Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Sirp 24.01.2003
Oo, romaan, kuhu lähed?
by khan
Wednesday 12 March 2003 - 0:07:18

2002. a.
ROMAANIVÕISTLUSE
TULEMUSED

1. Nikolai Baturin, “Kentaur”.
2. Indrek Hargla,
“Vabaduse kõrgeim määr”.
3. Enn Põldroos, “Joonik kivi”.

Äramärgitud tööd:
Sass Henno, “Elu algab täna”;
Agu Tammeveski, “Kas teie olite siis teistsugune?”;
Marje Ernits, “Õpetaja, õpetaja!”;
Jaan Tangsoo, “Marukoer”;
Erik Tohvri, “Tants läbi rukki”;
Mare Raidma, “Viola”;
Leida Rebane, “Üle väljamäe”.




Romaanivõistlus 2002 on valmis ja zürii (Kärt Hellerma, Teet Kallas, Eeva Park (esinaine), Rein Põder, Ott Raun, Linda Uustalu ja allakirjutanu) on oma parima äranägemise järgi talitanud.
Kas saab teha mingeid üldistusi 39 laekunud käsikirja põhjal? Nagu Eeva Park täpselt märkis, ei pruugi romaanivõistlus kajastada eesti kaasaegse romaani tegelikku olukorda. Kuid kuna allakirjutanul juhtub olema läinudaastase proosaülevaate kirjutamise raske ülesanne, siis mõningaid tendentse ja küsimusi julgeksin esile tuua küll. Seda enam, et need küsimused justkui iseenesest ˛ürii koosolekute käigus arutlusele tulid. Keskenduksin siin peamisele tulipunktile.

Romaanivormi küsimus
Erkki Luuk kuulutab oma “Ornitoloogi pealehakkamises”, et “see romaan, nii nagu iga teinegi, on kirjutatud valesti”. Muidugimõista pole Luugi teose puhul tegemist romaaniga. “Ornitoloogi pealehakkamise” vorm kajastab tegelikult olukorda, kus zanripiiritlused hägustuvad ja laiali valguvad. Zanrimääratlused võivad üha tihedamini lugejat eksitada. Näiteks romaanivõistluse 2000 üks äramärgituid, Wimbergi “Lipamäe” pole minu arvates romaan, vaid pigem jutukogu. Teise sama aasta võistlusel osalenu, Reet Kudu “Täiskuu ja tänavalaterna” määratleksin samuti pigem jutustusena. Kaasaegne kirjanik võib ka ise määratlusi välja mõelda: Toomas Raudami eelmisel aastal ilmunud “Saint-Prousti vastu” sisaldab autori sõnutsi “kolme kõnelust ja üheksat silma”. Kõnealuse romaanivõistluse teise koha laureaat Indrek Hargla nimetab oma “vabaduse kõrgeimat määra” minu jaoks uudselt kõlavaks “feodaalpõnevikuks”.
Nii võib ka öelda, et sõna “romaanivõistlus” pole antud juhul piisav. Kui heita pilk kolmele auhinnalisele tekstile ja seitsmele esiletõstetule, siis juba kolmanda koha, Enn Põldroosi teose “Joonik kivi” ˛anrimääratlus oleks pigem jutustus, lühiromaan kui romaan. Ma ei pea siin silmas ainult või eelkõige teksti kvantiteeti, mahtu. (Kuigi enamik käsikirju kõikus 100 – 120 lehekülje piirimail). Esiletõstetud tekstidest on minu meelest jutustused tervelt kolm: Agu Tammeveski “Kas teie olite siis teistsugune?” (millel iseenesest on väga leidlik kompositsioon ja põnevad karakterid), Jaan Tangsoo “Marukoer” ja Erik Tohvri “Tants läbi rukki”. Muuseas, Tohvri osales üsna edukalt ka sajandivahetuse romaanivõistlusel teosega “Kollaste lehtede aegu”, mis minu meelest evib mõnevõrra rohkem romaani jooni.
Romaani – mastaapse, monumentaalse, eepilise, mahuka kirjutuse tähtsuse vähenemine paistab silma ka läinud aasta eesti proosas. Domineerib (lühi)novell, jutustus ja muu lühivorm: Toomas Vint, “Himm”; Tarmo Teder, “Pööningujutud”; Agu Sisask, “Yumiko”; Urmas Vadi, “Unetute ralli”; Agu Tammeveski “Pikk hoojooks”; Jüri Tuulik, “Üksik lind mere kohal”; Heiti Kender, “Lend”; Matt Barker, “Waanenburgi tapatalgud”; Vahur Afanasjev, “Kanepi kirik”; Indrek Hargla, “Hathawareti teener”; Priit Kruus, “Ring ümber teiste”; Andres Vanapa, “Vanapagana teine tosin” jne. Päris hästi tõusevad esile vahevormid, juba mainitud Raudamist ehk prominentsem näide on Anton Nigovi “Harjutused”, mis üsna ehmatavalt kasutab päeviku¯anri võimalusi. Peeter Sauteri “Pori” ja Jüri Ehlvesti “Hobune eikusagilt” on samuti tekstid, mille ¯anriline määratlus võib tõusta omaette küsimuseks. Kolmanda rühmana paistavad silma teosed, mida justkui mahu ja stiilipüüdluste poolest võiks nimetada romaanideks, kuid kus puudub isiklikult minule kaks olulisimat romaani tundemärki: ajalis-ruumiline mastaapsus ja arenevate, ambivalentsete karakterite olemasolu/rohkus. Kati Murutari raamatut “Ettevaatust, Emma!”, Kaur Kenderi “Pangapettust” ja Piret Bristoli “Sajandi öömaju” ei taju mina seetõttu romaanidena. Klassikalise romaani mõõdu annab seni loetud eelmise aasta kodumaistest proosateostest üksüheselt välja ainult Kalle Käsperi “Vennad Luiged”. Rein Põdra “Hiliskevad” ja Ervin Õunapuu “Mõõk” liiguvad ka üsna lähedal.
Mitmete romaanivõistlustel osalenud tekstide “romaanina” tajumise rikkuski ühelt poolt mastaapse aegruumi ja teisalt arenevate, mitmeplaaniliste karakterite puudumine. Minu meelest on vaja eesti proosakirjandusse juurde selliseid karaktereid nagu Enn Vetemaa martsipanimeister Ernst või Nikolai Baturini Nikyas Bigart.
Kuigi näiteks Erik Tohvri “Tants läbi rukki” tõusis esile tänu omanäolisele kompositsioonile, poeetilisele lõpetamatusele, tumestas üldmuljet teose ühe peategelase, Maige-nimelise kapitalistidaami üheplaanilisus, tema lihtne asetumine skaalal “must-valge”. Maige ei olnud karakter, vaid tüüp. Selles osas jäi meelde Jaan Tangsoo elueitav ja misantroopne “Marukoer”, mis oli küll kohati üsna meisterlikult kirja pandud, kuid mille maailmavaade oli jäik ja halastamatu, ja sellele ei pakutud mingisugust alternatiivi. Ei häirinud mitte “Marukoera” misantroopsus, vaid selle misantroopsuse ühekülgne, lõpliku sõnana mõjuv esitus. Kas eepilise kirjanduse ülesanne pole mitte püüda lisada maailma värve, jutustada vastuolulisigi lugusid, mis avardaksid lugeja maailmataju, mis vabastaksid ta enesestmõistetavuse kammitsaist?

Vahemärkus: “Marukoera” juures tuli ka ehk selgeimalt ilmsiks kaasaegse eesti proosakirjanduse üks küsitavusi: kaldumine avalikku moraliseerimisse, ilukirjanduse muutumine artikliks, följetoniks, esseeks. Näiteks “Marukoer” kubises lõikudest, mis sobiksid Postimehe lugejaveergudele. Fantaseerin üldmulje põhjal ühe näite: selle asemel, et kirjutada: “Jaan astus tänavale ja libises”, hakatakse pahatihti kirjutama: “Jaan astus tänavale ja libises jääl, mida linnavalitsus polnud millegipärast juba mitu kuud koristanud. Ajalehtedes ilmusid lood kümnetest luumurdudest, kuid linnaisadel, kes mugavate, maksumaksja raha eest ostetud limusiinidega ringi kärutasid, ei liikunud seda uudist kuuldes ükski kulmukarv. Sellised inimesed valitsesid vaba Eesti pealinna.” Liigne autoripoolne lahtiseletamine, tegelaste motiivide esseeks kirjutamine röövib tekstilt vihjelisuse, mitmetimõistetavuse võimaluse, jätab lugejale vähem võimalusi tekstiga aktiivselt suhestuda, huumorit või traagikat ise leida. Moraliseerimine oleks isegi mõistetav, kui seda saadaks kirju(de) tegelaste galerii. Sageli aga leiab kaasaegsest kodumaisest proosateosest üsna staatilisi, pahatihti kahte tüüpi tegelasi: tundlikke kannatajaid, sügavaid melanhoolikuid ühelt poolt ja tundetuid ahistajaid, kapitalistlikke nugilisi teiselt poolt – seda juhul kui kirjandusteos ülepea tahab keskenduda kirjandusvälise maailma peegeldamisele. Rääkides ilukirjanduslikest kapitalistidest 2002: olin tõesti õnnelik, kui leidsin Pärtel Ekmani tasemel jutukast “Unikiri” rikkuri, kellel oli inimlikkuse aroom küljes.

Mis puudutab romaanivõistluse tööde aega ja ruumi, siis suurel osal tekstidest puudus vastav haare: tegevusse oli haaratud üsna vähe tegelasi, sündmused toimusid lühikese aja jooksul, üsna kitsal territooriumil. Lisaks Baturinile ja Harglale eiras sellist ahtust näiteks Mare Raidma “Viola”, millest võis leida ajalugu, perekondlikke suhteid, mitmeplaanilise ruumi (näiteks teater kogu oma keeruka organismiga). Leidus huvitavaid tüüpe, keda muutsid värvikaks huvitavad suhted, seosed ja tunded. Viola karakter polnud paigal, tema muutumine esitati pingeliselt ja rahutuks tegevate nüanssidega (Viola tundlemised vanade riiete vahel jne.). Ruumilise haarde ja protagonisti (?) kannapööretega rõõmustas ka Marje Ernitsa “Õpetaja, õpetaja!”.

Rattast välja?
Kui otsida romaani¯anri kahvatumisele põhjuseid, siis ehk on üheks määravaks faktoriks tänapäevalise aja iseloom. Täpsemalt: aja puudumine. Karl Jaspers on öelnud: “Liikumiste tempo on sajandist sajandisse üha kasvanud”. Ja kasvab edasi. Kaasaja kiirekoelisus jätab ka kirjandusele oma jälje. Kerttu Rakke “Susanna ja mina” on ere näide teosest, milles peitub eepilise kirjutuse laeng, kuid see laeng jääb kas tahtlikult või tahtmatult esile vormimata. Kerttu Rakke stiil on ajastutruu: napp, ökonoomne, terav, aega mitte raiskav.
Berk Vaher, rääkides peaaegu aasta aega tagasi romaanivõistluse teemal, leidis, et romaani mitte ainult kirjutatakse, vaid ka loetakse aastaid. Oma “Lugulaulu” kirjutanud ta seitse aastat. Tõesti, romaan peaks juba oma mahukuse tõttu suunama kui mitte ajale vastuvoolu, siis ajast kõrvale, argisest ajast – kasvõi silmapilgukski – välja. Isegi kirjutasin paari aasta eest romaaniks nimetatud teose, mille valmimise sisemine loogika pigem järgis aega, mitte ei töötanud sellele vastu. Romaani pikkus jäi 143 lehekülje juurde.
Mis oleks olnud ka romaanivõistluse 2002 tavapikkus. Seda südantsoendavam oli näha, et romaanivõistlus andis mitu teksti, mida iseloomustab mitte ainult lugejalt teist laadi ajataju nõudev maht, vaid eelkõige monumentaalsem ruumi- ja ajataju. Need tekstid toodavad ¯anrile kui mitte au, siis vähemalt rahulolu ja kustutavad küsimused romaani elujõulisusest. Romaanivõistluse võitja Nikolai Baturin ja teise koha pälvinu Indrek Hargla kuuluvad kahtlemata kodumaise eepilise proosa tähtede hulka ning need, kes Erkki Luugi kombel ei tunne romaani suhtes halvasti varjatud halvakspanu, võivad ülalmainitud autorite võidutöid innustuse ja eeskujuna tajuda.
Toon ära esimese kolme teose lühiretsensiooni, seda enam, et ka minu isiklik TOP 3 nägi välja samasugune:

1. Nikolai Baturin, “Kentaur”.
Massiivne teos, romaan kui selline, romaan par excellence. Kuid tegu pole lihtsalt massiivse, haaret omava tekstiga, eepilise looga, vaid nii vormiliselt kui ka sisuliselt pingelise kogemusega ja tundub, et isegi värske, eesti kirjanduse kontekstis uudse teosega.
Kogu oma pompöössuses tundub “Kentaur” järgivat teatud jutustamisstiili, millele kergekäelisemad võivad anda nimetuse “maagiline realism”. Ise nimetaksin seda pigem “vallatuks pompöössuseks”. Väheke on tunda Bulgakovi, Mįrqueze ja üsna tugevalt Rushdie’ laadi. Kuid ometi toimib tekst täiesti omanäolisena.
Meeldib, et mitmete inimeste kõrval on “Kentauri” üheks peategelaseks kõrb. Teiseks peategelaseks aga õli. Autor on pannud kõrbe ja õli oma elu elama, oma loogikat järgima. See elu ja loogika suunavad ka kõiki inimtegelasi.
“Kentaur” on üle ühest eesti kirjandust kummitavast tondist: pea/minategelase ajavälise mõttevoolu eelistamisest konkreetsele tegevusele, loo jutustamisele. “Kentaur” on täis sündmusi, üks põnevam kui teine, osa koomilised, osa traagilised, osa mõlemat.
Meeldivad korduvkujundid, millega erinevate tegelaste iseloomu ja positsiooni illustreeritakse: Sarah’ löntis ja halli värvi põlvsukad, Kiryl Bigarti puuduvad käed, Nikyas Bigarti kentaurilik elujõud, Emerson seenior kui “tavaline jumal”, Emerson juuniori tants.
Teksti võib lugeda tugevalt eetilises võtmes, apokalüptilise, ähvardava tulevikuvisioonina, teisalt võib teda lugeda postmodernistliku vormimängu võtmes (umbes nagu Matt Barkeri “Waanenburgi tapatalguid”). Üks ei välista teist. Nauditav on autori keelekasutus, mahlakas, aga mitte ülekeev. Tundub, et kui Berk Vaher õpiks kirjutamisega mitte manifesteerima, mitte kirjanduspoliitikat ajama, kirjutaks ta just sedasi.
Mulle tundub, et selle raamatu ilmumises peitub sündmuse võimalus.

2. Indrek Hargla, “Vabaduse kõrgeim määr”
Suurepärane tekst. Ületab kitsendavad ¯anripiirid. Pseudoajaloolisus ei tungi esile, ei lämmata tegevust, ei tiri sündmustest ära sügavust ja traagikat.
Võimas inimese taandarengu lugu. Lugu võimust, mälust, aususest, ustavusest, vastutusest. Tundub, et võimu probleemi käsitlus on esitatud eriti peenelt, tuletades nii meelde Elia Kazani võimast filmi “Viva Zapata!”. Ebaõigluse võimuteostuse vastu võitlejast saab võimul olles ebaõiglase võimu teostaja. Võimu loomus neelab ka ausaima inimese. Seda ideed kannab tugev tegelaste galerii: Dvaion, kes teose alguses on õilsameelne külavanem ja lõpus võimuihar ja julm ätt, müstilise rüütli Blagomiri poeg Zmaiko, kelle kättemaksuiha muutub aja jooksul üha arutumaks.
Autor suudab visandada mõjuvõimsaid olukordi, mis mõjuvad justkui mõne eepilise filmi kaadrid. Hea näide on esimese osa lõpp, kus vapper Blagomir surma saab ja Dvaion väikse Zmaiko näo verega kokku määrib. Põnev ja mõtlemapanev.

3. Enn Põldroos, “Joonik kivi”.
Kummalise meeleoluga raamat. Eemalt vaatav. Filosoofiline ja kujundlik. Üsna meisterlik mälu käsitlus. Mälu kui unustamise atribuut. Üksildase mehe mõtted on fragmentaarsed, tegelased tema minevikust jäävad tihtipeale kuidagi poolikuks, kuid see tundubki olevat autori eesmärk. Mälu kõrval kerkivad esile ka eksistentsialistlikud teemad: üksindus ja surm, kuid mitte sugugi eksistentsialistlikus võtmes. “Joonik kivi” on pigem elu jaatav, mitte eitav.
Meeldib mõtlikkus, filosoofilisus, mis pahatihti tihendab mõnegi ilukirjandusliku teksti (just ilukirjanduslikus võtmes) raskesti loetavaks. “Joonik kivis” säilib – hoolimata filosoofilisusest – õhulisus. On vanadus, on eemalseismine, kuid õnneks puudub resignatsioon, kibestumus.
Eraldi naudinguks osutus autori võime elutu asi teksti tegelaseks muuta. Maja, milles minategelane elab, teeb hääli, majal on kindel iseloom ja põhjus. Maja elab oma elu. Olles pigem “tema” kui “see”, kanna(ta)b ta oma mälu.


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 06 Nov : 10:40
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 06 Nov : 10:40
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 06 Nov : 10:40
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 06 Nov : 10:40
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 28 Nov : 21:18
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 22 Jan : 17:27
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org