse ejakuleerimist. Kõrval istuv sõber muheleb ka.

Ülalmainitud idee ja teostuse kahevahel olekut (teostada või mitte) iseloomustab hästi raamatu avajutt “Mailekese saaga”. Lugu on vormilt kondikava tasemel. Nii hea süzheega lugu sellise piinliku täpsusega piki kontuurjooni edasi anda - pea sama halvasti on see välja tulnud ainult Kaur Kenderil raamatus “Yuppiejumal”, kus tal on analoogne kõikide maailma inimeste tegude ja saatuste omavahelise seotuse idee – ‘a la Jüri aevastab, Juhan saab temalt nakkuse, annab selle edasi oma pojale Jaanile ja Eesti presidendil (poeg Jaan) aastal 2040 on tuberkuloosist räsitud tervis. Jah, muidugi on võimalik kolme lausega kõik ära öelda. Punktualism võib lööv olla, kuid kahjuks mitte alati.

“Ema on kajaka juures” on küll lõbus ja kiire lugemine, Aapo Ilvese kummardus iseendale ja oma jutupliiatsile, kuid ma ei tahaks kuulda mitte mingisuguseid hõiskeid, et tegemist on “löövalt pohhuistliku ja pauerit sisaldava teosega”. Naljad jäägu naljadeks.





Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org