Aare Pilv - Sirp 1.03.2002
by khan
Saturday 15 March 2003 - 22:16:58

Ettekanne Paul-Eerik Rummole pühendatud konverentsil "Ühe müüdi anatoomia" 21. jaanuaril 2002 Eesti Kirjandusmuuseumis Tartus

Austatud Paul-Eerik, head kuulajad.
Võiks alustada sellest, et inimene, kellele tõsiselt lähevad korda mõne luuletaja luuletused, peaks hoiduma selle luuletaja juubeli tähistamisest; või teistpidi, et luuletaja, kes hoolib oma lugejatest, peaks oma juubeli tähistamisest hoiduma – aga harva on tuntud inimese juubeli tähistamine ta enda teha. Üks tolle hoidumise pealiskaudne põhjus on selles, et luuletusi kirjutanud inimese juubel on luuletuste endi suhtes üsna suvalises seoses, ja isegi kui kõneleme autorist kui mingit laadi elavast müüdist, on tolle müüdi seostamine ümmarguste vanusetähtpäevadega mingi olemusliku vea tegemine, sest müüt ei saa nii ja nii palju aastaid vanaks. Rääkida müüdiga seostatava inimese juuresolekul või teadmisel tema müütilisusest on õieti üks kõhedaks võttev tegevus, esmajoones vist selle inimese jaoks, kellele too müüdiloor ülle heidetakse. Aga teine põhjus juubelist hoidumiseks on selles, mida ma juba nimetasin – juubel pole enda teha, juubel tehakse, see, keda tähistatakse, on juubeli ajal tehtav inimene. Ja kui sa oled selle inimese luuletustega intiimselt suhelnud, suhelnud nendega kui millegagi, mis teevad end ise ja tulevad sulle iseenesena vastu ning nõuavad sinult endaväärset reageeringut, siis too juubeliaegne tehtavus on sellest midagi hoopis erinevat. Aasta tagasi tähistati Kaplinski juubelit, ning mul oli pärast noid juubeliartikleid ja –konverentsi ja toda paksu-paksu juubeli-valimikku mõnda aega tunne, et ma olen Kaplinskist ilma jäänud, sest Kaplinski üldistati ära, ta tehti üldiseks, meie-kõigi-omaks – aga mis on kõigi oma, pole kellegi oma. Pärast mõneajalist toibumist sain ma oma Kaplinski muidugi tagasi.
Paul-Eerik Rummo puhul mul vist päris sellist tunnet pole. Võib-olla selle pärast, et see, miks Rummost "müüti, seda uhket ja suurt" võidaks teha, on kuskil juba üsna lõpetatud kujul olemas – sellest kirjutas nt Hasso Krull viimases "Keeles ja Kirjanduses". See tähendab, et see Rummo, keda müüdioht ähvardab, ei puutu Rummosse, kes liigub tänapäeval Eestis ringi. Võiks ehk sõnastada nii, et "meie-kõigi" Paul-Eerik on juba valmis, jäänud on Paul-Eerik Rummo, kes ei ela elu, mis lubaks teda kunagise põlvkonna esilauliku jätkuna tõlgendada.
Ühesõnaga, mulle tundub, et praegune Paul-Eerik Rummo ei ole sunnitud välja kandma toda klassik-Paul-Eeriku rolli. Mulle meenub üks 1994. aasta juunipäev, mil oli president Lennart Mere vastuvõtt tublidele keskkoolilõpetajaile – juhtumisi olin ka mina seal –, ning aumedaleid andmas seisis tema kõrval ka Paul-Eerik Rummo, kes oli tegelikult samal päeval paar tundi tagasi maha pannud kultuuri- ja haridusministri ameti. Meri korraldas mingi kätest kinni jooksu ümber presidendilossi aia purskkaevude ning jooksu lõppedes osutus osa inimestest teispoole purskkaevu "unustatud"; algas rootsi laua osa, ning Rummo kutsus noid unustatuid-ununenuid käeviipega laua juurde, hüüdes "tulge siia läbi mere" või midagi sarnast, selge vihjega mesilaspere-luuletusele. Võiks arvata, nagu oleks see olnud mingist klassikurollist öeldud, kuid tegelikult oli asi vastupidi – see toimis presidendi juurde kutsutud kartlikele lapsukestele julgustavalt ja otsekui vabastavalt; see kõlas pigem sõbraliku naljaheiduna umbes nii, et "te olete seda läbi mere minekut kindlasti koolis õppinud, aga vaat nüüd olen siin minister", et "muhe lugu, et minister on kunagi olnud klassik".
Just taolise meeleoluga ma tänast juttu tahaksin kõnelda ja tahaksin õigupoolest jõuda selleni, et kui üldse müüdist kõnelda, siis pigem mitteuhkest ja väikesest müüdist, intiimsest ja isiklikust müüdist. Ma meenutasin just üht 8 aasta tagust juhtumit, kuid õigupoolest on mul olemas mingid mälestused ka kuuekümnendatest; teatavad pseudo- või fantoommälestused. Ma ei saa nüüd ütelda, et see on minu põlvkonna kuuekümnendate-mälestus, sest see on just nimelt isiklike tagamaadega. See intiimmüüt on müüdina sedavõrd tugev, et ma ei saa temast arupäraselt välja murda. Ja Paul-Eerik Rummo luuletused on selles müüdis tolleks pilguks, mille kaudu ma tollesse müüdiaega ja –ruumi saan vaadata, see on pilk, mis on võimalik just nimelt kuuekümnendatel, või mis on teinud kuuekümnendad minu jaoks selleks, mis nad on.
Õigupoolest on mu seesugune asi väljaütelduna väga naiivne, ja ta on seda seepärast, et on tekkinud juba lapsepõlves ning sellisena siiani kaasa tulnud. Selle müüdi tekkes on osalenud mõned üksikud luuletused ühest poolraamatust – “Lumevalgus… lumepimedus” –, üks plaadisari ning üks mu ema meenutus.
Kui olin laps, oli meil kodus sari 70. aastate algul välja antud väikseid heliplaate eesti noore luulega: Rummo, Kaplinski, Runnel, Siig, Luik, Traat, Ehin, Üdi. Luuletusi lugesid autorid, ja see iseenesest oli asjaolu, mis luuletused eriliselt võluvaks tegid. Need olid teistmoodi loetud kui nt näitlejad võiks luuletusi lugeda; lugemise ilmekuse laad oli hoopis teine – õigupoolest kohati ehk isegi tuim või monotoonne või raiuv, kui mõõta näitlejameisterlikkuse mõõdupuudega –, ometi ilmekas mingis sisulises mõttes, sest niisugusel moel tuli kuuldavale miski, mis trükitud tekstis vaikib, need samad kõrisõlmed ja huuled olid ehk tummalt samamoodi liikunud, kui sõnad paberile said, ja nõnda ilmnes nendes lugemistes mingi ähmane autori mälu hetkedest, mil luuletus ise polnud veel valmis, aga luuletaja oli juba teda kandmas. Too luuletuste eelaja kaja nois lugemistes riimus sellega, et need luuletused olid pärit ajast, mida ma tajusin enda kui olemasoleva inimese eelajana – see oli aeg, mille kohta ma ise oma eluhorisondilt võiksin ütelda, et mind veel polnud olemas; rõhuga mitte olematusel, vaid sõnal veel.
Ma suudan praegugi mäletada Ehini monotoonset ja jõulist bassi, milles laused ei lõppenud lauselõpuintonatsiooniga, vaid jätsid lause otsekui õhku rippuma – luuletust, milles puuoksad kasvasid akendest läbi, kartsin ma üksinda kuulata, Arvi Siia lihtsat ja nukralt reibast häält lugemas, kuidas ta käib enda haual, sinna viimata ainsatki õit, Mats Traadi pehmet ja kohekohe murduvat häält, milles kõik konsonandid olid kraadi võrra tavalisest nõrgemad, lugemas Kaskede alla, kaskede alla rohule…, mäletan Üdi kuiva ja otsekui ükskõikselt kerget tooni lugemas ja söögisaali aknast, nägin, lauda kaetakse. Ja mäletan Rummo kummalise, otsekui kumera tämbriga häält lugemas rütmikindlalt, peaaegu hüpnootiliselt Pilvede liikumist kuulan või Ennäe õuna kinni hoidmas puust või Tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud. Kõik need hääled on minu jaoks kuuekümnendad nende tõelisel kujul, välja hääldatud küll juba uue kümnendi hakul.
Kuuekümnendad oli aeg, mil minu vanemad käisid veel koolis erinevates Lõuna-Eesti väikeasulates, ja ma arvan, et kuuekümnendate “kuldsus” selle tuntud müütilises tähenduses nendeni oma tuumaga veel ei jõudnud. Kuid on üks asi, mille kaudu too kuldne sära ka nende ellu tuli – täiesti mittemüütilisel ja mitteideoloogilisel kujul. See on lumi. Mu ema on mitu korda ütelnud, et tema mälestustes olid kuuekümnendad aeg, kus oli hirmus palju lund, ja mis veel tähtis, et inimesed olid väga palju lume sees ja lumega koos – et väga palju peeti lumesõda, või möllati niisama lumes, või saatsid kavalerid tüdrukuid koju piki kollaste laternatega äärelinna resp väikelinna lumist puiesteed ning lükkasid neid kõrgetesse-kõrgetesse lumevallidesse. See kõlab pisut naljakalt, eks ma pisut lisan värve, aga tegelikult on see väga helge pilt. Inimesed ei karda külma lund, vaid teevad lumega kogu aeg tegemist ja lumi nendega. Siia lisandub minu jaoks ka hulk "Horoskoobi"-aegseid muusikaklippe, kus lauldakse pimedas laternatega pargis lume sees, heal juhul suusadki kaenlas.
Siit siis see intiimne kuuekümnendate-müüt – õdus mahe talv rohke lumega.
Ja siis mingil ajal lugesin ma “Lumevalgust”, millest sai tükiks ajaks raamat, mida ikka üle lugeda, plaadilt kuuldud kummaline intonatsioon peas tekste häälestamas.
See on müüt, kuna see pole diskreetse järjestusega lugu, vaid üks pundar erinevaid nähtusi, mis põhjendavad üksteist ning lõpuks on andnud mingil ajal vormi mu enda nägemisviisile; siin põimusid ühte mu enda ja luuletuste eelaegsus, kuldne mineviku tagantvalgus, mis on minust vanem ja mille helendus tegelikult on pärit lume heledusest, mida vaatav mees saab lapseks imejaks, ning selle helenduse intensiivsus on pärit nende luuletuste lugemise intonatsioonist. See on mingi nõiduv kõikjaleulatuv lumi, mille peal ja sees liigutakse, lumi, mis ise on niivõrd puhas ja selge, niivõrd nähtav, et lausa pimestav, aga samas ka varjaja – ta varjab looduse tegelikkuse oma heledasse sumbesse pehmusse, ta on nagu kujuteldav sünnieelsus. See kõik vormus mu tunnetuses üheks puntraks, mille iga koostisosa võis tähistada iga teist koostisosa. Ja see müütlik pundar sai üha toitu Paul-Eerik Rummo “Lumevalguse” luuletustest, mille katked kumisesid mul peas, kui kõndisin Viljandi äärelinna talvistel puiesteedel ühest laternasõõrist teise.
See kõik on üsna isiklik ja võib-olla ei ole teistele üldse huvitav – mu ainus võimalus seda olulisena näidata oleks seda eriti mõjuvate ja mõistatuslike lausete taha peita, leiutades selleks mingi erilise lumise, lumepärase keele. Aga kui siin täna räägitakse ühe müüdi anatoomiast, siis vastab see asi täiesti müüdi iseloomujoontele, sest temas on olemas mingi elu ette ära ütlev komponent, see on mingi eneseküllane raamistik, milles võib (mina võin) juba ette ära lausutuna ära tunda selle maailma, mille sa eest leiad. Mingil ajal olid nood nn kuldsed kuuekümnendad sel kujul, nagu ma neid kirjeldasin, minu müütiline algaeg, millest pärines see tegelik maailm minu ümber – need talved, see vaatamisviis loodusele, lõpuks ka see luuletamisvõimalus kui midagi endastmõistetavat, millest muud luuletamisvõimalused üldse võivad välja kasvada. Kui lubatakse pisut mängida heideggerliku mõistestikuga, siis oli too lumine eelaeg minu endakssaamise valendikuks, milles asjad varjamatusse tulid.
Kui ma nüüd vaatasin Paul-Eerik Rummo luuletusi üle, leidsin ma, et lume-motiiv pole neis üldse nii valdav, kui ma arvasin. On toosama lumepimedaks tegev lumi, on lumekardin, mis langeb rääkijate vahele, on lumevalgus äärelinna puiesteel, on lumi, mida kutsutakse, et rahu saaks rohi, on lumi lõdisevasse vette, ja on koraljas lumi, millel astujal on käepärast vaid üksainus mõõde, ja see on kaugus. Samas leidsin ma, et too lumine-kuldne helendus kumas vastu ka neist suvistest vihmadest, mis mind on armastanud järjest, või pilvedest, mida kinnisilmi vaadatakse niiskes tumedas rohus (mis muuseas – tollesama intiimmüüdi raamides – on sama rohi, milles Juhan Viidingu luuletuses lebab mees nagu tume täpp või koma ajapildi sees).
Ja siit ma jõuan püüeteni toda lumemüüti pisut tõlgendada, niipalju, kui ma seda suudan.
Tolle lumemüüdi tõlgendus saab tegelikult alguse selle lume fenomenoloogilisest kirjeldusest. Tollele lumele on iseloomulikud kaks põhilist asja, mis annavad sellele müüdile tema olemisviisi. Esiteks tema sõnulseletamatu intensiivsus (jah mu sõnadest saab lalin / rääkida kui proovin tast), teiseks tema kaugusemõõtmelisus. Mõlemad on sisemiselt paradoksaalsed. Luuletuses “Jah ma nägin lumevalgust” kirjeldatakse lund kui midagi, mis teeb mehe lapseks imejaks ja lumepimedaks. See on lumi ilma varjudeta, ühtlane lumi, ja sellisena peab temas olema midagi üliintensiivset. Too intensiivsus võib väljenduda luuletuse rütmis (eriti veel autori ette loetuna), kuid iseenesest on see intensiivsus, milles pole liikumist, see lumi on ülimalt paigal, see valgus ei vooga, vaid – kui võib nii väljenduda – immitseb ülijõuliselt. See on peaaegu saavutamatu rahu sügavuses olev talumatu intensiivsus. Juba lume tulekus maa peale on see olemas – lumi mitte ei tungi maa poole nagu vihm, vaid lumesadu otsekui satub siia, ometi täites õhu palju intensiivsemalt kui üks tavaline vihm seda suudab. Ja kui see lumi on lõpuks oma pimestavas valguses kohal, siis ei juhtu temas enam midagi. Samas ei ole ta tumm ja suletud nagu kivi, ta on pehme ja sügav; ta ei ole iseenesest tumm, vaid pigem hääli summutav, hääli varjav – mitte hääletu, vaid mingit aimatavat häälte, üminate tihedikku peitev. Rummo luuletuse rütmi intensiivsus on iseenesest vaid poolele teele jõudmine liikumises selle rütmitu ja ühtlase intensiivsuse poole.
Tolle ärevakstegevalt intensiivse lumerahu klaasselge paradoksaalsusega haakub teine, luuletusest "Oo et sädemeid kiljuks mu hing". Selles kõneldakse intensiivsest liikumisest ühtainust mõõdet pidi, kauguse mõõdet pidi – Hääletult lendavad läbi mu keha / süstikteravad kauguste read. Seda luuletust võin täie õigusega samuti lume-luuletuseks pidada, kuivõrd see kaugus on valge tunnel, temas astutakse koraljat lume mööda. Esimene paradoks on lähenemine võimalikkus ainult kaugusmõõtme kaudu. Teine paradoks on seotud taas tolle intensiivsuse laadiga – jääb mulje, et tegu on millegi ülihoogsa ja kiirega, kuid samas lausutakse sa liigud mu suunas, kui kuusel / tüvetsi nõrgub juurtele vaik, st midagi hoopis aeglast, kuid kindlat. Nii et taas, nagu tolle lumevalguse puhul, on intensiivsuse põhiloomuseks mitte hoog ja rütm, vaid midagi vastupidist. Kauguse–läheduse paar saab siin lisatähenduse: see, mis on lähim, peidab endas alati äärmist kaugust – st kaugust, kus teine paistab vaid täpina –, ja see kaugus säilib kaugusena mingil moel ka mind läbistades. Ja see tunnetus on sarnane tollega, kus lumi on ühtaegu nii ilmselgesti ja pimestavalt nähtav kui ka midagi olulist saatuslikul kombel oma pimestavusse peitev.
Lumine maastik sisaldab alati rohkem kaugust kui suvine maastik – lumi ühtlustab selle, mida silm näeb, ning pilk võib segamatult, erisusi eirates suunduda palju kaugemale, aga kaugus muutub ühel hetkel silmaga haaramatuks alaks, ning nõndamoodi saab teoks läheduse ja kauguse sujuv üksteisesse üleminek. See kaugus, millest siin juttu, on niisiis tegelikult ka mingit sorti vabadusevõimalus, aga see on vabadus, mis puutub kokku tundmatuga, mille endassepuutumist ei ole enam võimalik eitada. Järelduseks ongi helge pimestumine.
(Hoiakult paralleelsed on sellele ka näiteks read luuletusest "Pilvede liikumist kuulan": Kohub tundmatu armastus. Tema nimi on kohus. / Tema nimi on kohustus. Tuhandeastmene tusk. Mõistatuslikud read, kus lähim, isiklikem on kirjeldatud millegi paratamatuna, mis jõuab kohale millegi kaugena ja otsekui pealepanduna nagu ka tolles sädemeid kiljumise luuletuses – aga see pealepandus pole tegelikult kui enesesse mõistetus; "Saatja aadressis" luuletuses "Miks ma välismaale ei põgene" väljendab sama hoiakut väga lihtsas sõnastuses armastuse määratlus: osata / olla nõrk ja täiesti täiesti / ükskõikne, saagu mis saab. Osata olla nõrk – osata sellele intensiivsusele mitte vastu panna.)
Kõike seda iseloomustab ka veel see, et siin mitte ei tungita, ei tormelda, ei rünnata, vaid pigem imbutakse, nõrgutakse, juurdutakse, sööbitakse, võiks isegi öelda, et pigem isegi lastakse endasse imbuda, söövituda jne – ja seda kõike mingi erilist liiki intensiivsusega. See tähendab, et too ehtsaim ja puhtaim pole kuskil, kuhu tuleb seigelda ja seda vallutada, vaid see on siinsamas, tuleb tal lasta eneses toimida, nii nagu luuletuses "Vihmad mind on armastanud järjest" vihm tuleb ja söövitab maha kõik, mis ümbritseb üdi – samblal mõned helendavad jooned / nagu pidemeta kullasooned. See üdi sümboliseeribki toda lähedast kaugust – midagi, mis on nii kättesaamatult kaugel meie endi sees.
Ja kui lubatakse veelgi neid juba veidrusele lähenevaid arutlusi jätkata, siis võib-olla mingil tõsisemal tasandil ongi kuuekümnendate nn kuldsus pärit noist pidemeta kullasoontest, mis vihm on taevasse noolduva kuusesäsi alla utnud. Selle on kuldsuse-müüdi sisuks on mingi särav vabadusetunne, mis teeb võimalikuks eneseläbimise, mis ometi jääb lõpetamatuks – ja ehk sellele lõpetamatusele ta võlgnebki oma sära –; see on lume valgusesse süüvimine, mis ei saa olla lõplik, kuna suubub lumepimedusse, see on imbumine iseenese sees olevasse lumevalgesse kaugusesse, ja selle imbumise intensiivsus ei saa oma loomu poolest olla lõplik ja päralejõudev, vaid üha ja ikka kuskilt kuhugi imbuv. Üht sama hoiakuga, kuid teiselaadset enese sisekaugustesse pimestumist kirjeldatakse nt Kõivu ja Vahingu "Endspielis" – too tung hääbus lõpuks sellesse, mida romaanis nimetatakse uuspürronismiks.
Eelkõneldu on üks variant kuuekümnendate-müüdist, mittesotsiaalkultuuriline ja mittepoliitilineväline. See on üks sünnieelne mälestus kuuekümnendatest, kuldselt ja lumiselt helendavast ühtlasest intensiivsusest, mis on võib-olla looteune ainsaks sisuks ja mis oma kuldse tagantvalgusega meid oma ellu söövitab. Kui see pole pidulikult öeldud, siis ma ei tea, mis veel on. Sestap lõpetan.