Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Sirp 19.10.2001
Teksti kaval lähedus
by khan
Wednesday 12 March 2003 - 0:11:58



Berk Vaher, Kaval kuuldavus.
Erakkond, 2001.
Teravalt on päevakorras kirjanduse eluläheduse küsimus. Elulähedust nõutakse nii noorte kui vanade kirjanike seas. Vanemad kirjanikud mäletavad kümnetuhandelise trükiarvu aegu, mäletavad kirjanikke vabadusvõitlejate – tollaste prominentide esirinnas. Noored räägivad elulähedusest eri moodi: üks nimetab seda sotsiaalsuseks, teine sotsialismiks jne. Ise toetan mõtet, et kõik, mida inimene teeb, ütleb, tunneb, näeb, moodustabki kokku selle fluidumi, mida võib nimetada eluks. Seega on kirjaniku elukaugus võimatu – ja elulähedus paratamatu. Sest kirjanik on inimene, kes elab, kirjutades seda elu üles. Nagu iga teinegi. Küsimus on selles, kuidas kirjanik elule vastab, vastu kajab. Ta ei pruugi seda teha sotsiaalselt, reageerides tänapäevasele kurbvalulikule ühiskonnale.

Ei sotsiaalne ega elukauge
Berk Vaheri tekst ei ole ei sotsiaalne ega ammugi sotsialistlik. Kuid ometi ei saa seda nimetada elukaugeks. See tekst jääb kindlasti mõnele sotsiaalsust hindavale kirjanikule võõraks, tema elule – ehk siis viisile, kuidas ta elu tajub, elu elab – kaugeks. Vaheri lausung võib jääda kaugeks paljude inimeste elule. Kindlasti on kõnealune tekst tänapäeva nõudeid silmas pidades marginaalne – Vaher on nimetanud paljukiidetud kirjanduse sotsiaalsust ühel konkreetsel puhul “padunaturalistlikuks masendumiseks”.
Vaheri tekstis pole näha inspiratsiooni. Selles mõttes on tema tekst vastasmärgiline näiteks Jürgen Rooste tekstile, kus inspiratsioon, kirjutamise juba peaaegu masinlikult, peaaegu kontrollimatult jätkuv õidepuhkemine pidevalt tajutav on. Berk Vaheri tekst on metoodiline, kaalutletud, läbitöötatud, kuid vähemalt tema uues raamatus “Kaval kuuldavus” on õnnestunud vältida pahatihti metoodilisusega kaasnevat kliinilisust. Ning kohe püüan seletada, miks.
Loomulikult pole “Kaval kuuldavus” kuidagimoodi sarnane Tartu NAKis idealiseeritava keelelis-kujundliku lihtsuse ja rahvapärasusega. Kuid öelda, et see tekst ei vasta kuidagi tänapäeva oludele, on läbinisti eksitav.
Nimelt võib öelda, et “Kaval kuuldavus” on tekst(ikogu), mille metoodika on läbinisti kaasaegne – kuid samas seda kaasaega nendesamade meetodite abil hindav ja iseloomustav. Pean silmas Julia Kristeva intertekstuaalsuse käsitlust, mis omakorda leiab tuge Mihhail Bahtini mõtetelt. Novellikogu “Kaval kuuldavus” puhul tähendab intertekstuaalsus just Bahtini kirjeldatud sõna vertikaalset telge, mille kohaselt iga tekst on suunatud varasemate tekstikogude tingitusele. Kristeva ütleb selle kohta nii: “Igasugune tekst ehitatakse üles tsitaatide mosaiigina, igasugune tekst tähendab mõne teise teksti teisendamist ja endasseimemist. Intersubjektiivsuse mõiste asemele astub intertekstuaalsus, ja poeetiline keelekasutus eeldab, et teksti tuleb alati lugeda vähemasti topelttekstina”.
Intertekstuaalsuse teadlikku, kavakindlat rakendamist olen täheldanud juba Hasso Krulli luules, kus see siiski pole asetatud sellisel moel nähtavale nagu Berk Vaheri “Kavala kuuldavuse” proosakildudes. Võib isegi öelda, et Vaheril moodustavad mõned terviktekstid üheainsa intertekstuaalse objekti – ja subjekti, hiiglasliku lingi. “Kaval kuuldavus” pakub seega tekstilisi covereid või mixe. Mõned näited: lugu nimega “FAD” on selgelt kriminaalse koega, kuid anrireeglid nihkuvad siin paigast just tänu 28-le joonealusele viitele, mis viitavad justkui teadusliku kirjutise vormile – muuseas, samasugust teadusliku ja ilukirjandusliku vormi miksimist on harrastanud Mihkel Samarüütel. Vaheri teksti seest leiab varjatumaidki viiteid: nimelt “FADi” seitsmes joonealune seletab sõna “grammofon” järgmiselt: “Sellist ebatõenäolist vanamoelist sõna ta just kasutaski. Ja üleüldse pole antud lugu sugugi tõlge mõnest välismaisest menukist”. Minu meelest on see link Hirami kurikuulsasse “Mõru maiku”, mille kohta avaldati arvamust, et see on tegelikult suhteliselt kehv tõlge või plagiaat. “La Voix de Monsieur Asragon” lähtub anriliselt Postimehe nädalalisa Arteri plaaditutvustusest – sellele viitavad viis noodikest loo alguses, mis tähendavad hinnet “väga hea”. Kuid lugu ise on hämar-müstiline kirjeldus (pseudoretsensioon) hulluksläinud mehest ja tema häälitsuste põhjal valminud šedöövrist. Postimehe arvustuse jaoks on lugu esiteks liiga pikk. Loo ülesehitus on aga borgeslikult kõverpeegliline – teksti või pigem tekstis kujutatud tegevust ja sündmusi saadab teatud sorti maagilis-müstilisus, mis tegelikult läbib tervet “Kavalat kuuldavust”.

Kadumisest paistab lähedus
Siin saabki Vaheri lausungi jagada kahesuunaliseks. Tekst on esiteks alati kantud tänapäeva ja tänapäevast – lugude tegelasteks võib olla DJ, bändimees või lihtsalt kaasaegne noor, linnakultuuris elav inimene. Tänapäevasuse külge haakub ka reaalsus, see “tavaline” elu, mis jääb justkui väljapoole kirjanduse piire, kuid mida kirjandus pidevalt haarama peaks. Reaalsus tungib “Kavalas kuuldavuses” sisse peamiselt millegi kadumisena, puudumisena – ta on sarnane lacanlikule Reaalsele, ootamatule ja ängistavale augule sümboolses võrgustikus, kuhu kuulub näiteks keel ja seega ka kirjandus. Loos “Restitutsiooni oravaratas” saavad minategelase sõbrad tema silme all autoõnnetuses surma. Loos “Võidukas” kaob võidulaulu lahendust käes hoidnud Marko – ja võidulaul. Loos “Heledale” kaob minategelase kõrvalt justkui võluväel kõigepealt tema armastatud tüdruku Hedi vend Ringo ja kohe pärast seda ka Hedi ise. “FADis” kaovad nii plaadimängija kui ka inimene. Just sellised sündmused ühendavad Vaheri lausungi tänapäevalist reaalsust tegelikult ajatu müstilisusega, mis ei pruugi kirjeldada enam maailma, vaid teksti ennast – loo “Restitutsiooni oravaratas” pealkiri viitab tekstile, kus kirjeldatakse samasugust õnnetust, mida minategelane oma tekstis läbi elab.
Kuid enamikus – ja minu meelest just parimates “Kavala kuuldavuse” lugudes kompenseerib kadumisi inimeste lähedus. Ning läheduse leidmine just läheduse kaotamise kaudu muudabki “Kavala kuuldavuse” unikaalseks raamatuks, tõeliselt meeliköitvaks kirjandusteoseks. See lähedus annab soojuse Vaheri intertekstuaalsele intellektimängule ning teksti vahelt ohtlikult läbikumavale reaalsusele.
Selles mõttes, tõsi küll, sarnaneb Vaheri lausung Toomas Raudami omale. Raudam püüab just keele abil keelt ületada, jõuda sinna, kus verbaalne keel enam ei too asju keelele, kus keelel pole enam midagi näidata. See on absoluutse inimliku läheduse tasand. Vaheri tekstis ei pruugi see tasand nii võimas ja absoluutne olla – säilib viisakas distants, kuigi raamatu viimases loos kasutab Vaher taassaavutatava läheduse kohta sõna “laviin”. Kaks lihtsaimat näidet: “FADi” lõpus aitavad Armin Kinaver ja Bianca plaadipoe omanikul poes korda luua. Või “Restitutsiooni oravaratas”, kus minategelane läheb oma pere juurde tagasi – remonti tegema. Kuid samas on Vaheri tekstist paistev lähedus kergemini nähtav, on hulga otsesem kui Raudamil, kelle tekst on teatud sorti avali-suletus: lähedust püütakse samaaegselt saavutada ja just kirjutamisakti enda kaudu eitada. Kuid Vaheri lood lõpevad tavaliselt siis, kui inimesed alles hakkavad teineteisele – või ka endale, nagu näiteks loos “Kui Olaf on nukk” – lähemale liikuma. Ning see annab Vaheri tekstile südantsoojendava õhulisuse.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org