Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Priit Kruus :: Muhedad raamid ja tasa-tasa langev käsigranaat
Sirp 04.05.2001
by khan
Wednesday 5 March 2003 - 20:08:22

Lembit Kurvits „Kakskümmend viis luuletust“
Huma 2001


„Kakskümmend viis luuletust" on vaikne raamat - siin ei ole lärmakat soigumist, psühhedeelseid karjeid ega krigisevat hambavaapa - ja see käib kogu raamatu, nii jutustuse "1993-2000" kui ka luuletuste kohta. Siiski - Priidu Beieri järelsõnasse suhtuks siinkohal mõningate reservatsioonidega.
Lembit Kurvits ise on väga muhe mees. Ainult muhe mees oskab kaheksa aastat oma elust neljateistkümnele leheküljele detailselt ära mahutada. Ja ruumi jätkub ka arutlustele naise asisest mõttemaailmast, mis esitatakse sama lahedalt kui andmed Kurvitsa kitarri kõlakasti suuruse kohta.
Kuigi Kurvits on mainitud eluperioodist kirjutades asisusele päris korralikult ruumi andnud, ei ole kindlasti tegemist sama liiki materialismiga, mida esindab üks Kurvitsa endistest naistest, kes ihaldas kristalli ja muud nänni. Kurvits ihaldab anda lugejale pilti sellest, mis tema elus olulist on/oli. Kui asised kitarrid ja tomatid on olulised, siis neid mainimata jätta ei saa. Nii pannaksegi raamide sisse veel õlle- ja viinapudelid, ravimid, majonees ja vorstikangid (inimene on see, mida ta sööb?). Need asetatakse esiplaanile. Fooniks tekib Lembit Kurvits. Kusjuures raamid on kindlasti olemas. Kurvitsa hoiak on: räägime asjast.
Mainitud raamid ei kujuta endast moraalset barjääri või takistusi selles suhtes, mida autor julgeks/ saaks/tahaks kirja panna. Kõik saab ära räägitud - kuidas hulluks mindi, naine orgasmini viidi, onaneeriti; kuidas joodi, mida söödi (nii orgaanilisi kui anorgaanilisi produkte). Raamide iseloom selgub täielikult leheküljel 12: Seal siis jõin, vahtisin ukse vahelt taevas hulkuvaid rünkpilvi ja mõtisklesin elu üle. Detailselt täpse stiiliga juba harjunud olles (vt. lehekülje numbrit) ootaks kohe selgitust, mida mõeldi. Seda ei tule. Millest me ilma jääme? Arvatavasti mitte millestki. Kurvits räägib ainult sellest, mis oluline. Kas kaasasündinud ajakirjaniku- kriteeriumid või puhtinimlik tahtmatus lugejat tühja-tähjaga (antud jutustuse kontekstis) vaevata? "1993-2000" ei ole valikuline kirjeldus, vaid täpne kujutis; pole heietav arvamusavaldus, on hoopis punktuaalne meenutus. Hinnangulisus ja analüüs otsigu mõnda arga silmakirjatsejat, kes eelistab aialippidest rääkimise asemel heietada rohust, mis kasvab nende all.
“1993-2000” juhatab sisse 25 luuletust, mis on, nagu öeldud – vaiksed. Peeter Sauter on juba lahanud Kurvitsa sarnasust Juhan Liiviga (Eesti Ekspress 01. II 2001), nende ühist sotsiaalset rolli heidikuna ja luule õrnust. Sarnasusi võib leida näiteks "Hellalaulus" (lk. 26): tasa-tasakesi/veereb tammetõru/tasa-tasakesi/ema sulevõru. Mina ei julge teha Kurvitsa ja Liivi võrdlemisel fundamentaalseid üldistusi, ei näe selleks ka põhjust. Küll aga näen võimalust mõne Liivilt laenatud sõna abil kirjeldada “Kahekümne viies luuletuses” sisalduvate jutustuse ja luuletuste koosmõju.
Sissejuhatav jutustus oma flegmaatilisuses (ei mingeid hoiakuid) teeb mõjuvaks luuletused, milles üks ja sama autor ütleb: mu ihus mässab miski/tundmatu ja suur/siis ruske, raske, siirupine/on mu ümber ruum. Kaovad ükskõiksus ja tuleb minakesksus. Proosas vaatab Kurvits seda, mis toimub ümberringi (ja ta näeb prügikaste, haiglaruumi, vangikongi jne.), luules pööratakse pilk ka sisemusse. Ja enam pole onaneerimist hullumaja voodis ega läbimädanenud jalataldu, on päris palju abstraktselt ilusat, mitte selgelt tumedat. Ei mingisuguseid väljapurskeid või deliirset märatsemist.
Kui jutustuses seisneb vaikus n-ö eriefektideta kirjelduses, siis siin unustatakse “1993-2000-s” kirjeldatud kollane link, mis end lõhkuma kutsub ja vaadatakse hoopis loojuva päikese kiiri järvepinnal (“Õhtu. Võrtsjärv”, lk. 53). Õhkuvisatud käsigranaat langeb plahvatamata ja tasa-tasa justkui lumehelbeke aknalauale.
“1993-2000” oli Priidu Beieri aasta lugemiskogemuseks, nagu selgub raamatu järelsõnast. Edasi läheb jutt Mart Laari ja Kurvitsa sadistlikele kalduvustele, korraks hüppab sisse Edgar Savisaar, kuid kaob kahtlaselt kiiresti. Kuna Kurvits on olnud prügikastiinimene, avaneb hea võimalus rääkida sotsiaalpoliitika avaratest võimalustest (igale asotsiaalile oma prügikast! – Kurvitsa kogemus näitab, et süüa sealt saab).
Tehnilise progressi vastu kirves käes välja astuv kirjanikust intellektuaal on aga üldine põlualune ja paaria. Minu teada olevat Kirjanike Liidu juhatuses arutatud täiesti tõsiselt ka tema liidust välja heitmist. Samas ei mõelnud keegi Kirjanike Liidust välja heita massirepressioonides süüdistatud endist julgeoleku-tegelast (lk. 60). Raske on aru saada, kas Beier tahab Kurvitsast märtrit teha, seejuures nagu poolkogemata kellelegi jalaga tagumikku küttes, või on ta lihtsalt arvamusel, et jalutu ratastoolist peab rääkima kõrvaline isik.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org