Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

SÜNESTEESIA EHK PAABELI-EELNE KEEL
Aare Pilv - EKS/EKL kriitikaseminar 18. XII 01
by khan
Saturday 15 March 2003 - 21:48:39


Siinne jutt kasutab ära ka kahte varem valmis olnud teksti. Vähemal määral koos Berk Vaheriga kirjutatud vestlust "Impampluule" kohta, mis peaks lähiajal Sirbis ilmuma, ja pisut rohkemal määral koos Kalju Kruusaga kirjutatud vestlust "Äparduse rõõmu" kohta, mis jäi omal ajal ilmumata ja mida peale kirjutajate on lugenud ainult Valdur Mikita ise.
Mikita raamatud on kindlasti olulised praeguses kirjanduspildis ja laiemas kirjandusprotsessis; sellest ma eriti rääkima ei hakka. Ma räägin ühest keelelisest kujutelmast, mille minus tekitas ÄR ja kinnitas RIK. See kujutelm on võib-olla subjektiivne, võib-olla mitte, kuid just selle kujutelma pärast on Mikita raamatud minu jaoks olulised.
Kui Mikitast rääkides võtta kasutusele märksõna Paabel, siis eelkõige seostub see Borgese "Paabeli raamatukoguga". See on raamatukogu (peen allegooria maailma kui keelelise nähtuse kohta) on koht, kus on olemas kõik: "tuleviku ajalugu viimsete pisiasjadeni, peainglite autobiograafiad, Raamatukogu tõeline kataloog, tuhanded ja tuhanded valekataloogid, tõestused, et need kataloogid on valed, samuti ka tõestus, et tõeline kataloog on vale, Basileidese gnostiline evangeelium, selle evangeeliumi kommentaar, selle evangeeliumi kommentaari kommentaar, , tõestisündinud lugu sinu surmast, kõikide raamatute tõlked kõikidesse keeltesse, interpolatsioonid igast raamatust igasse raamatusse." Ehk lühidalt: "Raamatukogu on täielik… selle riiuleil on talletatud kõik kahekümne viie kirjamärgi võimalikud kombinatsioonid… ehk üldse kõik, mida on võimalik väljendada – kõigis keeltes."
Mida on võimalik öelda Borgese kujutelma ja Mikita tekstide seose kohta? Mikita "maailmale" on omased kaks asja, mis Paabeli raamatukogulegi. Esiteks, siin on põhimõtteliselt olemas kõik, mida on võimalik väljendada; põhiprintsiibiks ongi see, et kui millelgi on potentsiaalselt olemas see joon, et ta võib saada millegi väljendajaks, siis ta ka realiseerib oma väljenduslikkusevõime. Teiseks, nii Mikita maailm kui PR rajanevad absoluutsel tõlgitavusel, totaalsel tõlkel selle mõiste sõnasõnalises tähenduses, kui soovite. See tuleneb otseselt tollest totaalsest väljenduslikkusest. Väljendamine iseenesest on tõlge – ühe asja "ütlemine" teise asja vahendusel; kui lisada siia PR võimas enesekirjelduslikkus, siis on võimalik väljendada üht asja teise asja kaudu, aga ka üht keelt teise keele kaudu, on võimalik väljendada keelt selle kaudu, millest keel räägib, keelt asja kaudu.
PR-s jäädakse teatava realistlikkuse juurde. Minajutustaja ütleb, et mida kaugemal tema asukohast on raamatud, seda vähem on nad arusaadavad, seda kaugemal minajutustaja keelest. Seepärast on ta pühendunud sellise raamatu otsinguile, milles oleks kõigi PR raamatute lugemise kood, st milles peitub kogu raamatukogu tõlkemaatriks. See on Jumal.
Mikita tekste võib vabalt käsitleda pärinevatena tollest raamatukogust. Kui Borges kirjeldab toda raamatukogu, siis Mikita toob meile sealt tekste ning õpetab neid lugema. Kui ma nüüd püüan mõelda Borgese PR üle, olles saanud maiku Mikita kaudu, siis tundub mulle, et sellist üht tõlkemaatriksit, mida Borgese minategelane otsis, ei saa põhimõtteliselt olemas olla. See ise vajaks omakorda tõlkemaatriksit, mille alusel teda saaks tõlkida. Ühesõnaga – tõlkimismaatriksite hulk tolles maailmas oleks samasugune kõigi võimalike tekstide ja keelte hulgaga, sest tõlget kui sellist ei ole olemas, tõlge on vaid kahe keele vaheline suhe.
Niipalju praegu Borgesest. PR seostub kahtlemata Piibli Paabeli keeltesegamisega. PR on Paabeli-järgne olukord, kus eksisteerib palju erinevaid keeli ja maailm kui tervik on seepärast lugematute tõlkemaatriksite rägastik.
1Mo 11:1-9: "Kogu maailmas aga oli üks keel ja ühesugused sõnad. Ja sündis, kui nad hommiku poolt teele läksid, et nad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinna elama. Nad ütlesid üksteisele: "Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi." Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks. Ja nad ütlesid: "Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!" Aga Jehoova tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid. Ja Jehoova ütles: "Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha! Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!" Ja Jehoova pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata. Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal Jehoova segas ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Jehoova nad üle kogu maailma."
Põhimõtteliselt on see sarnane sündmus Aadama ja Eeva Eedenist välja ajamisega; 1Mo 3:22 ütleb Jehoova: "Vaata inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja! Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti", saadeti inimesed Eedenist minema. Jumal näeb, et inimene on saanud võimsaks nagu Jumal (või inglid, kelle poole ta ehk meie-vormis pöördub?) ning nö piirab inimese võimalused – alguses võtab temalt võimaluse elada igavesti (see on õigupoolest põhiline väljaajamise põhjus), seejärel võimaluse rääkida üht keelt. Nüüd jõuangi oma Paabeli-eelsuse juurde, mis pealkirjas märgitud. Kui järgime piibelikku pilti, siis loogiliselt tähendab see "üks keel" sedasama keelt, mida Aadam rääkis juba Eedenis, millega ta andis nimed kõigile teistele olenditele (ka naisele: alguses pidi naist hüütama "mehe naiseks", pärast väljaajamist "Eevaks" 'kõigi elavate emaks', milleks ta ju ka nüüd paratamatuse sunnil sai), seesama keel, mida rääkisid Aadama järglased ja mis elas üle veeuputuse Noa ja tema pere kaudu. Noa järglased asusid ehitama Paabeli torni.
Milline see keel võis olla? See oli keel, millega Aadam rääkis Jumalaga silmast silma. On veel mainitud, et Jumal rääkis Kainiga, rääkis Noaga. Kohad, kus öeldakse, et Jumalaga räägitakse kuidagi kaude ja nägemuste kaudu ning Jumalaga otse rääkimine on eriline sündmus (Jaakob, Mooses), algavad Aabrahamist, kes aga elas pärast Paabeli torni juhtumit. Olgu, see oli niisiis keel, milles oli võimalik otse Jumalaga kõnelda (olgu see siin kujundiks). Semiootilises mõttes oli see keel, mis tähistas asju nii, nagu need olid. See on krüptiline väljend, aga tuletame meelde, et Piiblis vastab Jumal küsimusele, mis on tema nimi: "Ma olen see, kes ma olen" või "Ma olen see, kes on"; Eeva nimed. Sõnaga, see oli keel, mille nö sõnad polnud suvalised tähistajad eraldi oma tähistatavaist, vaid neil oli mingi müstiline ühtsus oma tähistatava maailmaga. See oleks õigupoolest mitte-keel meie tavaarusaamade kohaselt, sest mistahes keeleline süsteem on ta ise tänu oma eristatusele teistest keeltest ja keelevälisest. Tuletame meelde Jaan Unduski eristuse maagilise ja müstilise keelekasutuse vahel, ning võib öelda, et müstiline keelekasutus – väljendamatu tähenduse piiramine olemasoleva piiratud keelega – ongi võimalik alles pärast Paabelit. Paabeli-eelne keel oli maagiline keel, millega võis luua maailma. See oleks keel, milles oleks võimalik lugeda läbi Borgese Paabeli raamatukogu.

Mikita pakutav keeleline hoiak, kus omavahel ühitatakse erinevaid tähistussüsteeme ning käsitatakse keeltena nähtusi, mis seda meie jaoks tavaliselt pole, panigi mind kujutlema seesugust asja, mida võiks nimetada Paabeli-eelseks keeleks. See oleks keel, mis oleks veel nö segamata, milles kõik inimesed omavahel tõketeta suhelda võiksid.
Nagu öeldud oleks see mitte-keel, kui mõistame keelena loomulikku keelt, linguat. Sest tegelikult pole ju sügavamas põhjas suhtlemistakistuseks mitte keelte omavahelised erinevused, vaid loomulik keel kui selline – me sooviksime midagi ütelda, aga keel justkui ei võimaldaks meil seda teha. Kas piisaks, kui kujutleksime Paabeli-eelset keelt millegi sellisena, kus kõik maailma keelte tähistusvõimalused oleksid olemas (primitiivse näitena – kus oleks võimalik väljendada kõiki võimalikke grammatilisi aegu ja samas ka võimalus neid väljendamata jätta)? Või peaks see olema midagi hoopis muud, midagi loomuliku keelega piirdumatut, kõigi maailma asjade potentsiaalne keelelisus? Haarates üle-eelmise lause sulgude lõpust kinni – kas poleks absoluutselt kommunikatiivse keele määratlemise põhiprobleemiks kõige väljendatavuse asemel hoopis see, kuidas on võimalik keel, kus oleks midatahes võimalik väljendamata jätta? See oleks ehk võimalik keele puhul, mille tähistatava-pooles saaks loomulikul ja endastmõistetaval viisil üle minna ühelt tähistajatüübilt teisele; nt verbaalsusest puulehtede liikumisse kui keelde – sinnapoole viitab puuvõra-luuletus. Teiste sõnadega – kas ei viita Mikita pakutav keelemäng keele loomingulise kasutusviisi ühele varjatud olemusjoonele, nimelt et keeleline kreatiivsus seisneb mitte niivõrd selle esiletoomises, mida üks või teine keeleline nähtus võiks veel peale tavapärase tähendada, vaid selle avalikustamises, kuidas võib jätta väljendamata midagi sellist, mida ühe või teise keelelise nähtusega tavapäraselt väljendamata ei saa jätta. See on ehk tõeliselt vaba keeleline maagia.


Kui eeldada, et Mikita teeb millegi sellise poole viipeid, siis neid järgides võib jõuda millenigi, mis on vastupidine seesugusele hoiakule, mis näeb “jumaliku keele” ja inimkeelte suhet vaikimisena – Paabeli-järgne keelte paljusus ja mitmekesisus varjab “surematut sõna”, mis saab meile tunnetatav olla ainult keele keskmes olevas müstilises vaikuses. Mikitalik hoiak on midagi teistsugust. Sellise hoiaku jaoks ei ole inimesele kättesaadav keelelisus kuidagi puudulik, vaid vastupidi, keel on igal pool ja vägagi kättesaadav, ainult me oleme miskipärast käeulatuses olevaist keelelisusevõimalustest loobunud, ise ennast piiratusse mõistnud.
Mikita pakutavat “luulet” võiks vaadelda kõige laiema ringina pildis, mis koosneb mitmest ringist, mis iseloomustavad inimese nö keelelisi enesestmõistetavusi või vastuvõetavusi. Kõige kitsam ring oleks selline, kus enesestmõistetav tundub see, et keeles on olemas “sõnasõnalisus”. Sellest laiemas ringis on vastuvõetavaks saanud see, et keeleline väljendus võib olla mitmemõtteline ja üks mõte mitmeti väljendatud – siia kuuluvad retoorika ja metafoorid. Veel laiemas ringis on enesestmõistetavaks saanud, et verbaalseid loomulikke keeli on palju ja nende väljendusvõimalused ei kattu – siia kuulub luule, mis on saavutab oma mõtte tõlkimatuna. Veel laiemas ringis on aga endastmõistetav, et mingi tähenduslik kompleks (tekst) ei pea moodustuma vaid ühtlaadi märgisüsteemi elementidest – siin liigutakse maailmas, kus keelelisuse mõiste on end lahti rebinud loomuliku keelega seotud kujutelmadest. Ja selles kõige laiemas ringis pole põhiliseks tähendusloomemehhanismiks enam metafoor – nii nagu meie tavaarusaama järgi on keel üldistatuna metafoorne nähtus, ka müstiline keelekasutus on metafoorile üles ehitatud keelekasutus – vaid mingi laiemalt mõistetud sünesteesia, igasugune tõlge ja mistahes metafoorsus ilmnevad tolle supersünesteesia spetsiifilisemate vormidena. Mis sünesteesia tähendab?seleta "Võõrsõnade leksikon" (lk 953): "psühh erutuse levimine mingi teise närvikeskuse alale, nt nägemisaistingu tekkimine kuulmismeele ärritamisel, s.t värvi tajumine helide puhul; kirj eri meelte aistinguid märkivate sõnade tavavastane ühendamine, nt helisev vaikus." Mikita ise on ÄR-s kasutanud ka mõistet paresteesia, mida VSL (lk 735) määratleb: "välisärritustest põhjustamata vääraisting, haiguslik tundeaisting, nt ebameeldiv kirvendus, sipelgajooksutunne nahal jne". Siinsel puhul laieneb sünesteesia mõiste tervetele keeltele ja inimese väljendumis- ja tajuvõimetele.
Üks nö meetod, mille kaudu tollesse mikitalikku supersünesteetilisse tunnetusse siseneda, oleks valestilugemine, või kui ütelda pisut laiemalt fokuseerimata pilk. Selles mõttes hakkasid mulle samas võtmes paistma nt sellised omavahel üsna erinevad lõigud sellest raamatust, nagu “Valesti-lugemine” (lk 34), kus soovitatakse suvaliselt lugeda kokku ühel ajalehe küljel olevate erinevate tekstide lauseosi ja “Loodusluule (teistmoodi mõistetud)” (lk 105-106), kus tutvustatakse viisi, kuidas lugeda puuvõras toimuvat liikumist luuletusena (minu jaoks üks selle raamatu huvitavamaid lõike). Need kaks on omavahel üsna erinevad kreatiivsusülesanded, kuid minule on nad kõnekad seepärast, et neis on midagi mu enda luuletamiskogemusest. Too mainitud fokuseerimata pilk tagab vastandina fikseeritud tähendustele mingi voolavuse, tähenduste ja tähistuste vabaduse, ilma milleta on huvitav luuletus võimatu.
Konkreetselt. Osa oma tekste, sealhulgas kõik teiste luuletajate ja ka enda luuletustest tehtud remixid on sündinud “Valesti-lugemises” kirjeldatule sarnasel viisil. Selleks on vaja olla kuskil hämaras kohas ja lugeda mingit teksti, nii et silm päris selgesti ei seleta, loeb valesid sõnu, ja nii tekivad spontaanselt uued tähendusseosed, mille lahtikirjutamisest tekib uus luuletus. Spontaansus on siin oluline, sest tegu pole mitte uute seoste nö väljavaatamise või otsimisega, vaid nende juhusliku (valesti)nägemisega. Sügavamal tasandil see isegi ehk pole “valesti” nägemine, sest isegi kui kirjutada luuletust, mis tuleb puhtalt “kuskilt seest” ja mitte mingist teise teksti lugemisest, siis pole ju garanteeritud, et sõnastatud tekstis on kõik sõnad “täpsed”, ometi on nad antud juhul mingis suhtes siiski “parimad”. Teine fokuseerimata pilgu näide on aga seoses just tolle puuvõra-tekstiga. Mõnikord, kui vaatad puuokste liikumist või lumesadu, hakkad sa seda nägema alles siis, kui su pilk muutub juba hajameelseks, kui sa hakkad seda kuidagi muuseas vaatama, sellest läbi või mööda vaatama. Alles siis tuleb esile mingi puuvõrale või lumesajule omane rütm ja olek, mingi selline muster, mis võib hakata genereerima mingit selle rütmi ja oleku “tõlkimist” luuletuseks. Ja see on ju ka vaatamisest loobumine, voolavale nägemisele andumine, mis juhib mingi analoogia(?) kaudu sellisesse tunnetusviisi, kus luuletust kirjutades tajud keeltki tema tähendavuses samamoodi, keeleline pilk ei vaata, vaid näeb mingit keele terviklikku “puuvõralisust” või “lumesajulisust”, ja saab võralt või sajult oma rütmi. Sisuliselt tekib siin mitme erineva võimaliku keelelise süsteemi üksteisemõjutamine. Puuvõra või lumesadu kui omaette keeled, mis lähevad sujuvalt üle verbaalseks keeleks.
Veel pisut laiemale pinnale tulles – tolle fokuseerimata pilgu toimimisele viitab Mikita mitte ainult ühe keele tähenduste puhul, vaid üldse erinevate keelte vahelistes seostes; ta viitab, et on võimalik, et “pilk” võib loobuda fikseeritusest tervele ühele keelele ja näha selle taga hoopis teist keelt, hoopis teist tähenduslikku liigendust ja/või tähistajate liiki. Tõlge erinevate keelte vahel ei pruugigi olla mingi kahe etteantud kodeeritud kogumi vaheline suhe, vaid ühe seesuguse kogumi fokuseeritusest loobunud nägemise kaudu toimuv uue kogumi genereerimine, avastamine. Nii et pole tegu enam isegi uute väljendusvahendite kuskilt välja otsimisega, vaid nende loomisega; mistahes nähtuse mistahes tasand võib järsku osutuda keeleks, kui seda vaadata teise keele fokuseerimata pilguga. Pisut kergemeelselt võib ju ütelda, et Mikita keelekäsituse pärases maailmas ei saa olla nt luuletajal probleemi, et mingi asja väljendamiseks pole keelelisi vahendeid; pigem võiks saada probleemiks, kuhu nähtuste keelestumisele piir panna, et jääks ikkagi midagi ka tähistatava-poolele. Aga see viimane on juba küsitav, sest pole võimatu, et kui tõepoolest oleks selline mikitalik keelemaailm lõplikult realiseeritav, oleks see maailm, kus keel pole enam mittepresentsete tähenduste jälgede kogum, vaid sisaldaks tähistamise motiveeritust mingil uuel tasandil. Ma fantaseerin siin pisut, viies loogilise liialduseni selle, mida Mikita oma doktoritöös lk 79 sõnastab: “Loov inimene näeb kreatiivset lahendust igas objektis, tema jaoks ei ole need mitte üksikobjektid, vaid signifikaadid. Iga objekt võib saada mudeliks, iga tegevus meetodiks, iga fakt võib aluse panna hüpoteesile.”
Põhjalikumalt on Mikita oma "supersünesteetilisi" keelekujutelmi kirjeldanud nt ÄR-s "Mõtteid keelest" või "Kuidas mängida võõraid kultuure", RIK-is "Meditatiivsed raamatud".
Mikita maailm on siis püüe tungida tolle Paabeli-eelse kõikvõimaliku keele poole, tuua näiteid tekstidest, mis sellises keeles oleksid üliloomulikud. See oleks sünesteetiline keeleline hoiak laiemas tähenduses, mis algab kasvõi ÄR ja doktoritöö omavahelises keelekasutuste segunemises (akadeemiline vs mistahes tähenduses poeetiline), ÄR-s liigutakse tsüklite kaupa sõnaliselt visuaalsele, seejärel semiootilisele kui millelegi verbaalse ja visuaalse sünteesile, ja lõpuks jõutakse tekstideni, mis on tegelike mitteverbaalsete või mittevisuaalsete luuletuste kirjeldused ja ümberjutustused või sellised konstruktsioonid, milles luuletusena kujuteldav ilmutab oma võimatust. RIKist ma räägin vähem, kuid minu arvates on see ÄR-st isegi parem raamat, puhtam ja kontsentreeritum mikitaliku maailma väljendaja.
Pöördudes veel kord tagasi Borgese PR juurde, võiks tuua sellise kujundliku võrdluse – Mikita liigub küll sellessamas raamatukogus, kuid on oma hüpoteesiks võtnud, et kõiki raamatukogu raamatuid ei dekodeeri võib-olla mitte üks keskne raamat, vaid et võib-olla on raamatukogu ise samuti mingi nö raamat, mille lugemisviisiks võib olla ka ruumist ruumi tantsimine, ruumide valguse tajumine, raamatute nuusutamine, raamatukogu uste kõla kuulamine. Niimoodi on raamatukogu tervikuna ise see kõike dekodeeriv raamat, mis on ühtaegu lõplikult valmis, kuid mida kirjutatakse samas üha uuesti tema läbilugemise kaudu.
Siinkohal lõpetaksin.




Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org