Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Kümne tuhande sõnalehe soonestik
Jan Kaus, Kalju Kruusa - Sirp 19.01.2001
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:38:47

Jan Kaus ja Kalju Kruusa vestlevad Triin Soometsa kogust “Soon”




K. K.: Sellises kohas nagu Tallinna Tuletõrjemuuseum, sellisel ajal nagu 24.11.2000 esitleti sellise kirjastuse nagu Tuum poolt sellist raamatut nagu Triin Soometsa “Soon”. Piret Viires lõi kutsungiks kella, Jürgen Rooste rääkis raamatust ja Aulis Nemvalts saksofoneeris. Saksofoni kõla sobis hästi kõigi muude metalltorude ja voolikute vahele, mis antud ruumis leida olid. Triin Soomets ise luges luuletusi, raamatus lehti tagantpoolt ettepoole keerates, ja tänas asjaomaseid.

J. K.: Mind neelas juba endasse raamatu väljanägemine. “Soone” kaas on sinise põhitooniga. Ja näiteks ENEs on märksõna “inimene” all illustratsioon “a”, mis kujutab inimese vereringe skeemi. Seal skeemis on venoossed sooned märgitud sinise värviga. Nii et ka luulekogu pealkirjas on sinine värv juures. Kummitav sinine, öö sinine. Mulle tundub, et pisut vastuoluline sinine, kuum, õhkav, armunälja ja surma sinine, pisut ka urbaanset hõbedat seas. Soometsal on minu meelest mingi kummaline – tahtmatugi? – sümbolsõnalik side Federico Garcķa Lorcaga, ühine vereringe, Lorca voolab sel juhul punastes, arteriaalsetes soontes. Seda punast on tajuda lk. 30: Mulle jääb punane öö/ täis punaseid lõõtsutavaid härgi. Sõna “härg” paneb kostma Lorca “Kassiida unenäost vabas õhus” avaread: Jasmiiniõied ja tapetud härg. Kahe luuletaja ristumisi terendub mulle korduvalt. Lorca “Ratsaniku laulu” read: Must hobune, kõrge täiskuu... Soomets: Kuhu jäi su must hobune, kuumees, kuidas tahaksin hoida ta ratsmeist! Soomets: Rohelise täiskuuga/ leian su huulte pealt/varjatud ilusat haigust... Lorca “Kuutõbise romansi” esimene rida: Sind armastan, roheline... Täiskuu on ju tegelikult kollane, tõustes on ta tihti punane, kuid keset taevast on ta kahvatukollane. Lorca ja Soomets näevad seda kuud rohelisena. Järelikult näevad nad siniste silmadega, siniste öösilmadega, sinise öö silmadega, – kollane kuu ja sinine pilk tekitavad luuletuste rohelise kuu. Selline lugemine meenutab ekslemist pimedas öös, tundmatul maastikul. See on selline agorafoobiline lugemine: sa ei näe ümbritsevat, ümbritsev sind näeb. Kuid lõpuks, lk. 97, jääb Soomets magama punase teki all.
Muuseas, tunnistan, et võrdlus Lorcaga viib tegelikult kaugemale ja samas viib see Soometsa olemuse olulisemate tahkude juurde, mitte sisse. Charles Baudelaire’i “Spliini ja ideaali” kahekümne kolmas tekst “Juuksed”, kuuenda salmi esimene rida: Sinised juuksed, telk pingule tõmmatud varjudest,/ Te veate mu üle jällegi tohutu kumera taeva;/ Teie krussis lokkide pehmetel kallastel/ Ma tuliselt joobun sellest segatud hõngust,/ Kus koos on kookoseõli, muskust ja tõrva. Mulle tundub, et Soomets jätkab lihtsalt seda kõneluse viisi, kus värvid, loodusobjektid ei tähista kunagi iseend, vaid alati ikka midagi muud, midagi neist abstraktsemat (surma, lootust, meeleheidet) või konkreetsemat (inimest, varju, keha(osa), verd, taevakeha). Näiteks: kõne on kõrb. Baudelaire näeb juustes tervet maailma, Soomets lk. 29: aga kogu maailma eest/ mina pesen su kitsast selga.
Mänguliselt (mäng on ju “väikese inimese” tõsine töö): “Soon” on sümbolismi reterritorialisatsioon.

K. K.: Sel juhul sobiks tsiteerida värsket eesti kirjanike leksikoni, kus Kajar Pruul kirjutab, et Soometsale on omane kehaliste tajumuste ja natural. seikade ühendamine uuromantil. ja folkloorse metafoorikaga. Keskseteks motiivideks on naudingu ja valu, armastuse ja hävinguiha lahutamatus. Midagi sellist tahtsingi sisse tooma hakata. Täpsemalt, asju, mis Triin Soometsa luuletustes töötab, paistab olema pöörduvus, kui seda mingil moel nimetada. Pöörduvust esineb erinevates oludes. Ja ta esinemine on kohatine. Osa jääb pöördumata. Tekkib mingi omapärane näiliselt disharmooniline harmoonia. (Max Harnoon vist ütleks, et “harnoonia”.) Samas täiesti tõepärane ja toimiv. Aga ma seletan lähemalt. Alguses näidete varal, raamatu algusest peale.
Lk. 8 leidub tulekylma lund, ja lk. 10 teisend lumi/ põletab. See peab järelikult üdini jäine lumi olema, et ta põletab. See tunne peaks lugejale tuttav olema, on tõeline – ei saa esiti aru, kas pistad käe kogemata tulikuuma või jääkülma vee alla. Lk. 11 on lugeda su kaelal sinised leegid ja veel eelmistega seostuv ma seisan põlvini loojangus/ põlvedes laava ja puusades jää. Leegid ei ole tavaliselt maapealses tegelikkuses (ma mõtlen vastandina astronoomilisele tegelikkusele, eks) ja ka teadvuses esimese assotsiatsioonina sinised. Nad on pigem kollased-oran¯id-punased; sinine oleks kogu oma pikas spektris neile vastandvärviks. Sinine näib teadvuses külm. Tegelikult on aga ka sinised leegid olemas ja just nimelt kõige tulisemad, näiteks gaasipliidi või keevituspüstoli omad, ka kõige kuumemad tähed taevas. Samas luuletuses ka mustkollase eliksiiri/ et ma naudiksin seda/ ja ma naudin, kus must ja kollane on laias laastus, kuid tähelepandavalt vastandlikud. (Laialt kasutatud nt. liiklusmärkide, auto numbrimärkide, reklaamplakatite kujunduses, kus on tarvis, et sõnum oleks selgesti silmaga seletatav.) Lisaks mainitud eliksiir on see myrk – nii et nauditakse mürki. Korraks veel värvidele, lk. 9 leidub: Ta lumivalgeks liiliaks võib pimedused liita,/ ta kuristike yle laotab rohelisi loore. Liitmistehtega samal ajal tehakse taas ka pööramine, pimedused (koos) saavad valgeks. Lk. 7 kuldpruunil teel/ roomavad põlevad varjud – kuldpruunil ei ole muud olulist vahet mustkollasega, kui et esimene on isegi täpsem. Põlevad varjud. Ühesõnaga, sellises “harmoonias” kõlaks mustsinine või pruunpunane kui mitte mürana ja kakofooniana, siis dodekafooniana. Soomets on aga puhas ja selge. See muudab ta luule mõneti traditsiooniliseks (nagu sa mänglemisi mõista andsid), kindlasti aga mitte kulunuks.
Ja need olid esimesed näited esimestelt lehekülgedelt, võivad paista maneristliku või barokse paradokslemisena. Värvid ja lõhnad ja temperatuurid – ühesõnaga aistingud. Aga see läheb kaugemale. Päädib näiteks luuletuses, mis sai Rooste poolt muuseumis esitet, lk. 62:
vägista mind tsementpõrandal
laula mulle hällilaulu
palveta mu eest
luba, ma vägistan sind tsementpõrandal
luba, ma laulan sulle hällilaulu
luba, ma palvetan su eest
Samasse lausemustrisse mahuvad sõnad vägistama, laulma, palvetama, samasse ka ma ja sa. Lk. 26 vaid tappa osates vaid armastada.
See võimaldab vabalt ühes luuletuses ütelda: Ma ei hoia midagi koos,/ ei koonda, ei kogu, ei korja, ei loe yle./ Täna ma lõhkusin olulisi asju. (lk. 65) ja teises: mu ainus tähendus on tihendada/ kõik kiirgused tundmatuks, tummaks täheks.// Ta koondab nagu mõeldamatu arv/ maailmad, aja sulgeb. (lk. 77). Selliste näidete varal, “minimaalpaaride” toel paistab tähenduste mehhanism selginema. Tähendusest toekamaks saab koordinaadistik, tähendusväljade teljestik, olulistest teemadest suhte loomist, mitte mingid kindlad punktid, või kas punkt asetseb positiivses või negatiivses piirkonnas. Ei ole võimalik eristada koospidamist ja koostpudenemist, see on nagu mehhaanilise füüsika kõrvale kvantfüüsika avastamine, kus kvantosakestel on korraga kahesugused omadused. Oleneb, mis vaatenurga alt võtta. On alati võimalik või vajalik ka teisiti. Ja miski jääb ka kahe silma vahele.

J. K.: Haaraksin kinni just sellest põletavast lumest. Lumi võib põletavana tunduda. Just tunduda, mitte olla. Lumi ise ei ole kunagi põletav. Mehhaanilise füüsika vaimus luulekogu klammerduks mingite asjade külge, mis ei tohiks siis tunduda, vaid olla. Mehhaanilise füüsika vaimus luulekogus ei saaks punane minna üle siniseks jne. Soometsa luule tundub mulle olevat, mitte on, liiga palju on selles värve, et ma saaksin väita: Soometsa luule on just selline ja mitte teistmoodi. Mis on need olulised asjad, mida Soomets pöörab, nii et lugemine võib tekitada pöörituse? Noh, arusaama, et punane on punane ja sinine sinine. Kujuta ette, Kalju, et sina näed mingit tooni, mida sa oled harjunud nimetama “punaseks”, aga kui sa näeksid seda tooni kellegi teise silmadega, sa ehmuksid, kuna see teine näeb hoopis teist tooni. Seetõttu tundubki mulle lorcalik punane ja soometsalik sinine tegelikult üheainsama vereringena. Lk. 64 algus: Oh sukki siniseid täis valget ihu, ja lõpp: Näeb hetkel, kui ta langetamas riista:/ verd kolm tumesinist, rasket piiska. Veri on ju punane, eks? Või tundub ta punane, paistab ta punane? Meenub muuseas Martin Heideggeri lause olemise määratlusest läbi paistmise. “Tähed paistavad: valgustades on nad olevasti ligiolevad.” Kas ka inimene nende tähtede all? Sellise väljapaistmise kaudu astub Heidegger hiljem ilmumise kaudu “varjamatuse” juurde. “Varjamatu kui säärane jõuab enda-näitamises püsimisse”. Mis on see varjamatu? Olemine ise, see, mis on. Nii et see, mis paistab, see ka on. Võib ju väita, et inimese olemine põhinebki paistmisel. Asjad on lihtsad, lihtsad ei ole aga asjaolud, mille abil inimene asju kirjeldab; asjaolud, kuidas asjad inimesele paistavad. Milleks see jutt? No selleks, et Soometsa luule – tema vikerkest ütleb midagi ka ja eelkõige olemise kohta. Et Lorca ja Soomets räägivad tegelikult sarnases võtmestikus. Neile paistab kätte olemine, eelkõige inimlik koos-olemine, selle tagant aga “ligiolevad tähed”, kõik paistev paistab neile olevat just nii ja mitte teistmoodi, nad valgustavad olemist oma sõnadega ja nende sõnade valguse keskelt, tagant, kõrvalt võib lugeja avastada olemise ja paiste ühinemise või koguni paistest sõltumatu olemise enda. Lk. 48: Hingetu valjusega,/ mine, kellega lähed/ mulle laulavad tähed.

K. K.: Kuigi mul oli küll kavas oma juttu samast kohast jätkata, kus poole peale jäin, teen vahepõike, kuna su jutus kõlas sõnu nagu “päikene” ja “tähed” ja “kuu”. Ma isegi mainisin midagi sellist, et “astronoomiline tegelikkus”. Ütlesin seda antud juhul suurema tagamõtteta iseeneses, oma teise mõtte selgituseks. Aga avarusega või kosmosega või ilmaruumiga on Triin Soometsa luules tegemist küll. On ju keeles olemas selline sõna nagu “sisekosmos”, kosmos inimeses. Ja luulekogust “Soon” leiab selliseid väljendusi: ja palavik süütab mu ajju/ Päikese mustad protuberantsid (lk. 31); Löö puruks kosmos, myyr ja tuum/ ja mängi kõiki mänge,/ et kirg ei oleks liiga kuum/ või tõde liiga vänge (lk. 34); ses rohelise kuu ja “Varjatud ilusa haiguse” antoloogiale nime andnud luuletuses: kyll ma suudlen su suult/ kaheksa kosmose maigu (lk. 42); Pimeduses ujub syda,/ sõge hommikuhirmust,/ tähtede naerust hullunud (lk. 79); olen alasti naernud su kohal/ näinud nägematut:/ lillede lõhna/ taevakehade laulu/ aeg õitses (lk. 84). Taevakehad ilmuvad alati seoses oma kehaga. Kusjuures sõnadel on ka keeletähistajatest tulenevaid kõrvaltähendusi. “Kosmos” esitatud tsitaadis paistab viitama ka algupärasele kreeka tähendusevarjundile “kord”, seoses “myyriga” ja “tuumaga”. “Tähtede naeru” puhul mõtlin esialgu ainult taevatähtedele, aga miks mitte ei võiks kõne alla tulla ka kirjatähtede naer. Selline see eesti keel on, ja kindlasti põhjendatult. Kuigi sedasorti kahetähenduslikkus on eesti kirjanduses ka põhjendamatut kasutamist leidnud. Iseenesest on nii taevatähtedes kui muudes märkides, tähistustes, seos olemas: eks taevatähti pidanud silmas meremehed oma ruumikoordinaatide arvestamisel ja maameestelegi olnud tähistaevas ajakoordinaatide määramisel toeks. Taevatäht ei ole mingi märk iseendast, inimene kasutab teda märgina. Kirjatäht on täielikult inimesest, kannab teavet edasi, ajas ja ruumis. Kirjanduses võib “tähega” küll liiale minnes hakata tähistaevast tühistama, kujundit kuritarvitama, seda abstraktsiooniks muutes; aga seda mul Soometsa puhul ei juhtunud, nagu mainisin. Soometsa puhul võib, vastupidi, isegi tähistada tühistaevast. See näib mulle antud valguses nii oluline tekst, et annan ta täielikult:
Kas kõik, mis kõneled, on kummaline
kõrb, kaos, kus kurvi kaldudes ei kõla
ei karje, palve – kummaline kord,
kus jää on tuli, sõna – sygavik
vastupidi, tyhi taevaski
on libisenud ära kõige kohalt –
kuid pole kohta, kiirgav kohatus
vaid viibib, seegi ainus viiv, ka aeg
ei pysi – kõik, mis kõneled, on sees
ses nõelasilmas, kas sa usud siis,
et see veel pysib kadunud maailmas?
(lk. 33). Mul ei jää muud üle kui soovitada lugejal keskenduda igale sõnale. Too mainitud “Päikese protuberantside” luuletus algab aga sõnadega: Peegel hingab sind; ja esinevad veel nt. sellised read: su veretu pale/ on ovaalsem mistahes orbiidist. Nii see astrofüüsilisus kui ka kvantfüüsikalisus tegelikult seostuvad. Koldse-kuldse “päikese protuberantsid” on mustad, ja see päikene ise asub tähistaja ajus. Sisse tuleb aga ka Teine, peegli ja su näol. Nagu ka tsiteeritud luuletus on suunatud teisele, aga teine ei ole ju endast eraldi. See on asi, kust ma ennist tegelikult jätkata tahtsin, sest just Teine ongi sageli see, mis oma mõjuväljaga ei lase endal olla endine. Tähistaja ja tähistamistarbe olemasolu on ühesem (kui sellist sõna võrrelda annab) kui tähistaja tähendus. Kui ma katsuksin seda lühemini sõnastada, ütleksin, et Triin Soometsa “Soon” katsub sõnastada inimese kui kosmose ning inimese ja kosmose vahekorda. Aga annan praegu siiski vahelduseks jutujärje sulle üle.

J. K: Jaa. Seoses sinu jutuga meenuvad kolmanda osa “Teine” esimese luuletuse teine ja kolmas rida (lk. 77): mu ainus tähendus on tihendada/ kõik kiirgused tundmatuks, tummaks täheks. Esiteks peab silmas pidama, et tihendatavaid kiirgusi on sama palju, kui on “tundmatu ja tumma tähe” otsijaid: meie ju Soometsa teksti lugejatena kiirgame sõnaosakesi ja mõttelaineid ning need osakesed ja lained saavad suunatud tumma ja tundmatu tähe gravitatsioonist. Kui sa mainisid “sisekosmost”, siis Soomets kirjutab, pöörab, pööritab ennast inimene kui kosmose juurest inimese ja kosmose juurde. Nii loeme teda ka meie ja nii lugedes loeme me inimese ja kosmose juurest ennast inimese kui kosmose juurde. Aga mis on veelgi olulisem: juba mainitud “Päikese musta protuberantsiga” seoses tundub mulle, et “tundmatu ja tumm täht” on must auk, metsiku gravitatsiooniga nõelasilm; must auk aga seestpoolt vaadatuna (kuigi see on reaalselt võimatu, aga luule on ju sümboolne!) on identne terve kosmosega, kogu ruumiga. Nii olen jällegi tagasi lähtekohas, solipsismis. Kuid mulle tundub, et solipsism jääb vähemalt Soometsa puhul ainult lähtekohaks. Siin on aga veel üks “aga”: Jumal ja tema astrofüüsiline teisend Suur Pauk on nn. Liikumatud Liigutajad, jõud, millest saavad alguse teised jõud. Must auk, singulaarsus nagu Jumalgi, mitte ei kiirga, vaid tõmbab enesesse, see on jõud, milles lõpevad teised jõud, mis lõhub nad oma gravitatsiooni jõuga. Muuseas, lk. 54 kirjeldab Soomets ennast kui muna: see tsentripetaalne muna on maailma silm. Muna on samuti sissepoolepööratuse kujund, ta ei kiirga ega tõmba, ta lihtsalt seisab ja kui tal on silm, siis see ongi – nagu Paul Auster ütleb – kirjaniku silm, mis vaatab väljapoole ja nõuab, et olemine end talle ilmutaks. Mulle tundub Soomets sellise silmaga ja tema ülalmainitud sõnad kuidagi võtmelised: ainus tähendus on tihendada – mustas augus valitseb ju enneolematu aine tihedus. Ning teine rida: kõik kiirgused. Ehk teisisõnu: kõik tähendused. Kõik “Teised”. Kõik tähendused tihendatakse ja seal tiheduses kaotavad nad oma algse tähenduse. Soometsalik must auk aga toimib nagu uss, kes ennast sabast sööb: Ma ei hoia midagi koos,/ ei koonda, ei kogu, ei korja, ei loe yle./ Täna ma lõhkusin olulisi asju./ Täna ma lasin viimase võimaluse käest./ Te ärge tulge, palun, enam siia. Liiga suur tihedus?
Loeme kiirtena, mis liiguvad tundmatu ja tumma täheni. Kuidas? Lk. 93 on read: Su lõin ja leidsin/ Su valguses enese õige,/ kuni Su valu/ mind ehmatas: Sa oled elus.// Vihm mu kätele varises,/ tuul vapustas mu keha.// Sa oled teine. Luuletuse lähtekoht on solipsistlik, enesekeskne ja eneseteostuslik: “mina” loob “sinu”, siin toimib Soometsa tekst korraga nagu Suur Pauk – tekib tsentrifugaalne jõud. Niisiis: korraga märkab “mina” (kogus esineb sõna “mina” erinevates käänetes minu esialgsetel andmetel 275 korda), et “sina” on elus. “Sina” ei kuulugi enam “minu” juurde, “sina” ei olegi enam “mina”. Ehk on see lahknemine vastus palvele lk. 13: ma palun pimedust ma tahan iseennast/ näha – siin kujutab “mina” ennast Päiksena. Aga kes on see “sina”, see “teine”? Mõni inimene? Mulle tundub, et see võiks olla ka midagi muud: imestusele, et “Sa oled teine” eelneb kätele varisev vihm ja keha vapustav tuul. “Sina/teine” terve maailm, kosmos, Jumal, keel, Teine mitte ainult/niivõrd sugudevahelises, vaid just üldsümboolses plaanis. Lk. 77-l olev võtmeluuletus lõpeb: Ta koondab nagu mõeldamatu arv/ maailmad, aja sulgeb. /—-/ ta kaardub kergelt nagu tassikõrv/ ja tyhistab mu tähenduse kohe. Ning siit tekib lõhe, sellest lõhestusest sünnib valu, valu, mis on kirja pandud. Valu, mis peksab ja peseb, pean silmas ridu lk. 97: Pekstud ja pestud, magan/ punase teki all. Ja edasi: Lahendus, lihtne ja ligi,/ ootab, kuni ma magan/ und,/ mida tegin. Niisiis: ma loen Soometsa teksti ja olen ikka “mina”, aga mitte enam see “mina”. Lugemise hetkel olen ma orbiidil, keereldes ümber loetava, loetavale üha lähemale – loetava gravitatsioonivälja mõjul. Ma olen tema gravitatsiooniväljas “teine”, osa “teisest”, “teise” atribuut ja esindaja. Kui palju olen ma seal see “mina”? Mis tähtsust sellel enam on? Aga: mis võiks olla see lahendus? Lahendus on kaotada “teine”, “sina” ja “mina” vastandus. Ehk nagu mõtiskleb Melki Adso Umbeto Eco “Roosi nimes”: Armastus ühendab rohkem kui teadvus. Ehk ongi seal täheruumis – üks kõiksus? – kus kõik kiirgused tihenduvad tummaks täheks, võimalik armastuse tihendumine teadvuse ja seega tähenduse tummumiseni, tühistumiseni? Seega on “Soon” see redel, mis tuleb päralejõudmisel eemale heita. Tegelikult tirib “Soones” aimduv armastuse tihedus “Soone” – nagu ka iga teise maailm-teksti, ihamasina – tähenduse ribadeks.
K. K.: Noh, rääkisidki Teise-asja ise, mis mul enam. Mulle meenutas su jutu ajal selline teise leidmine lapse arengukäiku, kes avastab enda ja enda kõrvale teisi. Kuigi viidatud luuletust ise lugedes mõtlin alguses ainult kahe inimese vahelise armastussuhte arengu peale. Midagi on neis arengutes sarnast. Aga kõiki mõtteid ei jõuagi korraga mõelda. Ainult seda ka, et mis saab edasi, olles leidnud, et “sa” on elus, ja et “sa” on “teine”
Kuhugi minna ei ole,
kus sina mind juba ei oota
/---/
Võrdsena, vankuvana
võtan vastu Su väljakutse
kohtuda korraga kõiges,
või muutuda.
(lk. 94). Teine teisendab enda esialgset tähendust, muudab enda teiseks. Olekski parem vist pöördumise asemel ütelda lihtsalt teisenemine. Kuigi pöördumine teise poole ei pruugi olla otsene igas tekstis.
Ja lisaks tõi antoloogia “Varjatud ilus haigus” esitlusel eelmisel kevadel Hasso Krull esile Triin Soometsa tekstide androgüünsust. Terviklikkuse, teineteisese täienduslikkuse seisukohalt olekski see vaat et paratamatu tulem. Soolisuse küsimus tõesti torgatab aegajalt tuntavasti. Kui mehed on rohkem nagu kuu, päikene ja (teised) tähed, ja naised omakorda nagu ilmastik, tuul ja pilved, siis nagu seletukski androgüünse püüdega olla mõlemad see pidevas pööratavuses olev vankumatus ja võnklemine. Ei saa kujutlustes selgust, kas tahta või mitte; või tegelikult tahta ja jätta tahtmata korraga.
Vahelduseks mõni tsitaat, nt. lk. 21: Musta pintsaku all/ mu rinnad on helevalged. või lk. 86: Näen – armsam pöördub tagasi,/ teist kasvu ja teist kuju,/ kuid valmis nagu alati/ mu täitma iga tuju.// Ning kuigi ta on tugevam/ ja teisest soost kui varem,/ mu silmist soove lugema/ ta pole halvem-parem. Või lk. 89: Jäin magama maailma majas,/ su sootu ja silmitu pruut,/ lõhkuma, lahendama/ su selguse maagilist ruutu. Kumbki sugu manatakse esile neis; kord on see kehaline külg, kord on see kehatu, vaimuline, väljaline väljendus. Aga Triin Soomets on ju naissoo esindaja, mitte sootu. Ja “su selguse maagiline ruut” meenutab ju mehelikkust.

“Naine” ja “mees” ongi eesti keeles sellised huvitavad sõnad, et neid saab kasutada, erinevalt hulgast muist keelist, täiendamaks teist nii võimalikust kui ka tegelikust vaatepunktist. Mees ütleb: “Ma olen mees. Ma olen Mari mees.” Etümoloogiliselt paistab mulle, et “naine” võib olla ne-liiteline tuletis sõnast “naima” (samas kui kahjuks sõna “mees” suhtes ei oska ma mitte kui midagi oletada), nii et teatud teravustamisel võiks küll seda võtta ka alati, “juba algusest peale” täitumist tahtvat suhet märkiva sõnana, mil on piirav piirväärtus: naine ei saa olla üksi, solipsistlik. (Aga mul ei ole praegu ju sõnastikku käepärast. Seega olen ma praegu tavalise lugejateadvusega samal võnkesagedusel.) Küll aga on sõna “pruut” kindlalt juba täitmisele tulnud täiendussuhet tähistav, pruut küll ei saa olla üksi, teiseta. Triin Soometsa luuletuses on aga pruut sootu. See kõlab küll tugevalt. Et mis pruut ta siis enam on. Ses on keeldumist. Mingit tasast mässu selgete piiride, piiritletuse, piiratuse suhtes. Ei taheta (kõik)võimal(ikk)usest loobuda.
Me jutuajamiselt muidugi sooviks, et see liialt ei suruks luulet selguse maagiliseks ruuduks, mida oleks tarvis hakata taas lahendama, st. lahedamaks muutma. Et oleks hingamise, elamise, tähendamise ruumi.
Kompalt nagu tundub, et raamatu alguses on rohkem ruumi ja kliima määratlemist, aga lõpus läheb pingelisemaks. Nii et esitlusel asus Triin Soomets nagu sissejuhatusel peatumata tihendatud tuuma kallale. Samas ei saa öelda, et tegu mingisuguse lõppsõnaga oleks olnud. Eriti arvestades, et ta alustas tagantpoolt ja edasi liikus tagasi. Lahendus, lihtne ja ligi,/ ootab (lk. 97). “Soon” ei ole lõplik, nagu ei ole näiteks ka inimese veresoonestik. Kõik teed viivad südamesse. Küll aga ka teisipidi: luule seemneks on inimese süda ja sealt hargneb ta kümneks tuhandeks sõnaleheks (nagu ütles juba Ki-no Tsurayuki “Kokinwakashū” eessõnas). See on luule kahekordne lahenemine, topeltlahendus.


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org