Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Jan Kaus - Postimees 11.05.2000
Hirmutav tõsikindlus
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:33:37

Hiram ”Mõru maik” 1999


Doris Lessing kirjutab «Kuldses märkmeraamatus», et raamat «on elus ja mõjuv, viljastav ja võimeline äratama mõtteid ja vaidlusi ainult siis, kui selle kavast, ülesehitusest ja eesmärgist aru ei saada, sest hetkel, mil selle kava, ülesehitust ja eesmärki mõistetakse, ei ole sellest ka enam midagi uut ammutada».
Viimases «Vikergallupis» kirjutab Francois Serpent: «Kyll aga võin julgesti väita, et need Vikergallupile vastanud, kes peaksid Hirami «Mõru maigu» yhel või teisel põhjusel esile tõstma, suhtuvad eesti kirjandusse põlguse või irooniaga.» Minu püüdlus on Serpentile vastupidine - mulle ei tuleks pähegi teada, miks Serpent Hirami esiletõstjatesse nii suhtub. Tore, et Hirami «Mõru maik» on tekitanud lugejate seas nii tugevaid vastassuunalisi hoovusi. Kirjandus on praegu tähtis - kuigi mitmete meelest ei ole «Mõru maik» kirjandus. Samal Sirbi leheküljel minu heatahtliku «Mõru maigu» arvustusega ilmus Hedda Maureri negatiivne arvamus. Maureri teksti peale kirjutas üks vihane noormees millegipärast minule noomiva kirja stiilis «kas te olete lollid, et avaldate tekste, mis raamatust üldse aru ei saa». Lugesin Maureri arvustust ja ei arva sugugi, et ta loll on.
Olen seda inimeste jagunemist seletanud endale kulunud postmodernismi mõiste abil. «Mõru maik» on postmodernistlik raamat seeläbi, et tema tähendus(t)e väli pole ühtne. See raamat ei saagi üheselt avaneda. Maurer mainis teatud tekste, mis tema meelest on «Mõru maigu» võimalikuks teinud. Ma pole neist ühtegi lugenud. Ehk on see ikkagi loomulik, et kirjandust on rohkem, kui üks inimene lugeda jõuab? Ning «Mõru maigu» pinnal tekkinud erinevad allusioonid ei saanudki seetõttu kattuda. Minu jaoks on see hea: loetav tekst vabastatakse erinevate kogemuste abil, mis ei jäta teksti ainulistesse raamidesse.
Hiram on ise öelnud, et arvustajad ei jaganud «Mõru maigu» matsu ära. Miks nad oleksidki pidanud? Miks ei võiks nautida raamatut, mille tähendused on kaante vahelt väljunud, mille tähendustepaljusus välistab raamatu ühese hindamise? Naudin olukorda, mil osa inimesi väidab, et Hirami raamat on mannetu, ja osa, et suurepärane. Ka seetõttu valisin «Mõru maigu» «Vikergallupis» parimaks debüüdiks.
Serpent kirjutab: «Jääbki mulje, et mitmeil eesti kirjanduskriitikuil puudub oma arvamus või julgus seda välja öelda…» Tunnistan, et Serpent võib minust vabam olla. On võimalik, et kära «Mõru maigu» ümber tekitas raamatu vastu huvi ja positiivsegi eelarvamuse. Ma ei ole «Mõrust maigust» nii aru saanud, nagu Hiram või Serpent. Isegi kui minu mõtlemisvõimet määravad konventsioonid, tähendab see «oma arvamuse» puudumist? Olen valmis olema eksinud lugeja, aga see ei tee lugejat veel võimetuks - seni kui lugeja püüab loetavat mõtestada. Mulle meeldiks, et püüet mõtteid mõtestada võetaks mõtlemisvõimena.
Ka kirjandus(kriitika) ei suuda ennast distantseerida enesekindlust kultiveerivast ühiskonnast. Enesekindlus ja sellest tihti tulenev pealiskaudsus hiilib inimestesse, kelle olemusse võiks ikkagi kuuluda kahtlus oma mõtete tõsikindluse suhtes. Meenub Tõnu Õnnepalu essee «Hea» eelmise aasta oktoobri Loomingus: «Ma ei loe enam ammu ajalehtede kultuurikülgi, sest need on igavad.»
Sellisest enesekindlusest ma distantseerungi, püüdes mitte kunagi omada hoiakut, kus ma «võin julgesti väita». Peab arvestama võimalusega, et Serpentil on õigus, kuigi loodan pigem, et kummalgi pole lõpuni õigus ja liginemine on võimalik. Pean liginemise all silmas vaimsete «vastaste» mõtete mõtestamispüüet.



Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org