Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Tundliku mina tekstireisid maailmas
Jan Kaus - Sirp 01.02.2002
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:36:36

Kadri Kõusaar, Ego. Tuum, 2001.


On mõistetav, miks Kadri Kõusaare “Ego” on tekitanud teatud vastuseisu ja tõrkeid. Teksti on hakanud varjutama Autori kujund, mille aluseks Autori isik. Kõusaar justkui järgiks erandliku jõuga XX sajandile iseloomuliku intellektuaali mütoloogilist kujundit. Nagu kõneleb Tõnu Viik, on sellisele arhetüübile vastav intellektuaal ühekorraga elitaarne ja üldvajalik. “Intellektuaal tahab olla “kõrgemal” majandusest ja poliitikast, aga samal ajal rikas ja ühiskondlikult mõjukas. Ta põlastab masse, aga on ise meediafiguur.” (Tõnu Viik, “Intellektuaali mütoloogiline kujund”. Vikerkaar, nr. 7-8, 1998, lk. 157). Avalikkuse ees figureeriva inimese puhul on justkui kõik tähtis: mis värvi kardinad on ta magamistoas ja kui palju maksis ta uus aluspesu – rääkimata tema poolt kirjutatud raamatust! Autori kuju hõljub harjumatult vägivaldsena teksti ees, nii tekib paljudel potentsiaalsetel lugejatel juba eos kaitserefleks ja teksti lugemine ei tahagi õnnestuda.
Tuleb tunnistada, et üheaegne ümbritsevast maailmast eristumine ja selle poole püüdlemine kannab ka “Ego” teksti: midagi Kõusaare avalikkuse ees poseerivast kujust kandub tekstigi, ka “Ego” minategelane – kas siis Mia või Dea – suhtub ümbritsevasse maailma halvasti varjatud skepsisega, olles samas maailmale raamatu kirjutanud, et ennast selgeks teha: “Lihtsalt TUNDUB, et teil pole mängulisust, traagilisust, ujedust” (lk. 9). Või: “Ja ma ei vasta midagi, hiljem on hea lehest lugeda, mida kriitik ise välja sepitseb, igasuguseid Baudrillard’e ja ülepingutusi appi võttes” (lk. 13). Tegelikult on “Ego” psühholoogiliselt harukordselt huvitav tekst, tegemist on tervikliku kaitse- ja rünnakumehhanismiga (kaitse ja rünnak on siin ühe medali kaks külge). Kas see on taotluslik või mitte, pole oluline. Oluline on, et see mehhanism võib hakata tööle – juhul, kui lugeja unustab Autori ja laseb enda juurde teksti.

Mina ja maailm
“Ego” tekst kui kaitsemehhanism toimib Autori “mina” kaitsena ümbritseva Teisesuse eest, tekst kui rünnakumehhanism tähistab siin Autori “mina” püüet rünnata Teisesust – õieti Teisesust esindavaid erinevaid Teisi – nii et vahe “mina” ja Teise vahel kaoks – või kaoks Teine. (Kasutan siin mõistepaari “Teine/Teisesus” meelevaldselt, tähistades sellega kõike seda, mis pole “Ego” minategelane. Kõusaarel endal on Teisesuse kohta isiklik mõiste: Suur Skeptiline Silm – näit. lk. 37.) “Ego” kui tekst kõneleb teksti Autorist kui “minast”, kes defineerib ennast läbi oma eraldumuse, ja samas “minast”, kes kannatab selle eraldumuse all, kes püüab eraldumust ületada. “Ego” on seega tekst esiteks Teise(suse) usaldamatusest, kirjutava “mina” uhkest üksindusest ja isoleeritusest – “Ja tänu tema hooramisele sain ma traagilise elutunde – ujeduse, traagilisuse ja mängulisuse” (lk. 131). Teiseks aga räägib “Ego” samaaegselt “mina” püüdest Teis(esus)t usaldada, ületada, ennast Teise(suse)s leida – või siis Teis(esus)t totaalselt tühistada. Sama palju kui “mina” Teisesuse vastu võitleb, püüab ta Teisesusega leida ühendusteid, püüab Teisesuse ja “mina” vahel erinevusi isegi kaotada: “Aga, kallis, raamat ei ole mingi kättemaksuakt. See on lihtsalt akt. Ilma riieteta, ilma ilustusteta. Akt, kus sina oled kaasautor. Ja kui sa süüdistad mind, süüdistad sa ka ennast” (lk. 98).
“Ego” selgroog on niisiis ainsuse esimeses pöördes kõnelev “mina”, kelle nimeks enamiku raamatu ulatuses Dea. Dea kohtab erinevaid Teisi, kes justkui esindavad ähvardavat, “mina” minasust, eraldi esilolekut ignoreerivat – seega minategelase suhtes lämmatavat – Teisesust. Seega tuleb Teisele vastu hakata ja samaaegselt Teist ihaleda, ihaleda Teise iha järele.
Põhilisel Teisesuse esindajal on nimeks Bert, ta on rikas ja edukas. “Ego” üheks kandvaks teljeks ongi lihtne lugu “mina” ja Berti vahelisest pingest: “Deast sai hea TÄNU Bertile. Aga Bertist ei saa kunagi head, sest ta ei armasta kedagi. Ja ei kannata ta ka, sest ta ümber on õnneoreool” (lk. 107). “Mina” ülesanne on pidevalt Bertile vastu hakata, kuna Bert esindab Teisesust. Põnevalt tekib paralleel narkootikumi ja Berti vahel. “Võidan seene, saan ka Bertist üle” (lk. 79). Ning hiljem: “Ja kuidas ma ei taibanud, et mina pean juhtima ainet, mitte aine juhtima mind” (lk. 81). Narkootiline aine ja Bert esindavad mõlemad Teisesust, mis ümbritseb “mina” igal pool. “Mina” tunneb seetõttu lausa ruumilist ahistatust: “Minu helkivate karvaudemetega käsivarred ei ulata maailmal ümbert kinni võtma” (lk. 87). “Mina” tunneb endas seega võimet olla suur, see on Teise ümber, kuid Teisesus takistab, olles ise “mina” ümber. Ja tundub, et ka kõik “Ego” lugejad on minategelase – kelle puhul tekib paratamatult seos Autoriga – suhtes Teised.
Bertile lisandub teisigi Teisi, teisigi Teisesuse esindajaid. Pidevalt valvab teksti juures keegi popkriitik: “Seosetu, väga seosetu,” vangutab popkriitik pead” (lk. 87). Asi võib minna veelgi raskemaks: “Ma ei saa aru, kuidas saab keegi nii visa olla, aga popkriitik ei jäta mind rahule, ei jäta noh. /---/ “Vahet pole, mis minu mõte on,” ütleb ta. “Mis on sinu ja su raamatu mõte?”” (lk. 227).
Ja siis on veel Kastor, kenderlik kirjanik: ““Alustame sellest, et see ei ole üldse kirjandus,” osutas Kastor laual lollivatele paberilehtedele” (lk. 105).
Siin avaldub tõsiasi, et “mina” ja raamat, mis “mina” olemist ja olemust kirjeldab – ja mida “mina” kirjutab – pürgivad olema justkui üks ja seesama. Teisesus aga kangastub siinkohal aktiivsena, ründavana – millenagi, mille esinemisvormid varieeruvad ja on lõputud ja mille eest tuleb ennast pidevalt kaitsta. Teisesus on ohtlik, sest ta võib pisikese ja üksiku “mina” enesemanifesteeringut oma ootamatult ilmuvate Teistega pärssida: “äkki on Kastoril õigus – mida mõtlevad mu vanemad, õpetajad ja sõbrad? Ehk on mu raamat tõesti esmateoseks liiga räige, sest ta on liiga südamest. Ja nii eklektiline, et teda ei saa isegi ahvida” (lk. 193). Ühesõnaga: Teisesus kangastub jällegi “mina” erakordsust lämmatada võivana – “Ja kas see kild, et pealtvaataja on ülem kui tegutseja, on selleks, et ma mõikaks, et kriitik on ülem kui autor?” (lk. 197). Selles lauses kangastub minajutustaja (Autori?) hirm Teise ees. Aga alati on võimalik Teisesust kirjutamisega… kasvõi “hävitada”: “Ja popkriitik jätkab: “Sa ei kirjuta ju inimestele häid saatusi./ Mõnele ei kirjuta sa üldse saatust – nad on ainult alter ego tähenduses – Kastor ja Polideikin.” (lk. 195) Niisiis oli Kastor ainult väljamõeldis, “mina” osa, “minal” justkui õnnestuks sedasi Kastor endasse sulatada, toimida maailmaga nii nagu maailm enamuse “Ego” ajast minaga toimib (väike Kastori ja Polydeukese-nali tühistab Teisi ja nende taga peituvat Teisesust veelgi).

Kaks peamist kaitsemehhanismi
Kõusaare kirjutus tundub seisvat eelkõige kahel kaitsemehhanismil: esimest võiks nimetada tundlikkuseks, mis saab korraga maagia mõõtmed, ja teist kirjutamiseks, mis kirjutab kirjutamisest. Esimene on pigem sisuline, teine pigem vormiline võte.
“MINA” MAAGILINE TUNDLIKKUS: Tundlikkuse maagiline dimensioon tekib lihtsast vastandusest: liigtundlik “mina” versus liigtundetu Teisesus – ja nende samaaegne olemasolu (Dea ja Bert). Esiteks tähendab tundlikkus ka siirust: “Tegelikult mind huvitaks teada, kas ma teiega rääkida saaks. Vaadake, kui vestluskaaslases on natukenegi ebasiirust, kaob mul kõnevõime” (lk. 10). Tundlikkus teises (ehk esmases) mõttes muutub justkui tahtmatultki üleloomulikuks, vabastades seega “mina” lausungi vastutusest, lausungi “minaga” seotusest: “Ma olen nagu püütia, kes vahendab, ja ainult natukene lisab. Kas ma pean sulle tõesti seletama nagu lapsele, et see Bert seal pole mitte sina, vaid nende poolt dikteeritud tüüp, ja see Dea ei ole samuti mitte mina, vaid võimude võimendatud variant. Ma olen jõudude tööriist, kallis, kuidas sa aru ei saa, ja need ei ole ju ometi mustad jõud” (lk. 140). Minajutustaja tundlikkus areneb peaaegu ülisensitiivsuseni, mida Teisesuse esindajad jällegi pärssida püüavad: ““Jah, su fantaasia möllab,” ütles Kirke, “tõesti möllab, aga nii hull see asi nüüd ka pole” (lk. 160). Minategelasel on seega maagi võimed ning suhtlemisel Teisega väljendub see tihti ka/pigem musta maagiana – Kirke küsimusele, kas minategelane on raamatut ka kellelegi lugeda andnud, vastab “mina”: “Jah, kahele sõbrale. Üks ütles, et jama, ja mitte et ma nüüd tahaks siin seost luua, aga vahetult pärast seda hakkas tal kõik halvasti minema – ta kaotas töökoha, naine jättis maha, auto varastati ära. Teine sõber ütles, et on väga hea, ja sai palgakõrgendust ning naine, keda ta kolm aastat tulutult taga ajanud oli, armus temasse” (lk. 121). Niisiis on minategelase sensitiivsus üheks kaitsemehhanismiks kõige halva vastu, mis Teisesusest emaneeruvate erinevate Teiste näol teda ründavad: “Ja siis ta vajus ohates kõrvale ja ma peaaegu oleksin mütelnud, et rahu, ega ma sinu mehelikkusest halvasti arva, ma arvan hoopis hästi enda sisestusjõust” (lk. 131). Muidugi on ka vastupidiseid juhtumeid, kus Teine “minast” – hoolimata viimase ülivõimetest – jagu saab: lk. 216 allub Bert küll alguses minajutustaja hüpnoosile, kuid üsna kohe saab Bert, “kogenud hüpnotiseerija” “minu tagasi”.
KIRJUTAMISEST KIRJUTAMINE pole lihtsalt kaitsemehhanism, vaid võibolla isegi “Ego” sünni põhjus. Raamat sünniks justkui raamatu kirjutamisele mõtlemisest ja mõtlemisel. “Ego” on justkui kirjutades mõtlemine – sealjuures mõtlemine kirjutamisele. Pinge minategelase ja Teisesuse vahel ongi raamatu peamine teema, või pigem: peateema on sellest pingest kirjutamine. Kirjutamisest kirjutamisel ilmneb eriti tugevalt minategelase paradoksaalne soov ennast Teisesusest eraldada ja samas ennast Teisesusega eriti intiimselt siduda: loo jutustamine ja loo jutustamise jutustamine on üks suur enesemanifesteerimise akt, kuid samas on ta kirja pandud ja lugejate armee – Suure Skeptilise Silma armule antud.
Kirjutamisest kirjutamise tasandeid on “Egos” mitmeid
Uudissõnad, või uudissõnadeks püüdlevad sõnad; uudsusele pretendeerivad väljendid, mis manifesteerivad minakirjutaja erandlikkust. “Egos” on neid palju – eelkõige tegusõna “mütlema”, kuid ka “kolejant”, “võpa-võpatama”, “silmakirjandus”, “mädamärkus”, “raju-aju” või “naomi”, mis tähistab vististi siledat-siredat esikaanebeibet (Naomi Campelli tujukas vaimus).
Äärmiselt teadlik ja tihti kasutatav intertekstuaalsus, näiteks uhke viide Proustile: “Tuul lõhub vastu uksi, ja mälestused lõhuvad minus, kes ma neid endast välja kirjutan – à la recherche du temps perdu” (lk. 64). Heaks näiteks – ja tõestuseks, et kirjutamisest kirjutamine on Kõusaare üks peamisi soove – on “Ego” moto, kus Kõusaar parafraseerib Lewis Carrolli.
Tegelikult on Kõusaare kirjutamisest kirjutamine mitte ainult – eesti kirjanduse konteksti silmas pidades – tähelepanuväärivalt metoodiline akt, vaid kirjutamist ennast silmas pidades ka maagiline tegu. Maagiast kirjutamine viitab tegelikult sellele, et kirjutamist tajutakse maagiana. “Minu raamatu minasse oli natuke kleebitud üht müstilist juudi tüdrukut nimega Sandra, ta oli minuga sarnane, aga parem – väga ilus, väga andekas, kirjutas ka raamatu. Ja saad aru, KÕIGE ALGUSES polnud mingit Miat, oli ainult Dea ja ta pidi end raamatu lõpus autoga surnuks, mitte vigaseks sõitma. Ma isegi kirjutasin selle lõpu valmis juba, ja järgmisel päeval, JÄRGMISEL PÄEVAL sain teada, et Sandra – mu päris alter ego! – oli end NYCs autoga surnuks sõitnud! Samal ajal, kui mina seda lõppu kirjutasin!” (lk. 94-95). Kõusaar siis kirjutab Miast, kes kirjutas Deast, kes kirjutas Sandrast. Egod ja alter egod segunevad, minategelasel – ükskõik kes ja kus ta ka ei oleks – on õnnestunud vastuolu Teisesusega või vähemalt mõne Teisega – kustutada. Ühendus sai loodud, kuigi negatiivse märgi all.

Mõned kirjanduskõrvased järelmõtted
Kaur Kenderi uut raamatut “Check out” reklaamiv slogan väidab, et “Iseseisvuspäeva” Kender on tagasi. Uus, kõvem ja ümberlõikamata. Selles lauses kangastub Kenderi nostalgia aja järele, mil nii kriitikud kui tavalugejad said tema kirjutatust põhjustatud šoki osaliseks. “Iseseisvuspäeva” ilmumine oli kirjandussündmus ja Kenderist sai oluline verstapost. Iga järgnev Kenderi raamat on aga olnud vähemalt kirjandusringkondadele üha vähema tähtsusega. Sellest tulenevalt on arusaadavad Kenderi rünnakud eesti kirjanike aadressil ning soov samastada uut raamatut “Iseseisvuspäevaga”. See pole enam mitte niivõrd kirjanduse kui psühholoogia vald.
Kõusaar kui inimene ja tekst tundub esmapilgul toimivat üldjoontes samaselt Kenderiga: on raske vahet teha, kus Autor lõpeb ja tekst algab – või kas Autor üleüldse kusagil lõppeb, kas tekst saab kusagil iseseisvalt toimida, olla mõistetud täiesti eristatult Autori ähvardavast või kummitavast kujust. Kuid neid raskusi polegi Kõusaare puhul vaja ehk ületada. Tegemist on enesemanifestatsioonisoovi dokumendiga. Ning mitte üldsegi kuiva, igava, vaid mängleva, dokumentatsiooni pidevalt kõrvaltvaatava dokumendiga. Kui “Ego” pole “hea raamat”, on tal vähemalt võime mõjuda huvitavana. Kui Kender ja näiteks kasvõi Jüri Kaldmaa on hetkel psühholoogiliselt huvipakkuvad eelkõige Autori(kuju)na väljaspool teksti, teksti ees ja ümber; siis Kõusaare puhul on kütkestav tema neurooside sügav ülekandmine ilukirjandusteksti.
“Ego” puhul tundubki, et pahaks ei panda tihtipeale mitte teksti ennast, vaid ohtu, mida “Ego” autor endast just inimesena kujutab. Arhetüüpse kirjanikuhärra vastand – ning oskab veel kirjutada, on ikkagi Autor?

Ma olen muuseas mõtelnud, et kuidas ma reageeriksin, kui mind kutsutaks Kroonika kaane peale. No tegelikult on muidugi selge, et ei kutsuta, kes sellist karvast ja lühinägelikku kolli sinna ikka tahab. Aga kui…? Ma keelduksin. Kindla peale. Aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma oleksin kutsest pisut-pisut meelitatud.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org