Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Kaur Kender – lööb me tender hamba loksuma
Jan Kaus - Postimees 31.05.1999
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:40:25

Kaur Kender ”Iseseisvuspäev”


Enne kui saab asuda «Iseseisvuspäeva» juurde, võib ees seista kohtumine Kaur Kenderi endaga. Kender lükkab nimelt ümber barthesliku kuulutuse Autori surmast.
Kender on Autor. Ja mitte ainult. Enne kui Kenderist sai Autor, tundsid paljud teda kui Isiksust. Autor on ju ainult üks Isiksuse väljendusvorme. Kender sõitis taksoga Võsule mere äärde, käskis ajakirjanikul, kes slogan’it küsis, 50 prossa ettemaksu Sacco & Vanzetti arvele kanda, ta tsiteerib Mihhail Lotmanit. Niisiis peab tunnistama, et Kender on kuulsam kui tema «Iseseisvuspäev».
Suur, tugev, kiilaspäine
Peeter Sauter kirjeldab (Vikerkaar, 1999/3-4) Kenderit: «Suur, tugev, kiilaspäine…». Lisaks mainib ta ära juhtumi, kus Kender lõi Mats Õunal «paar hammast sisse».
Kender omakorda kirjeldab «Iseseisvuspäeva(s)» minategelast Karli: «Tuleb mees ja annab lõuga. Kõik kartsid. Ma olen ju kole ka. Kiilakas ja tugev ja pikk.» Niisiis - Kender on sama jõuline kui Karl, või vastupidi. Igatahes tuleb mällu söövitada sõna «jõud».
Vastupidiselt Kundera ideaalile kehastab Karl jõudu, puhast, instinktide ja kehalisuse koos toimivat jõudu. Lisaks sellel oskab Karl oma jõudu rakendada. Pigem - jõudu nagu polekski vaja osata rakendada, jõud - kui ta on kusagile koondunud - rakendub ise. Inimese puhul võib jõu rakendamist tihtipeale takistada südametunnistus, super-ego. Karlil super-ego peaaegu puudub. Sellepärast «Iseseisvus-päev» ehk häiribki/kütkestabki. Karli jõulisus on… nagu päris. Parema määratluse puudumisel nimetagem seda «elulisuseks». Püüdkem seda «elulisust» siis avada.
On huvitav, kuidas Kender loob kirjandusliku kuju, kes tegelikult oma olemuselt ei meenuta «(anti)kangelast» - kedagi sellist, kellel oleks avastada mingi teeots, kellel oleks teostada mingi missioon, kellel oleks läbida mõni murdumine, paisumine, kasvamine, kahanemine. Karl kehastab inimtüüpi, keda kohtab kõikjal. Karl on kvintessents ühest ühiskondlikust stereotüübist/tegelikust tüübist - nimetagem teda näiteks «kapiks» või «kandiks». Või kasvõi «tänapäeva nooreks». Või hoopis super-ego käes mittevaevlevaks.
Oleme Karliga kohtunud
Kui üks «noor» tsiteeriks teisele «noorele» tänaval «Iseseisvus- päeva», siis nii mõnigi möödakäija jääks kindlasti arvama, et tegu on «noorte» enda kõnega. Nii et kui Kenderit kellegagi võrrelda, siis ehk Sauteriga, sest mõlemad kirjutavad (või vähemalt üritavad kirjutada) kõnelevalt.
Kuid kui Sauteri «kangelane» on ikkagi keegi üksik, ühiskonnast eemaletõmbunud, modernistliku koega isikupärane tegelane, siis Kenderi tegelane on too, keda lugeda on mõnus, aga keda tänaval kohata ei tahaks. Sest me kõik oleme Karliga kohtunud.
Sauteri «kangelane» istub sageli toas ja joob teed - üksi, iseendana. Karl aga on paljundatav. Ning muidugi ei löö Sauter oma naistel hambaid kurku ega käsi neil suhu võtta. Niisiis - Karl pole tegelane, ta on teatud sorti paljususe koondpilt; reaalset aluspinda omav üldistus.
Kender on seega loonud teatud nihestatuse - «elulisus», argisus on toodud raamatukaante vahele, on muudetud fiktsiooniks, ohtlik reaalsus on muutunud ohutuks sümboolsuseks, põnevaks maailmaks, mida saab nautida just tänu sellele, et ta ei ole reaalne. Kuid lugemise akti ajal võib väga kiiresti fiktsioon elulisuseks tagasi muunduda. Nagu kirjutab Märt Väljataga (Looming nr 3, 1999): «Lugeja leiab end tihti ebamugavast olukorrast /…/ ta on pandud tundma mõnu asjadest, mille peale ta avalikkuse ees enamasti kulmu kortsutaks.» Keda meist ei oleks mõni Karl õhtusel tänaval kimbutanud?
Mind on korduvalt kimbutanud mõni Karl. Ning hirmu tõttu meenub mulle tavaliselt alles hiljem, et ma oleksin tahtnud Karlilt küsida. Igasuguseid küsimusi. Ning tundub, justkui oleks «Iseseisvuspäeva» abil mu küsimustele vastatud. Mitte et mina - nõrguke literaat, kelle Karl ühe pöidlavajutusega laiaks litsuks - vastuseid oleks saanud, aga mulle tundub, et keegi on minuga (või minule) rääkinud.
Vaimul hambad logisemas
Nii et kui küsida, kas oli hea või halb raamat, siis ei oskagi vastata. Sest see küsimus ei oma «Iseseisvuspäeva» puhul mõtet. Peab õppima lugema seda maailma, milles me elame ja mida me vormime. Karlist on mul lihtsam aru saada kui Joseph Knechtist või kasvõi Ullo Paerannast. Sest kuigi Karl on ebameeldiv, asub ta siinsamas, kusagil ligidal, around the corner. Kender lõi mu vaimul mitu hammast logisema, see on vajalik ja tänuväärne töö.



Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 18 May : 17:40
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 24 Mar : 14:45
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org