Logo
 kirjandus- ja muusikaajakiri
Menüü
Reklaam

Varasemad numbrid!
Otsi et

LÜHIVAADE JÜRI EHLVESTILE
Aare Pilv - Inglise keeles ajakirjas Estonian Literary Magazine, spring 2001
by khan
Saturday 15 March 2003 - 21:50:26




Jüri Ehlvest on 1990. aastate eesti uues proosas üks omapärasem ja raskestitõlgendatavam autor. Kriitika vastuvõtt on olnud vastakas, hinnates Ehlvesti loomingut keskmise taseme absurdiproosast kuni uue proosaajastu algustähiseni. Ehlvesti novellid hakkasid trükisõnas ilmuma juba 1980. aastate teisel poolel, oma raamatuni jõudis ta alles 1996. aastal.
Jüri Ehlvest on sündinud 1967 Tallinnas, seal ka koolihariduse saanud, 1985. aastast alates aga elab ta Tartus. Õppinud kaks aastat bioloogiat, jättis ta ülikooli pooleli ning on sellest ajast tegutsenud Tartus vabakutselise boheemliku kirjanikuna. Kümnendivahetusel oli ta otsene osaline uue ja radikaalsema kirjandusliku põlvkonna tegemistes; koos Sven Kivisildnikuga moodustasid nad obskuurse-absurdse kirjandusliku ühenduse nimega Abi-Piirissaare Dalinistlik Kõõl, pisut hiljem kuulus Ehlvest rühmitusse "Hirohall", kus ta oli Kauksi Ülle, Valeria Räniku, Sven Kivisildniku ja Karl Martin Sinijärve kõrval ainus prosaist. Rühmitus oli tihedalt seotud Eesti Kostabi $eltsiga, mis oli üks esimesi tugevaid alternatiivseid kirjanduslikke institutsioone Eesti Kirjanike Liidu ning riiklike kirjastuste kõrval. Ehlvest sai üsna pea tuntuks väga eripärase maailma ja tiheda intertekstuaalse koega novellidega, mis ilmusid põhiliselt ajakirjas "Vikerkaar".
1996. aastal ilmus Jüri Ehlvestil kaks raamatut – romaan "Ikka veel Bagdadis" (EÜS Veljesto kirjastus) ja novellikogu "Krutsiaania" (Tuum). Viimane neist sai kohe suure tunnustuse osaliseks, raamat sai proosa aastapreemia ning niminovell tunnistati Tuglase novellipreemia vääriliseks. 1997 ilmus "Vikerkaare" kirjastatuna valik selles ajakirjas ilmunud novelle, raamatu pealkirjaks "Päkapikk kirjutab"; 1998 ilmus novellikogu "Elumask" (Eesti Kostabi $elts) ja 1999 "Loomingu Raamatukogu" väljaandena lühiromaan "Elli lend". Viimastel aastatel on Jüri Ehlvest katsetanud ka dramaturgina (osales lavakunstikooli dramaturgiakursustel): ta on 1998 lavastatud vabaõhuprojekti "Viimne võttepäev" teksti autor koos Margus Kasterpalu ja Ilmar Raagiga, tema lühinäidendeid on lavastatud lavakunstikooli tudengite õppelavastustena.
Ehlvesti loomingu võib jagada kahte ossa, nende vaheline murdejoon asub möödunud kümnendi keskel. Varasem looming, mida kõige paremini esindab kogu "Päkapikk jutustab", samuti umbes pooled "Krutsiaania" juttudest, on mõneti traditsioonilisem (kuivõrd Ehlvesti puhul üldse traditsioonilisusest kõnelda saab) – novellidel on veel jälgitav teatav kompositsioon ja puändile suunatus, mille keskmes on mingi enigmaatilise nähtuse – mälusügavustesse peitunud mälestuse, salapärase teksti või lahendamatu inimsuhte – avanemine. Seejuures aga mõjuvad novellid üsnagi hermeetilistena, kui neid lugeda tavapärase mimeetilise kirjanduse reeglite järgi. Ehlvesti hilisem looming on oma narratiivse ülesehituse poolest veelgi hägusam, suureneb metakirjanduslik hoiak, sageli on tema juttude fookus nüüd suunatud ka jutustamise enda probleemide poole.
Kui otsida mingit üldist iseloomustajat Ehlvesti proosa iseärasuste jaoks, võiks seda sõnastada kui pidevat eri tasandite läbipõimumist ja samas enesessesuubumist. Läbipõimumise all pean esmalt silmas väga aktiivset intertekstuaalsust. Ehlvesti intertekstuaalsus pole niivõrd teadlik, kuivõrd mitteteadlikult unenäoline, ning see avaldub nii novellide endi kirjutamispõhimõttena kui ka novellide tegevuse olulise käivitajana. Kohati näib mingi tekst või tekstiline traditsioon saavat lausa novelli põhitegelaseks, kooskõla millega määrab ära teiste tegelaste käekäigu. Peale tavapäraste kirjanduslike viidete on Ehlvesti juttudes erilisel kohal kõikvõimalikud metafüüsilised või müstilised konstruktsioonid, pärit teoloogiast, filosoofiast, salateadustest, matemaatikast, intellektuaalsetest mängudest jne. (Tuleb ära mainida, et Ehlvest on lühiajaliselt õppnud ülikoolis ka teoloogiat ning osalenud analüütilise filosoofia seminarides, samuti seda, et Ehlvesti vend Jaan Ehlvest on praegu maailmatasemel maletaja).
Läbipõimumise teine aspekt on aga see, et kõik need intertekstuaalsed viited nii jutustamise kui tegevuse tasandil on omavahel selgelt liigendamata ja voolavad üksteisesse üle, sulandudes lisaks veel tegevuse endaga. Ehlvesti juttudes pole harv olukord, kus mingi viidatava teksti tegelane astub põhitegevusse või kus tegevus suubub tegelase poolt loetud teksti tegevusse. Ehlvesti lood pole hoolimata oma paljutasandilisusest ja mitmehäälsusest polüfoonilised ega sümfoonilised, pigem sarnanevad nad raadiokontserdiga, kuhu pidevalt sekkuvad teiste raadiojaamade hääled, kusjuures need erinevad jaamad otsekui kuuleksid üksteist ning aeg-ajalt sobitaksid oma programmi teistega. Ehlvesti lugeja põrkub pidevalt teatava tajunihke vastu – luuakse mingi perspektiiv, et see siis kohe lõhkuda, see, mis tundus olevat kauguses, osutub äkki olevat siinsamas ja varjavat lähimal asuvaid asju. Seejuures võib üleminek toimuda niihästi erinevate tasandite varjatud struktuurisarnasuste kaudu kui ka üksiku sõna kõlalise sarnasuse kaudu. Ettevalmistamata lugeja võib neid jutte tajuda painavate paranoiakirjeldustena, kus reaalne ja kujuteldav segunevad ängistavaks segadikuks, millel ometi on oma möödapääsmatu ennast peale sundiv loogika. (Kuid ka ettevalmistatud lugejale võib see kehvalt mõjuda – siinkirjutaja, olles lugenud paari päevaga läbi kõik Ehlvesti raamatud ning lõpuks vaadanud ka David Cronenbergi ekstintsentsialistlikku ulmefilmi "eXistenZ", kus piirid virtuaalsuse ja reaalsuse vahel kaovad, pidi järgneval ööl võitlema unehäiretega, mille iseloom oli üsna sarnane Ehlvesti novellides juhtuvate narratiivsete "häiretega".)
Läbipõimumise kõrval teine oluline iseloomustaja on enesessepõimumine või -sulgumine. Sageli on Ehlvesti jutud mitte algse olukorra lahendamine, vaid pigem selle lahendamise teel olukorra sisse mähkumine. Kuid ilmselt on see esmamulje petlik, sest tegelikult ainus, mille sisse Ehlvesti juttudes võib mähkuda, on jutte loov jutustamine ise, nii et ka jutu tegelased näivad osa saavat samast kimbatusest, milles on lugejad. Kriitik Kajar Pruul on Ehlvesti romaani "Ikka veel Bagdadis" tõlgendanud postmodernse paralleelina "Tuhande ja ühe ööga", kus raamjutustuse tegevus seisneb lugude jutustamises eesmärgiga lükata edasi midagi hirmsat ja vältimatut. Samast motiivist kõneleb ju ka Michel Foucault oma kirjutises "Keel lõpmatuseni" – rääkida, et edasi lükata surma. Jutustuse lõpp tähendab jutustajale surma, mis aga ehlvestilikus kontekstis veel olulisem – jutustamise lõpp tähendab jutustuse enda surma, hangumist, see aga omakorda tähendaks jutustuse sisse vangi jäämist. Nii et see, mis algul tundub jutustamise endassesulgumisena, on tegelikult jutustamise hoidmine pidevalt avatuna. Sama põhimõtet järgib ka Ehlvesti juttudes nii sage tasandite segunemine – tasandeid ei tohi hoida üksteise suhtes eraldi tervikutena, muidu nad surevad.
Jaanus Adamson (kes on muuseas lugenud Eesti Humanitaarinstituudis omaette kursust Ehlvesti loomingust) on romaani "Elli lend" analüüsinud järgnevalt. Romaanis on kolm tasandit – armastusromaan Elli ja Aulise armastusest, metaromaan selle armastusloo kirjutamise probleemidest, ning esseeromaan, mis koosneb tegelaste mõttekäikudest kõikvõimalikel teemadel. Kuid kõik kolm tasandit on üksteisega põhjalikult segi klopitud kuni eristamatuseni. Kasutades romaanist endast pärit motiivi hangumata munast tehtud hõrgutise kohta, lausub Adamson: "Seda tuleb juua kiiresti, et tekst ära ei "hanguks", see peabki pisut meid kõrvetama." See ütlus annab üsna hästi edasi Ehlvesti lugemise õiget moodust – Ehlvesti tekst näib küll olevat süvenemist vajav oma põhjalike motiiviarenduste ja süvafilosoofiat meenutavate passaa˛idega, kuid see on petlik ja tegelikult tuleb süveneda hoopis teistesse tekstikihtidesse ("Elli lennus" leidub minategelase, st jutustaja juhumõte "Ka pinnapealselt võib olla sügav.")
Ehlvesti erilisus on ehk enim selles, et ta mängib ümber novelli˛anri lugemisharjumusi (romaanid pole siin erandiks, sest "Ikka veel Bagdadis" on sisuliselt raamjutustuseks ühendatud novellikatkete kogu ning "Elli lend" pikaks arendatud novell). Novelli "ideoloogia" on seotud selgete narratiivsete skeemidega, novell on nende esiletoomiseks kõige parem viis. Siia kuulub selge intriig, arendus, kulminatsioon, puänt jne. Kõik see toimub novellis võrreldes romaaniga peaaegu "alasti", novellimeisterlikkus seisnebki selles, kuivõrd osavalt osatakse jutustada lugu nii, et loo jutustamise igituttavad mehhanismid suudaksid meid köita ilma endale tähelepanu tõmbamata. Ehlvest ei püüa seda teha. Kuid oleks ka liiga lihtsustav näha Ehlvesti juttudes "metanovelle", novelle, mis tegeleksid jutustamise "paljastamisega". Sest sel juhul oleks oht hakata fabuleerima ennast jutustamas. Valikuolukorras, kus oleks valida kas loo jutustamine või loo jutustamisest jutustamine, põikab Ehlvest hoopis kolmandale rajale, hakates kasutama tähenduslikkuse loomise tehnikaid, mis erinevad tavapärasest narratiivsuse loogikast. Võiks ütelda, et Ehlvest kasutab tehnikaid, mis on palju omasemad luulele; narratiivsed elemendid seostatakse omavahel viisidel, mille järgi tavaliselt ehitatakse üles luuletekst. Loogika, mida Ehlvesti novellid järgivad, nõuab lugejalt taju, mille järgi eri tasandite nähtused seonduvad palju vabamalt. Nagu luuletuses võib kõige põhilisemaks tähenduslikuks elemendiks olla sõnade häälikuline koostis või rütmika või metafoorne ühitamatute nähtuste samastamine, nii ka Ehlvesti juttudes võib põhitähtsaks saada mingi eri tasandite struktuurne paralleelsus iseeneses või üksikelementide kooskõla mingil sellisel alusel, mis on iseenesest väga suvaline, kuid samas väga motiveeritud just nende konkreetsete elementide puhul. Seejuures säilivad ka tavapärased novelli lugemismudelid, mis nende uuendustega asuvad lugemist pingestavas dialoogis. Oluline on, et Ehlvesti novelle ei saa adekvaatselt ümber jutustada nagu luuletusigi.
Viimaks võiks lasta kuuldavale Jüri Ehlvesti enda põgusa kommentaari. 1997. aastal välja antud koguteoses "Eesti Kirjanikkude Liit 75" küsitakse kirjanikelt "Millisena näete kirjanduse ja kirjaniku rolli tänapäeval, Eesti Vabariigis?" Ehlvest vastab: "Kirjanik vabastab inimesed köidikutest, mis on punutud (justkui) tõde nõudvatest käskudest. Kirjanik annab juurde tõelisusi, mis ei ole varjatud võimulõksud." Iseenesest kõleb see isegi mõneti trafaretselt, lõiguna foucault'lik-postmodernsest ideoloogiavastasuse diskursusest; kuid kahtlemata tuleb seda Ehlvesti ütlust tõsiselt võtta, sest selle tagapõhjaks on tekstid, mille sisuks on tõesimulatsioonide kaudu tähenduste voolu vabadusse pääsemine. Ehk lõpetades Ehlvesti-pärase loogikaga: novell ei ole surnud, elagu novell.



Kommentaaride lisamine ajutiselt suletud




sisu © et, vorm © e107.org