Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Priit Kruus :: Dekoratsioonist lõpuni
Mõnda vägivallast uuemas eesti meesproosas
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 20:04:48

Vägivald võib esineda teose üldpildi taustal tühipalja mikroelemendina, mis särab tegelase suu läbi öelduna; mis lubab lugejal uskuma jääda, mida talle räägitakse ja teha aukartust väljendavaid järeldusi tegelase kohta. Sellist nähtust nimetan mina poosiks, mis oma mõningase värvikuse tõttu saab lugejate poolt esile tõstetud ja läbiarutatud.

Usun siiralt, et ilukirjanduslik tekst pakub rännakut teise maailma – lugemine on seega lugeja rollivahetus, kõditava naudingu orgia. Rääkides vägivaldsust kujutava teksti lugemisest, on lugemine tegelikult ka argpükslik (lugejale ei saa samas mitte midagi ette heita) hiilimine. See tähendab olla Puutumatu. Kuivõrd kirjanik seda lugejale pakub? Kuivõrd ta näitab talle kõiki nurgataguseid ja hirmutavalt hämaraid tegelasi pimedates kangialustes? – Seda kõike tuleb küsida autorilt, kes võtab voli füüsilise valu tekitamist kujutada.

Vägivalla kui mikroelemendi ja kui omaette teema binaarsest vastandusest tahangi näitlikult rääkida. Rääkida dekoratiivsena esinevast vägivallast ja vägivallast lõpuni.

Kuna täieliku ülevaate esitamist ma ei taotlegi, siis lubatagu kasutada kahte autorit uuemast eesti meesproosast.

Vägivald jääb dekoratiivseks elemendiks
eelkõige siis, kui vägivaldset käitumist näidatakse ainult kui osa tegelase karakteristikast, mitte kui üht loo tegevust mõjutavat faktorit.

Üks vägivallaga puhtolemuslikult tihedalt seotud inimliik on macho, kelle tegemised-toimetamised pakuksid lõputult võimalusi haigettegemise, pasunasse andmise jne belletristilisel kujutamisel.

Kaur Kenderi “Iseseisvuspäeva” peategelane Karl Pajupuu ongi karakterilt (kui terminite kasutuses range olla, siis tegelikult on ta tüüp) macho, ja seda selle sõna kõige täpsemas tähenduses: ta on suur ja toores, kes teeb väiksematele füüsiliselt liiga. Macho-sõnavara on lihtne ja tabav, sugugi mitte üllatav. Kuidas annab macho peksa hirmust värisevale pensionärile? (Järgmine lõik, nagu ka kõik teised, on Kenderi “Iseseisvuspäevast”.)

Panen talle vastu hambaid. Raksaki. Täiega. (lk 64.)

Vägivald jääb “Iseseisvuspäevas” dekoratiivseks lakoonilise esituse tõttu, mis on tegelikult ainult üks aspekt “Iseseisvuspäeva” vägivalla-kirjelduste juures. Tekstis kujutatud olukorrad, kus tegelane kedagi lööks, raske esemega viskaks või muul viisil vigastaks, on juhuslikud ja harva esineb sündmuse edasiandmist siin ja praegu, viiteid mainitud tegevustele on aga lisatud muuseas.

Näiteks räägib peategelane viinaviskamise käigus sõbrale, kuidas ta kunagi sõjaväes kellegi poolkogemata ära tappis:

mina ei teadnud, et vennale on hobune jalaga vastu pead pand ja et tal plastmasskukal on. Panin piki molli, vend kukub maha ja surnud. (lk 123.)

Tegelase käitumise põhjusi lahates – ja praegu on luubi all vägivaldne käitumine –, võime Karl Pajupuu puhul kaudsemate tagamaade kohta teha kõigest oletusi. Tegemist on noore mehega, kes peab vanema ja koleda naise Simsoni korteris elama, et kõhtu täis saada ja ka prostituudi ostmiseks naise kotist raha varastama. Frustratsioon missugune! Vajakajäämised tekivad siis, kui vaadata mitte-situatiivsetest põhjustest edasi. Kuulsad naisepeksmis-stseenid on udused ja panevad õlgu kehitama. Ergo Karlil on naisele vaja peksa anda, sest Kenderil on seda vaja. Sest muidu, ilma selle detailita, oleks igav.

Repliigiga esineb Massimeediast Lähtuv Kirjandussõber:

Kenderi edu ja power seisneb selles, et ta lubab oma lugejaile, et tema on see, kes nad viib läbi brutaalse purgatooriumi viimse lunastuseni. Ja see töötab.

Aga Ariel ja Omo pesevad teatavasti paremini kui universaalne pesuaine just sellepärast, et sisaldavad neeonsiniselt läikivaid mikrograanuleid.

Panustades värvikatele detailidele, on võimalik silmas pidada kas kogu kirjutatavat lugu või tegelase karakteristikat. Teose üldpildi aga moodustavad need jooned ja liinid, mis lõpus n.ö kokku jooksevad. Seega tegelase kasvõi vägivaldne suutlikkus teha x võiks anda talle võimaluse saada hakkama olukorraga y: mikrograanuleid võiks raputada ka veini-, mitte ainult süütutele piimaplekkidele. Sest lugeja (jah, mina) tahab näha, mis on nurga taga kangialuses.

Repliigiga esineb Pensionärist Kirjandusteadlane:

Kui vägivalda puudutavaid teoseid labasteks või tülgastavateks nimetada, siis õigustatud oleks see just nimelt juhul, kui vägivald teatud teoses dekoratiivseks jääbki. Ometi oleks loogiline ju loota, et igasugune situatsioon teoses ja ka tegelase iseloomuomadus ja tema mõtted on kirjutatava teksti kompositsioonis määrava tähtsusega – kas otseselt või kaudselt, läbinähtavalt või mitte. Vastasel korral on tegemist üldtuntud klišee ekspluateerimisega, mis parimal juhul pakub – samas küll nauditavat – äratundmisrõõmu.

Tegelase karakteristikat silmas pidades mängibki Kenderi kasuks see, et macho on sotsiaal-psühholoogiline nähtus, stereotüüp, mis on iga inimese teadvuses olemas. Selle kirjandusteoses väljatoomisel – ja seda tegi Kender tema õnneks esimesena – on omaette mõju. Ja kokkupuutel sellise inimtüübiga, kes on niigi tuttav, ei pea lugeja saama piinlikult täpset kirjeldust tema tegemiste kohta, piisab mingitele juhtumitele osutamisest, et kinnitada – X on tõesti X, sest ta käitub nagu X. Kenderi tegelase Karl Pajupuu juures tunduvad sedalaadi kinnitused olevat piisavad.

Kujundlikult öeldes
võib vägivald või vägivaldne käitumine olla üks sädelev kuljus sassikasvanud võsas ehk lahtikirjutamata motiivide ja süžeeliinidega tekstis. Võimalik, et nende kuljuste tõttu ka sellele “võsale” ehk puudustega tekstimassile pööratakse kiitvat tähelepanu kohati esilekerkivate aksessuaaride tõttu. Ehk nagu macho või jõmm ütleks: “Ta on muna mees, aga tondi autol on lahedad valuveljed.”

Vägivallast lõpuni
Lõpuni – seda tuleb mõista üsna üheselt võetavana: teoses on vägivald sündmuste algpõhjuseks, tegevuse katalüsaatoriks ja finišijooneks.

Leo Kunnase “Kustumatu valguse maailmas” on reeglid, et väiksemale liiga tegemise õigus tuleb ära teenida, oma tugevust tuleb kõigepealt näidata endaga võrdsete hulgas. Peategelane Metsavend “kirjutatakse sisse” noortevanglasse samamoodi nagu kõiki teisi, peksmise äratalumine annab alles talle võimaluse sama teiste uustulnukatega teha.

Trellide taga tunnetab vang ohtu kahelt poolt: sadistlikud valvurid üheltpoolt ja teisalt kaasvangid. Peksmine ja selle talumine on igapäevane, ja lõpuks see ei tekita enam hirmu.
Nagu peategelane Metsavend pärast kaklust vene kinnipeetavate kambaga ütlebki: “Ei, see pole hirm. See on midagi muud. Ma ka alguses ei saanud kuidagi näkku löödud. Aga see nõuab lihtsalt harjumist, aja peale läheb üle.” (lk 14. Ka järgnevad tsitaadid on Kunnase “Kustumatu valguse maailmast”.)

Kunnase pluss on see, et tal on oma käsitlus vägivallast, mida kirjutatud lugu toetab: tugevamad jäävad ellu. Õigustusele, mida lugu ise esitab, räägib aga autor ise vahele. Miinuseks ongi autori sekkumine, tundes moraalset kohustust lugejale osutada, et kujutatav on tegelikult vale kui Metsavend asub ühte uustulnukat “sisse kirjutama”, esineb autor Kunnas piinliku ja häiriva vahemärkusega.

Vastu lauda koputab rasvaste juustega õpetaja Prillid Nagu Pudelipõhjad:

Ta võttis endale õiguse otsustada teise elu ja tegude üle.(“KVM” lk 54).

Peategelasele teeb kohe lohutuseks pai lillelise kleidiga õppealajuhataja:

Selles pole midagi imelikku, eks tema elu üle otsustasid samuti teised. (samas).

Olgugi et Kunnase sekkumine on miinuseks – kuna tegelikult ei saa lugeja otsustada, kas kujutatavast kas joobuda või šokeeruda –, on peamine tõik, et Kunnase käsitlus vägivallast on kompaktne. Lahtiseks ei jää tegelaste motiivid, mille tagamaidki Kunnas liigagi agaralt selgitab, nagu eelpool toodud tekstilõikudest nähtub.

Metsavend & Co on vägivaldselt võimekad ja nende võimekusele antakse rakendust. Kogupilt, mis välja joonistub, on loo enda ja ka lugeja ootustele vastav. (Mitte et see peaks mingisugune omaette kriteerium olema – see jäägu siiski seebiooperi stsenaristi pärusmaaks.)

Harv nähtus on “Kustumatu valguse maailm” just sellepoolest, et vägivalla-esitused on detailirikkad, stseenid ulatuvad korrapäraselt punktist a punktini b, lubamata aimata kõrvalejäetud seiku – siin ja praegu toimuv on vahetu.

Peategelane Metsavend peksab üsna armutult koos teistega läbi kaasvangi, vägistaja, kes lükatakse kättpidi paraskisse, mille puudutamine tähendab iseenda allalaskmist. Mõni aeg hiljem leiab peategelane end teisest kongist koos kamba venelastega. Talle pakutakse: kas lased end ise vabatahtlikult alla või peksame igasuguse vastupanu sinust välja. Valides viimase variandi, jõuab Metsavend läbi füüsilise piina – kokku ligi tuhat hoopi, päevi vältav peksmine – vaimse kirgastumiseni. Tasakaal enda vägivaldse siseilmaga on leitud. Lihtsalt kokku võttes laseb autor oma tegelasel kasutada rusikat selleks, et end hästi tunda, mis vanglas olles tähendab endas inimese taasleidmist.

Kuigi ka siin on klišee: olude sunnil julm ja jõhker tüüp leiab ühel hetkel eest “omad vitsad” (no said nüüd, mis tahtsid!). Kunnas aga ei otsusta tegelase eest ise. Autori eesmärk pole teda karistada, vaid panna ta uude, ootamatusse olukorda, millega viimane saab hakkama. Sest Metsavenna rusikas, mis lõi koos teistega ühte abitut ohvrit, lööb ka üksi terve kamba vastu seistes. Lõpuniminek on seega toimunud.

Lõpetuseks

Pensionärist Kirjandusteadlane:
Tänu detailide ekspluateerimisele nende värvikuse tõttu saamegi üldse igasuguse loomingulise tegevuse juures rääkida klišeede tekkimisest. Klišeed tähistavad küll midagi üldtuntut, kuid ei kanna kogu kirjutatud lugu individuaalselt, vaid tähelepanelikult loodud konteksti siseselt.

Vägivalda kirjanduses näen üsna romantiseeritud kujul, ja nõnda tahan teda ka kohata. Kui ma ise lüüa või hoope vastu võtta ei julge, siis ootan seda tegelaselt, kelle asemele või kõrvale ma astun. Ja ma tahan näha, kuidas ma seda siis teen.





sisu © et, vorm © e107.org