Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Kirjandus ja turureeglid
Jan Kaus - Sirp 31.08.2001
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:42:05

Tänapäeva ühiskonna vaimset olukorda võiks võrrelda turuga, kus müüakse ideid ja põhimõtteid, mida müüjad – olgu siis üksikisikud või rühmad – enesestmõistetavaks peavad. Kõik müüjad räägivad sellel turul ühtlaselt, pidevalt ja palju, nii et teiste müüjate hääli ei ole nad võimelised korralikult ära kuulama või enamgi – kuulama. Seetõttu pole turul tegelikult sisulist keskust, kõikjal on perifeeria. Kas saab keskuseks lugeda kolmikliitu, kelle olulisust tunnistab veerandik küsitletuist ning kes keeldub kuulamast näiteks teadlasi-akadeemikuid? Mulle meenub, kuidas mul käisid külas mormoonid. Nad ei karjunud, rääkisid vaikse häälega. Rääkisid sellest, kuidas kõik teised kirikud ja sektid on eksinud Jumala seaduste vastu ja kuidas ainult nemad teavad õiget teed pääsemisele. Ühesõnaga – nad müüsid mulle pääsemist, nagu vanatädid müüvad päris turul kapsaid või lilli. Kuulasin nad ära ja rääkisin siis neile oma maailmapildist. Nad kuulasid ja kui olin lõpetanud, rääkisid justkui lindilt sama jutu uuesti maha. Mingit dialoogi ei toimunud, ainult kaks paralleelset monoloogi – kusjuures ma ei tee endale oma kangelaslikkuse osas illusioone: ka mina tahtsin neid ümber pöörata, “päästa”. Teine näide: kuulasin ühte ajakirjanikku, kes rääkis, et tema väljaanne on Eesti parim; paar päeva hiljem kuulasin kõrgkooli kirjandusteadlasi, kes sedasama väljaannet väga halvaks pidasid. Olen kahjuks peaaegu kindel, et too ajakirjanik ei oleks neid kirjandusteadlasi arvesse võtnud.

Plahvatuse fakt ja iseloom
Mul on tunne, et tihti suudab ka kirjanduse leti tagant väljuda vaid üks väike kimp helisid turuhäälte paabelis; helisid, mis sumbuvad pahatihti enne, kui nad teiste häälteni jõuavad. Kirjandust varitseb pidevalt oht jääda üha kõrvalisemaks hääleks kõrvaliste häälte seas, just oma enesekesksuse tõttu. See väljendub näiteks probleemis, mille kohta on sõna võtnud juba Aare Pilv: “Kirjanduse reflekteerimine on liikumas üha rohkem kirjanike enda kätte”, teisisõnu: kriitikud on ühtlasi kirjanikud ja kirjanikud on ühtlasi kriitikud. Kuigi selge on ka see, et ka kirjanik on ühtlasi kirjanduse lugeja.
Võib tunduda, et viimaste aastatega on kirjanduse tähtsus mingilgi määral taastunud, kasvanud – seda eelkõige noorema põlvkonna osas. Olen seda juba julgenud Juri Lotmani “Kultuuri ja plahvatuse” mõjul nimetada plahvatuseks. Kultuuri võib näha teatud sorti plahvatuste sarjana. Kohalikus kirjanduses toimus viimane plahvatus seega 1997. aasta paiku ning selle jõud pole lakanud tänasekski – sel aastal on ju ilmunud Heinsaare ja Fagira D. Morti suurepärased raamatud, on kokku kutsutud TNT II, mis pidavat kirjanduslikult võimekuselt oma eelkäijat ületama jne. Julgen kindel olla, et plahvatus jäädvustab eesti kirjanduslukku vähemalt kümme nime.
Viimane suur plahvatus eesti kirjanduses aga ei tähista mingisugust ühtsust. Pigem vastupidi. Võib isegi öelda, et uue plahvatuse valguses on tulnud esile tõsiasi, mille kohaselt kirjanduslett meenutab ülesehituselt kõiki teisi lette ja seega kogu turgu, turusituatsiooni.
Esiteks: kirjanduski vajab turustuvas maailmas üha rohkem selliseid inimesi, kelle häält oleks kuulda oma leti äärest kaugemale, üle avaliku turu ja kes seega justkui tagaksid koduleti olemasolu turul. Uus plahvatus on sünnitanud mitu sellist kirjanikku. Eredaim – kuid kaugeltki mitte ainuke – näide on Kaur Kender. Ta kujutab endast täielikku tänapäeva inimest: ta mõistab avaliku rääkimise oskust – st. rääkida pidevalt, mitte ainult läbi oma ilukirjanduse; ta oskab rääkida nii, et teda tahetakse kuulata, kusjuures pole isegi tähtis, mida ta räägib, vaid rääkimise fakt ise määrab rääkija edukuse. Tähtis pole tekst, mida hääl kannab, vaid hääle tugevus ja kõla. Turul võetakse kuulda ainult piisavalt kõva häält.
Kender on aga eesti kirjanduses eraldiseisja ning seega tegelikult kinnitus tõsiasjale, et eesti kirjandus ei ole midagi ühest, midagi monoliitset, nii nagu pole seda ka eesti poliitika või eesti popmuusika. Seega on kujund kirjandusest kui ühest letist ebapiisav. Tegelikult on ka kirjandus lettide süsteem, kus samuti kas siis indiviidid või rühmad püüavad üksteisest üle karjuda, oma toodet kõige paremaks kuulutada, ning tugeva hääle abil oma kitsast ringist välja ulatuda, teisi turunurki vallutada.
Sellega seoses on tekkinud kirjanduse viimases plahvatuses eriti tugev vool, mis nõuab kirjanduse avatust, sotsiaalsust, st. tema suunatust kirjandusest välja, tema jõudmist “ellu enesesse”. Kuid samas tekibki tegelikult probleem. Just nimelt kuulamise probleem. Selleks et ulatuda omasest ümbrusest väljapoole, oleks vaja kõnelemise kõrval ka kuulata, millised on signaalid teiste, võõraste lettide taga. Kas praegune eesti kirjanik on selleks võimeline?

Maailmavaatest vaenuni
Et seda küsimust vaagida, peab kõnelema konkreetsemalt isikliku kogemuse pinnalt. Üks ilmekas näide. Viimasel ajal on tugevalt ilmsiks tulnud vastuolu – või isegi isiklik vaen – viimase kirjandusplahvatuse kesksete kujude, Berk Vaheri ja Jaak Urmeti vahel. Selle aluseks, fooniks võib pidada maailmavaatelist vastuolu. Põrkuvad kaks kujutist, kujutlust, mina-pilti: Vaher kui parempoolne, akadeemiline kõrgintellektuaal ja Urmet kui vasakpoolne tagahoovide laps, “massidele” kõneleja. Vaher on – küll nimesid nimetamata – lausunud: “Pääliskaudne ja inertne vasakpoolsus ilma põhjaliku alternatiivse programmita on jõmmikultuur” (Areen 02. 08. 2001). Jaak Urmet vastas sellele 23. augusti Eesti Päevalehes: “Pigem sündis just Göteborgi juhtum ehedast vasakpoolsusest, pigem on just kantseleirottide vilgas, kuid perversne klaviatuuritagune nahistamine kvaliteetseid vasakpoolseid arenguid pärssiv.” Urmet lõpetab artikli tõdemusega: “Soovitan talle [s.o. Berk Vaherile – J. K.] koguni vähemalt aastaks ajaks igasugu mõttetegevus lõpetada, et puhkust anda nii enesele kui neile, kes tema arvukate oopuste-kihutuskõnedega kokku puutuma või neid koguni lugema peavad.” Maailmavaate lahknevusest on saanud isiklik vaen.
Üks isiklikum vahekäänak. Pean nii Vaherit kui Urmetit sellisteks kirjanikeks ja kirjandusest rääkijaiks, kelle sõnu ja mõtteid tuleb tähele panna, kuulata. Iseenesest tundubki mulle, et Urmetis ja Vaheris on rohkem sarnast, kui esialgu paistab: neil mõlemal on justkui täita missioon, mille abil tahavad nad ulatuda väljapoole kirjandusmaailma kitsast ringi. Seega peavad nad olema veendunud, et neil on lugejaid. Ma ei mõtle siin ennast ja teisi kirjandusinimesi, vaid…
Jah, keda ma mõtlen? Augustikuu Looming on avaldanud rubriigis “Kirjutavad. Kirjandusest. Kirjandusest?” ühe Teet Kallase tsitaadi. Tsitaadis räägitakse nn. tavalistest inimestest ja kirjandusest: “Kõheldes astusin lõkkepaistesse ja juturingi. Ja vaat millise sõnumi ma hommikusse kaasa võtsin. Jutud eesti kirjanduse (kultuuri) marginaalsusest tänapäeval ei vasta päriselt tõele. Seda oodatakse ikka veel, kuigi kirjandus on ammu postmodernismi põõsasse pugenud.
Resümeerin kuuldut – kirjutage meile ka midagi, millest me aru saaksime, mis meile korda läheks. Kirjutage ometi ükskord ka Eesti elust! Miks te ainult oma kolmele-neljale takkakiitvale sõbrale kirjutate? Miks on teile teie unenäod kallimad kui elu ise?”
Huvitav lõik. Miks ei kirjuta ma kalurile, traktoristile, lüpsjale? Pigem – kes on näiteks minu raamatu lugejad? Kas ma tunnen neid? Nojah, oma kolme-nelja takkakiitvat sõpra tunnen ma küll.
Kuid siiski pole Kallase tsitaadi probleem tõsiasjas, et kirjanik ei kirjuta traktoristile – või tollele tädi Maalile. Kui traktorist näeb unenägusid, unistab, siis ei tohiks ju ühe kirjaniku unenäod talle a priori võõrad olla. Kas unenägu ei ole elu ise; kas unenägu ei ole elu koostisosa? Ja minu arust on eesti kirjanikul, eestlasel võimatu mitte kirjutada Eesti elust – isegi kui ta kirjutab mingis ainult endale arusaadavas registris, iseloomustab see teda ennast ja sellega seoses maailma, milles ta enesesse sulgunud teksti toodab. Kallas pole lihtsalt tähele pannud tõsiasja, et turu killustatus tekitab piisavalt suuri lõhesid, mille vahele on ühisel maailmakogemisel, keelel ja kodumaal raske sildu ehitada. Maailma tahetakse üha vähem omavahel jagada, üha rohkem jagatakse ta omavahel ära.
Kallasel on kindlasti meeles lähiajad, mil ilukirjanduslike raamatute trükiarv ulatus kümnetesse tuhandetesse. Trükiarvu suurt langust saab seletada televisiooni, interneti jms. meelelahutusliku rolli plahvatusliku kasvuga, palju suurema raamatute hulgaga jne. Kuid kas need asjaolud üksi seletavad ära fakti, et kodumaist ilukirjandust varasemaga võrreldes vähem müüakse? Ka kommunistlik võim jagas maailma ära, kuid see tähendas eelkõige seda, et võimu objekt ei saa ise midagi ära jagada. Ning selline vähe muutuv maailm ühendas inimesi, sest üksteise elu oli arusaadav, jagatav. Praegu aga ei mõista mormoon mind ja vabamüürlane mormooni ning kirjanik ei tea, mida teeb vabamüürlane; ega tahagi teada, tal on vaja Loomingusse midagi kirjutada.
Eesti kirjanikud peaksidki ehk pisut rohkem suhtlema lugejaga – whoever he or she is – , aeg paistab olevat selleks sobivaim. Ikka veel ei jagata kirjanduses pahatihti kogemusi, vaid jagatakse kogemused ära, sulgedes nii üksteise eest perspektiive. Näiteks nimetas ulmekirjanduse apologeet Veiko Belials mitteulmet “tühikirjanduseks”. Samas on mitmed “tühikirjanikud” solgutanud ulmekirjandust selle väidetava diletantluse pärast. Ja siin astuvadki minu meelest Berk Vaher ja eriti Jaak Urmet libedale jääle. Ma näen nende vaenu, kuid mitte vastasseisu. Nende mõttevahetus muundus kaheks monoloogiks, mille puhul paistab küsimus olevat mitte tõdedes, vastandlikke maailmanägemusi avavas argumentatsioonis, vaid pelgas hääle kõvaduses, soovis turgu vallutada. Vastasseisu võimalus on aga nende puhul lausa hiilgavalt esil. Nad võiksid olla teineteise põhjalikemad kuulajad. Mõlemad on selleks võimelised, isiklikult olen selles veendunud, kuna kummagi kirjutised suudavad mind mõtlema panna – teisisõnu, nende räägitut kuulata ja arvesse võtta. Mõlemad on oma kirjutistega minu olemist valgustanud ja aidanud.
Urmeti lause, et Vaher võiks kirjutamast lakata, läheneb ohtlikult Toomas Raudami Maalehes välja öeldud seisukohale, et headuse nimel tapaks ta teiste hulgas ka Ants Juske ja Andres Maimiku, kes teenivad ja delegeerivad kurjust, st. Raudami nägemust kurjusest. Loodetavasti ei taha keegi Raudami suud isegi pärast sellist arvamusavaldust kinni panna.
Isiklikult ei kirjuta ma traktoristile – kirjutamise hetkel ei kirjuta ma kellelegi –, siiski huvitab mind väga, kes mu tekste loevad. Ja kes mitte. Tahaksin kõnelda ka inimestega, kes ei taha üldse algupärast eesti kirjandust lugeda.
Ma ei ole kaugeltki kõigi Maimiku arvamustega nõus, kuid sellest hoolimata peab tunnistama, et iga kord tema maailmapildiga tutvudes saan teada üht-teist oma maailmapildi kohta. Näiteks võin ju öelda, et suur osa praeguse Tartu NAKi stiilist ja praktikast mulle ei meeldi, kuid ometi ei saa kuidagi mööda hiilida tõsiasjast, et NAKi olemasolu ja tegevus avavad lugejaile (sealhulgas minule) perspektiive, mida omal käel ehk ei leitaks.
Kui kirjanikud – või loominguinimesed – ei taha teineteist kuulata, teineteisega arvestada, kuidas siis jääb selle “tavalise” lugejaga? Kas kirjanik suudab või tahabki teada, kuidas teda loetakse või ei loeta? Või ei peaks selle pärast muretsema? Kirjutage mulle, kirjanikud ja inimesed lõkke äärest – jan@sirp.ee

JAN KAUS
P. S. Paluti avaldada kaks kirja.

Ma vabandan Wimbergi ees ja kõigi ees, kes kirjanduslisti või ajalehti lugedes on pidanud osa saama meie mõttetust nääklusest. Tunnen, et põnevalt alanud erimeelsused on ületanud kõik eetilised ja esteetilised piirid. Kirjanduses ja kultuuris on ruumi meile mõlemale – ka arenguruumi – ning me peame suutma leida loomingulistele ja mis tahes muudele erimeelsustele märksa konstruktiivsemaid väljundeid.
Berk Vaher

Jah, see on tõesti ainus järelejäänud mõistlik lahendus olukorrale. Võtan vabanduse vastu ja vabandan omakorda inimeste ees, keda siinsete osapoolte nääklused on ebameeldivalt puudutanud. Loodan, et edasised erimeelsused leiavad väljundi, mis rahuldab nii kirjandusüldsust kui ka rünnakuobjekti ennast.
Jaak W. Urmet



Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 30 Aug : 12:11
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 30 Aug : 12:34
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:07
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org