Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Kirjanduse kajastamisest, esiletoomisest, loomisest
Jan Kaus, Rein Veidemann - Sirp 09.02.2001
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:45:09

Rein Veidemanni ja Jan Kausi vestlus

Eelmise aasta lõpus ilmus Rein Veidemannilt raamat “Kriitikakunst”. Pretsedenti loovalt käsitleb Veidemann kirjanduskriitika toimemehhanisme, ülesandeid, olemust. Kirjanduse kajastamise põhjalik käsitlus tekitab/taasloob palju olulisi küsimusi kirjanduse ja kriitika suhetest, kriitika rollist ühiskonnas, kriitika iseseisvu(setu)sest jne. Sellega seoses autorile esitatud küsimused ei saagi aga haarata kogu “Kriitikakunstis” sisalduvat küsimusteringi. Siiski püüab allolev vestlus edasi anda kasvõi mõne “Kriitikakunsti” veergudelt kerkiva küsimuse olulisust.



Jan Kaus: Peatükis “Kriitika kirjanduse nimetajana” küsite, pidades silmas tekstilist kumulatsiooni ehk olukorda, kus tekste on nii palju, et “vähestel on aega tagasi tulla kord konspektina loetud teoste juurde”, et “kes võiks ülepea olla teejuhiks” sellises “pehmes kaoses”? Mainite ju, et “väga sageli määrab ühe või teise teose saatuse kirjandusväljal selle aktsepteeritavus kool- või kildkonna poolt”. Mulle tundub, et hoolimata teie korduvast viitamisest seisukohale, “mille järgi kriitika on kirjanduse enesetunnetus või kirjanduse filosoofia”, jääb see küsimus alles. Tegelikult võib see küsimus isegi paisuda, kuna seda, mille kohta saab öelda “hea kirjandus”, on mitme(saja)kordselt rohkem sellest määrast, mida ka kompetentseim kriitik oma eluajal lugeda jõuab. Niisiis: kas kriitiku teejuhiroll on ülepea enam võimalik? Kas järgneda teejuhile, kes kirjutab arvustuse näiteks Hirami vastu, või teejuhile, kes kirjutab arvustuse Hirami poolt?

Rein Veidemann: Tõepoolest, erinevad kriitikud ja kriitilised tekstid moodustavad ühel hetkel ise hõljumi kirjandusvälja kui “pehme kaose” ümber, jättes lugeja nõutult küsima, kelle juhatuse järgi ta ikkagi sellel väljal siis liikuma peaks. Kriitikat/kriitikut teejuhina tuleks võtta nii nagu teel olles teeviitasid. Nad annavad meile märku suunast, aga ei vii meid kohale. Kohale peame ikka jõudma ise, kusjuures selle riskiga, et vahepeal võib olla ka keegi teeviida ümber tõstnud, sellele midagi eksitavat kritseldanud või juurde kirjutanud. Kirjanduskriitikat võiks vaadelda siis kirjandusvälja markeeringuna, aga sellel väljal liikujad-avastajad oleme lugejatena ikkagi igaüks omaette.

Te kirjutate leheküljel 78: “Mõningase paisutusega võib öelda, et kriitika toime kirjanduse suhtes sarnaneb paljuski selle toimega, mis on pildiraamil pildi suhtes.” Te peate silmas kriitikat kirjanduse kontekstina, kirjanduse elluäratajana; ehk kui jätkata teie metafoori: raamid raamistavad pildi, annavad talle kindla mõõtme. Aga sellega seoses hakkab minule silma kriitika päästmatu olevikulisus – just kirjanduse ajatuse kõrval. Kõik teavad, kes on Tammsaare (ehk: mis on kirjandus nimega “Tammsaare”), aga vähesed – väga vähesed – mäletavad Tammsaare kaasaegseid tõlgendusi. Kui väidate, et “kirjutatud tekst täiustub tõlgenduses”, siis tundub, et näiteks Tammsaare kaasaegne tõlgendus on jäänud päästmatult minevikku. Ehk: lõpuks vaadatakse ikkagi ainult pilti, raame ei pane keegi tähele. Kas see on teie meelest kurb? Kas te üldse nõustute sellega? Võib ju olla, et poole sajandi taguse kirjandusteose tõlgendus on tänapäeval muutunud selle kirjandusteose osaks?

Mingi osa kirjandusteose kaasaegsest kriitikast – kui seda kriitikat üldse on olnud – muutub tõesti teose, täpsemalt teksti osaks. See kehtib ka Tammsaare suhtes. Nii Tammsaare ise kui ka tema looming on pidevalt avatud. Selle avatuse kindlustavad (uued) lugejapõlvkonnad oma eelarvamuste, teadmiste ja ootustega, mida nad kasutavad Tammsaaret lugedes. Need on aga kujunenud kas kooli kirjandustundides, vanemate või sõprade lugemiskogemuse taustal. Me ei pruugi olla lugenud Tammsaare kaasaegset kriitikat, aga kui teeksimegi seda, siis avastaksime üllatusega, et paljugi meie Tammsaare-kujutlusest vastab sellele, mis sisaldub Tammsaare-retseptsioonis. Niisiis, see, mida ma öelda tahan, on, et meie kujutlused kirjandusest, sh. Tammsaarest, ei ole midagi aprioorset, vaid tekivad ja arenevad tekstide ja metatekstide tihedas põimingus. Kultuur, sh. kirjanduskultuur, ei ole tekstikogu, pigem – nagu on õigusega rõhutanud Juri Lotman ja tema õpilane Peeter Torop – on see intertekstuaalsete seoste võrgustik.
Inimlikult võttes on tõesti kurb, et kriitika vajub taustaks, särama jäävad vaid teosed. Selles mõttes on kriitika ka nagu natuke näitemängu moodi, mis sünnib ja sureb igal õhtul uuesti. Aga teisalt, kui poleks kriitikat, kas siis teaksimegi täna midagi Kristian Jaak Petersonist ja Juhan Liivist? Ja vähemasti nende puhul teame ka kriitikuid, kes need kaks meest eesti kirjanduslukku jäädvustasid sellisena, nagu nad seal nüüd on – need olid Gustav Suits ja Friedebert Tuglas.

Jah, see kriitika valgusttoov efekt on väga huvitav küsimus: niikaua kui kirjandusteost ei valgustata, pole teda olemas – te kirjutate lk. 72 peatükis “Kriitika kui kontekst”: “ilma kontekstita pole võimalik teksti adekvaatne mõistmine”, teisisõnu: kontekstis muutub teksti tähendus, aga toetudes Petersoni ja Liivi näitele, siis tundub, et tekst võetakse tekstiks alles lülitumisel konteksti. Kui räägite (kirjandus)kultuurist kui intertekstuaalsete seoste võrgustikust, siis kas teie meelest on see võrgustik tasapindne, see on horisontaalne? Ehk: kas pole mitte teksti ja konteksti vaheline võrdsus välistatud? Et kontekst määrab alati ka teksti mõistmise. Te kirjutate, et tekst ja kontekst on isekeskis püsivas dialoogis. Seda dialoogi iseloomustab tõlgenduslikkus. Aga kas see pole mitte ühepoolne: kontekst tõlgendab teksti? Ja kontekst ka ju nihestub ja muundub, kas temaga koos nihestub ja muundub ka tekst? Nii et kui ütlete, et “kontekstil endal puudub substantsiaalsus”, et tal on seda niivõrd, kuivõrd ta osaleb “substantsiaalsuse, olemuslikkuse avaldumisel”, et konteksti võib võrrelda varjuga, kas pole konteksti tõlgendatav tekst see pind, mida vari varjab, mida valgus valgustades moonutab?

Tunnistagem, et teksti ja konteksti suhte küsimus on suuresti muna-kana-küsimus. Kuna keskendun kriitika olemuse mõista püüdmisele, siis arusaadavalt tähtsustan ka konteksti. Selles mõttes olete õigesti märganud, et minu arutluses oleks nagu teksti ja konteksti võrdsus välistatud. Kontekstuaalset lähenemist on mõned mu oponendid koguni mulle ette heitnud. Siiski ei taha ma varju teha suuremaks objektist, st. tekstist endast. Tahtsin vaid osutada teksti, metateksti ja konteksti suhtelisusele. Tekstis endas sisaldub kontekst sel määral, et tekst esindab/vahendab mingit väärtussüsteemi, esteetilist kaanonit, autori maailmapilti, stiili (“stiil – see on inimene”!). Tekst kui tähenduslik tervik avaneb mingis keeles, keel on ise juba siis selle teksti kontekst. Ja kasvõi sellesama keele näitega jätkates: eks tänase eesti keele vaatekohast paista XIX sajandi tekstid hoopis teises valguses, kui nad paistsid oma kaasajas. Sellega, st. kontekstiga, on võimalik koguni mängida. 1973. aastal ilmus H. D. Rosenstrauchi “Kolm tahedat lugemist”. Algul arvati, et tegemist ongi XVIII-XIX sajandi valgustusliku lektüüriga, kui selgus, et tegelikuks autoriks oli Juhan Peegel, kes oli täpselt matkinud omaaegset keelt ja kirjanduskaanonit. Teatmeteosed nimetavad seda juhtumit nüüd paroodiaks. Kuid paroodiaks muutis selle XX sajandi kirjanduskäsituse kontekst, XVIII-XIX sajandil oli see kirjandus. Nagu teisal oma raamatus olen rõhutanud: ka kriitikas võib näha kirjanduse keelt, mis keelde/kõneks tuleb, see saab teksti staatuse.

Tekstis endas sisaldub kontekst, selles on teil õigus, mind huvitab kontekst kui võim. Teksti – kirjandust – saab sel juhul võrrelda inimesega ja konteksti – kriitikat – riigiga. Kirjandusteos on algselt isiklik; kontekst avalik, üldine. Alles siis, kui riik annab inimesele ameti, identiteedi – kui kriitika kirjandusteosest kõneleb, st. kirjandusteose üldiseks muudab, muutub kirjandusteos päriselt kohalolevaks. Kui mõtelda kirjaniku peale, kelle teosed sobituvad imehästi konteksti või on koguni võimelised seda muutma, aga kelle teosed mingil põhjusel konteksti ei satu, st. neid ei avaldata, neid ei retsenseerita, kas saab siis öelda, et tema kirjandus(teos) on olemas? Te võrdlete kriitikat kirjanduse hindamise (kohtumõistmise) ja filosoofiaga. Kui filosoofia tahab kogu olemist piiristada, siis kriitika piiristab ja piirab kirjandust. Kuidas te suhtute kirjanduskriitika kui võimuvõrgustiku vastutusse; sellesse, et kontekst mõjutab teksti olemist ja olemust, mõistab selle üle kohut, nihutades probleemi tekstikriitikast eetika valda?

Võrrelda teksti inimese ja konteksti (kriitikat) riigiga ning nende vahel valitseva võimusuhtega (hierarhiseerimine, indekseerimine, “sisse- ja väljalülitamine”, tsentreerimine ja marginaliseerimine jms.) on tõepoolest põnev. Kirjanduse sotsioloogiline aspekt diskrediteeriti omal ajal vulgaarsotsioloogias: kirjandus taandati siis üksnes ühiskondlik-poliitiliste suhete väljundiks. Pierre Bourdieu’ 1970ndatel tehtud uurimused – mille ühe kokkuvõtte leiame kasvõi tema raamatust “The Rules of Art” (1996) sümboolsetest vormidest, kirjandusväljast kui sotsiaalse välja ühest segmendist, kirjandusvälja autonoomsuse eest peetavast võitlusest ning selles võitluses kasutatavatest võtetest rehabiliteeris kirjanduse (teksti) käsitlemise sotsiaalse ilminguna. Mind isiklikult on veedelnud kiusatus ühendada kirjanduse fenomenoloogiline, semiootiline ja sotsioloogiline lähenemine. Teatav eklektika sellega muidugi kaasneb, kuid see on hind, mida tuleb maksta dogmaatilisuse vältimise eest. Niisiis, ma tahtsin oma “Kriitikakunstiga” osutada sellele (nagu ka Nelson Goodman 1968. a. ilmunud ja esteetika semiootikaks tituleeritud raamatus “Language of Art” soovitas), et küsimus “mis on kunst (sh. kirjandus)?” tuleks asendada küsimusega “millal, kus ja millistel tingimustel on kunst (sh. kirjandus?)”. Aga just see küsimus tähtsustab teksti kõrval ka konteksti, olemuse kõrval ka olemise. Nõnda on mul võimalik vastata siis ka teie küsimusele, kas tekst (kirjandus, teos ja tema autor) on olemas, kui ta mingil põhjusel ei reflekteeru kontekstis, väitega, et ta on olemas ilma paistuseta. Alles kontekst, alles subjektidevaheline suhe laseb olemusel paista, seega ka olemust identifitseerida, määratleda, kõnesse lülitada. Et olemus ja olemine pole üks ja seesama, sellest on veenvalt kõnelnud Martin Heidegger.
Teie esitatud teksti võrdlemine inimesega juhib meid paratamatult ka eksitsentsialismi radadele ja loomulikult ajendab kõnelema kriitika eetikast. “Kriitikakunst” tahab rõhutada kohati otsesõnu kriitika äärmiselt suurt vastutust kirjanduse ja ühiskonna ees. Ja leian, et see on Eestis tänagi aktuaalne. Kriitikal – ükskõik mis vormis see ka ei avaldu – on eriline asend “kirjanduse tegemisel” (reklaamis, promotsioonis, avalikkuse tähelepanu hoidmises, tiraa¯ide, preemiate määramises). Mida rohkem kirjandust, seda tihedamaks muutub konkurents kirjanduslikkuse ümber – see on tänase Eesti tõsiasi ja paradoks.

Ütlete, et kriitika on teade ja teate vormistamise võttestik on kriitika poeetika. Te kirjutate (lk. 91): “Üksikasjalikku, olulisi juhtumeid ja võimalusi loetlevat ning süstematiseerivat kriitika poeetika käsitlust pole nimetada senini”. Kas tegelikult pole käsitlus kriitika poeetikast identne kriitika (aja)looga? Selle tarvidusega võiks nõustuda juba sellepärast, et praegu kirjutatakse algupärast kirjandust kahtlemata rohkem kui kirjanduskriitika haarata suudab, kuigi samas võib tunduda varavõitu selleks, et kriitika hakkaks tegelema iseendaga, oma poeetikaga. Kas teie meelest jõuab kriitika praegusel hetkel üldse kirjandusele järele, kas ta suudabki kirjanduse praegust paisumist haarata ja hallata, sellest piisaval määral teatada?

Olen tõesti ka ise märganud, et kriitika ikka päriselt ei suuda haarata ja hallata eesti kirjanduse paisuvat universumi, erinevalt neist aegadest, mille põhjal mina oma teoreetilise üldistuse kriitikast olen teinud. Selles mõttes näivad kriitika ja kirjandus käivat oma radu, kuigi on selge, et kirjandus vajab täna kriitikat vahest isegi rohkem kui kunagi varem, aga mitte niivõrd kirjanduse suundumuste üldistamiseks, üksikteoste ühendamiseks üldise idee alla, kui just märguandeks. Kriitika signaliseeriv roll on tunduvalt tõusnud. See omakorda on mõjutanud/mas kriitika poeetikat: arvustused lühenevad annotatsiooni mahuni, teose point nihutatakse arvustuse algusse, teosed “riputatakse” hetkel moes teoreetilise konstruktsiooni külge; eriti noorema põlve arvustustes on silmnähtav katse olla teose, autori või autorite grupiga kongeniaalne, mis mõnel juhul viib laskumiseni teosega samale keeletasandile. Need eriti päevalehtedes kohatud kriitika iseloomujooned nihkuvad tasapisi kirjandusajakirjadesse, kuigi sealt võib leida ka näiteid kriitika kadunud ajast, kus arvustus algas teose ilmumisaja tausta määratlemisega, teose iseloomustamisega sel taustal, millest siis siirduti autori ja teose vahekorra analüüsile, teksti enda sisevaatlusele, et lõpuks jõuda hinnanguni. Toodud kirjeldus näib tõesti kinnitavat teie väidet, et kriitika poeetika on suurelt jaolt kriitika ajalugu – nagu muide on kirjanduse ajalugugi võetav kirjutamisviiside (aja)loona.


Kommentaarid ...
bullet Anonymous
on 19 Aug : 20:25
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 19 Aug : 1:01
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 18 Aug : 22:36
Comments: 1718
[blocked by admin]

bullet Anonymous
on 16 Aug : 6:28
Comments: 1718
[blocked by admin]


Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org