Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Sirp 07.02.2003
Kas ja kuidas portreteerida don Quiotet?
by khan
Wednesday 12 March 2003 - 0:08:19

Enn Vetemaa, Minu väga magus elu ehk
Martsipanimeister. Tänapäev, 2002. 206 lk.

1.
Põhjapanevad väited kõlavad hästi (teine asi on nende loogikaga). Näiteks võib väita, et igasuguse loomingu aluseks on individuaalse teadvuse reageerimine välisele ümbrusele, olgu selleks siis cultura, natura või mõlemad üheaegselt. Looming (nagu looja teadvus isegi) on seega reaktsioon: olgu siis vastukaja või vastuhakk. Loomingu looja ja kandja, looja teadvus püüab ümbritsevat. Kas ta püüab ümbritsevasse sulada või sellega võidelda; kas ta on sellega nõus või mitte, sõltub paljudest asjaoludest. Üks on aga kindel: kuigi enesekeskne looming (teisisõnu: ainult loomingut ennast kujutav looming) on võimalik, on ta harva pikema, laiema mõjuga või efektiivne.
2.
Järgmine põhjapanev väide: igasugune looming on oma olemuselt lihtsustav; reaalsuse silmapiiri taha ulatuv mõtteline kaart ei mahu terviklikult ühelegi lõuendile ega filmilindile, ühegi raamatu kaante vahele. Põhjapanevalt: loojal on kaks võimalust – seda aspekti arvestada või mitte.
Siinkohal hakkan jõudma kaasaegse eesti kirjanduse, täpsemalt: kaasaegse eesti proosa juurde. Tundub, et eesti proosakirjanik ei arvesta kirjeldatava paratamatut mitmekesisust; mitmekesisust, mida pole võimalik haarata ei individuaalselt ega kollektiivselt – kuid mida sellest hoolimata on võimalik ja vajalik püüda teha. Maailma mitmekesisust teadvustaval loomingul on üks pluss: tal on võime kirjutada maailm lahti. Samas kui seda mitmekesisust eirav looming võib kirjutada maailma kinni. Kirjeldatavat maailma üsna ühemõtteliselt lihtsustada, sellele ühemõttelisust peale suruda, akromaatiliseks muuta. Kõnekeelselt: paika panna.
3.
Kahtlemata kirjutab Vetemaa maailma lahti, kuigi ega temagi – nagu iga teinegi looja – ei suuda korda saata paljut.
Peamiseks Vetemaa vahendiks on iroonia. Tema iroonia vahendiks on tema romaani “Martsipanimeister” minategelane, Ernsti-nimeline martsipanimeister. Tähelepanuväärne on, et Vetemaa irooniat võiks nimetada lausa arhetüüpseks. Samas: selle arhetüüpsuse ilmudes ilmneb, et eesti kaasaegses proosas on see arhetüüp kadumas.
4.
Eesti proosa kangelasi iseloomustab pahatihti staatilisus, ühetoonilisus. Enamasti on kirjandusliku kangelase ja teda ümbritseva tegelikkuse suhet kujutatud üsna üheselt. Minategelane on plussmärgiline, tema teadvusest väljapoole jääv aga miinusmärgiline. Kangelane kannatab ja maailm paneb teda kannatama. Kangelane kannatab, sest ta on tundlik; maailm paneb kannatama, sest ta on tundetu. Imelik, isegi Kerttu Rakke ja Lii Tanneri bitch’idel on soe süda. See tuleb ülalmainitud tegelastele aina kasuks, sest lisab neile mitmeplaanilisust, mida sageli leidub üsna vähe. Tegelasi, kes tundusid tüübi asemel karakterina ja sealjuures mitmeplaanilise, areneva karakterina, võiks kaasaegses eesti proosas rohkem leiduda. Otsida tasub Kalle Käsperilt, Olev Remsult, Emil Todelt, Pärtel Ekmanilt, Tarmo Tedrelt. Kuid Vetemaa martsipanimeister paistab nende seas eriliselt silma, kui mitte arvestada Priit Kruusi leiutaja Juhanit.
5.
Selgitan. Miguel de Cervantes Saavedra romaanis “Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast” leidub üks koht, mis mulle kuidagi eriliselt mällu on sööbinud. Don Quijote küsib Sancho Panzalt: “Kas sa ei kuule hobuste hirnumist, pasunate puhumist, trummide põrinat?” Panza vastab, et “mina ei kuule muud kui lammaste ja oinaste määgimist.” Don Quijote arvab, et Sancho Panzal on hirm, ta annab Rocinantele kannuseid ja ründab lambakarja. Kallaletung lõpeb nirusti ja don Quijote peab moonutust oma vaenlaste näputööks.
Cervantese skeem on geniaalselt lihtne: ta on loonud kuju, kes on ühtlasi koomiline ja traagiline. Koomilisus seisneb selles, et lugeja mõistab: don Quijote on ohtrate rüütliromaanide lugemisest pisut nupust nikastanud. Traagika seisneb selles: don Quijote pole ebameeldiv kuju, ta pole kuri, õel ega salakaval; ta on lihtsameelne ja omal kombel õilis. Kokkuvõtvalt: don Quijote pole lihtne.
6.
Vetemaa martsipanimeistri arhetüüp tundubki olevat don Quijote. Sest Ernst on mitmeti mõistetav. Lugejale antakse mõista, et minategelane on omamoodi hulluke, pisut autistlik mehike, marginaal, kes pole aga ei igav ega kuri. Samas on temaga raske samastuda, teda mõista. Näiteks kas või sellepärast, et Ernst kuulutab enda sõltumatust “ühekordse kiindumuse sündroomist” (lk. 188) ja seda korduvalt: “Ma austan riiki ja selle valitsejaid. Kogu hingest. Olgu valitsejad ja riik ning riigikord parajasti millised tahes!” (lk. 20). Ühesõnaga: Ernst saab hakkama iga riigikorra ajal ning see on eestlastele hell teema. “Küll mina juba oskan riigitruu olla” (lk. 203).
Kuid Ernsti donquijotelikkus muudab ta ka kaitsetuks. Ning teisalt koomiliseks. Siin võib silmas pidada kahte aspekti. Esiteks martsipanimeistri üldist väljenduslaadi. Seda annab edasi Vetemaa ilutsev stiil, mis võib paljudele vastumeelne olla, kuid võib ka muigama panna. Ernst seletab: “Minu asjalikkus ja varane täiskasvanulikkus, samuti võime oma vigu tunnistada, mõjusid minu kaaslastele, arvan, et õpetajatelegi, nõutuks tegevalt.” Nimelt pöördub Ernst oma õpetaja poole alljärgnevalt: “Lugupeetud pedagoog, mul on väga kahju, et ma end korraks unustasin ning oma pinginaabriga vestlusse asusin. Ja seda just teie huvitava, lausa meeliköitva selgituse ajal elektrivoolu mõjust ferromagneetilistele ainetele” (lk. 107).
Kuid pean ikkagi silmas midagi muud. Nimelt peab Ernst ennast tõeliseks kunstnikuks. Jah, miks mitte, kui Kati Murutar peab Kroonika kaanefotosid kunstiks ja Aivar Palumäe osalemist “Karu t**as” näitlemiseks. Ernst selgitab: “mina olen Michelangelost vaimustunud, kuigi – kurb küll – olen endale pidanud teadmiseks võtma, et midagi martsipanist “Taaveti”-taolist meie kaasaegsed minult päris kindlasti ei oota.” (lk. 135). Asi läheb rajuks siis, kui martsipanimeister otsustab valmistada martsipanist Keskkomitee liikmete kujukesed. “Vastu hommikut tuli mulle aga lausa hiilgav idee: ma teostan martsipanis NSVL vapi! Ka Vene NSFV vapi. Hiljem ehk ka ENSV vapi” (lk. 141). Nii satubki martsipanimeister KGBsse, mõistmata õieti, miks ta sinna sattus. Ning kohe kui lugejat võib hakata martsipanimeistri kameeleonlikkus häirima, võib sattuda tõsisematele, mõtlikele nootidele: “Kes meist siis ikka vastik või paha on, ainult me kardame nagu midagi, kardame, et maailm on meie suhtes pahatahtlik, aga ta ju pole, ta on lihtsalt kõle – ja tema kõledus on kõige solvavam just seepärast, et ta pole üldse pahatahtlik. Ja jätab meid lõpuks ikkagi üksinda” (lk. 155). Sellegipoolest on martsipanimeistri loos vähe traagikat.
7.
Maailma kinni kirjutaval; maailma mitte kirjeldaval, vaid sedastaval kirjandusel on veel üks nõrkus: kirjutajal kaob tihti distants oma tekstiga. Distantsi hoidmine ei tähenda automaatselt empaatia puudumist. Teisalt on tõenäoline, et üheplaaniliste kirjanduslike tegelaste põhjuseks on asjaolu, et nad muutuvad oma looja (kinnis)ideede otseseks väljendajaks. Autori ja tema loodud tegelase vahel pole enam distantsi, teksti ennast. See on Tegelase surm. Toon näite Vetemaalt endalt: “Kõike kokkuvõtvalt julgeme me arvata, et kinos ja eriti reklaamides tuleks rohkem näidata meie sümpaatseid pensioniealisi; pensionäriks saamine (kui veel mingi teise või kolmanda samba otsa on kah enne jõutud ronida) on ju kõigi noorte unistus” (lk. 159). Niisiis on ka Vetemaal raskusi hoida oma irooniaga distantsi. Ülaltoodud tsitaat lõhub martsipanimeistri olemust: olgugi et asjade täiesti äraspidine mõistmine (oh, loetagu “noore mõtiskleja” sattumist “piimvalge liha rohkuse” peale!) on Ernstile olemuslik, lööb tema mõttearenduses liiga otseselt välja autori suunav käsi. Siin lisandub irooniale publitsistliku sarkasmi maik.
8.
Kuid Vetemaa on saavutanud põhilise: loonud mitmeplaanilise kangelase. Tegelase, kes pole ei läbinisti negatiivne ega läbinisti positiivne; kes pole mõistetamatu ega ka mõistetav. Kes ei istu lugejale pähe, vaid kellele peab lugeja ise lähenema. Lugejal on võimalus ise teda, ennast ära tunda. Tunda ära maailm, mille mitmekesisuse teener ta tahtmatultki on.



Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:01
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 18 Aug : 22:36
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org