Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus (Sirp 10.07.1998)
VIIDING, “V” – Võitlus vastu vaikust
by khan
Tuesday 11 March 2003 - 23:50:43




Kui avada Elo Viidingu luulekogum nimega "V" juhuslikult või trotslikult tagantpoolt, leitakse järgmised lõpuread: "Mitte midagi ei saa enam kirjutada/ OMA EMOTSIOONID TRÜGIVAD VAHELE/ ma ei kirjuta enam kunagi midagi/ ma ei avalda enam kunagi ridagi."
Luuletus avab - ja suleb. Luuletaja haarab sellegipoolest - või just tänu sellele - sule. Elo Viidingu sule järele haaramine on avanud laviini. Laviin avaneb läbi sõnade ja valge paberi - valget paberit kattapüüdvates sõnades sulgub laviin - võitluseks.
Võitlus nr. 1 - kuulakem kolisemas poetessi sõnade kivisel graatsial - "Intervjuu" (lk. -17) lõpuread kõlavad: "Hiljem selgus et ei räägitudki minuga." Ja edasi: "Kogukond tahab märtreid/ aga tema ei anna enam neid." (lk. -32) Elo Viidingut seotakse tahtmatult mitmesse kimpu. Ühes, kõige levinumas kimbus muutub ta tütreks ja seega varjuks. Siiski võib olla, et Viiding - tema "V" - ei ole vari - vari on ainult üks Elo Viiding - ning tahtmatu varjuna saadabki poetess kogukonna riiulitele kive ja klibu. Teises kimbus saab "V"iidingust Võõras (naine, keha, inimene, tema ise), millele on pühendatud ka osa nr. 8 pealkirjaga "Meteoroloog". Meteoroloog tundub olevat midagi saavutamatut ja ihaldatavat, supermehine ideaal. "Kui ma ei saa olla Meteoroloog, riskin./ Kaeblen, võitlen. Ma ei julge olla, ei/ julge olla Võõras..." Ning: "Köhida enesest välja Võõras, kes tahtis teha/ Meteoroloogist koopiad, on võimatu." Võitlus Meteoroloogiga, Meteoroloogini - kus, kas ja kes iganes Too ka ei oleks - haarab lausa müstilisi püüdlusi poetessi "mina" suunas. "Ma ei tea, mida ma pean tegema./ Meteoroloog on kohal." Veel: "Kui ma oleksin naine, armuksin Meteoroloogi/ aga ma ei ole." Mitmeid (tuntavalt võõraid) Elo Viidinguid tahaks (tundmatult võõras) Elo Viiding olematuks võidelda. Võitluse mürinat kostub lugejani ka loetelus nimega "Nõueldes/Sund" (lk. +38), kus on kirjas: "tunda end teisena, /.../ alanduda tervikuks, /.../ õppida oksendama /.../ TEISI tunnistamata." Viiding kui teiste-tervik ihaldamas enda-ühesust.
Võitlus nr. 2 kandub aga puhtalt välisilma räästa alla - poetessi ja kogukonna vahele. Üks ilmekamaid näiteid leheküljel -7 on "Minister", millel allkirjaks: "Sekretär (Minia)". Viidingu kanonaad on ainult pisut pateetiline, üsna väheke müristav (ja mitmeid kórvu nüristav), tema keelevigurid vóivad olla kavalad ja kaetud, naasklitena tungivad nad koos-olemise inertsesse kehasse - selle kinnituseks on "V" peatükk nr.7, nimeks "Dissident". Poetess joob ja sunnib ka lugejat jooma irooniamahla ("parem asendame sóna "dissident" sónaga "wonderbra" (lk. +20)), mille kibedust on siiski verbaalsete maitseainete abil kohati ähmastatud. Koos-olemise nahk aga on parkunud, vóib arvata, et poetessi lahing on ette kaotataud. Ehk on need sónad (lk. -43) móeldud Viidingule endale: "Kóigepealt - alandu. Seejärel - märka. Uuesti - tóuse."?
Vóitlus nr. 3 toimub aga poetessi keelel - ning kuna poetess meile oma keelt näitab, saame me tema vóitlust jälgida. Sest jälgida saab ainult siis, kui jätab jälgi ta. Jälgedeks on vóitluse osapooled - keel ja hääl. Keel kui instrument annab inimesele vóimaluse ütelda, kuid üteldava sisu tuleb häälelt. Inimene vóib poeediks muunduda hetkel, mil hakatakse oma häält jälgima. Keel ei jóua iial nii suureks paisuda kui hääl - inimaju ei kannataks kóiki vajaminevaid sónu välja. Keel on üldsusele ühine - "meie", mis vormib tahtmatultki ümber hääle isiklikku "mina" (vói "mitte-mina"). Ning eks ole keel juba praegu vaevatud sónadest, mis ei oma objekti vói mille objekt on päästmatult liikuv ja mis jäävad sel moel hüüdjaiks häälteks nii kórbes kui oaasis. Mótelgem kasvói sónale "hea". Kas luulekogu "V" on hea?
"V" kolm esimest osa on pealkirjastatud järgmiselt: 1. "Halvad luuletused" 2. "Keskpärased luuletused". 3. "Head luuletused." Viimane peatükk haldab endasse tühje valgeid lehti. Seega vóib heades luuletustes näha (mitte-)teoseid, kus hääl on saavutanud vóidu keele üle. Halvad ja keskpärased luuletused - olgu nad kuitahes head - on halvad ja keskpärased just seetóttu, et keel, kuulates häält, asub tungivasse tegevusse, piirates hääle sónadesse, mis üritavad peegeldada tegelikkust. Peeglis paistab vasak pool (palju) paremana.
Veel: "V" keskkohas asuvad kaks musta lehte, mis kirjeldavad Tsentraalsóna. Näiteks: "Tsentraalsóna on pidevas muutumises" vói "Tsentraalsóna "allub" vaid oma rütmile, tema lakkamatu sónalemine on tumm, hääletu (?)" vói "Tsentraalsóna andestab tabamis- ja kirjeldamispüüu." Seega vóib tunduda, et Tsentraalsóna pole keeles väljenduv (Tema tutvustus asub lehekülgedel -0 ja +0). Tsentraalsóna on tsentraalhääl - paljalt heliline tähendus, mis paneb inimese väljapääsmatusse olukorda - keel hakkab taga ajama häält, mis saab olla ainult tsentraalhääl - vabandagem keelt, mis näitas jälle keelt. Tsentraalsóna hääletus ei tähenda vaikimist.
Keele ja hääle vóitlus leevendabki poetessi kantavat emase-, tütre- ja koos-oleva rakukese vaeva, pea kohal rippuvat móóka, noolest puretud kanda. Peatüki "Meie kool" ainukese "luuletuse" (lk. -21 - -20), pealkirjaga "1977", lóviosa moodustub 45-st nimest. Näide: "Sinimägi, Karl-Marx". Siinkohal ühineb vóitlus mänguga ja muutub nii (ehk ainult pelgaks) mänguks. Ülaltoodud nimi viitab kóigepealt ühe tuntud koka suunas, teisalt aga omab nimi tugevalt vasakpoolset tómmet - toimus Sinimägedes ju lahing, mille kuma Karl Marxi algatatud suuna "järgijad" kaua aega aupaistes loita lasksid. Niisiis tekib küsimus - kumba väravasse poetess mängib? On's mängus ülepea väravaid?
Mängus ei lööda ehk väravaid, kuid mängus on julgust. Poetessil on vóidelda ehk üleliia, ehk laviin jätab liig' ohtralt jälgi vói varje jälgedest, et jälgimisel araks lüüa. Aga on teada, et julgusest vóib saada hulljulgus. Aristotelese meelest on julgus kiiduväärt vahepealsus, millele oponeerivad vähem kiiduväärsetena hulljulgus ja argus - siiski omab hulljulge eelist ara ees. Poetessi keele ja koos-olemisega mängiv hulljulgus vóib küll olla móttetu, küündimatu - kuid vaevalt, et ta huvitatu jaoks ebahuvitavaks muutub. "V" pole mitte niivórd luulekogu, kui inimmótte labor. Igas korralikus laboris (raamatus) lesib katseklaasides (lehekülgedel) huvitavaid ühendeid. Ning igas laboris vóib joosta mitte ainult üks hiir (Vóóras). Ning hiirelóks (móte Vóóra suunas).
Viiding parafraseerib Wittgensteini: "Millest ei saa rääkida, sellest tuleb kirjutada." Ehk siin tajubki Viiding endas toda Vóórast - toda, kes ei lase vaikida, kes tahab hääle vaikust keele väravasse suruda? Ilmast kóneleb meteoroloog, igavikust vaikib Meteoroloog. Igavikust ei saa kóneleda - saab vótta aga kanda vóóraksolemise koormat ja hakata kirjutama ühest ilmast, mis igatseb igaviku ilmumist. Seega saab Viidingu irooniat näha tragikoomilise jóuetusena. Viiding püüab püüdmatut - kirjutamist, millest vórsuks vaikimine. Avaldades palju ridu ja pisut tühjust, püüab poetess vaikimise jätkuva eemaloleva olemasolemise eest pógeneda - vallandades verbaalse laviini.
P.S. Just äsja jooksis televisioonist kultussari, kus Vóórastega vóitlevad vaprad inimesed joonistasid pihustitega majaseintele tähe "V", mis polnud ei kole, ei keskpärane ega ilus. Ei tähendanud "V" vóitlust, vólga, vóimu, vabadust ega vabandust. "V" tähendas vóitu. Ning "V" andis lootust, et pärast vóitu vaikib vóitlus.
Ehk ei kirjuta móni (vale-Vóóras) Elo Viiding enam ridagi.


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:00
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 18 Aug : 22:36
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org