Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Mihkel Samarüütel - Postimees 15.01.2000
Pikad kõhnad mehed ja blondiin lamedatest üheksakümnendatest
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:32:09

Siin ei tule juttu i-generatsioonist. See on keskealiste tädikeste rumal moesõna, millel ei ole erilist katet. Enne võiks kas või selgeks rääkida x-generatsiooni koha.
Hetke noore proosa kese võiks olla selline - Urmas Vadi, Mehis Heinsaar, Hiram ja Matt Barker, üha ligemale tunduvad liikuvat Wimberg ja Hedda Maurer. Lisaks on veel kirjutajaid Hea raamatu, Kruogani ja Urdu kogumikest, kuid sellest massist mingit selget pilti ei teki. Iseloomulik, et noormehed on pikad ja kõhnad ning preilid heledajuukselised. Üldiselt ollakse sündinud 1977. aasta paiku - kui suri viimane tõeline superstaar Elvis. Võibolla sellest aastast tõusebki valitsevaks baudrillard’lik simulatsioonide maailm. Selle aasta võiks meelde jätta, subjektiivselt arvates peitub seal mingi murdepunkt. Võibolla ma eksin, surudes sellele seltskonnale midagi nii vägivaldset peale.
Noortel on ilmunud kokku kolm raamatut (Vadi, Hiram, Barker), seega enamik tekste ringleb veel pehmete ajakirja- või kogumikekaante vahel. Kõige jõulisemalt on avalikkusele esile kerkinud Hiram, iseasi, kas «Mõru maik» peale fenomeniefekti siinsele kirjandusruumile ka midagi sisulist suudab pakkuda. Teised kirjutajad on jäänud tunnustamata geeniusteks.
Kui noori lähemalt vaadata, paistab seltskond jagunevat laias laastus kaheks - on Vadi, Heinsaar ja Wimberg; teine pool oleks Hiram ja Barker, teatud kõhklustega lisaks Maureri.
Esimest grupikest iseloomustaks tugevalt omamütoloogilised tekstid. Kas siis tegutsevad tekstis unenäoline onu Paul jt (Heinsaar) või Vadi võimalik alter ego Joonas jt. Narratiiv kulgeb ladusalt ja tihti vürtsitatakse teksti ebaloomulike nähtustega. Võibolla püütaksegi saavutada teatud närvilist (Vadi) või melanhoolset (Heinsaar) koomilisust. Kõige parema naudingu saab tekstidest siis, kui nad ise neid esitavad. Üldse võiks Tartu NAKi ja teisigi prosaistikesi näha Kivirähki omamoodi jäljendajatena, kahjuks palju lahjemas soustis. Õnneks nii Vadi kui Heinsaar on sellest plekist puhastumas. Kuna Heinsaar on vanem kui teised «1977-lased», siis on ta tekstid kõige selgemat isiklikku stiili/omapära saavutamas. Tundub, et esimest grupikest iseloomustab ka teatud nostalgia. Justkui nõukogude multikate, filmide või raamatute teatud absurdsete olukordade/_teemade jätkamine, eks paljudel teki mingi oma soe tunne mingeid hetki või olukordi meenutades, omamoodi nihkes nõukogude camp-elu. Nad võivad küll kirjutada olevikulisest ajast, kuid see on läbi kirjutatud justkui möödaniku pitseriga. Võibolla ma eksin.
Teine seltskond on tugevalt tänapäevas kinni. Kuid tegevus pole seotud meie kalli Eestiga, üldiselt ei teki mingit paralleeligi. Tekib parafraas «eemal ja praegu». Või vähemalt nende kujutlus, mis see «eemal» üldse olla võib. Võibolla on tegemist kirjutajate teatava soovunelmaga olla Teine. Ausalt öeldes tundub, et see grupike on tugevama ajaviitelise kallakuga kui esimene. Muidugi on seda olmekirjandust siinses kirjandusruumis küll ja küll. Nii Hiram kui Barker on kirjutanud thriller’i või film noir’ sarnast teksti. Sellele grupile on iseloomulik ka kirjanduselust eemalseismine, nad on n-ö mehed metsast. Samuti on erinevuseks tunduvalt pikemate tekstide kirjutamine (ikka imelik, kui noor inimene viitsib ligi 400 lehekülge meisterdada). Tegevus toimub Inglismaal, painav ja paranoialik narratiiv püüab puändi poole voolata. Aeg-ajalt ibsenlikud tagasivaated, et ikka huvitav oleks. Kuid asi paistab piirduvat looga, mingeid lugejat haaravaid eetilisi või filosoofilisi küsimusi ei teki. Võibolla ma eksin. Maureri asetaks nende lähedale seetõttu, et ka siit leiab reaalsevõitu tänapäeva. Erinevuseks on teatud algajalik kirjutamine, siin-olemine, ja samas ka mõneti puudutav tekst. See tüdruk võib mõtlemist anda.
Kui jälle grupikesed ühendada, võib taas sarnasusi näha. Kõik tulevad kirjandusse nii, nagu ikka tullakse. Pole siin erilist vahet, kas Vadi või Valton. Ikka algul lühemad tekstikesed ja Kirjanike Liidule lähenemine. Ollakse kapseldunud kuhugi enda kitsasse maailma ning seega on lugejana raske midagi sügavamat leida. Ei ole siin sotsiaalsust, ei ole siin esteetilist katarsist, ei ole siin nooruslikku radikaalsust. Muidugi on vale nõuda radikaalsust või ühiskonnakriitilisust, aga midagi võiks ikka lugejat puudutada. Kuri kahtlus, et enamiku noorte ambitsiooniks on tuttavatele kildu visata või rahuldada nartsislikke huve. Loodetavasti eksin. Sest ikkagi võiks taotluseks olla ka teatav (mikro/makro) maailmaparandamine (mis on muidugi saavutamatu), mida sa ikka niisama aega raiskad. Kõlab vanamoeliselt, aga ehk selline see kirjutamise ideaal ongi. Ehk midagi sellist arvaski Lauri Sommer artiklis «Pyyd-likkuse tont» (Sirp, 3.12.1999). Võibolla siinkirjutajagi raiskab trükiste tegemiseks maharaiutavaid puid ja raha. Väga võimalik.
Kui luules leidub Kalju Kruusa «Meeleolu», siis proosas nii esileküündivat teksti ei ole. Tippudeks võiks olla Heinsaare onu Pauli jutud ja «Oliver Helvese lugu», Vadi «Kalal» ja Hirami «Mõru maik». Midagi olemuslikku paistab olevat tabanud Francois Serpenti «Eile magasin ma Eveliniga (Yhe eestlase lugu)».
Nüüd sai kurjustatud. Aga muidugi on kõik alles noored ja arvatavasti tulevikus midagi ikka välja kukub. Lootus kaob viimasena.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org