Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Sirp 13.12.2002
Vaade soojusele
by khan
Wednesday 12 March 2003 - 0:21:02

Madis Hint, Vaade merele.
Ilmamaa, 2002.



Madis Hindi romaan “Vaade merele” järgib üsna tugevalt eesti kirjanduse voolu, tekstist aimub ehlvestlikku sürrealismi, tegevustiku fooniks on eesti maastik, mis omab ühisjooni näiteks Wimbergi ja Õunapuu maastikuga. Madis Hindi “Vaade merele” asub otsapidi “hullunud kirjanduses”, intensiivistunud ja unenäolises tekstikarussellis, mis leidis oma selguse, st. ebaselguse just Ehlvestis ja Õunapuus. Kogemus tundub olevat olnud nii tugev, et selle valguses võib “hullunud kirjandus” välja lüüa ükskõik millise ilukirjandusliku proosateksti ükskõik millises lõigus. Selle kinnituseks sobiks näide sellest, kuidas Hint kirjeldab sõjaväge: “Mõnel maskeerimisrüüs ohvitseril turritas antenn välja otse kiivrist, kõikudes pooljäigalt nagu valesse kohta kasvanud kõhnuke suguliiges. See kõik ühtekokku meenutas hiigelsuurt laialivenitatud siilinahka” (lk. 189). Või: väike poiss räägib surnud vanaemaga, kes lamab ekskavaatori kopas: ““Vanaema, kas su hing on juba taevas? Vanaema, kas siit kopa seest pääseb su hing taeva? Ole ettevaatlik, Tuudi-onu räägib, et läheb äikeseks.” Vanaema ei vastanud” (lk. 73).
Kuid see pole peamine Hindi teose parameeter. Üks tugevaid, tooniandvaid hoovusi tänavuse aasta eesti uudisproosas on negativistlik paatos; loeksin siia alla Õunapuu võitluse metanarratiividega (“Mõõk”), Sauteri naturalismi (“Pori”), Nigovi rambe, intellektuaalitseva resignatsiooni. “Vaade merele” aga tähistab vastasmärgilist hoovust: elujaatavat meelsust, valdavalt helget üldpilti – isegi siis, kui seda kannab mõnetine traagika, kui tegevus näib kõike muud kui helge. Teiseks Hindi ilukirjandusliku lausungi tugevaks jooneks on keskendumine loo jutustamisele – mis samuti pole eesti proosa kontekstis just enesestmõistetav. Tegevuses, juhtunus, ilmneb ja joonistub välja teadvus, mitte vastupidi. Hindi peategelane, Juku Kesa nimeline mees, laskub tihti aruteludesse ja sisemonoloogi, kuid need kasvavad välja tegevustikust, mis on Hindil üsna pingeline. Seega on “Vaade merele” korraga nii põnev kui ka mõtlik. Nagu näiteks Heiti Kenderi “Lend”, üks aasta positiivsema meelsusega ilukirjandustekste, kaitseb ka “Vaade merele” lähedust, ning mitte mingit esteetilist armumist, vaid vastutavat, hetke emotsioonidest sügavamale ulatuvat tunnet. Tegelikult on Hindi põhipaatos sügavalt humanistlik: “ma vihkan laste ja loomadega tigetsevaid inimesi teadlikult ja uhkusega” (lk. 131).
Meelde jääb Hindi tekstist õhkuv soojus. Hint kirjutab: “Oo neid soemüüre väikelinnade puumajades! Miks ei võikski inimese elu kulgeda ahjult ahjule? Vürtsitada võiks seda ju mõtete ja unenägude, mitte tavapäraste kannatustega” (lk. 103). Kui Wimberg ütles oma “Lipamäes”: “Mina olen ahi”, siis Juku Kesa võiks vabalt öelda oma armastatule, last ootavale Lindale – ja nii kaudselt ka lugejale: “Sina oled ahi”. “Vaade merele”, kirjeldades inimese lähedust, suudab mõjuda lähedasena.
Hindi elujaatus pole nii lihtne ja ühene kui näiteks Heiti Kenderil. Kogu tegevustikku saatvat jantlikkust, unenäolist alatooni (üks romaani peategelasi on Tunne-nimeline kehkatsist president, kes “terroristideks” kuulutatud argiseltskonna ja nende agulifilosoofiaga hästi ei sobitu) kannab ärevus, teatud sorti deterministlik alatoon. Ükskõik kui aktiivne inimene ka ei ole, jääb kõik toimuv ja sündiv ettemääratuks, Juku Kesa justkui tajub seda ja laseb pidevalt asjadel teatud punktini omasoodu minna: “Tegin otsuse. Õieti öelda poolotsuse. Rohkem juhtus see nagu iseenesest” (lk. 190). Eksistentsi süngegi determinism ei välista eksisteerija väärikust. Tundub, et maailmarändur Hint suhtub mürgiselt nii politseisse kui ka sõjaväkke: nende loomus põhjustab “Vaates merele” justkui paratamatut vägivalda. What goes around, comes around?
Samas, mingeid hämaraid kantseleisid Hint esile ei mana, see ei sobi tema meelsusega; selle asemel kirjeldatakse lugejale naturaalselt lõhnavaid kehasid, puumaju ja pööninguid, kuivkäimlaid ja nagisevaid puuseinu. Neid ruume täidavad inimesed, mitte varjud.
Selles soojus väljendubki.
Kaks aastat tagasi, kirjutades 2000. aasta proosaülevaadet, asetas Vaapo Vaher kahte otspunkti Kaur Kenderi ja Toomas Raudami, lähtudes utreeritud seisukohast, et Kenderit loevad kõik ja Raudamit mitte keegi. Pakuksin praegu omalt poolt praeguse proosa sisulisemad otspunktid: ühes otspunktis on Kaur Kender, teises Madis Hint.
Nimelt: kui Kenderi raamatutes sõidavad tüübid poole tunni jooksul puruks kolm ülikallist autot, siis Hindi tegelastel pole raha isegi elementaarsete toiduainete ostmiseks. Kenderi tegelased panevad kokaiini (mu mäletamist mööda on Kenderi romaanis “Check out” koht, kus peategelane ei saa aru, mis see Royal on), Hindi tegelased viina. Arve peal on 150 krooni ja koridoris on kuivkemmerg. “Elasin sügavas keskeas ikka veel peost suhu, ilma pangaarvete, pensionikindlustuste, aktsiate ja väljaüüritava kinnisvarata. Olin end selle paratamatuse tõttu treeninud raha pärast mitte muretsema. Enese eest põgenemine?” (lk. 172).
Ei, pigem mõtted, mis pole uudsed ega võõrad, vaid äratuntavad, tuttavad. Madis Hindi “Vaade merele” on eestilikku kirjutamiskogemusse sobituv, kuid samas seda kogemust laiendav, mõneti lausa värskendav.
Ja eelkõige soe.

Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 05 Dec : 14:33
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 05 Dec : 14:34
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org