Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Sirp 23.04.1999
Lugu, mitte lend. Lugu kui lend.
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:30:23

Jüri Ehlvest. Elli lend.
Loomingu Raamatukogu, 1999, nr. 9.


Kirjandusest kõneldes tuleb tihti ette, et kirjanduse all mõeldakse romaani ehk siis eepilist proosat. Lüürika moodustaks justkui eraldi klassi – luule on luule. Eesti keeles öeldakse eepilise proosa kohta "romaan", inglise keeles "novel". Meie "novell" vastab inglaste "short story’le". Novelli ja romaani vahe pole seega eriti suur. Kui pikkus välja jätta, siis need jooned, mis iseloomustavad romaani, kõlbavad avama sama hästi ka novelli. Nii romaan kui ka novell on narratiivsed, mõlemal on assimileerimisvõime – suutes koguda enda sisse erinevaid zanre (kiri, päevik, laul jne.), mõlemad kannavad endas õpetlikkust, didaktilisust (kusjuures novell kui lühem vorm toob seda tihti paremini esile). Pealegi on pikkuse mõttes piir romaani ja novelli vahel elastne – Camus’ "Võõras" on selle hea näide.
Jüri Ehlvesti "Elli lend" ongi selline raamat, mis hoolimata oma viiekümnest leheküljest mõjub eepilisena: sisuliselt on meil tegemist romaaniga, vormiliselt novelliga (sellest täpsemalt allpool). Teisalt mõjub Ehlvest alati… mh, hullumeelsena. Samas pole see hullumeelsus kaootiline, seda kannab mingi – kohati nähtamatu – korrastatus. Ehlvesti maailm viitab mõnevõrra Päikesesüsteemile pärast lähemat uurimist. Nähakse auke asteroididevööndis, nähakse Saturni kaaslast Hyperioni, mis mitte ei pöörle, vaid "kukerpallitab" (Ian Stewart: "Kas jumal mängib täringuid?"). Seadusliku maailma, lacanliku "sümboolse korra" löövad sassi mõned reaalsuse anomaaliad. Kuid need anomaaliad ei takista seadustiku käiku, maailma (ehk inimese?) olemasolemist.
Kui seda kõike püüda väljendada kirjanduse tasandil, siis on Ehlvesti "hullumeelsuse" ja loetavuse vahel lihtsad seosed. Seda saaks seletada paremini ehk sisu ja vormi vastanduse kaudu. Esiteks lükkab Ehlvesti novell, antud juhul siis "Elli lend" – ümber romaani vormi, kirjanduse enda vormi. Romaan on kirjandusvorm, mis on seotud inimese "mina" kallal toimunud ajaloolise protsessiga. Milan Kundera on lausunud: "Kõikide aegade kõik romaanid uurivad "mina" mõistatust." Ehk siis "mina" ja "mittemina" (olgu viimas(t)e puhul tegemist siis "meie", "nende" või lihtsalt mõne teise "minaga") dihhotoomia avaneb kõige nähtavamalt romaanis. Romaani peategelane oli keegi, kes vastandus, kes tõusis esile, kes eemaldus – teravmeelne hidalgo, Julien Sorel, Joseph Knecht, vürst Mõškin. Niisiis, klassikalise romaani "kangelane" seisis alati "minana" "meie" vastas. "Meie"-tunnetuse väljendused võisid vormiliselt erineda, sisuliselt jäi aga püsima üksainus "meie"-ideaalsus – represseeriv ja juriidiline või konventsioonidel põhinev. Franz Kafka põhjal sai näha, kuidas "mina" "meie" sisse tagasi lükatakse, kuigi ta ei teinud seda "mina" jaoks kaugeltki meeldivalt. Ehlvest teeb seda palju meeldivamalt – talle on inimesed inimesed. Ehk: üks inimene on teine inimene. Alati. Niisiis pole Elli enam keegi peensusteni väljajoonistatud karakter, kes satub "meie" normide ja tavadega vastuollu, vaid Ellis kajastubki "meie". "Meie" pole Ehlvestil – Foucault’d laenates – enam keelav ja juriidiline, vaid hoopis midagi kehalisemat, lõhnavamat, kombitavamat – ühesõnaga: inimlikumat. Ka Ehlvest uurib "mina" mõistatust – ta näeb "minas" ahela ühte lüli. Jüri suudab Ellist kirjutada, seega suudab ta temaga ka samastuda või ehk teda välja mõelda, kuigi – või: kuna – nii mõndagi jääb Ellis varjatuks. Ehlvest ei joonista meile balzacilikku portreed Elli näojoontest, piisab mõttest, kuidas Elli ootab oma armastust, et see ta rinnanibusid rulliks. Kui Ehlvest kirjutab sellest, kuidas inimeste hinged mahuvad ära ainult nende kehadesse ja kuidas sellised inimesed lähevad "järjest rohkem iseenda keha nägu", siis toimib see hoiatusena.
Narratiivsus on seega "mina" lagunemise kaudu kõverdunud, lugu püsib nagu house-rütm (aeg-ajalt drum’n’bassiks või jungleiks moondudes), tal pole algust ega lõppu, kuid kui temas viibida, siis ollakse alati päral, kohal ja praegu.
Ning hoolimata vormi väänamisest ei pihusta "Elli lend" romaani/novelli sisulist poolt, vaid jätkab seda. Tea, kas Ehlvest on didaktiline, aga liigutav on ta sellegipoolest. Ta ei soni, tema teosed pole vormiline eksperiment, ta kõneleb lugu, tal on öelda. Kummaline, et seda, mida Ehlvest ja Õunapuu oma "Olivia meistriklassiga" teevad proosas, on Hasso Krulli meelest Jüri Üdi teinud luules. Siinkohal oleks põnev kasutada üht Krulli tsitaati Üdi kohta, kui viimase nimi ja "luule" asendada vastavalt Ehlvesti nime ja "proosaga": "Nii on traditsiooniline sisu ja vormi vahekord ümber pööratud, vorm justkui valitseks täielikult sisu üle, pihustades, hajutades, lagundades ja parodeerides seda, nii et viimaks näib sisu üleüldse kaduvat. Tegelikult on need kategooriad Ehlvesti novellides lihtsalt dekonstrueeritud: öeldakse tavalisest rohkem asju, ainult et need ei koondu ühe keskse ja novelli ammendava tähenduse ümber. Lühidalt: Ehlvesti novellidest ei moodustu kunagi ühtsust, vaid ta on alati paljusus." "Minade" paljusus. "Meie". Meie. Ehlvesti "Elli lend" kirjeldab olukorda, kuidas üks "mina" "meie" poolt (st. "meis") muljeid, sõnu, mõtteid, tegusid vastu võtab. Kõik tungib kõigest läbi. Tagasi Herakleitose juurde: "Panta rhei". Elli voolab läbi Jürist, ja polegi vaja enam aru saada, kumb haldab kumba. Kumba on rohkem?
(Nn.) Krull: "Ehlvesti lausung moodustub lõpetamatu eneseeituste seeriana, mis jätab ta nii-öelda mõlemast otsast avatuks ega võimalda lausungi sisu ühelgi hetkel positiivselt määratleda." Küsigem triviaalselt: kuidas määratleda elu? Kas romaan/novell pole elu peegeldus? Ehlvesti puhul küll – kui meie päevaseid muljeid nö. autentselt üles märkida, võib saada midagi sarnast "Elli lennule". Ehlvesti tekst toetab Henri Bergsoni arusaama inimese intuitsioonist.
Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari leidsid, et nende raamat Kafka kohta sobib kõige paremini viieteist- kuni kahekümneaastastele. Õige lugemisviis on järgmine: "Raamatut võetakse väikese mittetähistava masinana, kus ainus probleem on "kas ta töötab ja kuidas ta töötab?" Kuidas ta sinu puhul töötab? Kui ta ei tööta, kui midagi ei juhtu, võta siis teine raamat. /---/ pole vaja midagi seletada, millestki aru saada, midagi tõlgendada." Kas siin ei toimi ühiskondliku mõttemalli dekonstruktsioon, binaarsete positsioonide lõhkumine, Autori-lugeja vastanduse kõverdamine, ehk lihtsamalt: inimliku "mina" tähtsuse hajutamine? Ning kas sedasama viisi maailma näha ei viljele ka Ehlvest? Kundera leiab, et romaan ei saa elada rahus koos oma ajastu vaimuga: et "edasi areneda" romaanina, "ei saa ta seda teha teisiti kui maailma arengule vastu hakates." Ning milline on maailma areng? "Mina"-kesksust kandev. "Mina", mis ikka veel tihti hoiab kinni arusaamast, et tal on võimalik astuda eemale "meie"-tunnetusest. Ehlvesti "Elli lennus" on üks tähelepanuväärne lause: "Räägi, mis pähe tuleb, õpetas Vahing, ära hooli, kas sust keegi aru saab või mitte, peaasi, usu, et sa ise saad endast aru, siis oledki kirjanik." Tegemist pole ju kirjaniku enda mõttega, vaid Vahingu soovitusega. Mõtted toimivad Ehlvesti raamatus võimalikult elulähedaselt: nad tulevad ja lähevad, (kust? kuhu?) tunded sisenevad, möllavad, vaibuvad, ihad purskuvad mõttemaakoore alt. Ehlvesti mõtted ei tundu moodustavat ajateljel liikuvat narratiivi, nende ajaline järgnevus pole tajutav. Ehlvesti mõtted võivad olla sekundis, paaris. Või aastas. Või elueas.
Ellil on üks kordumatu lause: "klopitult on hoopis teine aine kui läbitult". Jah, Ellil on õigus, narratiiv(i) ei saa enam läbida, t(ed)a peab kloppima (kloppuma). Ning lugeja – nagu mainis juba Barthes – ei saa olla enam lihtsalt vastuvõtja rollis. Lugeja peab saama vastuandjaks. Vastandused, positsioonid on muundunud – kõik muu – ehk teisisõnu: inimsuhted – on sama.
Milan Kundera on kirjutanud: "Don Quijotet ei või tegelikult kujutleda elava inimesena. Ja ometigi, milline teine tegelane oleks meie kujutlustes elavam kui tema?" Ehlvest kuulub sinnasamasse maailma, mis algas don Quijotest. Ehk "Elli lend" tuletas meelde ühe väga tähtsa asja: Cervantese pärandi. Jüri ja Elli on pärandit muundanud, kloppinud – sellesama pärandi paljususes.
Ian Stewart: "Hyperioni kukerpallitamine on gravitatsiooni- ja dünaamikaseadustega kooskõlas. /---/ Tuleb välja, et kaos on "seadusteta käitumine, mida täielikult valitseb seadus.""


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org