Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

Pidevus neelab üht nuga
MART VELSKER - Postimees 23.12.1997
by khan
Thursday 13 March 2003 - 16:46:32

Ene Mihkelson “Pidevus neelab üht nuga” 1997


PIDEVUS NEELAB ÜHT NUGA
Tõusen hommikul kell kuus nagu ainult siis
kui töö on pooleli Räägin sulena
Mina olen sulg ütlen ja sina kirjanik
Kasvasin seemnest Sina keelest
Vett ja õhku vajame mõlemad
ja meil tuleb nende eest maksta
Sinu hääl on vaikuses kähe
Laual pooleli kirjatöö pidevusest ja noast Otstarbekas
mäng Varsti oleme vaid mälestus


Esimesel korral tegin avalikku juttu Mihkelsoni luulest «Postimehes» arvustades luulekogu «Hüüdja hääl». Seda poleks põhjust meenutadagi, sest siis - peaaegu viis aastat tagasi - olin veel nii noor, et piinlik mäletada, kirjutasin oma elu esimesi arvustusi.
Üks asi siiski on, mis sealtmaalt seoses Mihkelsoniga mulle midagi tähendama hakkas. Nimelt sain pärast seda temaga isiklikult tuttavaks ja selleks ajaks oli ilmunud juba ka mingisugune Sirje Kiini kirjatöö (piinlik mäletadagi, missugune), kus ta tsiteeris mind ja andis mõista, et Velsker on luuletaja kohta pahasti ütelnud.
Oli siis ka loomulik, et tol tutvumise korral ma pomisesin mingeid vabandusi ja selgitusi ning nagu Ene Mihkelson mulle pärast on kinnitanud, läksid mu kõrvad punaseks. Jumal teab, võisid minna ka, kuid iseenesest ei häbenenud ma tsiteeritud kohta, vaid Kiini tsiteerimisviisi.
Üks suur eesti kolmikkirjanik
Arvustuses kirjutasin, kuidas Mihkelsoni luule oma olemuselt eeldab kordust, tagasipöördumist, pidevalt millegi ühe ja sama jätkamist. Ja ma usun, et ma usun seda praegugi - selles arvamises pole mingit halvakspanu. On lihtsalt selline kirjandus ja sellise kirjanduse kirjutajad üldiselt ka kirjutavad üsna palju, igatahes rohkem kui ühe raamatu.
Viis aastat tagasi ma ei teadnud veel, et Mihkelson - kuigi ta on igatepidi iseseisev suur eesti kirjanik - on samal ajal ka üks osa ühest veel suuremast eesti kirjanikust. Selle kirjaniku annavad kokku Ene Mihkelson, Madis Kõiv ja Jüri Ehlvest.
Alguses oli raske endale seletada, miks nad niimoodi üks on, pikapeale hakkas asi klaaruma, aga mingist otsast ikkagi see segaseks jäi. Ja seda kokkukuulumist detailselt ja segaselt (st teadusliselt) lahti rääkida pole siin ka mõtet. Oleks mõtet kõnelda mitte detailselt, vaid koondavalt.
Koondab muidugi kasvõi juba see, et minu teada kaks korda oleks Ene Mihkelson peaaegu et kirjutanud «Vikerkaarde» arvustuse, üks kord Kõivu, teine kord Ehlvesti kohta. Muid kordi ma Mihkelsonil sellest ajast ei tea, mil ta arvustajana on vaikinud - võibolla on neid olnud ka, kuid siis pole need praegusel juhul tähtsad. Ainult et arvustused jäid tal ikkagi kirjutamata ja ma ei saa siin ikkagi midagi väga kindlalt tõestada.
Viga, täius ja aine
Nii peab uus luuleraamat «Pidevus neelab üht nuga» appi tulema: Nüüd tausta täide- / takse hoolsalt nende poolt kes kutsutud / ja seatud leidma viga täiust ainet valge / täheruumi juhuslikes laikudes. Eks siis täidame. Meid on kutsutud leidma kolme asja: viga, täiust ja ainet.
On kohe selge, et Ehlvest on viga, rike, haigus selles suures eesti kirjanikus. Jupp aega aga kõhklesin Kõivu ja Mihkelsoni vahel, kumb on kumb - täius ehk aine. Lõpuks sai siiski selgeks, et Kõiv on täius ja Mihkelson aine, ema-asi, nagu ütleks Kristian Jaak Peterson.
Kristian Jaak ütleks isegi nii: Maailmas on kaks olemist igavesti olnud: teine on vaim, teine ema-asi (materies). Täiuse ja vaimu vahekord on jälle üks segane punkt, aga ei puutu siin niivõrd asjasse. Igatahes on mul meeles, et Kõiv ühes ettekandes, mida ta pidas Kirjandusmuuseumi raamatukogu hämaras saalis - kus muide kummitab - rääkis poltergeistidest.
Mihkelson on aine, see, millest tekib täius ja millesse omakorda tekib rike. Ainest tekib kõik, ta on toores ja piiramatu ja pidev ollus, millest vormitakse valmis selgemate piiridega sõnaline olemine nagu näiteks pidukõned ja sonetid. Pidukõnesid on Mihkelsonil ette tulnud, aga ma kahtlen, kas sonette on.
Mihkelson on algollus juba kasvõi sellepärast, mis ta kirjutab uue raamatu 11. leheküljel: ta on nimelt võimeline luules sünnitama oma ema ja isa, mida Ehlvest ja Kõiv oma mehelikus piiratuses ilmselt ei suuda.
Ja lõpuks on varjatult Kõiv ise kinnitanud Mihkelsoni esmasust, nimelt on tema Mihkelsoni arvustanud - arvustanud romaani «Nime vaev». Ta alustab arvustust nii: Esialgsete muljete meelesegaduses arvasin, et olen selle raamatu ise kirjutanud.
Meelesegadus ei pruugi veel anda millekski väga kindlat alust, aga varsti selgub, et siiski annab: /.../ tunnistan, et oleksin selle raamatu kirjutanud, sest just tema tuli kirjutada. Sellest ei ole pääsu. Niisiis vähemalt meile siin ja praegu on «Nime vaev» möödapääsmatu. Kas ka muu?
Ma ei tea, mis Kõiv ütleks, sest ta räägib natuke ju teistmoodi kui mina. Kuid minu jutu seisukohalt on Mihkelsoni luule samamoodi või isegi mõnes mõttes ennemini vältimatu. Ainest ei ole kuhugi pääsu, ainest oleme võetud ja peame selleks jälle saama.
Luule oli olemas asjade alguses
Lõpuks - kuidas selle proosa ja luule vahekorraga Mihkelsonil ikkagi on? On nii, et kõigepealt hakkas ta luuletama, temast ei saadud suuremat aru ja ta pidi hakkama kirjutama proosat, et selle kaudu lugejad Mihkelsoni ja ühtlasi suure kolmikkirjaniku juurde pääseksid. Ajaloolises mõttes oli tema luule enne proosat.
Samas on Kajar Pruul kinnitanud, et paralleele Mihkelsoni luulele tuleks otsida pigem 1970ndate aastate alguse proosast. Kui me võtame jällegi ajalooliselt, siis on see luule tõesti sündinud proosa rüpes või vähemalt selle kõrval (viimasel juhul oleks tegemist peresünnitusega).
Kui me aga võtame ebaajalooliselt, siis ta muidugi ei saanudki sündida, vaid ta oli juba olemas asjade alguses. Ja päris hea on võtta Ene Mihkelsoni uus raamat kätte ebaajalooliselt, siis on ju ka selles võtmises igavik, asjade pidevus kohal. Pidevus neelab üht nuga ja mitte vastupidi.



Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org