Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - 17.03.2000
Peatus keele teel
by khan
Thursday 13 March 2003 - 13:32:01

Toomas Paul. Eesti piiblitõlke ajalugu. Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi toimetised nr. 72.
Tallinn 1999. Toimetanud Tõnu Tender,
kujundanud Ene Velling, saatesõna Jüri Engelbrechtilt.




Eestikeelse kirjasõna vanimaid näiteid: Tallinna eestlaste truudusevanne ordumeister H. v. Brüggeneile 1536. a.
Illustratsioon Lembit Andreseni raamatust “Eesti rahvakooli vanem ajalugu”.


Toomas Pauli “Eesti piiblitõlke ajalugu” (edaspidi EPA) võib ja saab võrrelda entsüklopeediaga, esiteks muidugi mahukuse, lehekülgede arvu ja teiseks ka informatsiooni külluse tõttu. Kuid informatsioon EPAs hakkab lugeja kallal tööd tegema teisiti kui entsüklopeedias. Keskenduksingi seetõttu teksti ja lugeja vastasmõju mõningatele võimalustele, mitte niivõrd Toomas Pauli loodud teksti sisu faktoloogilistele küsimustele.


Tekst ja teised tekstid
EPA pole seisev, kinnistatud tekst. Tekst on justkui tünn, millele asetatud vitsad on liiga kitsad. Tekst töötab nagu süda, mis ei jõua kõiki vereliblesid endast läbi pumbata. Kuid tünn ei plahvata, süda ei purune, tekivad ainult praod, mille vahelt saab suunduda teistesse kolletesse. EPA sarnaneb niipalju hüpertekstile, kui üks kaante vahele väliselt liikumatuks surutud tekst seda teha võib. Kuidas see väljendub?
EPA tekst pole kaugeltki iseseisev, teised tekstid tema sees ja tema küljes moodustavadki pideva plahvatuseelse olukorra. Püüaksingi seda näidete varal esile tuua.
Parimad näited on muidugi need, kus Toomas Paul võrdleb erinevaid tekste. Lk. 421 on esitatud J. Gutslaffi ja Virginiuste 2Ms 20, 3 võrdlus. Gutslaff: “Ei peavat Sinnull töist jumalat/ollema pähl Minno” ja Virginiused: “Sinul ei pea mitte muid Jumalid olema Mino ees.” Toomas Pauli enda kirjutatud teksti on niisiis integreeritud lõigud kahest teisest tekstist. Need lõigud aga viitavad terviktekstidele, mille olemasolu ja iseloomu on T. Paul osanud sedasi esile tuua, et tekib võimalus huviks nii Gutslaffi kui ka Virginiuste maailmanägemise vastu. Seega: EPA on oma autori poolt osavalt köidetud erinevate tekstide külge ja vastupidi. Erinevate tekstide esinemine võib olla väga huvipakkuv ja üldhariv: lk. 494 näeme “ń” kasutamist aastast 1844 pärinevas eestikeelses tekstis; lk. 615, kus Jakob Hurda kirjatükis saab näha ohtralt z-tähte; lk. 655 J. Aaviku “Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika” väljavõtted, kus näiteks “juure”, “meele”, “ääre” on eelistatumad kui “juurde”, “meelde”, “äärde” jne. Nimetaksin selliseid tekstikurve või lühipeatusi imetabasteks juhtumiteks. Need juhtumid võivad juhtuda ka EPA enese piires. Näiteks lk. 509 kirjutab T. Paul: “1855. a. puudus Türil pühakiri 1316 perest 340s. Siin oli kulutatud aastas pühakirjade ostmiseks 3713 mehe kohta 50 hõberubla, võrdluseks – viina ostmiseks 8000 rubla.”
Erinevate tekstide köidetusest EPA külge võib tuua veel mõningaid näiteid: lk. 149 mainitakse Martin Lutheri kirja, mis eesti keeli kõlab “Jumala äravalitud armsatele sõpradele, kõikidele kristlastele Riias, Tallinnas ja Tartus”. Joonealusest leiame Lutheri enda kirjaviisi, kus linnade nimed on vastavalt “Righe, Reuell und Tarbthe”. Lutheri kirja integreerimine jutustavasse lukku on lugu ennast tublisti elavdanud. Ühe näite peab veel tooma. Lk. 424 võrreldakse Uut Testamenti aastast 1715 ja esimest eestikeelset täispiiblit aastast 1739 (lõik “Apostlite tegudest”). UT 1715: “Agga kui mitmel Päwal ehk Pääwlikko ellik Tähte olnud näha” ja P 1739: “Agga kui mitmel päeval ei päike egga tähhed ei paistnud”. “Pääwlikko” – kui ilus! Aga see sõna kuulub EPAsse ainult osaliselt, ning see ongi T. Pauli teksti juures võluvaim.
Asi läheb aga huvitavamaks siis, kui me astume sammu edasi EPAs esinevate tekstide juurest nende tekstide juurde, mille spetsiifika ja probleemide juurde võib T. Pauli kirjatöö kaudu jõuda. Siin astub mängu muidugi teksti ja lugeja isiklik suhe. Need jooned, mida pidi üks inimene EPA juurest teiste tekstideni liikuma hakkab, võivad jäädagi ainult tema läbitud joonteks. Näiteks: kui Paul kirjeldab peatükis “Harald Põllu piiblitõlge” kolmanda Moosese raamatu 13. peatüki juures esinenud tõlkimise probleeme, siis kirjutab ta: “Seoses nende arutlustega avaldati soovi, et tõlkes välditaks nii palju kui võimalik labasusi ja vulgaarseid väljendeid.” Kui lugejal võib tekkida küsimus antud peatüki problemaatika suhtes ja ta vaatab algteksti, siis tekib võimalus, et ta näeb 13. peatüki juures ka 14. ja 15. peatükki, mis teeb “vulgaarsuste” tõlkimise probleemi veelgi teravamaks: 3Ms, 15,3: “Ja tema roojasus vooluse pärast on niisugune: ta ihu kas eristab voolust või on ta ihu voolusest ummuksis – selles on tema roojasus” (P 1989). Kui aga kirjeldatud viisil jõuda 14. ja 15. peatüki lugemiseni, siis lugemisakt ise pole enam otseselt EPA lugu järgiv, kuid tugev aheldumine toimib sellegipoolest. Lk. 467 pakub järgmise võimaluse: T. Paul tutvustab Piiblist suulisse rahvatraditsiooni kandunud fraase, sealhulgas ka sellist nagu “tühi töö ja vaimunärimine” (mida Kogujas korduvalt esineb). Autor kirjutab: “Metafoorid võivad esialgsest kontekstist irdununa hakata elama omaenda elu ja inimesed ei tarvitse teada, kust need fraasid pärit on.” Täpselt! Ma ise olen hea näide: “tühi töö ja vaimunärimine” haakuks kõigepealt Oskar Lutsu retoorikaga. Nii hakkas jooksma joon EPAst Oskar Lutsu pentaloogiasse. Või lk. 469, kus T. Paul kirjutab: “Allusiooni mõju eeldab publiku või lugejate mõistmist ja kaasteadmisi ning teda võib vaadelda kui teksti tekstis: autori loodud teksti lülitatakse teadlikult fragmentidena teine tekst (tsitaadid, viited, epigraafid jne.). Eeldatakse, et lugeja arendab need teiste struktuursete konstruktsioonide killud välja tekstideks. Assotsiatiivne mehhanism hakkab aga tööle ainult siis, kui salavedruna toimiv märksõna või kujund on ka lugejale taibatav ja tähenduslik.” Just samal ajal lugesin viimase Loomingu arvustusi, kus oli ära toodud “Yuppiejumala” tegelaste nimede sarnasus Vana Testamendi nimedega (näiteks vastavalt Jaffa ja Jahve, JHVH). Nii võib EPA mõju kanduda ootamatutesse silmapiiritagustesse.
T. Paul ise aga ei lakka üllatamast lugejat joonealuste tekstide “isikkoosseisuga”. Lk. 825, peatükis “Eri aegade erinevad nõuded adekvaatsele tõlkele” lausub ta: “Keegi eestlastest ei ole kurjustanud, kui ta ei saa aru Aristotelese “Luulekunstist”. Ega Aristotelese “Nikomachose eetika” palju kergem lugemismaterjal ole.” Ning joonealusena on toodud “lingid” mõlema teose eestikeelsele variandile. Nii et Paul on andnud lugejale võimaluse sukelduda Eesti piiblitõlke ajaloost otse Aristotelese maailmanägemusse. Lk. 266 annab T. Paul lühikursuse pietismi osas, rääkides, kuidas A. H. Francke tahtis äratada ja arendada individuaalset teadlikku vagadust ja et usk ning vagadus peab pietismi põhimõtete järgi olema isiklik ja teadlik. Siinkohal oleks võinud ju joonealune tõmmata joone Max Weberini, miks mitte? Aga ei ole tõmmanud. Siit jõuamegi teksti ülesehituseni.

Teksti ülesehitus
Ülesandeks pole kritiseerida, vaid pigem vaadelda, kuidas hiiglaslik tekst, mis justkui tahab ennast haakida võimalikult paljude teiste tekstide külge, töötab, ei tööta ja töötada võiks. Laiem küsimus siinjuures oleks: kellele on tekst suunatud? Raamat kõigile ja mitte kellelegi?
Alustagem lihtsamatest näidetest: lk. 749 on mainitud Maret Randla piiblikogu, aga teadmata jääb, kes M. Randla on. Lk. 309: “J. Gutslaff ja J. Jhering surid 1657. a. katku, nagu ka N. Bagge, M. Zarenius, A. Winkler, G. Saleman ja mitmed teised.” Kes oli N. Bagge? EPA teda rohkem ei maini, ka “A-Cent” vaikib. T. Pauli sõnastuses kõlab mehe nimi nii loomulikult, justkui peaks suuremale osale lugejaskonnast see midagi ütlema. Samas leiame lk. 312 poole lehekülje pikkuse joonealuse Kuusalu pastorist Johann Wolfgang Boeclerist, kes kuulus 1682 loodud Uue Testamendi käsikirja läbivaatamiseks loodud komisjoni (ta on olemas ka “A-Cent-is”). Sellega haakub lk. 320 mahukas joonealune Johann Ernst Glücki kohta, kust teadmatu saab teada, et 1699 tõlkis Glück piibli vene keelde ja tema majas üles kasvanud Marta Skavronska oli hilisem Katariina I, Peeter I abikaasa. Informatsioon kummub üldajalooliseks õppehetkeks!
Samasuguseid kuhjumisi-hõrenemisi kohtab sõnastuses. Lk. 335 Wastse Testamendiga seotud Adrian Virginiuse kirikukeele saksapärastest joontest sõltuvast keelest ja rahvakeelest rääkides ütleb T. Paul: “Omaette probleemideringiga on tegemist verbivormide puhul, milles põhiverb on impersonaali mineviku partitsiibi translatiivis.” Kuigi järgnevad näited, tekib küsimus: kellele on antud lause adresseeritud? Kas filoloogidele, kellele pakuvad huvi sakraalse kirjanduse keeleküsimused? Vaevalt on raamatu sihtgrupp nii kitsas. Eelkõige on ju tegemist harimisele pürgiva raamatuga, kus on (paari)lõigulisi või koguni peatükilisi lühikursusi ajaloo, semiootika, sotsioloogia, kultuuriloo, filosoofia, poliitika, etümoloogia vallast. Näiteks peatükki “Tõlgete terminoloogia ja rahvuslik identiteet” saab näha eesti keele indoeuroopastumise referaadina. “Rahvakoolide võrgu rajamine Rootsi ajal” on justkui peatükk mõnest pedagoogika ajaloost: Lembit Andreseni raamatuid lugenul pole T. Pauli edastatu näol enamasti tegemist uudse infoga. T. Pauli keelefilosoofilised arutlused on traditsioonilised, mõnelt vaatekohalt lausa konservatiivsed (vt. lk. 49).
Kas “translatiiv” asemel oleks võinud öelda: “saav kääne”? Lk. 336 on võrreldud saksakeelset ja eestikeelset teksti (Jh 8,4) “Oppetaja/ sesinane Naine on awwa Töh pähl kinni tabbamatu Abbiellorikmissen”. Pauli huvikeskmes on adjektiiv “ava”, mille tähendust on tänapäeval raske kindlaks teha. T. Paul toob ära Wiedemanni ja Rossihniuse saksakeelsed vasted (Rossihniuse eestikeelne “avapatane” ja Wiedemanni “ava töö peal”). Puuduvad aga praeguse eesti ja kreeka keele vasted. Mitmetes kohtades pole T. Paul kasutanud saksa-, (näit. joonealune lk. 595), inglis-, (näit. joonealune lk. 834) või soomekeelse (näit. lk. 297, kus on ära toodud keel, mis sisaldab veel x-i ja c-d) teksti edastamisel tõlget. Mitteoskaja peab kasutama sõnaraamatuid või asjatundja abi. Kas T. Paul annab mõista, et saksa, inglise ja soome keele oskus peab olema iseenesestmõistetav? Samas on nii mitmedki peatused tekstis justkui mõeldudki õppematerjaliks: lk. 130-131 esitatakse (peamiselt tsitaatide varal) renessansi lühiõppetund, lk. 132 reformatsiooni ja prantsuse valgustuse seosed ja lk. 133 võib leida lühikese sissevaate trükikunsti lukku.
Kahju on muidugi sellest, et mõnda keelelisse probleemi süüvides jätab T. Paul tihti kasutamata algallika: LXX, Vulgata või kasvõi heebreakeelse vaste. See on ka arusaadav, kuna raamatul poleks sellisel juhul kaldaid. Aga kahju on ikkagi ja on rõõm, kui T. Pauli haridustöö kaldub etümoloogia, eesti keele arenguloo või võimalikult mitmekesise või mitmeallikalise sõna-, väljendi- või mõisteanalüüsi poole. Näiteks: lk. 439 Anton Thor Helle heebrea laensõnad (“jaanalind” – “bat ha’ana”; näide on paljudele tuntud, kuid teadmatutele hariv). Lk. 416 on räägitud nd-vormi muutumisest nud-vormiks Thor Helle piiblitõlkes ja selle kinnistumisest; lk. 402 -kit liite kujunemisest -ki liiteks jne. Lk. 679 on üks positiivsetest näidetest, kust lugeja leiab paljud analüüsi komponendid: kreeka sõna “moria” ja “moros” vasteks on toodud WT, Thor Helle ning joonealusena Hupeli ja Wiedemanni tõlked ning ka H. Põllu, J.V. Veski ja J. Aaviku suhtumine. Aga ikka ja jälle jääb väheke puudu (mis muidugi ei pea olema lugemise hoogu kärpiv, vaid vastupidi – uudishimu kasvatav). Näiteks: lk. 437, peatükis “Eesti piibli tõlkeanalüüs” räägib T. Paul heebrea sõnadest, kus enamiku harulduste või uunikumide puhul on tõlgetes tegemist oletustega. Esile tuuakse koht Õpetussõnadest (27, 9), mille vasteid on samuti kiiduväärselt mitu: näiteks P 1739 (“nenda ka on kellegi söbber maggus süddame nou pärast”, P 1968 (“aga valu võib purustada hinge!”) Soome P 1992 (“ystävan rakkaus on kuin tuoksuva puu”), Good News Bible 1976 (“but trouble shatters your peace of mind”). Peab küsima, et miks on jäetud kasutamata võimalus pakkuda heebreakeelset vastet ja oma selgitust ja/või arvamust? Milline lõik tsitaadist valmistab heebrea keelest tõlkimisel raskusi? Ei tea. Ning kui avada näiteks P 1989, siis sama koht kõlab: “Õli ja suitsurohi rõõmustavad südant, aga valu võib purustada hinge!”
Kordaks veel kord, et tegu pole kritiseerimisega. Loomulikult saab siin näha ebajärjekindlust ja katkendlikkust, kuid EPA kui suur tekst(ikogum) saab just huvi pakkuda tema autori positsiooni silmas pidades. Tundub, et EPA ongi väga autorikeskne raamat, kuna see, mis on jäetud tekstis kirjutamata, on sama kõnekas kui see, mis on kirjutatud ja mis moodustab teksti esimese osa, nähtava teksti: sõnade jääpinna Sõna sügaviku peal. See, mis on jäetud kirjutamata, võib näidata meile just Toomas Pauli eelistusi ja tema kui autori positsiooni. Ühelt poolt tahab ta suunata lugejat suurema harituseni ja huvini, Sõnani; kuid teiselt poolt on üks tema soove kõneleda oma vaateid, sõnu.

Autori positsioon
Siiski peab ütlema, et Toomas Paul ei pürgi olema Autor. Selle kõige eredamaks näiteks on lk. 769, kus Paul hakkab kirjutama enda osast piiblitõlke loos: “Nende ridade kirjutaja /---/ alustas huvist asja vastu ning palus Uku Masingult nõu ja tuge.” Ja edasi. “T. Paul käiski Tartus…” Autor kirjutab endast ainsuse III pöördes, mida võib tõlgendada püüdena iseenda tegemistega distantsi saavutada.
Poleemiliste seisukohtade ristamisel oskab Paul ennast nii maksma panna, et lugejal ei jää päheastumise tunnet. Kriitilisemaid noote on ka: lk. 680 arutletakse väljendi “kõlvatumad/kõlvatud orjad” suunas. Antud vorm kuulub J. Aavikule ja H. Põllule, vastukaaluks toob T. Paul kreeka vaste “achreios” ja eesti vormi arengusuuna ning veel Hupeli ja Wiedemanni eestikeelsete sõnade saksakeelsed vasted. T. Paul: “Sõna tähendus hakkas nihkuma möödunud sajandil. Kui H. Põld või J. Aavik oleksid piiblit redigeerides nendes kohtades algteksti vaadanud, pidanuksid nad rääkima “kõlbmatust” sulasest (orjast), nagu seda on teinud WT 1686.” (Tõin selle näite ka sellepärast, et siin on kiiduväärselt kasutatud paljusid variante, sh. ka kreekakeelset sõna). On ikkagi aru saada, et Harald Põldu ei suhtu T. Paul sellise soojusega kui Uku Masingusse: on huvitav vaadata Harald Põllu piiblitõlke looga paralleelselt kulgevat Harald Põllu rahalunimise lugu. Muuseas, lk. 676 leiab autor, et on “natuke kurb, et H. Põld sai oma töö eest kuulda vaid laitmist.” See lause näitab T. Pauli püüdu olla võimalikult objektiivne. Näiteks hindab T. Paul luterlasena katoliikluse osa harjumatult kõrgena (vt. Andrei Hvostovi retsensiooni 10. veebruari Areenis). Õnneks on autor vist aru saanud, et objektiivne olla on võimatu. Lk. 262 on T. Paul esitanud poleemika rootsiaegse ülikooli tähtsusest Eesti kultuuriloole, kus alguses on ära toodud Hans Kruusi negatiivne ja seejärel Helmut Piirimäe positiivne hinnang. Kaalukausse kallutavaks saab T. Pauli joonealune, kus ta ütleb: “Mitmed Tartu ülikooli kasvandikest on jätnud jälgi eesti kirjanduslukku nagu Joachim Salemann, Johannes Gutslaff ja Martin Gilläus.” Ka oma positsiooni esitamises pole T. Paulil ühtsust: lk. 569 leiame hinnanguid Eduard Ahrensi kohta. Esimene neist, V. Reimani oma, on positiivne, sellele järgneb Arnold Kase negatiivne hinnang ja sellele omakorda (enam mitte joonealusena) T. Pauli sõnad: “Omast kohast võiks Arnold Kase kompromissitut antiklerikaalsust pidada sümpaatsekski, ent E. Ahrensi puhul ei ole selline ründamine korrektne.”
Kui püüaks näha, kuidas Toomas Paul keelesse suhtub, siis ehk ei ole EPA kui teksti iseloom, tema kurvide, peatuste, kõrvalteede, verbaalse kruusa, rohu ja asfaldi vaheldumise rohkus enam liikumist takistav.
Toomas Pauli raamatust õhkub kummalist tunnet keele mõõtmetest: mitte niivõrd tema kvantideedist, vaid kvaliteedi pidevast teisenemisest. Pauli tekstitagune tekst tahaks justkui öelda: Keel(el) on protsess, muutumine, evolutsioon; keel on – Humboldtile tuginedes – pigem energeia kui ergon. Juba eelpooltoodud näidetest võib selle kinnituseks üht-teist tuua. Aga lisa saab veelgi leida: lk. 803 on kirjeldatud seda, kuidas Eduard Vääri küsitles 1992 eesti filoloogia üliõpilasi, kellele olid tundmatud kirikukeele tavasõnad “jünger”, “tölner”, “variser”, “roojane”, “käsulauad”. Või lk. 226, kus T. Hennoste ja M. Erelti Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklitele viidates leitakse, et teekond neologismist arhaismini on tulevikus tunduvalt lühem kui seni. Joonealuses tuuakse näited: “piisama”, “täna”, “hetkel”, “liba-“, “iganes”, “mingi” tähendus on viimastel aastatel märgatavalt muutunud. Selline lähenemine keelele tekitab loodetavasti rohkem tähelepanu iga suust või sõrmeotstest väljuva sõna ja lause vastu. Niisiis, kui ka sisu kohta midagi öelda, siis Toomas Pauli “Eesti piiblitõlke ajalugu” esitab köitvaid peatükke minu emakeele alguseta ja lõputa, ainult lühikesi peatusi lubava lingvistilise ja maailmanägemusliku arengu loost. “Eesti piiblitõlke ajalugu” on selle tajumiseks ja meeleshoidmiseks väga sobiv – avarat vaadet pakkuv peatus.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org