Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mart Velsker - Postimees 13.05.1996
Papiga ja papita
by khan
Wednesday 12 March 2003 - 0:28:52

Aare Pilv, «Üle. Tekste 1993 - 1995». Viljandi, 1996.
Kassett 1995. Tallinn, Eesti Raamat, 1996:
Kätlin Kätlin, «Larii - laree».
Madis-Mats Kuningas, «Sõna täüs aiga».
Mai Alt, «Laule härjapõlvlase päevaraamatust 1993 - 1994».
A.C., «Homseni».
Lemme Zipp, «Kirja pandud paberile 1993 - 1994».
Indrek Ryytle, «Deani masin 1988 - 1993».


Papiriba, mis viimaseid luulekassette koos hoiab, on lausa määratud katki minema. Ükskõik siis, kas võtame seda materiaalse või vaimlise ühendusena. Lõpetaks kassettide tegemise nüüd ära? Jätkaks Eesti Raamatu kaudu esikkogude doteerimist, ainult ilma nende ribadeta? Siis muutuks raskemini tabatavaks kollektiivne poeedipea, mida kriitikud ühe käeliigutusega karvustada või silitada püüavad. Jääksid üksikud, kelle ühis-osa selguks hiljem, raamatukaubanduslike nippide abita.
Olgu mis on. Ja mis ilmunud, see ikka tänuväärt. Tahan praegu üle vaadata viimaste kuude märkamisväärsemad luuledebüüdid. See, et märgatud seitsmest kuus on kokku pakitud, andis vaid ettekäände jutu alustuseks. Millest võis välja lugeda ammuteada asju - seda et asjad ja inimesed paljalt naljaviluks koos ei püsi. Või ei tohi pärast rahvusliku kasvatuse kongressi ja teisi ideoloogilisi ettevõtmisi rääkida muust kui kirjanduse papist ühtsusest?
Alustan A-st. Lugedes Mai Aldi «Laule härjapõlvlase päevaraamatust» tekkis millegipärast tahtmine nimetada seda «lüüriliseks eneseväljenduseks». Midagi pakitseb hingel, ollakse kergelt lüüriline ja siis väljendatakse. Pakitsus on ju hea, ometi tundub, et kirjutaja võinuks veel paar aastat oma etteastet oodata. Võibolla saanuks selle aja peale lahti ka ühest taktikalisest veast - madalast enesehinnangust, läbivast alaväärsustundest või selle simuleerimisest. Kui metafoore vältides kulutada terve tekst ainult selleks, et öelda mina pole poeet, siis võib lugeja kogemata uskuma jääda. Saagu autor minust õigesti aru. Respekteerin täielikult ta emotsioone, kuid ei arva, et ainuüksi sellest piisaks.
Lemme Zipi raamatut «Kir-ja pandud paberile» oli lahedam lugeda. Ei tea, kas tasub muljet nüüd kiituseks tõlgendada või milleks. Aldil on näha tugev kirjutamistarvidus, Zipil paistab see olevat väiksem. Kergus vabastab painetest, luuletused on ümaramad ja stiilitundlikumad. Stiil nopitakse kokku siit nurgast ja sealt nurgast: trükimärgid x ja & kohustusliku nooruslikkuse jäljenditena (nagu ka Aldil), veidi aaviklust ja sõnamängitsusi, veidi õiekesi Elüüsiumi aasadelt ja imperatiivina: hulla hulkuv Pierrot /.../ hulla hulkuv poeet. Kõik on nii nagu peab. Esialgu ei oska öelda, mis on siin vaid konventsioon ja mis veel midagi. Uinuda maailm kaisus? Ehk tõesti?
Maailma embav hoog seob Zipiga Madis-Mats Kuningat, elutahe sünnitab sarnaseid keeletrikke ja paneb ööhulgused ühtviisi hullama. Kuningas hoiab hool siiski pidureid peal, väldib liigutavaid tegusõnu, vaatab detaile, armastab loodust. Ei tahakski sellest kõigest midagi rohkemat arvata kui «Sõna täüs aiga» poleks kirjutatud võru keeles. Olen juba tükk aega mõelnud, et võru kultuuriliikumine vajab hädasti oma eesmärkide kinnistamiseks laiapõhjalist parnassi. Sellele laiale põhjale istudes saab Kuningas õige tähenduse. Kaaskondlasena, kuid kuninglik seegi. Keelelist külge ma kommenteerida ei julge, aga isegi mind häiris trükivigade ülirohkus. Kuhu jäi korrektuur? Vaevalt leidub tahtlikkust vormides puulpuhä, muudä või kõllano, tegemist pole ka sedasorti hooletusega, mis kirjandusse ettearvamatuid tähendusi tooks.
«Sõna täüs aiga» ei saa kuidagi lahti vähemuslikust taustast. A.C. «Homseni» nagu ei saaks. Pseudonüüm, päikseprillidega foto, laululine rütmitagumine, üleminekud inglise keelele, viited Kurt Vonnegutist Mait Vaiguni - kõik see peaks tähendama ainult seda, et areenile on tulnud järjekordne aktiivne contra - tegelane. Tühjagi. Mind köitis A.C. juures pinge, kus luuakse ootus pungi ja anarhia järele, et siis kohe ootajat petta. A.C. kuulub korraga traditsioonilisse eesti luulesse ning sellele vastanduvasse vaimsesse kooslusesse - paljulubav konflikt. «Homseni» tuleb sellest nauditavalt välja neil hetkedel kui filosoofilisus ei takerdu loosungitesse ega sentiment ei lähe liiga vesiseks. Neid hetki on.
Kätlin Kätlini «Larii - lareele» võib ennustada kõige vastuolulisemat retseptsiooni. Pidurdamatult voolavad sõnaohtrad vabavärsid, baroksed väidab annotatsioon. Ühtede jaoks ilmselt lihvitud manerism, teistele hämara tähendusega segadus, kolmandatele verbaalne andekus. Vast on kõigil õigus, minul igav ei hakanud. Tahaksin kangesti uskuda, et siit plahvatab mõni tõeline keeleline vulkaan, mille eelmürinat praegu kuuleme. Aga äkki autor usub jäägitult nende stiliseeritud kuhjatiste, kõigi nende maks-vormide ja i-mitmuste ainuvõimalikku sõnalisse olemisse? Äkki distantseeritud suhe keelde puudub ja vulkaaniline tuhk lämmatab öeldava? No ei, miks siis kohe nii.
Kriitik avaldab lõigukaupa lootust - ehk saab, vahest kujuneb jne. Indrek Ryytle on juba millekski saanud. «Deani masin» peaks olema vähemalt sama võimas asjandus kui Garini hüperboloid ja vaene Tardo liin himustab selle masina müra, eriti pärast seda kui Moguci hääle kaja hakkas tänavatelt hajuma. Ryytle raamat on ilmselt parim, mida ulaharitlus võib hetkel luulele anda, korraga manifesteeriv ja irooniline, raiuvalt lihtne ja kultiveeritud. Tahtsin lisada, et raamatu «meie»-tundes peaks leiduma tagaotsitav ajajärgu au ja südametunnistus. Jäin aga salmistamisaastaid 1988 - 1993 silmitsema ja mõtlema: suur osa kasutatavaid koode olid in just siis, viis aastat tagasi. Kas nüüdki? Ryytle pääseb aastaarvudest igavikku sel juhul, kui osutub tõeseks tees permanentsest luulerevolutsioonist.
Omal käel debüütkogu «Üle» avaldanud Aare Pilvel pole suuremat pistmist ühistundeliste reflekteeringutega, talle piisab isiklikestki. Isiklikkuses võib kahtlema panna ainult see, et Pilv luuletab enne kahekümnendat eluaastat nõnda «normaal-selt». Kohe on aga platsis autori eneseiroonia ea kohta liialt leplike arutluste suhtes. Normaalsusel tõmmatakse pind jalge alt, sest Pilvel ei katke intellektuaalne kontroll sõnades toimuva üle - tekst jälgib pidevalt iseennast ja teisi tekste. Teadlikkus teadupärast ei välista aistingulisust ning varjundite tabamist. See luule ilmutas mulle vaikuse ja sõna, olemise ja olemise nime kokkupõrget keelelisel maastikul. Seega järjekordne kordumatu «nime vaevas» peetud lahing.
Nii kergelt ongi ülevaade mäkke jõudnud. Alt pilvele? Mängiks nüüd veel esimest paari välja ja tagumist sisse, ütleks otse ära, et temast saab luuletaja ja tollest mitte? Ei ütle, sest teisese tuleviku eest pole keegi kaitstud.
Ühisosa, mida ükski ümbris põlistada ei suuda, kiusab endiselt. Väikeseid kokkujookse võib ju üles märkida: ründav sotsiaalsus või sotsiaalse ambitsiooni puudumine, pseudonüümid, allusioonid, teatraalsus, kokkupuuted Juhan Viidingu luulega, Aaviku keeleuuenduse mõjud, ingliskeelsed fraasid, ortograafilised hälbed. Ega see mõni aasta tagasi ilmunud noores värsikunstis palju teisiti polnud. Päris selgelt eristuvad nüüdisluule kaks peateed: silbilisrõhuline «lihtne» laul (Ryytle, A.C.) ja «keeruline» vabavärsiline modernismus (Kätlin Kätlin, Pilv). Mis siis lõpuks neist teedest ehk trendidestki. Ainult niipalju, et osata leida oma rada olemist uputavate tekstide seas. «Oma» luuletaja seisab tee kõrval üksi ja ootab armsat lugejat. Mõlemat on märgatud.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org