Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Priit Kruus :: Kõvad mehed on tagasi
Sirp 11.01.2002
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 20:06:31

Leo Kunnas

“Sõdurjumala teener”
Tuum
333 lk

Kõvad mehed on tagasi. Leo Kunnast ei pea praeguses meeskirjanduses esile tõstma teiste najal, ei ole vaja selgitada, miks teised on halvad ja Kunnas mitte. Tahtsin alustada arvustust pika ja krõbeda tiraadiga “klotsi-klõbistajate” ja “õllekrooksujate” pihta, kuid milleks? Üldistav ja pinnapealne lahmimine vaevalt Kunnase suurust näitab.
Mind vaimustab, kui raamatut lugedes mõistan, et just seda olen aastaid oodanud. Karaktereid, kelle autentsuses ei tule kahelda; lugu, millele ei ole vaja poolel teel vastu minna, et see sind endasse haaraks. Kunnase konstruktori-oskustest ei ole mõtet rääkida – milleks kiita sprinterit selle eest, et tal on jalad? Tekstitehnilised oskused paratamatult jäävad sekundaarseks, kui siira õhinaga järgmist lehekülge keerata, olles keskendunud sellele, mida, mitte selle, kuidas. Ja ega takerdumisi ei ole, kompa on selles raamatus lugejasõbralik, üleminekud ei jäta närviliselt huuli närima.
Pean raamatu suurimaks plussiks ikkagi õigel ajal ilmumist. Kunnase “Sõdurjumala teenri” võtavad rõõmuga vastu just minusugused noored poisid, kes on oodanud liini Kivikas-Viirlaid-Kaugver jätkajat. Nimistu tuleks kindlasti pikem, kuid mulle endale seostus “Sõdurjumala teener” just nendega. Raimond Kaugveri novellikogu “Kirjad laagrist” on atmosfäärilt Kunnase “Kustumatu valguse maailma” analoog. Sarnasust Kaugveriga võiks rohkemgi rõhutada – nii Kaugver kui Kunnas on kirjutanud empiirilisest kogemusest lähtudes ja noores eas.
Õnne tuleb soovida kõigile, kes oodanud jõulisust meie kirjandusse. Ärge otsige enam. Siin see on — sugestiivse esitusega rusikamaailm, mis välistab trafaretsuse mõistete “elu”, “surm” ja “valu” sissetoomisel.
Kunnase detaili-tundlikkus on tänuväärne, seda eriti “Kustumatu valguse maailmas”. Kord ärkas ta keset ööd, sest tundis end halvasti. Ta tahtis just paraski peale minna, kui nägi kahte kuju. Laua taga pingil istus Väikemees. Sibi oli end “sahtlisse” mahutanud ja tema pea Väikemehe vöökohaga ühel joonel. Pea jõnksus rütmiliselt. (lk 61). Siinkohal ei ole mõtet ninnu-nännutades kiita autori “julgust rääkida asjadest otse ja kõhklematult nende kogu julmuses”. Oleks imelik, kui tal see julgus puuduks.
Nõukogude võimu ja tiblade tampimine raamatus sarnaneb eelkõige Viirlaiuga ja võib praegu mõjuda mõningase anakronismina. Kunnase oskus lugejat kindlas ajastus kinni hoida aga nullib selle (tegevus ulatub Brežnevi aja lõpust Eesti iseseisvumiseni).
Puuri pandud noored poisid pole “Sõdurjumala teenris” kriminaalid, vaid nõukogude võimu ohvrid, põikpäised vastasseisjad. Mõlema romaani peategelase süü on relvade omamine. Militaristlikel poistel pole aga enne vanglat otsest viha nõukogude võimu suhtes. Võõra võimu vanglas — rääkimata sellest, et tegemist on puhtalt venekeelse keskkonnaga - käis “internatsionalismi” õpetamine: vangivalvurid pistavad ühe eesti poisi kongi, kus viis venelast. Nii umbes kaheks nädalaks. Ainult peategelasel Metsavennal (vanglas pandud hüüdnimi) on nii palju tahet, et ta ei muutu “harjameheks” või “vahvliks” ehk naise aseaineks.
“Kustumatu maailma valguse” lõppedes saab Metsavend valgustatud – pärast päevi kestnud peksmisi venelaste kongis mõistab ta, et pole enam milleski süüdi, võlad on makstud. Ja jõud tuleb, selline, et viis vaenlast kardavad lõpuks kõik koos endist peksupoissi. Raamatu kaklus-stseene vaevalt lavastada saaks. Neisse on võimalik sisse elada või tänaval ise kohata. Minu enda arvamus on, et vägivald ületab kirjasõnas kõik jõuilmingud, ja Kunnas tõestab seda.
Liinist. Kaugveri Villem Alavain pääseb vangilaagrist ja muutub “vabaduse trellide” mõjul kollaborandiks. Kunnase (Metsavend) ja Peeter (Fašist) ei järgi mingeid põhimõtteid peale ühe — mitte muutuda kollaborandiks enda ees. Viirlaiu Taavi Raudoja otsustab “Ristideta hauas” pärast tšekistidega peetud lahinguid Eestist lahkuda. Metsavend ja Fašist lähevad hoopiski Vene sõjaväkke. Irooniline küll, kuid sellel, kes käib sõduri teed, ei kõlba kroonust kõrvale hoida (lk 225). 90ndatel on mõlemad mehed ühed esimesed Eesti kaitseväe loojad.
Miks sellist raamatut vaja on? “Kasvõi selleks, et saada vastust küsimustele, mis vaevavad minu peategelast romaani lõpus: Mis ajad need olid, mis sünnitasid niisuguseid inimesi ja niisuguseid tegusid?” (Raimond Kaugver, “Postuumselt rehabiliteeritud” eessõnas). Minu arvates on igasuguse liini jätkamine kirjanduses tänuväärne töö, kui see on eelneva edasiarendus. Epigoonlust näevad selles kindlasti nii mõnedki. Las nad näevad. Aasta raamat.




Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 07 Jul : 11:44
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org