Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Sirp 07.01.2000
Plankton ja Platon
by khan
Wednesday 12 March 2003 - 0:18:14

Kaur Kender. Yuppiejumal.
Täht, 1999.



Valle-Sten Maiste köidab kokku Kaur Kenderi ja Platoni, kasutades köiena just mõlema mehe suurt kujutlusvõimet. “Pigem on Kender täna taas meelde tuletanud platonliku suure alguse olemust, sõna ja liha saamiste ja olemiste iidseid traditsioone, seda, et vaimsust ei otsita hauaplaatidelt, vaid kehtestatakse jõulise ja elava isiksusliku nägemuse abil.” Traditsioonid ei ela Maiste meelest säilitajate, vaid “vitaalsete ümbermõtestajate toel”. Selles mõttestikus on mitugi “aga”, aga see pole praegu põhiline.
Pigem meenus Maiste lugu lugedes üks Jaan Kaplinski lause raamatust “Usk ja uskmatus”, kus ta leiab, et peaks “siiski elu tõsiselt võtma. Aga seda, et võtad elu tõsiselt, ei pruugiks tõsiselt võtta.”
Viiksin Kaplinski mõtte tema tõsidusest välja – konkreetsema tõsiduse juurde ja kasutaksin siin just Maiste võrdlust. Tahaks avada (ja sulgeda) Kenderit Platoni-võrdluse kaudu ja teeks seda mitte nii suure tõsidusega. Aga seda mittetõsidust võtaks siiski tõsiselt. Ühelt poolt tahaks Maiste indu vaigistada, aga teiselt poolt – ohtra allegoorilisusega õli tulle valada.
Kender kirjutab “Yuppiejumalas” inimestest, kelle kohta öeldakse copywriter. Ehk: koopiakirjanik. Ehk – pidades silmas Maiste võrdlust – täpsemalt: koop(i)akirjanik. Platon ütleks selle peale ehk: imetegija (nagu ta ka Glaukonile “Politeia” VII raamatus ütles). Imetegijad seisavad koopas “üksnes enda ette”, koopa tagumise seina suunas jõllitavate ahelinimeste ja lõkke vahel, madala seina taga. Nende ees on sirm, “mille kohal nad imesid näitavad”. Need imed on erinevad kujud, “kivist ja puust ja igat liiki materjalidest”. Inimesed, kes juba lapsepõlvest peale vaatavad kujutiste heiastusi koopaseinal ja pole midagi muud näinud “ei saa /---/ midagi muud tõeliseks pidada kui nende esemete varje”. Koopiakirjanik on siis tänapäevaline “imetegija”, kelle sõnastuses saab närimiskumm värskuse, mis on “tõeline”. Koopiakirjanik hoolitseb selle eest, et pesupulber, mähkmed, sigaretid oleks “originaalsed”, “ebatavalised”, “tõelised”. Ja inimesed, kes on kasvanud televiisori ees või värvilise ajakirja (mis täidab koopaseina aset) taga, usuvad koopiakirjaniku teksti ka siis, kui nad seda teadlikult ei usu. On ju Kender sellele tähelepanu juhtinud järgmise stseeniga:
“Minu ees lähevad kaks keskealist daami. Millest nad mõtlevad? Millest nad räägivad? Lisan sammu. Vihma sajab, lisan sammu.
“Mina seda reklaamivärki ei usu,” ütleb lühem pruuni mantliga teisele.
“No aga kust sina tead siis, mida osta?” küsib nahkjopega daam.
“Mina ostan seda, mis hea on, mitte seda, mida reklaamitakse,” teatab pruuni mantliga daam.
“No mis seep on hea?” küsib nahkjopega daam sõbrannale otsa vaadates.
“Mina ostan seifkaardi, sest sellel on unikaalne pakterivastane toime ja mind ei huvita, mis reklaami seebile tehakse.”
Ka Platon kasutas tõeni – oma arusaamani tõest – jõudmiseks dialoogivormi, muidugi mitte nii negativistlikus plaanis.
Platoni meelest omab iga hing küll nägemisvõimet, kuid paljud ei ole pööratud õigele poole, koopaavause poole, sinna, kus “klibuse ja järsu tõusu” kohal paistab valgus, mis ei ole millegi koopia, vaid iseenese põhjus. Lõkkevalgusel on küll päikese toimevõime, kuid ta ei ole päike. Võib eeldada, et kui Kender pole päikest näinud, siis on tal vähemalt ettekujutus sellest, kus tema jaoks päike asub, ja seetõttu ei tahtnud ta enam (vähemalt koopiakirjaniku moel) imetegija olla. Vähemalt paistab Kender kindel olevat, et ta on võimeline “eristama ja kaema päikest – mitte (pelgalt enam) tema ilmumeid vees või muul pinnal, vaid teda ennast talle endale vastavalt tema paigas, nii nagu ta on”. Platon läheb siit muidugi edasi: “Ja alles pärast seda võiks ta päikese suhtes järeldusele jõuda, et tema on see, kes tekitab aastaajad ja aastad ning valitseb kõike nähtavas ruumis ning on mingil viisil kõige selle põhjus, mida nad nägid.” Kender pigem keskendub päikese ilmumitele: ennem tõelisest rääkimist on vaja näidata ebatõelise palet.
Platoni päike on muidugi hüve idee, mis olles saanud nähtavaks, peab viima järelduseni, “et just tema on kõigele kõige õige ja hea põhjus, mis nähtavas sünnitab valguse ja selle isanda, ning on mõteldavas käskija, mis valitseb tõde ja mõistust; ja see, kes kavatseb tegutseda arukalt – olgu era- või riigiasjades – peab olema teda näinud.” Kohe püüan tõestada, et Kender on käitunud tänu “Yuppiejumala” ilmutamisele “arukalt”, kuigi ei saa kindel olla, milline on päike, mis temale paistab. Tõde pole ju enam teadupärast midagi väljaspoolset ja üldkohandatavat, paljude meelest ei saa me enam kindlad olla, et eksisteerib midagi koopast väljaspool asuvat. Kui peaks arvama, siis kannaks kenderlik “hüve idee” mitte niivõrd soovi ennast päikseni juhtida, vaid jääda koopapimeduse valgustamispüüde juurde, läita oma lõke.
Milles siis seisneb Kenderi platonlik arukus? Platon leiab, et need, kes on päikest näinud, “ei taha inimeste asjadega tegelda, vaid on rõhutud igatsusest viibida alati ülal”. Kenderit vast selline igatsus ei vaeva. Igatsus viibida alati ülal on Platoni jaoks probleem, kuna igatsejad peavad tema meelest koopapimedusse tagasi pöörduma. Lugegem: “ning kui nad on üles läinud ja piisavalt vaadanud, ei tohi me lubada neile seda, mida praegu lubatakse.”
“Mis see on?”
“Sinna jääda.”
Seega on Kender väga arukas, kuna ta on koopasse tagasi tulnud või polegi ta tahtnud koopast välja minna, pigem: ta polegi siit lahkunud. Ta on lihtsalt pannud käest imetegija tööriistad ning haaranud sule ja “püüab seada, et heaolu saaks olema polises tervikuna”. Kuigi pole enam kindel, kas imetegija pole mitte (ehk isegi enese teadmata) vahetanud tööriistu ja jäänud oma liistude – inimeste mõjutamispüüde juurde, tahtes inimesi ahelatest vabastada? Siis on inimestel valida ahelad või silmavalu, mille talumine on aastatepikkustest ahelatest piinarikkam.
Mis veelgi olulisem – eksisteerib lootus, et Kenderile saab kohaldada järgmist Platoni lauset: “Aga tõde on selles: polist, kus kõige vähem ihkavad valitseda need, kes valitsema peavad, juhitakse paratamatult kõige paremini…”
Ehk: inimene on inimesele hunt. Kender on hunt. Hunt, kes hunti murdma ei hakka. Ainult näpsama, hammustama – et see ennast liigutaks, pööraks oma pead, kuuleks ahelaid kõlisemas. Püüaks aru saada oma kohast ööklubi leti ääres, office´is arvuti ees, i-või jumal teab mis generatsiooni lainetes. Hammustavaid vaimseid “valitsejaid” peab mitte niivõrd järgima, kuivõrd jälgima.

Kord küsis üks mu tuttav minu käest purjus peaga, et mispärast on temal või üleüldse kellelgi vaja teada, mida “mingi kuradi Plankton” kunagi ütles. Siis ei osanud ma omast arust rahuldavalt vastata. Ega oska vist nüüdki. Saab ainult tõmmata üpris lihtsa ühendusköie (või -niidi). Plankton ja Platon mõlemad on tegelikult toit. Plankton toidab vaala keha – vaalale on plankton möödapääsmatu; Platon aga saab toita inimese hinge – kui viimane selleks soovi avaldab. Seega – Kender on nagu Platon (või Aristoteles või Spinoza või Oliver Stone või nagu iga ühiskondliku närviga mõtleja), kuna iga nende sõna saab võtta ühe plankterina, mis ahelaid uuristab.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org