Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Sirp 08.12.2000
Seadus kaob, keha tuksub
by khan
Thursday 13 March 2003 - 13:36:10

Toomas Raudam. Miks Kafka nuttis?
Eesti Keele Sihtasutus, 2000.



Olla Seadusega seotud, olgugi ainult valvurina Seaduse uksel, on võrratult rohkem kui maailmas vabalt elada.

Franz Kafka, “Protsess”

Kooli minna ma ei tahtnud, ma justkui aimasin, et seal peab õppima vahet tegema inimeste ja nende sugude, ilmakaarte, vasaku ja parema poole, linnu ja looma vahel, selle asemel, et öelda “kõik”, mõelda “meie” ning alles siis, kui vajadus on suur ja teisiti pole enam võimalik hakkama saada, anda asjadele nimi, muuta meie minaks.


Toomas Raudam, “Miks Kafka nuttis?”


Toomas Raudam on üks neid kirjanikke, kes lisaks lugude kirjutamisele kirjutab ka lugude kirjutamisest. Küsimusele “Millest kirjutada?” lisandub küsimus “Kuidas kirjutatavast kirjutada?” Seetõttu võibki Raudami tekst tunduda raskepärasena, raskesti läbitavana. Kuid tekstis sumpamine tasub ennast ära: ennastkirjeldav tekst võib mõjuda värskendavana maailmakirjeldava teksti kõrval. Loomulikult kirjeldavad kõik maailmakirjeldavad tekstid ka iseennast, kuid tavaliselt ei viita tekst sellele, teksti nähtav osa peegeldab maailma, mitte iseennast. Raudami teksti enesepeegeldus on toodud aga teksti tagant teksti sisse ja see teebki teksti mitmekihiliseks ja seetõttu huvitavaks.
Tooksin lihtsaima näitena Raudami raamatu pealkirja: “Miks Kafka nuttis?”. Raudam on raamatu teksti kirjutanud selle pealkirja mõistmiseks ja mõtestamiseks erinevaid variante. Näide: lk. 61 loos “Miks Kafka nuttis?” hakkab ulguma koer nimega Kafka. “Kafka nutab,” ütleb Sergei Sobakov. Lause on venekeelne, aga ma saan sellest hästi aru, saaksin ka siis, kui öeldaks hiina keeles. Või kui ma ei teaks põhjust, mis Kafka ulguma pani. Ulguma, mitte nutma: sest pisaraid Kafka silmis polnud, ehkki kurb oli ta kindlasti.” Niisiis: ehk peab Raudam silmas samahästi/hoopis koera, mitte kuulsat inimest? Ehk siis: “Miks Kafka ulub?”
Kuid see kirjutav mäng kirjutamise ümber nõuaks tegelikult eraldi käsitlust. Pigem püüaksin visandada üht-teist Raudami põnevast maailmast.
Raudami raamatut avavas essees “Miks Kafka nuttis?” kirjeldab Raudam seda, kuidas Kafka hakkas nutma Franz Werfeli raamatu peale, õigemini selle kirjanduse peale, mida Werfel esitas ja esindas. Raudam kirjutab: “Nad ei ole inimesed, ütleb Kafka Werfeli tegelaste kohta. Kuid kas Kafka enda kangelased on inimesed?” Kafka romaanide tegelasi huvitab Raudami meelest inimlikust rohkem abstraktne. Raudam ütleb Kafka romaanikangelaste kohta: “See, mida nad teada tahavad või ei taha, aga ühel hetkel avastavad, et peavad teadma, et teisiti ei saa – on Seadus. Või Karistus. Seadus (või Süü), mis valitseb inimeste üle, kuid mis alati viimsel hetkel nende eest ära libiseb.” Seetõttu tundubki Raudamile, et Kafka raamatud jäävad lõpetamata, “lõpp, paraku, on alati lõplik, raamatus jääb seda tähistama mõni juba tuhat korda öeldud asi, loojuv või tõusev päike, tuulehoog, taevas ujuv pilv, lühidalt – lootus. Nii võinuks kirjutada – korrata – Werfel. Kuid mitte Kafka.” Loos “Minu ema kleit” kirjutab Raudam, kuidas ema tahtis, et teda pandaks kirstu kleidiga ja et kleit selja pealt katki lõigataks. Kuid loo minategelane ei lõika kleiti katki ja on selle üle uhke (samamoodi ei põletanud Max Brod oma sõbra tahte kohaselt tema käsikirju). Miks? Sest rätsepa, kes emale kleidi tegi, ja ema “vahel polnud midagi pahelist, patust, isegi süütult erootilist mitte, küll on aga liig- ja väärtarvitamisest saanud räpaseks sõnad”. Jah, “loojuva või tõusva päikse” või “taevas ujuva pilve” asemel tähistab raudamlikult lõplikku lootust ema kleit. Millist lõplikku lootust see kleit tähistab? Minu meelest elusolendi läheduse lootust. Lootust, mis püüab kaugemale Seadusest ja lähemale kehasoojale. Seda, raudamlikku maailmakirjeldust, on vaja kirjeldada lähemalt.

“Protsess” lõpeb Josef K. vägivaldse surmaga. K. asetati kivipangale ja kaks tundmatut härrat, ametivõimude esindajat, tapsid ta noaga. Enne surma nägi Josef, kuidas kivimurru vastas asuva maja ülemise korruse aknaavast küünitus välja üks inimene, “habras ja kleenuke”. Ning Josefi pead läbivad küsimused: “Kes see oli? Mõni sõber? Mõni hea inimene? Keegi, kes kaasa tundis? Keegi, kes aidata tahtis? Kas tema üksi? Või ehk kõik?” Vastust muidugi ei olnud, see tähendab: oli üks, lõplikem vastus.
Raudami loos “Putukas” läheb Toomas oma ema otsima, et teha kindlaks, kas ema on surnud. Toomas heidab pikali ja näeb, et aknal on Anna, tema armastatu. Toomas ootab käesirutust – samasugust, mida nägi Josef K. –, selle asemel tõmbab aknalseisja pöidlaküünega aeglaselt üle aknaklaasi. Toomas naeratab kriginat kuuldes – õnnelikult. Selle peale astub üks pereisa Tooma puruks nagu “sitasitika”. “Nagu koer!” oli Josef K. viimane mõte.
Selles õõvastava ja õnneliku surma võrdluses avanebki minu arvates Raudami ja Kafka suundade erinevus, teisisõnu: Raudami püüd luua Kafka paraboolile vastupidise suunaga telge, – Deleuze’i/Guattarid abiks võttes – pagemisjoont. Kui Josef suri nagu koer, siis Raudamil on koer nimega Kafka. Kafka Josefit jälitas nimetu, haaramatu kohtumasin, K. ees kõrgus loss, milleni polnud võimalik pääseda; Raudami Kafkal on aga lihast-luust peremees. Peremehe-koera suhte üks väljendus on järgmine: “Tavaliselt käisid mõlemad koos – vaikides ei peksnud mees koera mitte kunagi ja ka silitades väljusid tema suust üminad või poolikute silpidega häälitsused ning koer oli talle selle eest tänulik, sest vaikimine on koeratõule suurim karistus!” Siin ilmnebki Kafka inim-koera ja Raudami päris-koera erinevus ja seega ka kahe kirjaniku põhiline veelahe. Raudami koera ei ümbritse vaikus, ka vägivallal on teatav lähedus, kehastus. Kafka vaikimist ja vägivalda iseloomustab distantseeritus, vägivald eksisteerib nimetuna läbi paljude inimeste, kes kõik jäävad peategelasele enam-vähem võõraks. Karl Rossmanni vallandavad alusetult ülemkelner ja ülemportjee, kelle taga seisab hotell ja hotelli taga Ameerika. Raudami Kafka vastas seisab talle läbinisti tuttav peremees. Josef K. ei mõista, milles seisneb tema oletatav süü, koer Kafka mõistab oma peremeest: “Kõik sõnad, teadis koer, väljendasid hirmu surma ees.” Tegelikult ei pea isegi Kafka peakangelased lähedust tähtsaks: “Lossi” K. “ei pidanud püüdlusväärseks mitte Klammi lähedust kui sellist, vaid seda, et tema, K., ainult tema ja ei keegi muu, pääseks Klammi juurde tema enda ja mitte kellegi teise soovidega, ja pääseks Klammi juurde mitte selleks, et seal puhkama jääda, vaid et Klammist mööda minna, edasi, lossi.” Niisiis püüavad Kafka tegelased mingilgi määral – Karl Rossmann ehk kõige vähem – kontrollitavatest kontrollijateks. On (pooleldi) nähtamatud kontrollijad ja nähtavad kontrollitavad. Raudami raamatus aga pole mingit ühiskondliku dimensiooni tähtsustamispüüet, ei mingeid kirjeldusi ühiskondlikust või metafüüsilisest vertikaalsusest. Loo “Miks Kafka nuttis?” neljandast osast leiab lugeja näiteks ühe Miilitsa, kes kimbutas rattaomanikke. Miilits on muidugi ametnik, kuid ta tundub olevat eksinud ja erandlik, plakatlik ja ametlik hingavate inimeste keskel – pealegi on Miilits hästi nähtav, miski pole temas varjul, seetõttu ei pea Raudam vajalikuks Miilitsa juures pikemalt peatuda.
Loomulikult on ka Raudami kirjeldatavad suhted vertikaalsed. Kuid kui Kafka kirjelduste põhirõhk ei lange isiklikele suhetele (mis tavaliselt kergelt katkevad), siis Raudam ainult isiklikele suhetele keskendubki. Näiteks lugu “Elmar, The Killer Pig” kirjeldab isa ja poja suhet. Kuigi raudamlikku isa võib mõista oidipaalsena, isa-orjapidajana, on teda kirjeldatud konkreetse, lihast ja luust (läbilõikava) olendina. Mitte mingil juhul ei kehastu isa ei kantseleitöötajas/na, Kantseleis/na ega Lossis/na. Lk. 160 kirjutab Raudam: “Inimesed olid väikesed, kuid iga väike inimene peitis enda sees suurt. Suurt hiiglast, kes oli hea. Kes pidi olema hea: kui juba korra nii nähtavalt nähtav oled, siis muud võimalust pole.” Nähtav on lähedal, alles lähedal ollakse nähtav. Lk. 86: “Puudutus pidi olema, teisiti polnud teadmine võimalik.” Suur on elusolend siis, kui ta on lähedal, kui on tunda tema puudutus, lõhn ja soojus; soojus, mis Kafka romaanides tundub puuduvat – ehk on see soojus isegi kohal (näiteks K. ja Frieda kallistustes), kuid teda pole näha või ta haihtub Loss-Isa või Kantselei-Isa ees, Ameerika avarustes. “Kas on olemas kontrollametkondi? Ainult kontrollametkonnad ongi,” ütleb eestseisja K-le. Sellisest, kontrolli-ihale allutatud maailmast, püüabki lugejat välja viia Raudam, kelle püüdlus ei paista väljenduvat ainult sisuliselt, vaid ka teksti enese tasandil: lugeja ei tohi saada autori üle täit kontrolli, nagu ka autoril ju pole täit kontrolli oma lugeja üle: mida küll Toomas minu käsitlusest arvab?
Eredaimalt väljendub soov kontrolli-maailmast lahkuda loo “Mamma mu Milla ehk Juku maailm” esimeses lõigus, kus minategelane seisab haiglapalati aknal ja näeb, kuidas üks noormees õues ja neiu tema kõrval aknal üksteist vaatavad ja teineteise pilke üles kirjutavad. Minategelane tõdeb: “Nad kirjutasid üksteist vastastikku!” Niisiis püüabki Raudam kirjutada elusolendit, mitte ideed. Kirjandus sünnib lähedusest – nagu elusolendki – pole vahet, kas inimene või koer. Lähedust saab näha aga täieliku võrdsusena. Tegelane võib sündida lausest: nagu Kunderal sündisid Tereza ja Tomaš ja Raudamil Do: “Tooma “omaks” /---/ sai Do /---/ tänu ühele lausele: “Dolores Castro Ruzi hääl on veel “sündimata lapse hääl, nii süütu, nii puhas ja samas ka traagiline”, kui Rilket tsiteerida.” Lause, mis tegelase teoks teeb, kõneleb aga häälest, mitte mõttest või ideest. Kirjandus, mis – nii nagu inimenegi – sünnib lähedusest, väljendub Raudami tekstis näiteks nibus. Lk. 141: “Elus on mul sellega jätkuvalt probleeme olnud. Sellega, et ma nibust enamat ealeski ihaldanud pole.” Ning mõni aeg hiljem, samal leheküljel: “Võiksin kirjutada – imeda – kogu aja, vahetpidamata, sest hingata saab ka nina kaudu.” Seda võib mõista ka pideva soovina jääda inimeste lähedale, nibu imemine ja sellest kirjutamine, nibu imemine ja kirjutamine ise on kaks eri teed inimeste lähedale jäämiseks, nende lähedal hoidmiseks. Kui Juku ütleb Toomale: “Pean nägema su ema nibusid, muidu suren!”, tunneb Toomas rõõmu, sest see raviks Juku terveks tema haigustest ja ema ebaloomulikust häbitundest. See tähendab: Juku peab kogema lähedust, intiimsust, inimese lõhna ja puudutust, muidu ta sureb, “sureb”. Tegelikult püüdlevad nii Kafka kui Raudam “meie” poole. Kuid ühe “meie” püüab eristada Seaduse toel, teise “meie” püüab ühendada läheduse toel.
Raudami kirjutamine peab viibima seega inimese, mitte idee lähedal. Peatükis “Aparaat” asetub Dolores aparaadi alla, mis kirjutab nahale. Talle öeldakse: “On olnud neid, kes on tahtnud, et kiri poleks kirjutatud ainult nahale, vaid ulatuks kehast läbi.” Aparaat tuletab hetkeks meelde loo “Karistuskoloonias”, kuid kõnekam on antud hetkel kirjutamise ja kehalisuse samastamispüüd. Kuigi kirjandus asub paberil, ei ole tal mõtet, kui ta ei suuda paberilt kehasse tungida, kui trükitäht ei suuda inimesest läbi sööbida. “Tähed: kirjutatud. Kuid elutud. Elu tuleb neisse siis, kui mõelda inimestest.”
Raudami läheduse ja Kafka distantseerituse, Raudami koomilise ja sõnnikuauruse sõbralikkuse ja Kafka äkitselt, märkamatult saabuva pimeduse vahet püüab Raudam suuremaks käristada ka esmapilgul tähtsusetute detailide – nagu näiteks pööning – abil. Lk. 193: “Kirik oli nagu pööning: siin sai valgusest kõige paremini aru.” Raudami valgus ütleb: ole vanematele hea laps. Ja “Hea Laps On See, Kes Ei Sure!” Pööning, kuhu satub Josef K., pole küll “täiesti pime”, kuid ta on piisavalt palav ja ahistav, et Josefil seal halb hakkaks, kusagil langeb talle kaela tahma. Vilets pööning on mõistagi kantselei. Toomasel seostub pööning tema vennaga, nende ühiste mängudega ja lähedase surmaga, Josef K. peab kõnelema kohtuametnikega. Raudami pööning sarnaneb kirikuga, Kafka pööning keldriga. Võiks isegi öelda, et Raudami pööning on lapsepõlve päikesesoojuselise mineviku sümbol ja Kafka pööning nähtamatust päiksest kuumaks köetud ruum, mis sümboliseerib tundmatut tulevikku.
Või võtame nimed. Raudami sõnamängulisuse juurde kuulub sõna muutmine pärisnimeks. Taksojuhi nimi on Hääl ja Toomas on Aus, Dolores tuleneb hispaania sõnast “dolor”, mis tähendab kurba, Kafka-koera peremees on Sobakov. Raudam nimetab tihti täisnimesid, tähenduslikke nimesid. Kuid kui “Ameerikas” oli peategelasel veel kaks nime, siis “Protsessis” teab lugeja eesnime ja perekonnanime initsiaali ja “Lossis” ainult ühte initsiaali.

Tõik, et Kafka nuttis asjade pärast, mis Raudami õnnelikuks teevad, tähendab, et Raudamit saab lugeda ka Kafkat lugemata. See ongi tähelepanuväärne, kuidas Raudamil on õnnestunud ühendada loo kirjutamine ja loo kirjutamisest kirjutamine. Viimane väljendub eredamalt tegelikult Kafka nime kasutamises raamatu pealkirjana. Tegelikult ei keskendu Raudam mitte Kafkale, tekstile koondnimega “Kafka” – Raudami raamatust leiab joonealuse mõtte, et Kafka kohta ei saa midagi öelda, tema õige nimi on Vaikus –, vaid endale, tekstile koondnimega “Raudam”. Kirjutamistrikk seisneb Raudami ja Kafka ühisosas. Nimelt: Kafka oli ju samuti inimene, eelkõige inimene, mitte kirjandus. Nagu Raudamgi ja me kõik. Tundub, et sisuliselt oleks Raudami teksti pealkirjaks kõlvanud näiteks “Miks nutetakse?”, “Miks imetakse nibu?”, “Miks kirjutatakse?”, “Miks on elusolendid tähtsad?”. Kuid sellised küsimused ei kõla liig- ja väärtarbimise tõttu usutavalt. Lootus, mis Raudami tekstis ringleb, peab seetõttu olema ka ise kirjutamise objekt.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org